Esimene kaup

 

Esimene kaup

 

Saime juba esimesel kuul teada, et siin on olemas Cash&Carry hulgikauplus, mis Covidi ajal hakkas kõikidele klientidele kaupu müüma. Käisime ise seal mitmeid kordi. Esimene kord mäletan, et läksime jala sinna, panime kärud asju täis ja kui hakkasime kassas maksma, tekkis huvitav asjaolu – kuidas me need koju viime. Mitmed plokid jooke, külmutatud lihatooteid, vorsti jne jne. Tellisime takso, mida ootasime üsna pikalt. Esimese suure poekäigu järel teatas Jan, et tema enam meiega koos ei tule. Nimelt käisime alguses koos ja panime asjad ühe suure käru peale. Mingi hetk hakkasin aru saama, et Eve-Ly on kogu aeg kadunud. Tema otsustas peaaegu kõik tooted läbi katsuda ja nuusutada. Selle vimase tegevuse juures ma ta kuskilt riiulivahelt leidsingi. Ma enam ei mäleta, mitu tundi me seal poes olime, igatahes mitmeid. Meil Janiga oli enamus juba kokku krabatud, kui Eve-Ly oli oma nuusutamisega alles poole peal. Tulevikus olin targem ja leppisin poes oleku aja kokku enne sisenemist. Muidu oleks arvatavasti praegugi seal.

Nüüd oli aeg ennast ka kliendiks vormistada. Selleks sai sammud võetud Arguineguini Cash Diplosse ja hakkasin seal uurima, kuidas see käib. Sisse astudes tundus see nagu Eestis 90:ndatel kuskile vanasse hoonesse sisse seatud kauplus. Seest üsna räämas, kontoriks selline ehitusputka moodi pisike kitsuke ruum. Mäletan, et isegi esimeses Maksimarketis olid suuremad kontoriruumid. Poe välimus seest oli ka enam-vähem esimese Maksimarketi moodi. Kontoris oli pisike luuk, mille ette ennast sisse seadsin, ruumis oli kaks inimest. Taas, kui ei oleks järjekindel, seisaks seal siiani. Lõpuks teretasin ja ütlesin, et tahan kliendiks hakata. Selle peale saadeti mind otsima juhatajat, pidi kuskil alkoholi juures kaupa välja panema. Seadsime Eve-Lyga sammud sinna ja leidsime ühe mehe, kes tundus juhataja moodi ja oligi tema ise. Rääkisin siis uuesti oma mõtte ja muidugi....see ei oleks Hispaania, pidin ma sinna putka juurde tagasi minema. Seekord ütlemine, et juhataja saatis siia, mõjus ja anti meile visiitkaart, kuhu saata oma autonomo dokument ning olengi klient.

Ma aga sellega ei leppinud, vaid järgmine päev seadsime sammud Playa del Inglesis olevasse Cash Diplosse. Seal oli jutt lühike, anti blankett, mille ära täitsin, saatsin neile autonomo paberi ja enda Nie. Paluti paari päeva pärast tagasi tulla, siis peaks olema kliendikaart valmis. Seadsime siis sammud mingi päev sinna tagasi ja küsisin oma kliendikaarti töötavalt kassapidajalt. Kuna ta tegeles moment kliendiga, palus oodata. Sellist asja kohtab siin harva. Tavaliselt kui keegi midagi küsib, siis katkestatakse hetkel käsil olev tegevus ja hakatakse hoopis küsijaga tegelema.  Mingi hetk laekus kassade juurde teine töötaja, kellele ta kohe minu kliendikaardi otsimise edasi delegeeris. Kohale ilmunud töötaja oli eelmisest palju noorem ja hakkas kohe usinalt otsima. Küsis enne seda veel minu käest mitu korda nime, lõpuks näitasin talle dokumenti. Noorik lappas läbi terve hunniku dokumente, need kõik olid uued kliendikaardid. Mida aga ei leidnud, minu kliendikaarti. Ohkas ja ütles teisele kassapidajale midagi ja mainis mulle, et seda ei ole. Ma palusin, vaatame veel korra ja koos...õnn minu õuel, kliendikaart olemas. Arvasin kohe, et minu perekonnanimi on hispaanlaste jaoks väga keeruline, et seda ei oska kiiresti lugeda. Kliendikaardiks on siin üks plastikkaart, mille küljes olemas veel kolm lisakaarti. Need saab anda teistele töötajatele või kasvõi pereliikmetele. Nii sai ühe lisakaardi Eve-Ly, teise Jan ja kolmas on mul rahakotis. Peakaart on kodus. Igal kaardil on olemas vöötkood, mille kassapidaja sinu poeskäigul sisse skanneerib.

Detsembri keskel tulime baari selle mõttega, et vaadata üle toodete sortriment ja tagavara. Panime kõik kirja, mida juurde vaja. Samas baaris olnud alkoholi maitsesin kõik üle – selle kirjelduse olen juba siia kirja pannud. See töö oleks mõne viinalembese unistus.

Kuna meil läks menüüde tegemisega väga kaua, põhjused olen juba kirja pannud, siis avamine muudkui venis. Üheks põhjuseks peale menüüde oli ka veterinaarameti tunnustus. Kui tunnustamise saime kätte, siis hakkas meil väga kiire.

Tegime koos baari vajaminevate toodete nimekirja. Peamiselt alkoholi tarvis vaatasin meie kokteilide koostisosasid ning lisasin ka puhtalt joodavaid jooke nagu näiteks viski ja brandid. Enim müüdavate kokteilide koostisaineid tuli osta mitu pudelit või neid jooke, mis olid erinevate kokteilide kootsises.

Enne jõule käisime baarile asju ostmas. Rentisime selleks auto ja käisime ühel päeval lausa kaks korda.

Kohapeal olid olemas suured platvormkärud, millele sai kaupa panna. Esimese käru saime kiiresti täis ja otsustasime, et viime vahepeal ära. Kassasse minnes saime kurja pilgu osaliseks kassapidaja poolt. Põhjusest saime pärast aru – alates 250 eurost toovad nad kauba kohale, meie arve oli aga sellest mitu korda suurem. Kuna tegime rumala näo ja otsustasin, et see moment ma hispaania keelest aru ei saa, porises kassapidaja üksinda omaette.

Cash Diplos tooteid valides astus meie juurde üks meesterahvas, kes rääkis head inglise keelt ja tundis meie tegemiste vastu huvi. Pärast selgus, et ta oli konkurendi juurest ja tema hulgipood asub just meie baari juures. Mõtlesime, et ikka väga naglalt niimoodi tegutseb. Kutsusime endale külla ja hakkasimegi sealt kaupa tellima. Tellida saab iga päev, ka pühapäev ning kaup tuuakse baari kohale. Tellimuste ajagraafik on vaba, võib ka öösel saata sõnumi. Kui sõnum jõuab kohale päeval enne kella 14, tuuaks veel samal päeval.

Menüü

 

Menüü

Asjaajamistega samal ajal tegelesime ka menüü koostamisega. Novembris olid saarel ka Elyse ja Jan-Rain. Kuna Elyse on enne baaris töötanud, siis tegi ta meile tähtsamate kokteilide kiirkoolituse: Mojito, Sex on the Beach ja Tequila Sunrise. Ostsime selle tarvis alkoholi ja jääd.

Kirjutasin kõik hoolsasti üles ja tegin ka ise kõik kokteilid läbi. Kuna Eve-Ly väga alkoholi ei tarbi, siis tema oli enamuses pealtvaataja. Üles ta midagi ei tähendanud, aga eks tal oli ka veel võimalus oma tütrega sel teemal pikemalt ja sügavamalt rääkida.

Panime koos Eve-Lyga kokku näkside eeldatava menüü. Mõlemad otsisime internetist, enamus sellest siiski oli Eve-Ly leitud. Panime esialgse nimekirja kokku ja läksime siis poodi, Mercadonasse. Käisime poes nimekirja alusel ringi. Eve-Ly muidugi tahtis kõiki tooteid katsuda ja nuusutada nagu tal kombeks. Selle käigus soetasime ka ühe määrde, tundus nagu Eestis olev Saiakate.

Samal õhtul kogunesime kolmekesi Eve-Ly  juurde ja hakkasime katsetama. Enamus tooted olid üsna head, kuid see Saiakate, mille Eve-Ly leidis ja kiitis, oli minu meelest täiesti kõlbmatu. Tegime tortilla rulle, oliividega näkse, serrano singiga, chorizo vorstiga ja ega kõike neist ei mäletagi. Eve-Lyl selleks oskuseid on, minul mingil määral ka Coop Kokkadest. Muidugi pildistasime ka kõik üles, et oleks hea endal vaadata ja veelgi edasi arendada. Esialgsed näksid ehk kohalikus keeles tapased enamuses meile menüüsse ei tulnud, ainult serrano ja chorizo. Praegugi nendest on olemas serrano sink, chorizo vorst nii eraldi kui ka valikuna.

Detsembri keskel hakkasime koostama menüüd ka kokteilidele. Otsisin üles enimmüüdud kokteilide koostised ja pildid. Kohe alguses pakkusin välja, et teeme endale ka spikrid. Ka eelmistel rentnikel oli üks spikker seinal, tegime sarnase eesti keeles. Ette ruttavalt – seda me kunagi pole vaadanud. Baaris on meil olemas suur kaust, kus kõikide kokteilide ja shottide tegemise täpne juhend koos pildiga. Pilt oli tähtis, et kokteiliklaase teada. Minul olid need enam-vähem meeles, sest tegin enamus kokteilid ka enne avamist läbi. Otsisin youtube kanalilt baari tööst videoid nii üldiselt kui ka eraldi teatud kokteilide valmistamisest. Kui mitmeid kordi Eve-Ly käest küsisin, kas oled videoid vaadanud, siis alati vastus oli -  ei ole jõudnud. Ma juba hakkasin selle peale ärrituma, sest see näitab ju selgelt huvi selle tegevuse vastu ja ma ei saanud aru, mida ta päevad läbi tegi. Ka bussis sõites Puerto Ricosse vaatasin üsna tihti neid videoid. Tema minu kõrval istus ka telefonis, kuid ma väga ei jälginud, mida ta seal tegi. Siit said alguse meie esimesed kokkupõrked baari ja huvi selle tegemiste osas.

Kokteilidest koostasin nimekirja ja suupisted valisime alguseks väga lihtsad – juustuvalik, singid ja vorstid ning sardiinid. Kahjuks meie eksperimendist jõudsid menüüsse ainult serrano ja chorizo.  Alguses muidugi unustasime sardiinid ostmata, aga neid ei ole ka siiani keegi ühtegi korda tellinud.

Otsisn nii klientide menüüsse kui ka meie spikrisse kokteilide pilte. Kuna pildid netist leituna on üsna halva kvaliteediga, siis Jan teadis ühte võimalust, kuidas saan kvaliteeti parandada. Eks see paras nokitsemine oli – otsid pildi, laed selle teise keskkonda, teed korda ja pärast laed uuesti alla. Pilte sai meeletult palju, baaris on ka suur kokteilide valik. Eve-Ly teatas, et temal on ka üks keskkond, kus saab pilte laadida. Ta pidi mind aitama, aga eks see nagu alati tema puhul – sõnadeks need jäidki. Vabanduseks oli seekord keskkonna viga – see on tasuline ja saab tasuta alla laadida vist ainult 2-3 pilti päevas. Ma tegin selle hulga kuskil tunniga valmis. Seega jäi piltide korrastamine minu teha, nii toidul kui ka kokteilidel/shottidel.

Kuna kokteile sai meil tõepoolest palju, kuskil 50 ringis. Mul tuli mõte lisaks väikesele menüüle teha ka suur menüü kaust, mille saab kliendile ulatada, kui ta ei leia endale sobivat kokteili juba laual olevast A4 suurusest menüüst. Laual olevasse menüüsse mahtus 10-12 nimetust. Nimetuste arvu piiras koostisosade lisamine, selliselt on ka teistel baaridel. Väiksemasse menüüsse sai valitud kõige tuntumad kokteilid, mida enamus inimestets teab. Alustades Tequila Sunrisega ja lõpetades Pina Coladaga. Lisaks olid esindatud ka karastusjoogid, mõningad suupisted, kuumad joogid ja shotid.

Hakkasin baaris välja mõtlema Tere kokteili. Tegin mitmeid katsetusi ja lõpuks sai täitsa hea ja üsna kange. Selle koostisosad: Blue Curacao liköör, Gin ja Cava. Seda siiski telliti üsna vähe, sest enamus külastajaid eelistab väga magusaid jooke.

Järgmiseks katsetuseks oli meie oma shot. Panin seda kokku, aga kuidagi ei jäänud kihiti. Nimelt oli eesmärk, et shot oleks sini-must-valge. Lõpuks mitmete katsetuste tulemusena koos mõtlesime välja ja see jäi ka kihiline. Ette ruttavalt öeldes on see skandinaavlaste seas väga pop. Koosneb see siis alt üles kihtidest: Blue Curacao, Salmiakki ja valge osa moodustab vahukoor. See viimane kahjuks tuleb juba pudelist, mida poes müüakse. Ise oleks seda teha väga aeganõudev ja peab kogu aeg vispel käepärast olema. Oleks üsna imelik, kui keegi tellib selle shoti ja sa hakkad leti taga vispeldama.

Kuna Eve-Ly kujundada jäi menüü, nii kokteilide spikrid, suur menüü kaust kui ka lauale pandav väike menüü A4. Menüü koostamisel tegi Eve-Ly lõpuks edusamme, kuid alati kui mulle saatis, olid osad asjad kadunud või oli kogu menüü segi paisatud. Meie  isiklik IT-spetsialist Jan sai sellele jälile, mul oli arvutis Office, aga Eve-Lyl mingi imelik tarkvara, mille nime ma muidugi ei mäleta. Palusin tal see kohe ära vahetada, et me ei raiskaks sellistele ümbertegemistele aega. Muidugi ta seda ei teinud ja alati kui ta saatis mulle tema meelest korras menüü, pidin ma seda mitu tundi ümber tegema. Korra proovis ka tema printida, kuid see tuli sarnane nagu mulle saadetuna – kas tooted segamini või mõned pildid puudu. Aga lõpuks saime hakkama ja menüüd olid olemas. Aega võttis see ikka mitmeid päevi, just selle lisatöö tõttu. Enne avamist leidsime ka keskusest lamineerimise teenuse. Lisaks ei taha laimata, aga Eve-Ly õigekirja oskus ei ole ka just kõige paremal tasemel. Ingliskeelsest tekstist saaksin veel aru, et neid pidin parandama, kuid ka eestikeelseid.

Huvitav on ikka siin hispaanlaste teenindusoskus. Tuletab väga meelde nõukogude aega, kus müüja oli kuningas ja klient paluja. Igatahes selles lamineerimise teenuse punktis, kuhu viisime menüüd lamineerida, oli tööl üks meesterahvas, ma arvan ta olevat omanik. Sisse astudes ei teinud ta väljagi, ikka pidi ise juttu alustama. Tavaliselt kui restorani lähed, siis kuni tellimuse võtmiseni jookstakse kogu aeg su ümber. Aga tema istus rahulikult ja nokitses oma telefonis. Kui lõpuks andsin teada, miks me siia laekusime ja mis on meie soov, teatas ta rahulikult: saab küll ja see maksab 1 euro leht. Peale teadaannet jäi meid vaatama eeldades, et me jookseme minema. Tunne oli igatahes selline. Me muidugi ei astunud sammugi väljapääasu poole, vaid andsime oma üllitised üle. Kokku tegime neid 5 eksemplari. Tänasel päeval sinna sisse astudes on ta juba natuke paremas tujus ja isegi teeb vahel nalja.

Kuigi meil oli tööjaotus jagatud menüü koostamine ja spriktite tegemine ning muusika tõmbamine, siis asjaolud ikka vahest muutuvad. Nii et enamuse nendest pidin siiski ma ise tegema. Baaris oli olemas televiisor. Juba mõtlesime, kuidas seal hakkame muusikavideoid näitama ja ühel päeval ka jalgpalli. Kuid selgus tõsiasi, Jani leid, et meie telekal oli lõhutud HDMI pesa. Seega me ei saa seda ühendada internetiga. Otsustasime, et telekat me välja ei vaheta. Hakkame sealt hoopis näitama juba ette alla laetud muusikavideoid mälupulgalt.

Hakkasin peale seda otsust tõmbama youtubist muusikavideoid. Kuna telekast video mängimine ei olnud just väga baarile vajaliku häälekõvadusega, otsustasin ka sama muusika tõmmata eraldi i-Podilt mängimiseks. Mõte muidugi hea, aga..... Telekas ja muusikakeskus omavahel ju seotud ei ole, seega mõte oli hea, aga ei teostunud. Video vahetus televiisoris aeglasemalt kui muusikakeskuses laul.

Videote peale sai juba raisatud mitmeid päevi, et need tõmmata ja panna õigesse järjekorda. Tegin eraldi seitsme päeva kohta erinevad muusikavideote listid. Seda just nii enda ja samuti tekkivate püsiklientide tarvis. Kui keegi käib mitu päeva järjest ja kuuleb ikka täpselt samu laule, tundus mulle natuke imelik ja tekitaks kliendis ehk arusaamatust. Nagu ka enne mainisin, siis tegin eraldi samadest lauludest ka playlisti, mida mängida muusikakeskuses. Playlisti tegemine iPodis on veelgi ajamahukam. Muusikapalade konventeerimiseks kulub sama aeg, mis videote tarvis, kuid nende täpselt õigesse ritta sättimine on väga ajamahukas. Ühe pika, umbes 150 laulust koosneva playlisti tegemine videodena on vähemalt pool päeva. Kuid iPodis peab olema kõik korralikult ka esitajate järgi jaotatud, et pärast ei oleks lihtsalt laulude segadus, siis sellel puhul võtab 150 lauluga playlisti tegemine aega üle ühe päeva. Seega käiku läksid ka ööd. Muidugi tekkis meil ka Janiga sellest pingeid, sest ma muudkui istusin arvutis. Kuid minu suurimaks õnneks on ta üsna rahulik ja saab asjadest aru. Täna muidugi kahetsen, et temaga rohkem koos ei olnud ega midagi ette ei võtnud.

Vesi, elekter ja valve

 

Vesi, elekter ja valve

Meil oli veel sõlmimata elektri- vee- ja valveleping. Siiani maksid nende kasutamise eest endised rentnikud ja edastasid arved mulle. Mina kandsin neile summa üle. Kuid kindlasti ei oleks selline tegevus jätkusuutlik. Nii et oli vaja ka need lepingud sõlmida.

Veeleping käis ruttu. Tuli saata autonomo dokument, baari rendileping ja oligi tehtud.

Elektriga nii kiiresti asjad ei käi. Selleks et saada elektrileping kinnitatuks, tullakse tehakse kohapeal kontroll – palju sul on kasutuseks tehnikat, kas on olemas avariivalgustus. Seda viimast meie baari väiksuse pärast polnud vaja. Kui see kontroll tehtud, kinnitati leping ja see ka tehtud. Need mõlemad sain tehtud jaanuari alguses.

Kuid valveteenistuse lepinguga on juba pikem jutt ja palju segasem. Mul oli number olemas, kuid sellele helistades vuristas proua kiires hispaania keeles ja ma ei saanud aru. Siiani kõik teised lepingud tegin hispaania keeles, aga vat seda ei saanud. Palusin tal viisakalt rääkida aeglasemalt, mida ta esimesed kolm sõna ka tegi. Kuid peale seda hakkas taas pikk sõnade valang ja ma jäin hätta. Andsin endistele omanikele teada ja me jätkasime praegust kokkulepet – nemad maksavad valveteenistuse eest ja esitavad mulle arve. Märtsi alguses sain telefonikõne ja minu üllatuseks ilusas inglise keeles teatati, et helistajaks on valveteenistus. Küsisin, miks siis see nii kaua aega võttis. Vastuseks sain, et ma olen esimene ingliskeelne töötaja siin firmas ja minu tööleping hakkas mõni päev tagasi. Sellega sai ka selle lepingu tehtud.

Õlu baaris

 

Õlu baaris

Sellega sai otsa esialgne asjaajamine ja baari võis avada. Ainult meil oli puudu õllekraan. Sellega on omaette pikk lugu.

Kanaaridel on kaks väga populaarset õllemarki, mis toodetakse ka kohapeal – Tropical ja Dorada. Esimene on Gran Canarial peamine ja teine Tenerifel. Minu meelest on nad mõlemad natuke vesised.

Kohtudes kunagi Faridiga eesmärgil saada vajalikud kontaktid, oli seal ka Tropicali esindaja kontakt. Muidugi tahtsime ka meie seda endale, sest turistidele meeldib kohalik toode. Esindajaks oli Ernesto. Helistasin talle ja leppisime kohtumise aja kokku, see toimus veel enne baari avamist ehk siis enne jõule. Ernesto oli kahjuks sel ajal ise puhkusel ja saatis siia teise esindaja. Rääkijaks taas mina, sest inglise keelt nad suurt ei räägi ja kuidagi sain hispaania keelega asjad ikka aetud. Nagu ikka Hispaanias, kõik jutt on ilus ja selle alusel me peaaegu juba müüme õlut. Kahjuks reaalsus on teine. Peale esindaja kohalkäimist Tropical kadus, ei vastanud sõnumitele ega kõnedele, Ernesto samuti. Siis tärkas minus taas nõukogudeaegne inimene ja ma kirjuatsin nende peakontroisse. Enne seda muidugi jõudsin ka Fardilie kaevata Tropicali tegevusetusest. Peamajast sain järgmisel päeval vastuse ja paari päeva pärast saabus kohale Ernesto koos oma ülemusega. Nende töö oli jaotatud: Ernesto rääkis minuga juttu (imede ime, ilusas inglise keeles) ja ülemus täitis lepingu põhja. Kui ma ei eksi, oli selleks päevaks teisipäev ja lubadus oli saataa neljapäeval hinnakiri ning reedel juba tehnikud õllekraani paigaldamiseks. Kuid neid meihi ei ole ma siiani näinud ega ka hinnakirja mitte.

Seega avasime baari ilma õllekraanita. Esimestele klientidele kallasime õlut pudelist kannu, kuid võtsime kannu hinna. Midagi ei olnud teha, päris kahjumisse ei jää, aga teenistus on imepisike.

Jaanuari alguses sattus meile baari üks soomlaste seltskond, kes olid sellest baarist nii vaimustunud, et käisid siin iga päev. Nendega esimesel päeval liitus veel üks kohalik mees, kes üllatavalt hästi rääkis soome keelt. Tema pidi müüma San Migueli õlut ja päris palju. Asi selge, kiri San Migueli. Vat siin käis asi ruttu. Juba 11 jaanuar tuli siia San Migueli esindaja ning järgmisel nädalal oli meil olemas õllekraan. San Miguel ei ole siin just kõige populaarsem õlu, kuid sellepärast ei ole kellegil õlu joomata jäänud. Minu arvamusel on Kanaari saartel saadaval kaks õlut San Miguel ja Estrella, teised on õllemaitselised vedelikud.

Päästeamet ja veterinaarameti tunnustamine

 

Päästeamet ja veterinaarameti tunnustamine

22 detsembriks oli meil kokku lepitud päästeameti kontroll, peamiselt tulekustutite ülevaatus ja kasutuskõlbulikkuse kontroll. Selleks tuli kohale mees, kes keeras ja väänas neid nagu ka Eestis tehakse ning pani peale uue kontrolli kuupäeva.

Enne jõule tuli veel korra kohale Emma veterinaarametist. Saime kenasti talle ette näidata nõudepesumasina ja kahjuritõrje lepingu. Arve oli ta juba ette ära saatnud ning see oli ka makstud. See ei ole siin nii nagu Eestis. Siin tegelevad sellega firmad, tunnustamisega ning see ei ole odav tegevus. Meie tunnustamine läks maksma 500 eurot. Kuid õnneks on see ühekordne makse. Emma andis meile üle tunnustuse ja meie üllatuseks on ka tehtud hügieenikoolitus, mida tunnistab hispaaniakeelne dokument.

Alice Gran Canarial

 

Alice Gran Canarial

Alustasime nõudepesumasina otsinguid. Helistasime Irenale ja saime teada, et ühes Playa del Inglesi restoranitarvikute kaupluses töötab Julia, kes räägib vene keelt. Saime ka tema kontaktid, millele ka kohe helistasin. Juliaga sai kokku lepitud, et lähipäevil oleme tulemas. Kohale minnes oli leti taga mitu inimest ja üks liikus saalis ringi. Saalis olevalt naiselt küsisin, kas saaks Juliaga rääkida. Küsimuse esitasin hispaania keeles, kuid pärast selgus, et tema ongi Julia. Vaatasime koos kolmekesi nõudepesumasinad üle , neid oli kaks ja otsustasime väiksema kasuks. Kohe ostu ei sooritanud, palusime pakkumist. Julia kenasti printis meile pakkumise välja ja suurelt tänades hakkasime minema kodu poole tagasi.

Samal tänaval on veel teine restoranitarvikute kauplus. Ma olin täiesti väsinud, kuid Eve-Ly arvas, et astuksime sinna ka sisse. Ütlesin, et teeme kiiresti.

Leti taga oleval naisel oli pooleli üks kõne ja me vaatasime niisama ringi. Leidsin järsku nurgast väikese nõudepesumasina. Uurisin seda natuke väljast, sest sisse nägemist takistasid selle peale ladustatud teised tooted. Kui müüja oli kõne lõpetanud, läksime leti juurde ja küsisin oma vigases hispaania keeles nõudepesumasinat, viidates sellele teiste asjade all olevale. Kinnitasin, et meil on vaja pesutemperatuuriks vähemalt 80 kraadi. Ta võttis lahti kataloogi ja kinnitas, et see on vanem mudel ning võib olla madalam temperatuur, sest seadus muutus. Masinal oli esimesel real kirjas 50-60 kraadi. Hakkasime Eve-Lyga eesti keeles omavahel arutama, et seda on vähe. Nüüd toimus selline ootamatu vahejuhtum, millest rääkides mul alati tuleb kananahk ihule. Nimelt müüja küsis sulaselges eesti keeles, kas te räägite eesti keelt. Mõlemad Eve-Lyga võpatasime ja olime nii meeletult üllatunud ning õnnelikud. Hakkasime esialgu rääkima maast ja ilmast ning jõudsime siis lõpuks tagasi nõudepesumasinani. Selgus, et loputustemperatuur on 80 kraadi, seega see sobis meile. Müüja nimeks oli Alice, kes lubas meile ka allahindllust teha nii palju kui vähegi võimalik.

Alicest nii palju, et temaga oli Eve-Lyl tegelikkuses juba enne kontakt. Nimelt Eve-Ly sõber käis saarel ja kaotas õnnetult ära oma dokumendi. Hispaaniast Eestisse tagasi jõudmiseks on vajalik reisidokument ja seda saab saarel aukonsuli juurest. Aukonsul elab Teldes ja sõitsime mingi päev autoga sinna. Mul oli veel hispaania keele tund, mille pidasin siis autos olles. Tagasi tulles mõlemad olid õhinas, kui kihvt koer seal oli ja ta naine on eestlanna.

Samas poes Alicega suheldes selgus, et ma olen tema emaga koos töötanud Eesti esimeses hüpermarketis – Tihniku Maksimarketis. Eike Esset võib pidada Eesti kulinaaria emaks. Tema käe alt hakkas kulinaarsete toodete tootmine Maksimarketis, hiljem ka Selveris. Alice andis teada, et tal on ema ka praegu saarel. Palusin neil kindlasti meie baarist läbi tulla, sest Eike pidi olema siin peaaegu jaanuari lõpuni. Läksime väga rõõmsalt poest välja ja juba üksteisele otsa vaadates teadsime, et selle masina me ostame. Selleks oli kaks põhjust: natuke, õige pisut odavam kui Julia poolt pakutud, kuid peamine, et raha tuleb siiski eestlastele jätta.

Nõudepesumasinat tuli aukonsul isiklikult paigaldama 21 detsembril. Tehti ka väike koolitus. Kuid etteruttavalt võin öelda, et peale koolitust ei ole me seda kasutanud. Siin seaduse alusel peab olema baarides ja restoranides tööstuslik nõudepesumasin, kuid väikesed baarid neid ei kasuta kunagi. Käisime Eve-Lyga meil lähedal olevas iirlaste pubis peamise eesmärgiga teha hinnauuring. Kuid selle käigus nägin vilksamisi ka kraanikausi all väikest nõudepesumasinat. Kuid kõik klaasid sellegipoolest pesti käsitsi kraanikausis. Sama väitis meile ka Alice: nõudepesumasin tuleb soetada, kuid seda ei kasutata.

 

Baari leping

 

20 novembril läksime Irena ja Faridi restorani Tauritos. Valisime just pühapäeva, sest siis pidi neil esinema see ilusa häälega laulja, keda me korra Tracy baaris kuulasime. Selleks nädalavahetuseks oli ka auto renditud. Sõitsime sellega saarel ringi ja nädalavhetuse lõüpetasime restoranis. Sinna sõitsin mina ja tagasi Eve-Ly. Kõik oli vapustav, esineja, söök ja jook. Nii et kui kellegil on soov hästi aega veeta koos hea söögi ja joogiga, siis võib minna nende restorani. Nimeks sellel on Cala Blanca. Vahepeal kui teised nautisid kokteile, käisime meie Faridiga Puerto Ricos baari vaatamas. Ta tahtis näha, millisest kohast käib jutt ja sisse piiluda. Uksed olid muidugi kinni, kuid baari aknedest sai sisse vaadata. Farid arvas, et sellise raha eest võite selle kindlasti võtta, muidugi otsuse viimane sõna on teie enda.

Otsustasime Puerto Rico baari kasuks ja käisime veel korra vaatamas. Palusin ka neil lepingu saata, et saaks selle edastada Faridile. Leping oli korras ja Farid andis oma õnnistuse. Edastasin omanikele, et me võtame selle baari üle. Lepingu allkirjastamiseks kokku lepitud ajal see ei toimunud – kinnisvara büroo juht oli haigeks jäänud. Lõpuks õnnestus allkiri alla panna 30 novembril, kokku oli lepitud  kell 13.30 Puerto Rico kinnisvara büroos.

Jõudsime kohale pisut varem, sest pidime endiste rentnikega baaris kokku saama. Vaatame veel korra üle, et kõik oleks alles. Nende soov oli ka üleandmise tasu maksta enne kui läheme lepingut allkirjastama. Eve-Ly nendest suurt aru ei saanud, nii et ma muudkui aga tõlkisin talle ka. Kuna see oli esimene selline samm võõral maal, sain nad siiski nõusse, et teeme seda peale lepingu allkirjastamist. Valeria (nii oli selle naise nimi) oli alguses selles osas väga jäik – kas maksate siin või me ei lähe allkirjastama. Alessandro (itaallasest Valeria poiss-sõber) siis rääkis temaga ja naine leebus ning oli nõus makse teostamisega peale allkirjastamist. Eks endalgi oleks hirm, sest kui allkiri all, võib teine pool kinnitada – kõik rahalised nõuded on täidetud. Nii me muidugi ei käitunud.

Läksime kõik koos kinnisvara bürosse, kus juba meid oodati. Büroo juht oli meievanune meesterahvas, igati jutukas ja kohe näha, et kõva tegija. Muidugi see tundus ega päriselt ei tea. Juba Faridi juures tuli välja, et nad on omavahel tuttavad ja Farid rahustas meid – ta on hea mees ja teeb oma tööd korralikult.

Kuulutuses oli baari igakuiseks rendiks märgitud 1000 eurot, kuid lepingus oli 1200 eurot. Sellest sattusin natuke paanikasse, tõlkisin ka Eve-Lyle. Siis hakkas selgitus, et see on koos kaubanduskeskuse maksuga, milleks on 142 eurot ja rendiks 1056 eurot. See ei ole just suur summa muutus, kuid igakuiselt korrutada aasta peale, tuleb korralik summa. Allkirjastasin lepingu. Pidime büroos maksma ka tagatise ja lepingutasu. Siinsed inimesed on harjunud kõike ajama sularahas, algul selle põhjust aru ei saanud, nüüd on see selge. Enamus asju ikkagi käib mustalt, sularaha on väga tähtsal kohal maksevahendina. Kui olin nende antud kontonumbrile ülekande teinud, siis kinnitasin, et see ülekanne võtab aega 5-15 minutit. Umbes 5 minuti pärast helistas büroo juht panka ja küsis järele. Panga esindajaga vesteldes oli näha, et kinnisvara asjapulk oli pinges, muudkui tatsas toas edasi ja tagasi. Midagi nad seal kiires hispaania keeles rääkisid, kuid järsku tõstis ta pöidla. See oli märgiks, et raha oli üle tulnud..

Läksime baari tagasi koos nüüd juba endiste rentnikega ja maksime siin ära nende raha, ülekandgea. Meile sattusid head endised rentnikud, andsid korralikult baari üle. Algul tahtsime ka inventuuri teha, kuid siis Eve-Lyga otsustasime, et ei tee. See on nii pisike baar, kõik on näha ja midagi ei ole kadunud. Ainuke, mida Irena toonitas, kui mingi tehnika kuulub kellegile näiteks kohvimasin või muu, siis sellele võidakse järele tulla omanikfirma poolt. Seega küsisime kõik üle ja kohvimasin oli ostetud kasutatuna interneti kaudu. Muud tehnikat siin eriti ei olnud. Olemas olid kohvimasin, väike letialune õllekülmik, karastusjoogi külmik ja üks väike sügavkülm. Lisaks laual kassaaparaat, mis oli ka selle mehe sõnul tema soetatud. Eelmiste rentnike poolt jäi kõik sisse, ka baaris olevad joogid.

Istusime Eve-Lyga ja olime üsna õnnelikud ja samas ka urgitses sees sisemine ärevus. Peamist ärevust tekitas meis selle tegevusega hakkama saamise hirm. Lisaks oli mul, ma arvan ka temal, hirm meie läbisaamise pärast. Aga alustasime, meil oli nüüd baar.

Paari päeva pärast palusime taas luba Irenat ja Faridit tülitada. Nüüd oli vaja kõiki kontakte ja selgitust, kuidas siin baarielu üldse käib, seestpoolt. Farid andis kõik kontaktid, veterinaarametist kuni jääostuni. Nii mõnelegi helistas ka ette, et neid hakatakse varsti tülitama.

Tulime paari päeva pärast oma valdust üle vaatama ja koristama. Alustasime toodete kontrollist. Millel on realiseerimise aeg, kontrollisime seda. Alkoholil kontroll, kas näiteks viskipudelis on ikka veel alkohol sees või on see juba ära hinganud. Alkoholi kontroll jäi minu peale, Eve-Ly samal ajal kontrollis karastusjookide ja õllede kuupäevasid. . Proovisin kõik joogid ära ja mis ikka tundus lahja, läks prügikasti. Õhtuks olime väsinud, kuid samas oli see hea tunne. Hakkasime ennast siis koju sättima, kuid prügi vaja välja viia....kuhu? Meil oli üks joonis, aga kaks orienteerujat ju ei oska ju jooniseid lugeda. Lõpuks siiski leidsin selle üles. Esimesena hakkas ninna mingi imelik hais, tuli meelde lapsepõlves tädiga sigalas kaasas käimine. Täpselt sama hais oli ka sigalas, eriti sel hetkel, kui just aeti välja sigade sitta. Arvasin, et seal peaks olema ehk vähemalt biojäätmete konteiner. Tegin ukse lahti ja mulle tuli pahvakas sooja sita haisu vastu nägu. Kogusin ennast ja astusin sisse – sees oli teine äratundmine sigalast – kõik rajad, mis konteinerite juurde viisid, olid täiesti lögased. Selle ukse taga peaks olema ühiskasutuse kummikud. Selgus kiirel vaatlusel, et kogu prügimajandus toimub siin sigalas. Kui Eestis oleks kuskil kaubanduskeskuses selline prügikeskus, pandaks see putka kohe kinni. Pärast oli mitu päeva see lõhn ninas kummitamas.

Võtsin ühendust veterinaarametiga ja sealt saabus meile kohale proua Emma. Temale oleme võlgu suured tänud, nii ilusat hispaania keelt ei ole siin saarel kohanudki. Ta aitas meid: mis on vaja teha ja osta, et saada tunnustamine. Kuna baaris ei olnud nõudepesumasinat, siis see tuli soetada. Olema peab tööstuslik nõudepesumasin, mitte kodus kasutatav. Lisaks oli vaja teha leping kahjuritõrjega. Emma helistas ise kohe kahjuritõrjesse ette, et varsti helistab talle inimene, kes ei ole väga pädev hispaania keeles suhtlema. Kuid selgitas talle ära, mis meil vaja oleks. Peale Emma proua lahkumist sai kõne võetud kahjuritõrje esindajale, kelle nimeks oli Ricardo. Meile jäigi ta prussaka-Ricardoks. 20 detsembril saabus Ricardo kohale ja pani oma prussaka püünised üles ning lubas saata lepingu ning arve. Algul sain aru, et tasu on 30 eurot, kuid arve saabudes oli see siiski 300 eurot. No kui on vaja, siis on vaja, makstud. See arve oli terveks aastaks, vahepealsed väljakutsed olid juba hinna sisse arvestatud.

Firma avamine

 

Firma avamise protsessid

Irena saatis oktoobri lõpus meile kontaktid, kus saaksime uurida firma alustamise toiminguid. Siin selliseid asutusi nimetatakse kas Tax office või Law office. See oli Tax office. Helistasin ja broneerisin vastuvõtuks aja, 4 november kell 10.30. Kohe küsiti, kas vestlus on mugavam hispaania või inglise keeles, kindlasti valisin selle viimase. Kohale jõudes võttis meid vastu noor tütarlaps, kes juhatas edasi teise tüdruku juurde. Alustasin siis juttu, mis on sooviks ehk uurida erinevaid mooduseid firma avamiseks – esimesena millised ettevõtlusvormid Hispaanias on olemas. Olemas on siin nagu Eestis aktsiaselts ja FIE (autonomo). Tema soovitus väikese äri puhul alati alustada autonomona (FIE) ja kui firma kasvab suuremaks, peab muutma selle aktsiaseltsiks. Sellist ettevõtlusvormi nagu Eestis on OÜ, Hispaanias ei eksisteeri. Kogu aeg pidin jooksvalt tõlkima ka Eve-Lyle ja lisaks jagama selgitusi. Mul tavaliselt oli asi kohe selge või vajadusel küsisin lisaküsimusi, kuid tal võttis see aega. Enamuses mitte paha pärast, teinekord tuli ka temalt väga huvitavaid täpsustavaid küsimusi.

Saime teada, et baari avamisel tuleb ka riigile makse maksta. Maksud arvutatakse moodulite alusel. Moodulid on jaotatud baari suuruse järgi: baarileti pikkus ja laudade arv. Üks laud on määratud nelja tooliga. Kui laua taga on viis tooli, loetakse seda nagu kaheks lauaks. Algul tundus see imekeeruline, kuid tänaseks on täiesti arusaadav. See on minu jaoks selline nõukogudeaegne loogika. Ma arvan, et makse peaks maksma ikka käibe pealt. Kuid saades tulevikus targemaks, siis sellise maksesüsteemiga oleks riik varsti pankrotis. Siin on ikka nagu Leedus – seadused ja määrused on tehtud selleks, et nendest mööda hiilida.

Tütarlaps, kellega vestlesime tundus olevat ise ka algaja. Ta konsulteeris kogu aeg kolleegiga. Õnneks ta inglise keelega hätta ei jäänud ja sai meile kõik kenasti ära tõlgitud ja selgitatud.

Eve-Ly rääkis tagasi koju minnes peaaegu terve teel kulude jaotamisest kodu ja autonomo vahel. Seda teemat me ei puudutanud selle tüdrukuga. Kuna mulle tundus see asjaajamine seal kuidagi imelik, siis ma pakkusin välja, et vaatame veel neid tax offiseid ja ehk saame mõne parema.

Saime Irenalt ka teise tax-office kontakti, kes haldab nende firmade raamatupidamist. Leppisime kokku kohtumise. Läksime ühel päev varem linna, et otsida need suurhooned üles, kus antud büroo peaks asuma. Kõik kohalikud teavad suurhoonete kompleksi nimega Mercurio. Seda meile kogu aeg toonitati, et need on suured kõrged hooned Playa del Inglesis. Püüdsime neid siis koos otsida. Minu meelest olid kõik hooned ühesuurused, just Playa del Inglesi keskuses. Tatsasime, mis me tatsasime, lõpuks leidsin üles. Eve-Ly lihtsalt tatsas minuga kogu aeg kaasa. Minu oletus suurhoonest osutus õigeks. Kaks kõrvuti olevat punast maja on sama suured kui nende kõrval olev hoone, võib olla on üks korrus rohkem. Leidsime ka selle ukse, kuhu peame järgmine päev koputama.

Järgmisel päeval selgus, et meie nõustajaks on tore hispaanlanna arvatavasti meievanune või natuke vanem. Oskas ta ainult hispaania keelt, kuid õnneks kontori administraator või juhataja oskas ka inglise keelt ja oli meile tõlgiks. Hakkasime üles kirjutatud küsimusi küsima, mida mul oli väga palju. Kui ma olin lõpetanud, palusin Eve-Lyl küsida. Eve-Ly peamised küsimused olid teadagi kulude jaotusest autonomos nagu seda tehakse Eestis FIEks olemisel. Küsimused küsisin mina – ehk tema vuristas mulle eesti keeles ette ja ma panin need inglise keelde. Näiteks: kui kasutad kodus interneti, siis saad osa sellest arvest kanda kuludesse. Taxoffice prouad algul ei saanud minu küsimustest aru ja silmad läksid aina suuremaks. Selgus, et Hispaanias sellist asja ei ole olemas, eriti kui sinu tegeleb näiteks baari või restoraniga. Sel juhul on see sinu töökoht ja sa töötad seal. Eve-Ly palus küsida, aga näiteks sortimendi koostamine, vastus oli sama – baari jaoks koostad sortimenti baaris. Neid küsimusi oli tal veel kirjas, kuid ma otsustasin, et neid ma enam edasi ei küsi – asi oli mulle selge. Prouad selgitasid, kui teil oleks kodukontor, siis saaks sellel teemal edasi arutada, kuigi teema üldiselt tundus neile tundmatu.

Pikalt rääkisime sellest, kas me saame kahekesi olla autonomo omanikud. Kuna oleme kõikidele kinnitanud, oleme õde-venda. Selle peale kontori juhataja palus selle kohta võtta Eestist tõend, et me oleme õde venda. Muidugi seda meil ei ole ja nii ka ütlesime. Juhataja selgitas, kui tõendit ei ole, ei saa ühe autonomo omanikke olla kaks. See saaks olla pereettevõttena või üksikisikule kuuluv. Ainuke võimalus on üks meist vormistada töötajaks, millega muidugi kaasnevad ka kulud nagu palk ja sotsiaalmaks teenitud palgalt.

Prouad taxoffices ei maininud esimesel kohtumisel moodulitest midagi. Lubasime selle kõik läbi mõelda ja edasistest käikudest teada anda. Selgus, et firmat enne ei ole mõtet avada, kui ei ole tegevuskohta olemas. Põhjuseks riigimaksud ehk kohe kui avame firma, hakkab ka riik makse ootama – autonomo puhul igakuine makse.

Mõned päevad hiljem kinnitasime viimasele tax officile, et hakkame nende teenuseid kasutama. Otsuse nende kasuks kallutas enamuses see, et Irena ja Farid on nende kliendid. Leppisime kokku uue kohtumise, kus juba räägiksime täpsemalt edasistest tegevustest.  Kohale minnes küsisime lepingu tasu. Selleks oli kaks varianti – ilma tööjõukulude arvutamiseta ja koos sellega, viimase puhul olenes töötajate arvust. Kuna meil ei olnud valikut, siis pidime võtma tööjõukuludega. Eelmine kord kui taxofficiest lahkusime, siis Eve-Ly arvas, et firma võiks olla minu nimel ja tema töötaja. Tänaseks saan sellest väga hästi aru, miks ta seda arvas. Kulud ja tulud firmas jagame pooleks, oli meie omavaheline kokkulepe. Tegime nendega lepingu ja Eve-Lyga tehti tööleping. Töö alustamise ajaks mäletamist mööda arvasime 19 detsember. Kahjuks me sel päeval tööd ei alustanud, vaid pisut hiljem, 28.12 tegime baari uksed lahti.

Arvete toomiseks raamatupidamise tarvis leppisime kokku nädalas korra, kui neid on palju. Kui aga vähe, siis võib ka harvem.

Mõni päev peale lepingu sõlmimist raamatupidamisteenuste osas sain selle kontori juhatajalt teate – pean minema see kell ja sinna kohta. Ma ei hakanud uurima, miks ma just sinna pean minema. Niipalju sain teada, et see on maksuamet. Kui sain selle ameti aadressi, oli see õnneks meie Vista Dorada lähedal. Aga see googlemaps teeb ikka ka trikke. Hommikul kell 10.30 oli sinna aeg kinni pandud. Vaatasin kaardi abil  kaua sinna kohaleminek aega võtab – 30 minutit. Tundus natuke kahtlane, aga ma ei hakandu edasi süvauuringut tegema. Hommikul saime taas kokku ja hakkas matk pihta. Kasutasime kohale jõudmiseks kaardi abi ja see muudkui keerutas meid mööda erinevaid teid kuni 30 minuti pärast jõudsime kohale. Milline oli meie üllatus – oleks meie kompleksi alumise väljapääsu juures üle tee tulnud, oleksime 5 minutiga kohal olnud. Siit ka minu usaldus googlemapsi vastu kahanes veelgi.

Maksuametisse sisenedes on turvakontroll nagu lennujaamaski – metallesemed tuleb panna kasti ja kott valgustatakse läbi. Sisenema maksuametisse peab läbi turvaväravate. Seal on tööl kena proua, kes lahkelt aitas numbrimasina juures numbri võtta ja siis istusime ootepinkidele. Miks ma maksuametisse pidin tulema, seda ma ei tea siiani, oskan ainult oletada. Ma arvan, et pidin saama autonomole kas maksuametis väljastatava koodi või ennast seal registreerima. Igatahes näidati mulle käigu tulemust arvutis ja muigel meesteenindaja ütles, et ma ei pea midagi tegemea, see saadetakse taxofficisse. Nii lõppes maksuameti esimene käik. Siiani on neid olnud kaks, kuid sellest edapsidi.

Kui sellest ametist saadetud kinnitus jõudis taxofficesse, sain teate ja pidin minema firma avama. Selleks peab täitma ühe blanketi. Tegi seda muidugi taxoffice ja ma ainult allkirjastasin.

Mõne päeva pärast sain taxofficest teate kirja teel, et pean kiiresti allkirjastama ühe dokumendi. Küsisin, kas saan selle teha digitaalselt, vastus oli jaatav. Allkirjastasin SmartID abil ja saatsin neile allkirjastatult tagasi. Ise muidugi kahtlesin, kas neil on tarkvara selle avamiseks. Saingi üsna kiirelt vastuse, nad ei saa seda avada. Uurisin, siis kuidas ma peaks selle siis digiallkirjastama. Vastus: prindid kodus dokumendi välja, allkirjastad, skanneerid sisse ja saadad tagasi. Lugesin seda kolm korda, enne kui naerma hakkasin. Aga pole valikut, tegin ära digiallkirjastamise Hispaania moodi.

 

Baari otsingud

Rendile pakutavaid baare otsisin kuulutuste kaudu igapäevaselt. Mul oli selle tarvis koostatud tabel ja selle alusel me Eve-Lyga koos neid vaatamas käisime. Kõigepealt läksime vaatama, kui baar oli avatud. Juhul, kui tundus meile sobivat, võtsin ka kuulutuse kaudu ühendust.

Leidsin ühe huvitava ja meile taskukohase baari nimega Tracy. Tegemist oli kahe naise poolt peetava baariga, kes tahavad selle nüüd edasi rentida. Käisime alguses vaatamas seda ümbrust ja kuidas seal rahvast liigub. Baari me sellel käigul sisse ei saanud, sest see baar avatakse alles õhtul. Baar asus ühe kaubanduskeskuse taganurgas (siin on kõik ka pisikeste putkadega kohad kaubanduskeskused).

Kuna esimesel käigul olid ka selle ümbruse enamus kohad suletud varase aja tõttu, pidime tulema uuesti vaatama 26 oktoobril kell 8 õhtul. Sel õhtul olime juba kolmekesi, Jan oli kambas. Avatud olid ainult mõned söögikohad ja paar pisikest poodi. Nendes poodides müüdi kõik, mis sind aga võib huvitada, suitsudest kodutehnika ja suveniirideni. Tõeline lõunamaa pood. Ka alkohol on siin enamus pisikestes poodides olemas. Tavaliselt õlut ei leia, sest sellel on realiseerimise aeg. Seda nad ei viitsi jälgida ja kui palju baare kõrval, pole selleks ka vajadust.

Läksime siis 26.10 kella 8 ajal õhtul baari poole, Jan ees ja meie Eve-Lyga paterdades kannul. Jan käib nii kiiresti, et me lihtsalt ei jõua nii kiiresti siblida. Iga natukese aja tagant ta jälle ootas meid järgi.

Jõudes keskusesse, kus asus Tracy baar, kuulsime juba natuke muusikat. Mõned söögikohad olid kinni, mis päeval avatud. Nendel arvatavasti õhtul pole mõtet, sinna keskusesse tullakse õhtul jooma.

Istusime baari terrassile, kedagi peale meid selles baaris sel momendil ei olnud. Tellisime oma joogid, mina õlut, Jan mäletamist mööda kokteili ja Eve-Ly mingi mahla. See oli meie tavaline joogimenüü, Jan vahest kokteili vahetas välja coca cola vastu.

Tualetid olid baari teisel korrusel, kust oli hea vaade baarileti tagusele alale. Olime nagu pissihaiged – muudkui käisime aga tualettides, et näha palju leti taga on ruumi, kuidas on erinevad asjad paigutatud jne. Tegin ka juttu baari töötajaga, et kuidas siin rahvast käib ja millal on tippaeg. Ta algul kenasti vastas ja selgitas meile selle keskuse klientuuri loogikat. Sinna tullakse baaridesse alles 22-23 ajal ja avatud on need kuni kella 3-4 öösel. Kui esitasin küsimuse, miks omanik selle tahab maha müüa, oli jutul lõpp ja ta palus ühendust võtta kinnisvara maakleriga. Alles pärast saime teada, et ka tema oli üks omanikest. Omanikeks nagu enne mainisin kaks naist, kes olid abielus. Põhirääkijaks olin muidugi mina, Eve-Ly ei julgenud väga sellistes juttudes kaasa rääkida.

Läksime koju tagasi ja arutasime järgmine päev. Otsustasime, et kirjutame maaklerile ja läheme juba ametlikult vaatama. Kokku sai lepitud 29 oktoober kell 12.30. Olime õigel ajal kohal ja nii ka baari omanikud ning maakler. Omanikud olid toredad naised, aga täiesti erinevad. See kes meid teenindas oli vaiksem ja temaga oli tore suhelda. Kuid ametlikus osas tema väga sõna ei võtnud, rohkem rääkis tema naine. Vastupidiselt teenindajale oli tema konkreetsem ja andis vastuseid vahest isegi keerutades. Selleks, et täpset tõde teada saada, tuli küsida täpsustavaid küsimusi. Maakleril oli kaasas ka oma mees.  Tema lubas meid lahkelt aidata kõikides küsimustes. Jätsin mainimata, et meil on oma tuttav olemas, kes meid abistab ja tahame ka ise asju ajada. Sellega saab just kõige parema kogemuse ja muidugi odavamalt.

Rääkides nendega ka rahast, mis nad baari eest küsivad, olid nad napisõnalised ja ei olnud nõus sellest kuidagi alla tulema. Pigem kutsusid nad vaatama nende esmaspäeva õhtul toimuvat kontserti – iga esmaspäev on neil elav muusika. Sel esmaspäeval üks kena mustanahaline naine. Selle õhtuga pidi saama poole üürirahast kokku, nii oli nende kinnitus.

Baari lett terrassile väga ei paistnud ning Eve-Ly ja Jan arvasid, et see on probleem. Inimesed tahavad näha ka baari letti just selle tõttu, et selle baari asukoht oli väga nurgas. Kuigi selle taga oli veel üks baar. Seega sellesse baari oleks pidanud veel lisaks investeerima – pikendama letti. Tänase kogemusega väidan, et see ei oleks olnud mitte mingi probleem. Baarilett võib olla kuskil nurgas peidus, sest siin lõunamaal istuvad inimesed õues. Eestis on see tähtis, sest inimesed enamuse ajast istuvad baaris sees.

Vedasime kolmekesi esmaspäeva õhtul ennast kohale, esinemine pidi algama alles kell 21 (kui mu mälu ei peta). Mõlemad omanikud olid kohal, lisaks mõned nende sõbrannat. Üks neist oli juba üsna sopsus ja ajas mingit segast juttu. Õnneks me nende lauda ei istunud, ei pidanud hakkama dešifreerima tema pehme keele kõnet. Laulja oli ka kohal ja istus nende lauas.

Kuna kõrval olid enamus baarid kinni, siis oli Tracy baar oma terrassi laiendanud ka kõrvalbaari ette, oodates palju rahvast nii kuulama, jooma kui ka tantsima. Õhtu aga lõppes nii, et peale meid tuli veel kaks laudkonda ehk meie kolmekesi ja veel neli inimest. Laulja laulis meile oma imelise häälega – see oli tõepoolest väga ilus. Repertuaar oli enamuses 80-90 aastate lauludest. Kuna Jan pidi teisipäeva hommikul jälle kell 6 tööd alustama, olime sunnitud lahkuma peale esimese seti lõppu. Selle ilusa hääle pärast oli kohe kahju lahkuda, aga ei saa Jani ka piinata öösel valvamisega.

Järgmisel hommikul saatsin maakleri teate, et eile suurel kontserdil, mille käigus pidi teenitama pool üürirahast oli maksvaid kliente kokku seitse. Seega me ei ole nõus selle baari eest kindlasti maksma küsitud hinda. Tegime oma pakkumise, lomulikult palju odavama.

Vastus tuli samal päeval ja muidugi ei olnud omanikud nõus. Nad küll tegid ka vastupakkumise, kuid natukene odavama kui esialgne hind. Heietasime tükk aega ja siis otsustasime, et siiski seda ei võta. Vaatame veel ringi ja kui me midagi ei leia ning Tracy baar veel alles, asume uuesti läbirääkimistesse. Maakler aga jõudis mulle vahepeal kirjutada mitmeid kordi ja kutsus üles ikka see endale haarama.

Leidsin peale nende külastamist mõne aja pärast veel kaks väikest baari. Üks neist asus Playa del Inglesi keskuses ja teine Puerto Rico linnas. Viimane asub 11 kilomeetrit meie elukohast eemal.

Kirjutasin mõlema kuulutuse peale  ja kohtumised said kokku lepitud vastavalt 16 ja 17 novemberiks.

Esimene baar, mille asukoht on Playa del Inglesi keskuses, oli pisike ja armas. Nad tegid ka väikeseid suupisteid. Seda pidas abielupaar, ei mäleta enam kui palju aastaid. Tundsuid 40ndates aastates olevat. Maakler oli prantslane, kes oli kohe tõeline maakler. Vaatsime koos baari sisu, letitagust ja siis istusime ühte lauda kohvi jooma ja rääkima. Baar oli leti taga nii väike, et koos me kõik sinna ei mahtunud. Rääkisime selle baari ajaloost ja klientuurist. Ka meie sealviibimise ajal oli see üsna täis ja rahvast liikus edasi-tagasi. Enamuses telliti kas kohvi või õlut ning mõni suupiste. Kui me maakleriga raha juurde jõudsime, siis selgus tõsiasi, kuulutuses ei olnud kõike kirjas. Esialgu oli kirjas ainult baari rent ja puudus ülevõtmistasu. Kuid selgus, et ingliskeelne tõlge ei olnud seda kuulutusse lisanud, hispaania keeles oli see kenasti olemas. Ülevõtmistasu aga oli nii üüratu, et me ei saanud nendest numbritest alguses arugi. Vabandasin maakleri ees, et raiskasime tema aega. Tema härrasmehelikult vastas, et selle eksituse pärast tema maksab meie kohvid ja mahlad, sest see ei olnud meie süü.

Läksime vaikselt ja nördinult kodu poole. See oli ilus väike baarikene, mis oleks just meile sobinud. Egas midagi, homme läheme Puerto Ricosse.

Kuna meil autot ei ole, siis vaatasime juba õhtul bussiajad, millega jõuaks õigeks ajaks kohale. Baari vaatamine oli kokku lepitud peale lõunat, et kaasa saaks tulla ka Jan. Algul arvasime, et tuleme siia ja leiame selle üles, baari nimi oli Lucky 7. Meil läks ikka otsimisega aega, kuid üles ledsime. Sisse astudes oli siin noorpaar, mees ja naine, vanuses 25-30 vahel  ma arvan. Baar oli korras, puhas ja omanikud väga meeldivad. Peamiselt rääkis alguses naine, kes oli hispaanlanna. Kuid kuna me ikka veel nii palju hispaania keelt ei osanud, õnneks tema mees oskas inglise keelt ja tõlkis. Lõpuks enamuses mees rääkiski ja tuli välja, et tema on selle siin korda teinud. Vaatasime koos üle nii baarileti taguse kui ka tualetid. Enamus Hispaania baarides on kaks tualetti, eraldi naistele ja meestele. Üsna harva on neid üks. Baari ülevõtmistasu oli meile taskukohane, kuid muidugi alustasin ka tingimisega. Kuulutusi selle baari kohta oli kaks ja mõlemad erineva ülevõtmistasuga. Omanike poolt oli see väiksem ja maakleri poolt suurem. Lubasime mõelda ja teada anda.

Lasin neil natuke oodata ja andsin mõne päeva pärast teada, et hea meelega kohtuks veel ning vaatakse juba täpsemalt baari üle. Leppisime aja kokku ja kohtusime. Kui jõudsime taas hinnani, millest hakkasin taas alla tingima, teatas naine, et nendel on silmapiiril veel üks soovija Inglismaalt. Kuna tal raha nappis, läks ta koju, et sealt rahaga tagasi tulla. Pidi nädala lõpuks tagasi olema ning siis baari ära ostma. Tõlkisin selle ka Eve-Lyle ära ja lisasin oma mõtte, et seda inglast ei ole olemas, vaid see on lihtsalt jutt. Lõpuks leppisime kokku, et me mõtleme ja kui see salapärane inglane jõuab ette, ju siis nii peab olema. Nägin selle jutu peale, et mees sai naise peale natuke pahaseks. Eks ta sai aru, et ma hammustasin naise imeliku jutu läbi.

Lasime siis selle nädala neil seedida ja andsin teada neile: kui inglane ei ole ära ostnud, siis me oleme soovijad. Vastus tuli ruttu ja loomulikult seda salapärast inglast ei ilmunudki kuskilt välja. Palusin neil saata lepingu variant. Nemad sellest muidugi teadlikud ei olnud, et see käib jälle Faridi silme alt läbi.

Olin nendest läbirääkimistest üsna väsinud, sest ma rääkisin ja siis veel tõlkisin Eve-Lyle. Kui Jan oli kaasas, siis tegeles vahepeal Jan selle tõlkimisega. Aga samas olin kaõnnelik, sest baar oli peaaegu olemas.

Selle kõikevõimaldava interneti saamine Hispaanias

 

Interneti saamise pikk saaga

Peale pangakonto avamist oli kohe kiire saada koju internet, valguskaabel. Siiani oli Jan töötanud telefonist intenetti jagades. Sammud seadsin sinna esindusse, kust olid ka ettemaksuga telefonikaardid võetud, Orange, minu lemmikvärvi firma. Nüüd lõin oma pangakonto letti ja palusin samad numbrid vormistada alalisteks ja lisada ka valguskaabli soov. Leping prinditi välja ja allkiri all. Nüüd peab ootama interneti paigaldaja telefonikõnet, et ta saaks seda paigaldama tulla. Jan tark poiss teadis, et meiel majja valguskaablit ei tule.

Ootasime siis kohe väga Orange tehniku helistamist, kuid seda ei toimunud terve nädala. Kuigi lubadus oli kohe järgmisel päeval. Seadsin taas sammud Orange esindusse, seal lubati asja uurida ja saadeti mind koju tagasi ootama. Kui sellest oli ka nädal möödas, tõmbasin kopsud õhku täis ja hakkasin juba nõukogude ajal õpitult käituma ehk tõstsin häält. Vabandisn küll ette selle noormehe ees, et ma ei ole tema peale kuri, vaid tema kui Orange esindaja. Sest poiss oli tõepoolest igati abivalmis. Peale seda hakkasid asjad liikuma ja kohe järgmine päev saabus ka oodatud kõne ning mõne päeva pärast tehnik. Uurisin juba enne, et seal kompleksis oli olemas Movistari ja Ornage valguskaablid.

Tehnik saabud ja selgus, et me peaks kaevama nende kaabli tarvis kraavi, mille kaudu see majja tuua. Loomulikult me ei lähe nüüd selleks labidaid ja kirkasid soetama. Siin ei ole ju nagu Eestis mullamaad, vaid puhas kivi.

Vihastasin selle peale ja viisin meie numbrid üle Vodafonesse, sest Movistari esindust meie lähedal ei olnud. Vodafonis võeti meid lahkelt vastu ja kohe sain ka teada tehniku saabumise päeva. Kui tehnik meile koju saabus, siis selgus, et Vodafone interneti siia siiski ei ole võimalik vedada. Ta õnneks ei hakanud mingist kraavist rääkima, vaid lihtsalt ei ole. Eve-Lyl on maja ees jaotuskast ja tema sai endale Vodafone valguskaabli. Kuna Jan oli nii kaua töötanud telefoni teel jagatava internetiga, oli ta selle kõikuvusest juba üsna väsinud ja see segas väga palju tööd. Tema tark poiss vaatas, et Movistari mast on meile kõige lähemal ja võtaks talle siis Movistari kõnekaardi, milega saab tööd ehk paremini teha. Lähim Movistari esindus aga oli lennujaamast edasi ehk meie juurest bussiga kuskil tund aega sõitmist. Kuid kui tal sellest saab parem, siis võtsime teekonna ette. Esinduses oli pikk järjekord, seisime ära ja saime selle SIM-kaardi kätte. Koju jõudes selgus, et see ei hakka tööle. Läksime paari päeva pärast tagasi, et uurida selle põhjust. Muidugi ma aru ei saanud, kuid kinnitati, et kohe saab korda. Järgmisel hommikul see toimis ja Janil oli parem töötada. Mäletan, kui esimest korda läksime Movistari esindusse, vabandasin selase töötaja ees, et ma ei oska veel hästi hispaania keelt ja minu jaoks temaga suhtlemine on kagu keelekursus. Selle peale prillidega tütarlaps vastas üsna väsinult, siin ei ole keeltekool. Me ei läinud riidu, sest ta ütles seda naeratades ja muigega. Näha oli, et ta oli rampväsinud. Töötas üksi ja järjekord ei kahanenud mitte kuidagi, muudkui tuli inimesi juurde.

Otsustasime siis ka internetti hankida Movistarist. Taas võtsime ette teekonna Movistari esindusse ja tegin tellimuse ära. Õnneks ei olnud nende käitumine nagu Oranges ja tehnik andis teada nädala jooksul oma saabumisest. Tuli mees kohale ja mis selgus, tema üksi ei tohi seda kaablit katuselt vedada. Nimelt oli naabrite seina küljes Movistari valguskaabli keskus ja sealt oleks tulnud katuse kaudu kaabel vedada. Muidugi läks ta minema. Enne minekut kinnitas, et minuga võetakse ühendust ja hiljemalt homme. Muidugi seda homset ei tulnud kunagi. Taas läksime Janiga Movistari esindusse, bussiga. Rääkisin oma loo ära, hispaania keeles. Nemad ei olnud Movistaris nõus inglise keelt rääkima. Sain hakkama. Tööl oli teine töötaja, kes andis mulle ka otse tehnikute ülemuse numbri ja ka aja, millal nad tulevad. See võttis nüüd aega ikka päris palju, helistasin nädalas vähemalt kaks korda nende bossile, kes siis lõpuks enam mu kõnesid vastu ei võtnud. Movistaril on olemas ka üldtelefon, helistasin sinna. Seal pandi mind uuesti kaabelduse järjekorda ja mitu korda toonitasin, et kaabel tuleb vedada katuselt seega on vajalik kaks meest. Kui oli tehniku tulemise aeg, siis neid kohale ei jõudnud. Kasutasin seekord Jani telefoni ja helistasin nende ülemusele. Vastus oli hispaanialik: mul ei ole praegu kahte meest anda seega me ei saa tulla. Ja see seiklus käis edasi kuni lõpuks 16 detsember tuli kohale kaks tehnikut ning vedasid selle kaabli lõpuks ära. Ja see kauaoodatud internet oligi sees olemas.

Pangakonto avamine

 

Pangakonto avamise seiklused

Kohe hakkasin ka pangakonto avamist ajama. Pangakontot on siin riigis nagu ka mujal vaja kõikideks lepingulisteks teenusteks. Näiteks ei saa oma nimele ei telefoni ega ka internetti, kui ei ole ette näidata kohalikku pangakonto numbrit. Kuna see on Eestis väga lihtne ja kerge, siis ei osanud siin midagi sellist arvata, mis toimuma hakkas. Eestis saad selle teha lausa kodus, mõne panga puhul peab käima kohapeal või kaupluses isikut tuvastamas. Siin leidsin ka sellise võimaluse BBVA panga kodulehel. Hakkasime koos Janiga seda siis täitma ja sellest läbi hammustamine võttis ikka mitu tundi. Lõpuks kui kõik oli täidetud, küsis ka näotuvastust. Peale toimingute lõppu sSain kirja, kus paluti ennast tuvastama minna lähimasse pangakontorisse. Lähim meile asus El Tableros ja sinna Eve-Lyga sammud seadsime. Ta soovis alati kaasas olla, sest temal olid need asjad veel ees. Pangakontoris võtsin numbri ja kui saabus minu järjekord, selgus et teller kas ei oska või ei taharääkida ühtegi sõna inglise keelt. Näitasin siis talle kirja ja tal asi selge. Tegi minu passist koopia ja pidin andma allkirja ning seejärel ootama kinnituskirja. Seda viimast ei ole siiani tulnud. Ainuke teade BBVA pangast, mille sain – te ei ole käinud ennast tuvastamas, seega sulgeme teie konto avamise taotluse. Ei ühtegi muud selgitust. Koondnimetus Hispaania, siin ei saa nende mõttemaailmast kohe aru.

Järgmisena sammud Santanderi panka. Selle lähim kontor asus Playa del Inglesis. Ja ikka Eve-Ly kaasas nagu alati. Astusime sisse, võtsime järjekorra numbri ning jäime ootama. Selle panga järjekorraautomaadil oli isegi keelevaliku võimalus, valisin inglise keele. Numbrt võttes pead enne anda seadmele teada, kas oled klient või mitte. Tänaseks tean, et kliente teenindatakse kiiremini, kuid järjekorranumbri saamiseks pead sisse toksima oma andmed. Kui saabus minu kord, siis taas koos läksime telleri juurde, kes õnneks oskas väga hästi inglise keelt ja oli tõeliselt abivalmis naine. Ta selgitas, et siin need asjad nii ei käi. Pangakonto avamiseks tuleb panna aeg kinni ja seda teevad hoopis teised inimesed. Ta lubas asja korda ajada. Lahkus oma kohalt, läks ühe tähtsa mehe juurde ja rääkisid seal pikalt. Mingi hetk kutsus ta mind sinna ja ise lahkus. Pangaametnikuks osutus meesterahvas nimega Dominique. Ta oli pikk ja lahke olemisega, see tõotas juba head. See mees aga ei osanud väga inglise keelt, kuid kasutas suhtlemiseks google translate abi. Härra küsimise peale, miks ma pangakontot tahan avada, vastasin, tulin siia elama ja hakkan tööle, arvatavasti teen autonomo. Tema hakkas selgitama, mis on esimese hooga pangakonto avamiseks vajalikud: tuludeklaratsioon selle aasta kohta ja pangakonto väljavõte koduriigist. Selgitasin, et Eestis tehakse aastas korra tuludeklaratsioon ja seega on mul ainult eelmise aasta oma. Pangakonto väljavõttega ei ole probleeme. Talle sobis ka eelmise aasta tuludeklaratsioon. Andis mulle järgmise kohtumise aja ja palus mul kaasa võtta pangakonto väljavõtte ja tuludeklaratsiooni, mälupulgal. Kodus tegin kõik vajalikud toimingud ja mõlemad olid palutud dokumendid sai mälupulgale laetud. Tuludeklaratsiooni sai ka inglise keeles, kuid pangakonto väljavõte oli ainult eestikeelne.

21 oktoober oli see päev, kui läksin panka tagasi eeldusega konto avada. Pangaametnik Dominique võttis kõik dokumendid vastu ning konto oligi avatud. Aitas ka pangalingi telefonis avada ning seadis ka selle kasutuskõlblikuks. Viimaks ta küsis, kas mul sularaha on kaasas. Esiti ei saanud aru, kas see teenus oli siis nüüd tasuline. Kuid ta kohe selgitas, et saame panna minu arvele esimese raha ja ma näen kuidas pangakonto telefoniäpis välja näeb. Mul oli kaasas ka 50-eurone rahatäht, selle pani pangaautomaadis mulle arvele ning tellis ka pangakaardi. Viimasele läksin järele nädala pärast, 28 oktoobril. Härra selgitas, kuna mul siin veel sissetulekut ei ole, pean iga kuu kandma enda arvele 600 eurot või teine võimalus oleks maksta suurt kuutasu, mäletamist mööda oli see vist 100 eurot. Loomulikult võtsin esimese variandi.

Pangateema jätkuks, unustasin detsembri lõpus kanda arvele 600 eurot. Õigemini tegin seda 30 detsembril ja see jõudis tänu pühadele minu Hispaania kontole alles 4 jaanuaril. Imestasin, et tänapäeval saab isegi lennukiga kiiremini ühest kohast teise. Tänu sellele, et ma detsembrikuus 600 eurot kontole ei kandnud, siis jaanuari esimeses pooles minu konto blokeeriti. Taas jooksin meie juba tuttava härra juurde ja palusin abi. Teatasin, et mul on nüüd autonomo tehtud, kas see aitaks hoida pangakontot avatuna. Ta lootis, et aitab ja andisn talle autonomo avamise dokumendi, mille ta sisse skännis. Pidi teada andma, kui sellest piisab ja konto avatakse või kui ei piisa, mis dokumenti siis veel juurde on vaja. Teade tuli mõne päeva pärast ja sellest dokumendist ei piisanud, kutsus mind taas vastuvõtule. Härra pangast küsis, kas ma Eestis arveid maksan või maksin. Ma ei saanud hästi selle küsimuse seosest siinse pangakontoga aru, kuid eks siin maal ongi palju arusaamatust. Küsisin, mis arveid ta silmas peab. Vastuseks sain, ükskõik – telefon, kommunaalid, rent või muud. Kuna just oin saanud kommunaalide arve, andsin talle selle telefonis vaadata. Härra oli nii agar, et saatis selle kohe minu meili kaudu endale ja sisestas panga süsteemi. Peale seda toimingut avati minu pangakonto uuesti ja siiani ei ole see enam blokeeritud. Igatahes väga huvitav on siin Hispaanias asju ajada, saab hakkama ka Eesti arvetega.

 

Oleme kohal

Üsna esimestel päevadel võtsin ühendust Irena ja Faridiga, et teatada oma saabumisest siia imelisele saarele. Koos teatega palusin ka luba neid tülitada erinevate küsimustega. Irena on imeline inimene, kes abistab kõiki nii inimesi kui ka loomi. Tal on ema juurde võetud mitu kassi ja neil on ka paar koera. Tema süda ei luba jätta kedagi hätta. Juba ette ruttavalt oli temast ja Faridist väga palju abi meie uue elu alustamisel. Kõik nii elukoha kui ka baari lepingud käisid nende käest läbi ja saime tagasi koos kommentaaridega. Saare võlusõna ongi Farid – teda tunnevad enamus kinnisvara äris tegutsevad inimesed ja mis peamine, on saavutanud usaldusväärsuse. Püüdsime seda mitte rikkuda, loodetavasti õnnestus.

Üsna kohe hakkasin ka otsima meile püsivamat elukohta, nii meile Janiga kui ka Eve-Lyle. Käisime mitmeid vaatamas, kuid siiski oli mõte jääda enam-vähem praguesesse piirkonda. Otsisin kuulutusi nii meile kui ka Eve-Lyle.

Ma tegin endale kontod kahte suuremasse kuulutusteportaali, mille kaudu kohalikud kuulutavad nii müügi- kui ka rendikuulutusi. Iga kord kui leidsin midagi uut, näitasin ka Eve-Lyle. Eriti kui see oli just temale mõeldud. Lõpuks avanes meil võimalus samas linnaosas leida pooleks aastaks oma elamine. Eve-Ly oli nädalajagu meil diivani peal, sest talle minu otsitud elukohad hästi ei sobinud. Mis on ka loomulik, ikkagi peab pikaajalise elukohaga tekkima mingi side. Meie leping sai alustatud 13.10.22 ja Eve-Lyl 21.10.22.

Meie lepingu tegemine oli üsna pingeline, mulle. Võõras keeles, võõra ülesehitusega leping. Õnneks taas abiks Irena ja Farid, kes selle üle vaatasid. Tuli ka välja, et Farid tunneb seda maaklerit, mingil määral. Läksime nende kontorisse, kus Farid talle helistas ja palus paar asja lepingus ära parandada. Peamiselt olid need punktid seotud lemmikloomaga, kuna selle kohta ei olnud lepingu esialgses variandis täpsustust. Mõne päevaga olid parandused tehtud ja ka Farid üle vaadanud. Seejärel toimus bungalos lepingu allkirjastamine. Omanikuks oli kohalik vanem härrasmees, maakleriks temast pisut noorem meesterahvas.

Eve-Ly lepingu sõlmimiseks oli vaja minne kinnisvarabüroo kontorisse. Siiani olin ainult mina suhelnud maakleriga, millegipärast Eve-Ly ei võtnud seda tegevust enda peale. Kuna mul oli juba üks etapp läbitud, siis ei olnud see ka raske ega midagi uut. Maakler Lola oli üsna klemikas naine, tegi kahemõttelisi mnalju, ise peenikeselt selle peale naerdes.

Lihtsalt vahemärkus, Hispaanias on 1-toaline korter Eesti mõistes kahetoaline. Siin arvestatakse ainult magamistubade arvu alusel. Nii ongi meie bungalow kohalikus vaates kahetoaline ja Eve-Lyl ühetoaline.

Enamus selle linnaosa komplekse olid bungalod ja mõned ka korteritega majad. Sonnenlandis on ka paar hotelli, mis on päris suured. Kui keegi vajab rahulikumat puhkust, siis Sonnenland on just selleks, eriti need hotellid. Vaiksem on ka mäe all olevates bungalotes.

Meie bungalow vaade terrassilt on imeline – ees avaneb kogu Playa de Ingles oma ilus. Meie kompleks Vista Dorada asus umbes samal kõrgusel kui Playa del Ingles. Vahele jäi Campo Internationali nimeline linnaosa.  Vaates esimesena avanes kohe meie lähedal Holiday World ehk maakeeli lõbustuspark. See kompleks oli nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Erinevad atraktsioonid, vaateratas, söögikohad ja kasiino. Ainuke miinus on sealt tulev lärm, mis tuulega jõuab otse meie akendesse. Vaateratas värvus õhtuhämaruses erinevatesse värvidesse, kuulda oli lõbusaid kilkeid. Enamus neist tundusid noorte tüdrukute kõlaga, kuid vahest ka mehisemaid elevuskilkeid.

Edasi vaadates oli näha ilusaid lõunamaa stiilis elamuid ja silmapiiril ookean. Terrassilt oli ka näha kuulsaid Maspalomase düüne ning majakat. Majaks on juba üsna eakas, ehitatud 1890 aastal, kõrguseks on 56 meetrit. Nii et valgustorn paistab üsna kaugele ja selle järgi on hea minna Maspalomase randa.

Peale enda sisse seadmist hakkasime koos mõtlema, millega siin siis hakata elatist teenima. Pinnale jäid baar ja t-särkidele printimine. Kui otsus tehtud, hakkasin otsima rendil olevaid pindasid. Nagu ka elukohaga, pidime ka selle rentima.

Tegin selle tarbeks tabeli, kuhu kandsin kõik leitud kuulutused – nende asukoha, hinna, suuruse. Hinna juures peab siin maal olema kaks lahtrit, üks igakuine rendihind ning lisaks sellele ühekordne ülevõtmistasu. Peaaegu igapäevaselt vaatasime koos Eve-Ly ja Janiga selle tabeli üle. Igal ühel oli oma arvamusi ja need said ka tabelis olevate objektide juurde kirja. Mõned said kohe kustutatud, mõnedega liikusime edasi.

Käisime igapäevaselt Eve-Lyga vaatamas nii t-särkide pindasid kui ka baare. Esialgu eemalt kuulutuste aadressidel, kui midagi hakkas silma, võtsin ka ühendust.

Teadsin juba ette, et Eve-Lyga on raske koos asju ajada, kuid saime kuidagi hakkama. Tema taiplikus ei ole nii kiire ja mõttevõime palju aeglasem. Selle eest on vahest mõtte tulemus läbimõeldum, teinekord ka liigagi detailne. Vahest lihtsalt ei ole selleks aega, et pisidetaile läbi arutada. Saime ka nendest erimeelsustest üle ja muudkui kõmpisime rendipindasid mööda.

Novembri alguses olid saarel puhkamas Elyse ja Jan-Rain. Kaks Jani on natuke ühesugused – ei ole suure jutuga, oskavad jalad maas mõelda. Jan-Rain on visanud üsna palju pikkust ja sama palju on tulnud tarkust. Kunagisest pisikesest askeldavast poisist on tulnud kahe jalaga maal seisev noormees, kelle mõttemaailm on üsna sügav ja loogiline. Ta suutis kenasti ennast välja lülittada kui selleks oli vajadus.

Gran Canaria - maandusime

 Sellel päeval kui Venemaa tungis Ukrainasse, mis on ühtlasi ka Eesti Vabariigi aastapäev, tekkis mõte – kas nüüd või mitte kunagi. Loomulikult ei olnud just see koletu sissetung Venemaa poolt peamine põhjus, vaid ajend. Kuna põen ka psoriaasi, siis just Kanaari saarte kliima teeb sellele haigusele head ja nii mõnelgi on see kadunud sootuks. Rääkisin teemat mitmele inimesele, lõpuks meid kokku oli tulemas kolm – mina, Jan ja Eve-Ly. Hakkasime pidama koosolekuid, mis tegelikkuses olid ajurünnakud. Nende raames sai läbi võetud enamus teemad: tegevus, elukoht, asjaajamised jne.

Koosistumisi oli meil iga kuu vähemalt üks kord. Enne ajurünnakuid oli minu kohustuseks valida teema ja otsida selle kohta infot. Esimeseks teemaks oli tegevus elatise teenimiseks, kuskilt peab ju raha ka sisse tulema, sest seal läheb teda meeletult välja. Enne tegevuse teema tõstatamist uurisin natuke, mida siin saarel ei ole. Tuli välja eriti eestlaste grupis, et rabarberit saab siin kauplustes üliharva. Kui hommikul poodi ei jõua, siis õhtuks sellist delikatessi enam riilult ei leia. Sellest ka minu esimese mõttena oli pakutud rabarberi kasvatamine. Muidugi põhjamaa inimesed on harjunud rabarberit kas koduaiast või maakodust peenralt või kuskilt aia nurgast võtma, vahest ka poest ostma. Tänaseks on mul olemas rabarberi kohta kogu info. Enamus infost otsisin inglise keeles. Eesti keeles on muidugi ka palju infot, aga see peamiselt hõlmab rabarberi kasvatamist Eestis. Teadagi on Kanaari saarte ja Eesti vahel suur kliima erinevus. Otsisin erinevaid rabarberi sorte, nende kasvatamise tingimusi ja kahjureid. Selle käigus selgus, et rabarber ei olegi soojamaa taim, vaid tahab vahepeal jahedas puhata, et uuesti kasvama hakata. Rabarbereid siiski soojas kliimas kasvatatakse, kuid väha ja selle kasvatuse investeering on üsna kulukas. Vajalik oleks rabarberile anda jahedamas puhata ja kasvuks on vaja väga rammusat maad. Neid mõlemat siit saarelt ei leia, vaid tuleb selleks investeerida. Muld on siin üsna kallis, sest enamus on maa mägine ja selle tõttu ka mägimullad. Mägimuld aga ei ole nii toiteainekrikas, kui me Eestis oleme harjunud musta mullaga. Nii jahedaks, et rabarber saaks talvituda, siisn kahjuks (vist ikka õnneks) ei lähe kunag. Rabarberi osas olen nüüd teadlik nii tema kasvutingimustest kui ka kahjuritest ning looduslikest kasvupiirkondadest. Kui kellegil vaja rabarberikasvatamise alustamiseks infot või kooli tarbeks, küsige julgesti!

Ajurünnaku käigus otsustasime, et rabarberiga me tegelema ei hakka. Lisasime veel tegevusi, mida me oskaks või suudaks õppida: baar, t-särkidele piltide printimine, rannas puuviljade müük, kodukohvik jne. Need neli olid peamised, millega edasi läksime. Edasistel koosistumistel lisandusid ka elamised, nende asukohad ja maksumused. Elamist käsitleval esimesel ajurünnakul vaatasime läbi minu poolt otsitud elukohad ja nende asukohad koos rendihindadega. Selleks valmistasin tabeli vormis ette kogu välja otsitu, kus kirjas nii hinnad, suurus, asukoht ja kuidas on lemmiklooma lubamisega. See oli arvatavasti alguse kõige suurem töö. Janil olid tihedad tööpäevad, ta sellega suurt tegeleda ei jõudnud nii et tegin seda ise oma töö kõrvalt. Õnneks see enamuses nii pingeline ei olnud. Eve-Ly oli vaataja rollis ehk kui üle vaatasime, oli ta kenasti kohal ja andis oma hinnangud. Põhitöö tuli siiski enne kokku istumist ära teha, et oleks midagi vaadata ja arvustada.

Elamiskohtade võrdlusel leidsime ikka päris odavaid, nii alates 300 eurosest kuurendist. Olime üsna õnnelikud ja juba mõttes tegime nendega lepinguid. Kui hakkasime aga konkreetsemalt vaatama asukohtasid, olid need ikka üsna kuskil asustusest kaugel eemal. See oleks eeldanud liiklusvahendit, ei tea kuidas on internet (Janil vaja ju tööd teha). Muidugi meele puhkamiseks oleksid need olnud ideaalsed variandid, kuid see ei olnud alguses meie eesmärk.

Maikuu (või aprilli teises pooles) kohtumisel leppisime kokku, et juunikuus viime sisse NIE taotlused. NIE on Hispaanias välismaalase isikukood. Kui tahad elada, avada pangakonto, teha lepinguid Hispaanias, peab sul olema NIE number.

NIE numbri taotluse kohta hakkasin uurima inglisekeelseid juhendeid erinevatelt lehekülgedelt. Tegin endale selle üsnagi selgeks. Jan vaatas neid samuti. Pärast tegime sellest ka ülevaate Eve-Lyle.

Lõpuks siiski võtsin julguse kokku ja küsisin Eikelt nõu. Nii saigi teoks meie videokõne, kus sain täpse ülevaate selle dokumendi hankimisest. Ta kenasti selgitas mulle, kuidas blankett täita ja mida rääkida. Peale kõnet saatis ka blanketi ning selle ingliskeelse õpetuse. Nagu kõik ametlikud dokumendid, nii oli ka see üsna keeruline. Lisaks keeruliseks teeb selle täitmise võõras keel. Kuigi õpetus inglise keeles oli olemas, on ikkagi oht, et mõnest ametliku dokumendi väljendist võib valesti aru saada.

Peale õpetuste saamist läksin Hispaania saatkonda, et kohapeal ka asja lähemalt uurida. Tallinnas Liivalaia tänaval on Hispaania saatkond ja konsulaat. Sõitsin vastavale korrusele ning ees oli kaks ust. Ühel uksel ilutses kenasti silt kirjaga Hispaania saatkond, teisel uksel juhendavat viidet ei olnud. Astusin siis saatkonda sisse. Tundus nagu oleksin sattunud kuskile tavalisse Eesti ametikontorisse. Sisse astudes vasakut kätt oli üks kuut, mis tundus olema kas turvamehe või saatkonna administraatori töökoht. Selles mitte kedagi ei olnud ja ka kuskil mujal ei näinud ühtegi hingelist. Kuudil oli ka avaus, mille kaudu said seal istuv töötaja ja klient omavahel suhelda. Selle ava ees ilutses kell, samasugune nagu hotellide vastuvõtus – vajutad ja teeb hirmsat plärinat. Ma vajutasin ja tegigi uksekella moodi tirinat. Ma lausa võpatasin selle suure plärina peale. Tagaruumist tuli välja ehmunud mees, kes ilmselgelt ei olnud eestlane, nahavärvi poolest. Arvatavasti hispaanlane, tundus sel hetkel. Täna olles nende keskel veetnud juba pikka aega, võin kinnitada, oli küll hispaanlane.

Küsisin temalt selges eesti keeles, kus ma saaksin NIE taotluse kohta küsida lisainfot. Härra eesti keelt ei osanud ja kordasin oma küsimust inglise keeles. Vastus oli lühike, minge konsulaati. Seejärel ajasin silmad suureks ja küsisin konsulaadi asukohta. Mees muigas ja viipas ust, millel ei olnud mingit kirja. Astusin sisse ja sattusin suuure eesruumiga kahe vastiuvõtuletiga ruumi. Teisel pool klaasi, millel oli väike auk dokumentide ja raha üleandmiseks, sehkendas ringi üks prillidega nooremapoolne naisterahvas. Köhisin vaikselt hääle puhtaks ja teretasin viisakalt eesti keeles, sest naine ei tundunud olevat hispaanlanna. Mul oli õigus, ta rääkis eesti keeles. Mainisin, et mind juhatati siia vastas olevast saatkonnas, kuna mul on mõned küsimused NIE taotlemise kohta. Kui pilgud võiks tappa, oleksin surnud, sest naise silmadest lendas noolterahe, mille saatel ta teatas: „Siin ei ole infopunkt, vaid konsulaat“. Ehmatusest toibudes muutusin tagasi nõukogudeaegseks inimeseks ja tulistasin tagasi, siiski viisakalt. „Kust ma siis infot peaks hankima, kui mitte konsulaadist?“. Seepeale suurte prillidega kõhna naine korra vakatas ja palus mul küsimused esitada. Peab paika ütlus, et muutu sarnaseks oma vastas oleva inimese suhtlusstiiliga ja ta kohe muudab ennast. Nii toimuski ja ma sain oma info kätte. Kahjuks aga selle infoga ei olnud mul midagi peale hakata. Nimelt mina aus eestlane ütlesin, et soovin minna Hispaaniasse elama ja kuidas ma selleks saaksin NIE taotluse esitada. Selge vastus oli, kui tahate elama minna, siis taotluse peate esitama Hispaanias. Ta seletas kenasti selle protseduuri lahti ja ma muudkui noogutasin ning tänasin.

Koju tagasi minnes hakkasin uurima, kas see kõik vastab tõele. Uurisin üsna palju ise, sest Eiket ei taha ka koormata oma imelike küsimustega. Eks tal ole oma ajaga ka muud peale hakata. Kuid ikkagi võtsin lõpuks ja kirjutasin Eikele. Sain vastuseks pooleldi huumoriga, küll sa oled ikka loll aus eestlane. Naersin nii kõvasti selle peale ja see ajab veelgi naerma.

Selgus, et NIE taotlemisel on üks nõks, mida saab kasutada ja selle abil saab selle taotluse esitada Hispaania konsulaadis mõnes välisriigis. Seda nõndanimetatud nõksu ei hakka ma avalikult kirja panema. Just kui keegi hakkab seda kasutama ja seejärel viitab minule, on mul kuri karjas. Või kui ta taotleb NIEt ja saab eitava vastuse, võib keegi lihtsalt pahaaimamatult öelda, et nii oli minu blogis kirjas. Pole seda pahandust vaja.

Nagu kokku lepitud, juunikuu alguses saime kokku, et täita ära NIE blanketid ning need seejärel viia saatkonda. Kokku sai lepitud 10 juuni ja kuna saatkond on avatud piiratud aja, alustasime hommikul. Hakkasime blankette uurima ja selgus, et interneti avarustes on natuke teistsugune kui Eike saatis. Tundus, et uuem. Praeguseks olen juba targem, mõlemad blanketid on kehtivad. Hakkasime blankette täitma. See ei olnudki nii lihtne nagu algul tundus. Mina täitsin ees ja Eve-Ly minu blanketi järgi oma. Kui oma arust olid blanketid korralikult täidetud, võtsime ette teekonna konsulaati. Astusime sisse ja õnneks ei olnud enne meid kedagi, see tähendas, et ei pea järjekorras seisma. Aga ka teisel pool auguga klaasi ei olnud ka kedagi. Ootasime ma arvan 20 minutit, keegi vahepeal piilus kuskilt, kuid ei suvatsenud klaasi taha ilmuda. Meie kolmas liige Jan oli nii nutikas, valis konsulaadi telefoninumbri. Telefon hakkas helisema, kutsus üsna pikka aega enne kui suiurte prillidega naine ennast tagaruumist kohale lohistas ja toru hargilt tõstis. Kui ta kõne vastu võttis, oli see katkenud. Ta tuli üsna ärritunult auguga klaasi juurde ja kohe teretamise järel tahtis teada meie küsimust. Andsin edasi oma NIE blanketi ja teatasin soovist see sisse anda. Naine vaatas seda üsna ükskõikselt ning teatas: „Kuidas siin saab olla Hispaania aadress, kui saatkond asub Eestis ja te olete praegu Eestis?“. Kuna ma juba teadsin, kuidas selle naisega suhleda, küsisin kohe vastu: „Kas siin peab olema minu kodune aadress?“. Vastus oli jaatav. Kuna meil tühjasid blankette kaasas ei olnud, siis lidusime minu juurde tagasi. Õnneks ei ole minu elukohta Hispaania saatkonnast kaugel.

Koju jõudes võtsime välja tühjad blanketid ja täitsime uuesti ära ning kohe uuesti konsulaati tagasi. Auguga klaasi taga oli sama suurte prillidega naine. Ilmselgelt ta tundis meid ära ja oli veel kurjema olemisega. Siiski vaatas ta minu blanketi üle ja teatas üsna rahulolematult: „Hispaanias ei hakka keegi teie käekirja dešifreerima, see tuleb esitada trükitult“. Vastasin, et see on ju trükitähtedega täidetud, see ei pidavat lugema. Võtsin kohe seisukoha, et temaga kurjustama ega vaidlema ei hakka, peast käis küll mitu lauset läbi. Olime ju just seal käinud ning ta oleks võinud kohe öelda, et parandage aadress ära ja trükkige välja. Aga mis sa teed, eks meil igaühel ole oma nõrkused. Tema nõrkus oli teisi kiusata, muidu ta ei saaks kodus korralikult öösel magada. See muidugi on minu isiklik arvamus.

Kui trükitult, siis trükitult. Taas minu juurde ja täitsime blanetid arvutis uuesti. Järgmine suurem mure oli trükkimine, kuna meil kodus printerit ei olnud. Õnneks on hea abimees google ja selgus, et trükkida saab teel konsulaati. Blanketid mälupulgale ja teele taas konsulaati, seekord printimiskoja kaudu.

Seekord võeti blanketid vastu, tasusime selle menetluskulud ja saime selgesõnalise teate: „Nagunii saate eitava vastuse, neid on sel aastal juba enamustele saadetud. Kuid vastus tuleb teile kuni kahe kuu jooksul“. Me ei teinud sellest välja ja tänades marssisime uksest välja.

Hispaanias on küll inimesed väga toredad ja lahked ning aitavad sind igal sammul. Aga see noor suurte prillidega naine ju ei olnud hispaanlane, vaid lihtne kuri ja õel eestlane. Ma saaks aru, kui konsulaadis oleks olnud pikk järjekord ja ta oleks väsinud, aga seal ei käi eriti massiliselt inimesi. Ka oleks aru saanud, kui ma esimesel korral käisin, neiul lihtsalt paha tuju ja vaja see teiste peal välja elada. Võib olla oli ülemus idioot ja kiusas teda. Aga kõik korrad olla selline suurte prillidega kuri ja õel inimene, siis on ikka lastetoas midagi valesti tehtud. Ju ta teisiti ei oskagi suhelda.

Juiunikuu lõpust vaatasin igapäevaselt oma e-posti ja 5 juulil sain Hispaania konsulaadist kirja, millele oli lisatud NIE positiivne vastus. Vastuses oli olemas pitsat, allkiri ja välismaalase isikukoodi number. Andsin sellest kohe ka Eve-Lyle teada ja ta oli ka just selle teate lahti teinud.

Sellega oli meie esimene takistus ületatud. Järgmiseks takistuseks on kassiga tegelemine, sest ega Triibik ei saa kuskile ula peale jääda, ikka tuleb kaasa. Selleks hakkasin konsulteerima kõutsi arstiga ja ta lubas selle teema peale mõelda. Kuna lend oli alles 5 oktoobril, oli kassi rahustamise katsetamisega aega.

Septembri alguses hakkas Triibiku ette valmistamine pikaks lennuks. Kuna just kevadel vahetasin autot ja uus auto kassile ei meeldinud, tekitas temas palju stressi, oli talle määratud rohtu hea katsetada. Esimene medikament, mille kassile manustasin ei tekitanud temas mingeid rahunemise märke. Ta ikka tiirles autos ringi, vahest isegi andis häälekalt teada oma arvamusest sellisest pisikesest autost. Andsin sellest ka loomaarstile teada. Ta lubas veel mõelda ja nii ühel päeval läksin järgmisele rahustile järele. Andsin kassile  sisse ja autosõit hakkas pihta. See rohi oli juba parem, kass oli palju rahulikum, kuid siiski veel tegi häält ja ronis ka sõidu ajal sülle. Andsin taas arstile teada. Seekord doktor teatas, siis on hästi. Lubas pisut kogust suurendada, kuid uut katsetust sellega läbi ei teinud.

Septembri keskel sain lennufirmast teate, et meie broneeritud lennul vahetati lennukit ja selles lemmikloomi transportida ei ole võimalik. Lennu vahetada samaks päevaks ei ole võimalik, vaid ainult järgmise päeva lennule. Selliseid olukordi ikka juhtub, kuid alati tekitavad pingeid. Eriti kui pead vastutama ka teiste eest. Lend oli planeeritud läbi Amsterdami. Broneerisin lennujaama lähedale hotellitoa ja küsisin naljaviluks, kas neil kassi liivakasti on laenutada. Teades juba vastust ette, muidugi ei olnud. Hakkasime Janiga koos otsima lemmiklooma poode lennujaama ümbruses ja ka vaatama nende sortimenti. Palja toiduga ei oleks Triibik nõus olnud, kuigi see talle vast kõige tähtsam. Kuskile tuleb see toit ja vesi ka väljutada.

Saatsime Eve-Ly check-ini sissepääasu juurde. Ta arvas, et saab kenasti hakkama ja me hakkasime otsima bussi hotelli juurde. Just Triibikule mõeldes tahtsime kiiremini jõuda rahvasummast eemale hotelli, kus ta saab rahulikult ilma suminata nuuskida ja magada. Bussiga hotelli jõudes majutusime ja ma hakkasin otsima uuesti lähimat lemmikloomapoodi, kus on ka kassidele mõeldud tualette ning liiva müügil. Leidsin ja põrutasin kohe taksoga sinna. Oleks bussiga hakanud ekslema, oleksin ma arvan veel Amsterdamis.

Pissumaja, liiv ja toit olemas, tellisin takso ja tagasi hotelli. Vahpeal jõudsin ka pagaripoest läbi käia, mis oli lemmikloomapoe kõrval. Otsisn tundmatuid saiaksei, kaks sollast ja kaks magusat. Nii ma arvasin ja õnneks ka oli. Kuna hollandi keelest aru ei saa ja pagaripoes olnud müüja peale selle keele midagi muud ei osanud, võtsin saiakesed välimuse järgi. Tädi küll oli väga lahke olemisega, kuid sellest ei piisa arusaamiseks, aga kõik lõppes kenasti.

Tagasi hotelli, Triibikule süüa ja seadsime ka pissumaja üles. Siis hakkas kõht tühjaks minema. Käisime all vaatamas, kus enne paistis mingi buffee taoline toitlustus olevat. Arvasin, et see on hommikusöögiks ja nii see ka oli. Kõrval hotellil oli suur silt peal, andes teada restorani olemasolut. Seadsime sammud sinna. Muidugi oli restoran kinni. All vastuvõtu juures oli mingi poekese moodi asi, kus oli võielibu ja jooke. Läksime üles, kus siltide juhendamisel peaks olema ka buffee. See oli täitsa olemas ja päris suur. Seda aga ei saa öelda sealse valiku kohta. Kui mäletan hästi oli olemas kaks erinevat sooja toitu, paar salatit ja mingid magusad saiakesed. Natuke saime keha kinnitada, abiks seegi. On millega oma hotelli veearveid tõsta.

Hommikul hotellist välja registreerides andsin vastuvõtu noormehele teada, et nüüd neil on olemas ka kassile mõeldud tualett. Kui ärgmised küsivad, saate neile sellest teada anda. Poiss jäi mind suurte silmadega vaatama. Ta sai aru küll, sest see sama poiss majutas meid ka hotelli, kus küsisin üle, kas neil ehk ei ole tekkinud kassi tualetti.

Mul oli auto Gran Canarial ette ära broneeritud. Enne lendu lisasin juhina ka Eve-Ly kuna ta saabus saarele ju päev varem. Eve-Ly andis teada, et ta sai auto ilusti kätte ja on teel meie ööbimiskoha poole. Ööbimiskoha seiklustest kohe varsti täpsemalt, puhas närvide mäng, mis siiski lõppes hästi.

Eve-Lyga oli kokkulepe, et enne kui ta meile lennujaama vastu tuleb, käib lemmiklooma poes ja ostab Triibikule vajalikud tarvikud ja süüa. Võtsin kaupluse kodulehelt pildid ning panin nimekirja kogustega kokku. Eve-Ly oli nii armsasti nende kõikide asjadega vastas ja Triibikul hakkas siis mõnus suvi.

Elamiskoha broneerisime algul 2 nädalaks, et selle aja jooksul leida endale pikaajalise rendilepinguga elukoht. Kuna mei olime enne selles väikeses kanaarimajakeses ööbinud, oli Eve-Lyl tee enam vähem tuttav. Kuid sellest kahjuks ei piisanud, sest tema kohale jõudes oli majake pime ja pimedaks see jäigi. Kuna ma bronnisin, siis tundsin ka vastutust, et ta saaks ikka kuskil voodis magada, mitte autos. Hakkasin pommitamaalguses majutuse omanikku, kuid see telefon oli välja lülitatud ja selliseks ta jäigi. Seejärel kõned bookingu kõneskeskusesse. Ka nemad ei saanud omanikuga ühendust ja vabandasid selle inetu juhtumi tõttu. Meie pika vestluse tulemusel booking siiski maksis kogu selle raha tagasi ja pidi ööbimiskoha omanikuga ise edasi suhtlema. Eve-Lyle broneerisin esimeseks ööks ühe ööbimiskoha Playa del Inglesi keskuses. Selle leidmisega oli tal üsna suuri raskuseid, kuid lõpuks siiski leidis selle õige ukse üles. Pärast tuli välja, et see on üsna kallis ja ilus gay-hotell, kus tolereeritakse ka heteroid ja naisi. Samal ajal kui ma tegelesin ööbimiskoha otsimisega, olime Eve-Lyga üsna palju ühenduses. Ta rõõmsalt teatas peale hotelli sisse saamist, kui mõnus oli sõita suurel teel kiirusega 130. Ma ei tea kui õige see on, sest peale seda suurel teel ei ole ma temal sellist kiirust näinud, pigem ikka alla 100. Aga ma ei hakka seda ka ümber lükkama, sest mind ei olnud seal, tuginen varasematele ja hilisematele vaatlustele. Peale seda broneerisin ka uue ööbimiskoha meile kõigile kolmele alates järgmisest päevast, aadressi saatsin ka Eve-Lyle. Teavitasin ka bungalow omanikku, et sisse tuleb registreerima keegi teine, sest ma jõuan alles õhtul. Kõik sujus ja laabus ning seal me oma esimesed nädalad veetsime.

Ikka ei ole halb ilma heata. Selgus, et meile hakkas uue ööbimiskoha ümbrus väga meeldima ning pikaajalise elukoha leidsime samuti samasse piirkonda. Selle Maspalomase linnaosa nimetus on Sonnenland. Tuleb see siis saksa keelest ja tähendab päikesemaad.

Gran Canaria Tere baar: Kanaari saartesse armumine

 Siit hakkab peale minu järjejutt Gran Canariale jõudmisest ja siinsetest tegemistest.

Esimesena natukene Kanaaride ajalugu minu elus. Jõuan ka üsna pea Tere baari tegemisteni, kuid enne seda on veel palju kirjeldada siinset elu ja asjaajamist. 

Kanaari saartesse armumine

Alustan tegevuste, emotsioonide ja plaanide esitamist juba kaugemast ajaloost, sest sealt sai alguse Kanaaride armastus. Peamisteks armastuse alusteks olid kliima, siinsed inimesed, toit ja joogid. Erilist tähelepanu pälvis ainult siin saada olev kohv: Barraquito (loe: barrakito). See on kohv, mis on magus ja sisaldab alkoholi. Nimelt kõigepealt pannakse tassi põhja magusat kondenspiima, seejärel liköör, millele valatakse peale kohv. Kõige peale pannakse kas vahukoor või piimavaht, mis puistatakse üle kaneeliga. Barraquitos peab alati olema väike tükk kas laimi või sidrunit. Esimest korda jõin seda kohvi Tenerifel 2007 aastal. Maitses nii väga, et jõin kohe mitu tassi järjest. Loomulikult peale neid mitmeid tasse hakkas see ka pähe...järgmised korrad piirdusin ühe tassi Barraquitoga.
2006 aasta lõpus õnnestus mul elus esimest korda  mingigi loteriiga võita ja auhinnaks oli ühe sel ajal toimetanud reisibüroo 5000 kroonine kinkekaart. Loosimine toimus ühes Tallinna ööklubis, mis tänaseks on suletud. Minu hämmastus oli suur, kui loosimise tulemuste avaldamisel hüüti minu nimi. Sõbrad, kellega seal olin, õnnitlesid ja pidu võttis veel hoogsamad tuurid. See võit oli nagu ette määratud, sest ilma selleta ei oleks ma järgmisel aastal tenerifet külastanud. Kuna mul sel hetkel hea sõber töötas Tenerifel, sai otsus kiirelt tehtud ja lennuk väljus 2007 aasta veebruaris. See oli ka minu esimene nii pikk lend ja üksinda, ilma suurema seltskonnata nagu edaspidi sai Kanaare külastatud. Varasemalt olin 90-ndate lõpus käinud korra soojamaa reisil Küprosel. Seltskond oli vahva ja meil oli nii lõbus kui ka mõnus – päevitus, sooja veega meri ja huvitavad söögid. Selle reisiga väike hirm oli sees, aga see oli pigem ehk ärevus pika lennu ja minu jaoks eksootilise asukoha ees. Sinna jõudes selgus, et minu kohaloleku ajal toimub ka karneval. See oli eestlase vaikse ja rahuliku eluga harjunud inimesele täielik eksootika. Eredalt on meeles Puerto de la Cruzi tänavatel jooksvad mehed kontsakingadel. Seda vaatepilti soovitaks iga kell kõigile, südamest naer on garanteeritud. Mõned kingad on lausa selleks puhuks ekstra valmistatud – siinsed inimesed näevad karnevali nimel palju vaeva. Enne jooksu algust tehakse laval iga osaleja esitlus. Tutvustatakse osalejat ja tema kingasid – kas on ise valmistatud või ostetud.
Samuti oli karnevali raames suur rongkäik, kus nii tantsiti kui ka niisama kõnniti uhkete kostüümidega. Kahjuks on mul selle jäädvustused kuhugi kadunud, muidu lisaks siia ka mõne pildi. Mitme sõbraga oleme ka edaspidi karnevalil käinud nii Tenerifel kui ka Gran Canarial. Melu on olnud igati tore ja kaasakiskuv. Tenerifel sai kunagi isegi soetatud karnevali tarvis parukad. Minul muidugi oranži värvi ja see peaks isegi maal alles olema.
Tenerifel sõitsin ka esimest korda autoga väljaspool Eestit – liikluskultuur on siin parem kui kodumaal. Õnneks võtsin väikese auto, millega on sealsetel kitsastel teedel palju mugavam sõita. Kui hakkasin selle pisikese pupsikuga üles El Teide poole sõitma, oli see ikka paras katsumus – nagu teeks taas kord sõidueksamit. Pidur ja sidur olid kogu aeg töös, sest ega autosid tuli vastu ja tagant samuti. Mäletan, et tegin ühes väikeses linnakeses peatuse. Peatuse ajal ostsin endale ühed oranžikad jalanõud. Need said ära visatud 2021 aastal, nii kaua pidasid vastu.
See oli esimene kord siin kevadesaarte ühel saarel ja ma koheselt tundsin sellega suurt sidet. Inimesed on saartel üllatavalt lahked, Eestis sellist abivalmidust naljalt ei kohta, just võõraste inimeste poolt. Muidugi on erandeid mõlemal pool, ka siin on kohatud õelat ja kadedat suhtumist. Sel hetkel tunned ennast nagu oleks kodumaal ainult ilm on palju soojem ja vihma ei saja nii tihedalt.
Peale 2007 aasta Tenerife külastamist olen Kanaaridel olnud peaaegu igal aastal kas korra või kaks. Läbi on käidud kolm saart – Tenerife, Gran Canaria ja Lanzarote. Kõik kolm saart on kliima poolest küll sarnased, aga elurütmi ja maastiku poolest täiesti erinevad. Peale 2007 aasta üksinda reisimist on olnud seltskonnaks alati toredad sõbrad: Riho, Annely, Kaia, Martin ja viimastel kordadel Jan ja Evi ja Eve-Ly. Riho ja Annelyga on tehtud Tenerifel erinevaid kelmustükke. Mäetan ühte korda, kui olime siia saarele taas tulnud ja sellest Eikele ning Olavile ette teada andnud. Meie lemmikuks oli saanud saarel müüdav Oro Cava vahuvein. Neid vahuveine oli kolm sorti: magus, poolkuiv ja kuiv. Meie lemmik sellel ajal oli poolkuiv. Annely andis muidugi Olavile teada, et me tuleme ja hirmsasti tahaksime kohe Kompassis seda imelist Cavat juua. Kui Kompassi uksest sisse astusime, siis saime muidugi hea sõõmu naerda. Olavi nimelt on sellise väga hea ütlemisega ja oskab alati teiste tuju heaks teha ning naerma ajada. Täpselt sama on ka Eikega, kuid teda sel momendil Kompassis kohal ei olnud. Olavi nimelt andis teada, et käis paar päeva tagasi lähedal asuvas poes ja seal oli Oro Cava otsa saanud. Ta oli poe personalile teatanud, kui te ei taha lähipäevil riigipööret, siis palun tellige seda kiiremas korras. Meil muidugi oli sellest nalja kui palju. No teades meie seltskonda, siis just riigipööre vast ei oleks päevakorras olnud, aga kaupluse töötajatega sisutihe arenguvestlus kindlasti, mis ehk oleks kujunenud riigipöörde mõõtu vestluseks.
Tenerife on enamuses kiirema elutempoga saar. Turiste on väga palju ja lennukid maanduvad kahes lennujaamas. Tenerifel asub ka Hispaania kõrgeim mägi, El Teide vulkaan. See on ka kogu Kanaari saartel ainuke koht, kus võib talvel lund näha. Mingil aastal sõpradega auto rentides, et teha saarele ring peale ning käia ka El Teide jalamil, oli kahjuks tee kinni. Sel ajal veel hispaania keele oskust ei olnud, et lugeda täpsemalt selle põhjust. Alles pärast kuulsime Eike ja Olavi käest, et öösel oli ootamatult lumi maha sadanud. Kuna saartel ei ole autodel talverehve, siis lihtsalt pannakse inimeste turvalisuse huvides tee kinni. Meie kurbus oli muidugi suur, et ei saanud külastada vulkaani jalamit. Lumi meid põhjamaalasi ju ei oleks seganud, seda saab kodus mitmeid kuid koristada.
Gran Canaria on elurütmi poolest Tenerifest natukene vaiksem. Lennujaamu on üks, peamine peatuskoht on saare lõunaosa. Kogu elurütm on seatud üles turistidele. Lund saarel täheldatud ei ole. Kuid selle eest aastal räsivad saart metsapõlengud. Enamasti on need tekitatud inimeste poolt. Viimane suurem oli mäletamist mööda 2017, mis uurimise tulemusena sai alguse inimese poolt maha visatud suitsukonist. Sa võid seda proovida kustutada, kuid kui mõni säde juba samblasse poetub, võib olla suur kuri käes. Turistid enamuses peatuvad saare lõunaosas. Playa del Ingles on rohkem suuremate pidutsejate lemmikpaik. Linnad jaotuvad ka rahvuste vahel. Näiteks Playa del Ingelsis on rohkem sakslasi, soomlasi ja muidugi ka teisi rahvuseid. Puerto Ricos on rohkem inglaseid, norrakaid, soomlasi ja ka muidugi teisi. Enamusel neil on ka omad baarid ja söögikohad, kus pakutakse kodumaalt tuttavaid roogasid. See muidugi oleneb inimesest, kas ta tuleb otsima uusi naudinguid ja maitseid või on väga oma koduses kinni ja soovib seda ka kodust kaugemal nautida.
Lanzarote on eelmistest saartest väiksem ja seetõttu ka üsna tuuline. Sarnaselt teistega on ka Lanzarote vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud. Elurütm sellel saarel on rahulikum kui eelmisel kahel. Lanzarote on oma olemuselt tasasema pinnasega, mis põhjustab ka suurema tuulisuse. Saarel on samuti palju vaatamist ja seiklemist. Mäletan, et saare kuulsaim rand on Playa de Papagayo. See on küll huvitav rannake kuskil suurasustustest eemal rannikukaljude vahel. Kohapeal on ka restoran ja baar, kus saab nautida nii süüa kui ka külmasid jooke. Sinna jõudmiseks peab aga turistil olema auto, sest tee sinna viib mööda rahvuspargi konarliku kruusateed. Enne parki sisenemist on ka nn piirikontroll, kus peab maksma rahvusparki sisenemise maksu. Kui õigesti mäletan, oli see 3 eurot. Käisime seal ja vist kastsime ennast ka vette. Kuid ei näe ühtegi põhjust see seiklus uuesti läbi teha – rappud autos, siis maksad veel selle rappumise eest. Kohale jõudes ootab külastajat imepisike rannaosa kaljude vahel. Siiski au Lanzarotele, kus on selline rand kuskil saare nurgas üles töötatud ja turistidele meelepäraseks tehtud.