Firma avamine

 

Firma avamise protsessid

Irena saatis oktoobri lõpus meile kontaktid, kus saaksime uurida firma alustamise toiminguid. Siin selliseid asutusi nimetatakse kas Tax office või Law office. See oli Tax office. Helistasin ja broneerisin vastuvõtuks aja, 4 november kell 10.30. Kohe küsiti, kas vestlus on mugavam hispaania või inglise keeles, kindlasti valisin selle viimase. Kohale jõudes võttis meid vastu noor tütarlaps, kes juhatas edasi teise tüdruku juurde. Alustasin siis juttu, mis on sooviks ehk uurida erinevaid mooduseid firma avamiseks – esimesena millised ettevõtlusvormid Hispaanias on olemas. Olemas on siin nagu Eestis aktsiaselts ja FIE (autonomo). Tema soovitus väikese äri puhul alati alustada autonomona (FIE) ja kui firma kasvab suuremaks, peab muutma selle aktsiaseltsiks. Sellist ettevõtlusvormi nagu Eestis on OÜ, Hispaanias ei eksisteeri. Kogu aeg pidin jooksvalt tõlkima ka Eve-Lyle ja lisaks jagama selgitusi. Mul tavaliselt oli asi kohe selge või vajadusel küsisin lisaküsimusi, kuid tal võttis see aega. Enamuses mitte paha pärast, teinekord tuli ka temalt väga huvitavaid täpsustavaid küsimusi.

Saime teada, et baari avamisel tuleb ka riigile makse maksta. Maksud arvutatakse moodulite alusel. Moodulid on jaotatud baari suuruse järgi: baarileti pikkus ja laudade arv. Üks laud on määratud nelja tooliga. Kui laua taga on viis tooli, loetakse seda nagu kaheks lauaks. Algul tundus see imekeeruline, kuid tänaseks on täiesti arusaadav. See on minu jaoks selline nõukogudeaegne loogika. Ma arvan, et makse peaks maksma ikka käibe pealt. Kuid saades tulevikus targemaks, siis sellise maksesüsteemiga oleks riik varsti pankrotis. Siin on ikka nagu Leedus – seadused ja määrused on tehtud selleks, et nendest mööda hiilida.

Tütarlaps, kellega vestlesime tundus olevat ise ka algaja. Ta konsulteeris kogu aeg kolleegiga. Õnneks ta inglise keelega hätta ei jäänud ja sai meile kõik kenasti ära tõlgitud ja selgitatud.

Eve-Ly rääkis tagasi koju minnes peaaegu terve teel kulude jaotamisest kodu ja autonomo vahel. Seda teemat me ei puudutanud selle tüdrukuga. Kuna mulle tundus see asjaajamine seal kuidagi imelik, siis ma pakkusin välja, et vaatame veel neid tax offiseid ja ehk saame mõne parema.

Saime Irenalt ka teise tax-office kontakti, kes haldab nende firmade raamatupidamist. Leppisime kokku kohtumise. Läksime ühel päev varem linna, et otsida need suurhooned üles, kus antud büroo peaks asuma. Kõik kohalikud teavad suurhoonete kompleksi nimega Mercurio. Seda meile kogu aeg toonitati, et need on suured kõrged hooned Playa del Inglesis. Püüdsime neid siis koos otsida. Minu meelest olid kõik hooned ühesuurused, just Playa del Inglesi keskuses. Tatsasime, mis me tatsasime, lõpuks leidsin üles. Eve-Ly lihtsalt tatsas minuga kogu aeg kaasa. Minu oletus suurhoonest osutus õigeks. Kaks kõrvuti olevat punast maja on sama suured kui nende kõrval olev hoone, võib olla on üks korrus rohkem. Leidsime ka selle ukse, kuhu peame järgmine päev koputama.

Järgmisel päeval selgus, et meie nõustajaks on tore hispaanlanna arvatavasti meievanune või natuke vanem. Oskas ta ainult hispaania keelt, kuid õnneks kontori administraator või juhataja oskas ka inglise keelt ja oli meile tõlgiks. Hakkasime üles kirjutatud küsimusi küsima, mida mul oli väga palju. Kui ma olin lõpetanud, palusin Eve-Lyl küsida. Eve-Ly peamised küsimused olid teadagi kulude jaotusest autonomos nagu seda tehakse Eestis FIEks olemisel. Küsimused küsisin mina – ehk tema vuristas mulle eesti keeles ette ja ma panin need inglise keelde. Näiteks: kui kasutad kodus interneti, siis saad osa sellest arvest kanda kuludesse. Taxoffice prouad algul ei saanud minu küsimustest aru ja silmad läksid aina suuremaks. Selgus, et Hispaanias sellist asja ei ole olemas, eriti kui sinu tegeleb näiteks baari või restoraniga. Sel juhul on see sinu töökoht ja sa töötad seal. Eve-Ly palus küsida, aga näiteks sortimendi koostamine, vastus oli sama – baari jaoks koostad sortimenti baaris. Neid küsimusi oli tal veel kirjas, kuid ma otsustasin, et neid ma enam edasi ei küsi – asi oli mulle selge. Prouad selgitasid, kui teil oleks kodukontor, siis saaks sellel teemal edasi arutada, kuigi teema üldiselt tundus neile tundmatu.

Pikalt rääkisime sellest, kas me saame kahekesi olla autonomo omanikud. Kuna oleme kõikidele kinnitanud, oleme õde-venda. Selle peale kontori juhataja palus selle kohta võtta Eestist tõend, et me oleme õde venda. Muidugi seda meil ei ole ja nii ka ütlesime. Juhataja selgitas, kui tõendit ei ole, ei saa ühe autonomo omanikke olla kaks. See saaks olla pereettevõttena või üksikisikule kuuluv. Ainuke võimalus on üks meist vormistada töötajaks, millega muidugi kaasnevad ka kulud nagu palk ja sotsiaalmaks teenitud palgalt.

Prouad taxoffices ei maininud esimesel kohtumisel moodulitest midagi. Lubasime selle kõik läbi mõelda ja edasistest käikudest teada anda. Selgus, et firmat enne ei ole mõtet avada, kui ei ole tegevuskohta olemas. Põhjuseks riigimaksud ehk kohe kui avame firma, hakkab ka riik makse ootama – autonomo puhul igakuine makse.

Mõned päevad hiljem kinnitasime viimasele tax officile, et hakkame nende teenuseid kasutama. Otsuse nende kasuks kallutas enamuses see, et Irena ja Farid on nende kliendid. Leppisime kokku uue kohtumise, kus juba räägiksime täpsemalt edasistest tegevustest.  Kohale minnes küsisime lepingu tasu. Selleks oli kaks varianti – ilma tööjõukulude arvutamiseta ja koos sellega, viimase puhul olenes töötajate arvust. Kuna meil ei olnud valikut, siis pidime võtma tööjõukuludega. Eelmine kord kui taxofficiest lahkusime, siis Eve-Ly arvas, et firma võiks olla minu nimel ja tema töötaja. Tänaseks saan sellest väga hästi aru, miks ta seda arvas. Kulud ja tulud firmas jagame pooleks, oli meie omavaheline kokkulepe. Tegime nendega lepingu ja Eve-Lyga tehti tööleping. Töö alustamise ajaks mäletamist mööda arvasime 19 detsember. Kahjuks me sel päeval tööd ei alustanud, vaid pisut hiljem, 28.12 tegime baari uksed lahti.

Arvete toomiseks raamatupidamise tarvis leppisime kokku nädalas korra, kui neid on palju. Kui aga vähe, siis võib ka harvem.

Mõni päev peale lepingu sõlmimist raamatupidamisteenuste osas sain selle kontori juhatajalt teate – pean minema see kell ja sinna kohta. Ma ei hakanud uurima, miks ma just sinna pean minema. Niipalju sain teada, et see on maksuamet. Kui sain selle ameti aadressi, oli see õnneks meie Vista Dorada lähedal. Aga see googlemaps teeb ikka ka trikke. Hommikul kell 10.30 oli sinna aeg kinni pandud. Vaatasin kaardi abil  kaua sinna kohaleminek aega võtab – 30 minutit. Tundus natuke kahtlane, aga ma ei hakandu edasi süvauuringut tegema. Hommikul saime taas kokku ja hakkas matk pihta. Kasutasime kohale jõudmiseks kaardi abi ja see muudkui keerutas meid mööda erinevaid teid kuni 30 minuti pärast jõudsime kohale. Milline oli meie üllatus – oleks meie kompleksi alumise väljapääsu juures üle tee tulnud, oleksime 5 minutiga kohal olnud. Siit ka minu usaldus googlemapsi vastu kahanes veelgi.

Maksuametisse sisenedes on turvakontroll nagu lennujaamaski – metallesemed tuleb panna kasti ja kott valgustatakse läbi. Sisenema maksuametisse peab läbi turvaväravate. Seal on tööl kena proua, kes lahkelt aitas numbrimasina juures numbri võtta ja siis istusime ootepinkidele. Miks ma maksuametisse pidin tulema, seda ma ei tea siiani, oskan ainult oletada. Ma arvan, et pidin saama autonomole kas maksuametis väljastatava koodi või ennast seal registreerima. Igatahes näidati mulle käigu tulemust arvutis ja muigel meesteenindaja ütles, et ma ei pea midagi tegemea, see saadetakse taxofficisse. Nii lõppes maksuameti esimene käik. Siiani on neid olnud kaks, kuid sellest edapsidi.

Kui sellest ametist saadetud kinnitus jõudis taxofficesse, sain teate ja pidin minema firma avama. Selleks peab täitma ühe blanketi. Tegi seda muidugi taxoffice ja ma ainult allkirjastasin.

Mõne päeva pärast sain taxofficest teate kirja teel, et pean kiiresti allkirjastama ühe dokumendi. Küsisin, kas saan selle teha digitaalselt, vastus oli jaatav. Allkirjastasin SmartID abil ja saatsin neile allkirjastatult tagasi. Ise muidugi kahtlesin, kas neil on tarkvara selle avamiseks. Saingi üsna kiirelt vastuse, nad ei saa seda avada. Uurisin, siis kuidas ma peaks selle siis digiallkirjastama. Vastus: prindid kodus dokumendi välja, allkirjastad, skanneerid sisse ja saadad tagasi. Lugesin seda kolm korda, enne kui naerma hakkasin. Aga pole valikut, tegin ära digiallkirjastamise Hispaania moodi.