Baari leping

 

20 novembril läksime Irena ja Faridi restorani Tauritos. Valisime just pühapäeva, sest siis pidi neil esinema see ilusa häälega laulja, keda me korra Tracy baaris kuulasime. Selleks nädalavahetuseks oli ka auto renditud. Sõitsime sellega saarel ringi ja nädalavhetuse lõüpetasime restoranis. Sinna sõitsin mina ja tagasi Eve-Ly. Kõik oli vapustav, esineja, söök ja jook. Nii et kui kellegil on soov hästi aega veeta koos hea söögi ja joogiga, siis võib minna nende restorani. Nimeks sellel on Cala Blanca. Vahepeal kui teised nautisid kokteile, käisime meie Faridiga Puerto Ricos baari vaatamas. Ta tahtis näha, millisest kohast käib jutt ja sisse piiluda. Uksed olid muidugi kinni, kuid baari aknedest sai sisse vaadata. Farid arvas, et sellise raha eest võite selle kindlasti võtta, muidugi otsuse viimane sõna on teie enda.

Otsustasime Puerto Rico baari kasuks ja käisime veel korra vaatamas. Palusin ka neil lepingu saata, et saaks selle edastada Faridile. Leping oli korras ja Farid andis oma õnnistuse. Edastasin omanikele, et me võtame selle baari üle. Lepingu allkirjastamiseks kokku lepitud ajal see ei toimunud – kinnisvara büroo juht oli haigeks jäänud. Lõpuks õnnestus allkiri alla panna 30 novembril, kokku oli lepitud  kell 13.30 Puerto Rico kinnisvara büroos.

Jõudsime kohale pisut varem, sest pidime endiste rentnikega baaris kokku saama. Vaatame veel korra üle, et kõik oleks alles. Nende soov oli ka üleandmise tasu maksta enne kui läheme lepingut allkirjastama. Eve-Ly nendest suurt aru ei saanud, nii et ma muudkui aga tõlkisin talle ka. Kuna see oli esimene selline samm võõral maal, sain nad siiski nõusse, et teeme seda peale lepingu allkirjastamist. Valeria (nii oli selle naise nimi) oli alguses selles osas väga jäik – kas maksate siin või me ei lähe allkirjastama. Alessandro (itaallasest Valeria poiss-sõber) siis rääkis temaga ja naine leebus ning oli nõus makse teostamisega peale allkirjastamist. Eks endalgi oleks hirm, sest kui allkiri all, võib teine pool kinnitada – kõik rahalised nõuded on täidetud. Nii me muidugi ei käitunud.

Läksime kõik koos kinnisvara bürosse, kus juba meid oodati. Büroo juht oli meievanune meesterahvas, igati jutukas ja kohe näha, et kõva tegija. Muidugi see tundus ega päriselt ei tea. Juba Faridi juures tuli välja, et nad on omavahel tuttavad ja Farid rahustas meid – ta on hea mees ja teeb oma tööd korralikult.

Kuulutuses oli baari igakuiseks rendiks märgitud 1000 eurot, kuid lepingus oli 1200 eurot. Sellest sattusin natuke paanikasse, tõlkisin ka Eve-Lyle. Siis hakkas selgitus, et see on koos kaubanduskeskuse maksuga, milleks on 142 eurot ja rendiks 1056 eurot. See ei ole just suur summa muutus, kuid igakuiselt korrutada aasta peale, tuleb korralik summa. Allkirjastasin lepingu. Pidime büroos maksma ka tagatise ja lepingutasu. Siinsed inimesed on harjunud kõike ajama sularahas, algul selle põhjust aru ei saanud, nüüd on see selge. Enamus asju ikkagi käib mustalt, sularaha on väga tähtsal kohal maksevahendina. Kui olin nende antud kontonumbrile ülekande teinud, siis kinnitasin, et see ülekanne võtab aega 5-15 minutit. Umbes 5 minuti pärast helistas büroo juht panka ja küsis järele. Panga esindajaga vesteldes oli näha, et kinnisvara asjapulk oli pinges, muudkui tatsas toas edasi ja tagasi. Midagi nad seal kiires hispaania keeles rääkisid, kuid järsku tõstis ta pöidla. See oli märgiks, et raha oli üle tulnud..

Läksime baari tagasi koos nüüd juba endiste rentnikega ja maksime siin ära nende raha, ülekandgea. Meile sattusid head endised rentnikud, andsid korralikult baari üle. Algul tahtsime ka inventuuri teha, kuid siis Eve-Lyga otsustasime, et ei tee. See on nii pisike baar, kõik on näha ja midagi ei ole kadunud. Ainuke, mida Irena toonitas, kui mingi tehnika kuulub kellegile näiteks kohvimasin või muu, siis sellele võidakse järele tulla omanikfirma poolt. Seega küsisime kõik üle ja kohvimasin oli ostetud kasutatuna interneti kaudu. Muud tehnikat siin eriti ei olnud. Olemas olid kohvimasin, väike letialune õllekülmik, karastusjoogi külmik ja üks väike sügavkülm. Lisaks laual kassaaparaat, mis oli ka selle mehe sõnul tema soetatud. Eelmiste rentnike poolt jäi kõik sisse, ka baaris olevad joogid.

Istusime Eve-Lyga ja olime üsna õnnelikud ja samas ka urgitses sees sisemine ärevus. Peamist ärevust tekitas meis selle tegevusega hakkama saamise hirm. Lisaks oli mul, ma arvan ka temal, hirm meie läbisaamise pärast. Aga alustasime, meil oli nüüd baar.

Paari päeva pärast palusime taas luba Irenat ja Faridit tülitada. Nüüd oli vaja kõiki kontakte ja selgitust, kuidas siin baarielu üldse käib, seestpoolt. Farid andis kõik kontaktid, veterinaarametist kuni jääostuni. Nii mõnelegi helistas ka ette, et neid hakatakse varsti tülitama.

Tulime paari päeva pärast oma valdust üle vaatama ja koristama. Alustasime toodete kontrollist. Millel on realiseerimise aeg, kontrollisime seda. Alkoholil kontroll, kas näiteks viskipudelis on ikka veel alkohol sees või on see juba ära hinganud. Alkoholi kontroll jäi minu peale, Eve-Ly samal ajal kontrollis karastusjookide ja õllede kuupäevasid. . Proovisin kõik joogid ära ja mis ikka tundus lahja, läks prügikasti. Õhtuks olime väsinud, kuid samas oli see hea tunne. Hakkasime ennast siis koju sättima, kuid prügi vaja välja viia....kuhu? Meil oli üks joonis, aga kaks orienteerujat ju ei oska ju jooniseid lugeda. Lõpuks siiski leidsin selle üles. Esimesena hakkas ninna mingi imelik hais, tuli meelde lapsepõlves tädiga sigalas kaasas käimine. Täpselt sama hais oli ka sigalas, eriti sel hetkel, kui just aeti välja sigade sitta. Arvasin, et seal peaks olema ehk vähemalt biojäätmete konteiner. Tegin ukse lahti ja mulle tuli pahvakas sooja sita haisu vastu nägu. Kogusin ennast ja astusin sisse – sees oli teine äratundmine sigalast – kõik rajad, mis konteinerite juurde viisid, olid täiesti lögased. Selle ukse taga peaks olema ühiskasutuse kummikud. Selgus kiirel vaatlusel, et kogu prügimajandus toimub siin sigalas. Kui Eestis oleks kuskil kaubanduskeskuses selline prügikeskus, pandaks see putka kohe kinni. Pärast oli mitu päeva see lõhn ninas kummitamas.

Võtsin ühendust veterinaarametiga ja sealt saabus meile kohale proua Emma. Temale oleme võlgu suured tänud, nii ilusat hispaania keelt ei ole siin saarel kohanudki. Ta aitas meid: mis on vaja teha ja osta, et saada tunnustamine. Kuna baaris ei olnud nõudepesumasinat, siis see tuli soetada. Olema peab tööstuslik nõudepesumasin, mitte kodus kasutatav. Lisaks oli vaja teha leping kahjuritõrjega. Emma helistas ise kohe kahjuritõrjesse ette, et varsti helistab talle inimene, kes ei ole väga pädev hispaania keeles suhtlema. Kuid selgitas talle ära, mis meil vaja oleks. Peale Emma proua lahkumist sai kõne võetud kahjuritõrje esindajale, kelle nimeks oli Ricardo. Meile jäigi ta prussaka-Ricardoks. 20 detsembril saabus Ricardo kohale ja pani oma prussaka püünised üles ning lubas saata lepingu ning arve. Algul sain aru, et tasu on 30 eurot, kuid arve saabudes oli see siiski 300 eurot. No kui on vaja, siis on vaja, makstud. See arve oli terveks aastaks, vahepealsed väljakutsed olid juba hinna sisse arvestatud.