Esimene kaup

 

Esimene kaup

 

Saime juba esimesel kuul teada, et siin on olemas Cash&Carry hulgikauplus, mis Covidi ajal hakkas kõikidele klientidele kaupu müüma. Käisime ise seal mitmeid kordi. Esimene kord mäletan, et läksime jala sinna, panime kärud asju täis ja kui hakkasime kassas maksma, tekkis huvitav asjaolu – kuidas me need koju viime. Mitmed plokid jooke, külmutatud lihatooteid, vorsti jne jne. Tellisime takso, mida ootasime üsna pikalt. Esimese suure poekäigu järel teatas Jan, et tema enam meiega koos ei tule. Nimelt käisime alguses koos ja panime asjad ühe suure käru peale. Mingi hetk hakkasin aru saama, et Eve-Ly on kogu aeg kadunud. Tema otsustas peaaegu kõik tooted läbi katsuda ja nuusutada. Selle vimase tegevuse juures ma ta kuskilt riiulivahelt leidsingi. Ma enam ei mäleta, mitu tundi me seal poes olime, igatahes mitmeid. Meil Janiga oli enamus juba kokku krabatud, kui Eve-Ly oli oma nuusutamisega alles poole peal. Tulevikus olin targem ja leppisin poes oleku aja kokku enne sisenemist. Muidu oleks arvatavasti praegugi seal.

Nüüd oli aeg ennast ka kliendiks vormistada. Selleks sai sammud võetud Arguineguini Cash Diplosse ja hakkasin seal uurima, kuidas see käib. Sisse astudes tundus see nagu Eestis 90:ndatel kuskile vanasse hoonesse sisse seatud kauplus. Seest üsna räämas, kontoriks selline ehitusputka moodi pisike kitsuke ruum. Mäletan, et isegi esimeses Maksimarketis olid suuremad kontoriruumid. Poe välimus seest oli ka enam-vähem esimese Maksimarketi moodi. Kontoris oli pisike luuk, mille ette ennast sisse seadsin, ruumis oli kaks inimest. Taas, kui ei oleks järjekindel, seisaks seal siiani. Lõpuks teretasin ja ütlesin, et tahan kliendiks hakata. Selle peale saadeti mind otsima juhatajat, pidi kuskil alkoholi juures kaupa välja panema. Seadsime Eve-Lyga sammud sinna ja leidsime ühe mehe, kes tundus juhataja moodi ja oligi tema ise. Rääkisin siis uuesti oma mõtte ja muidugi....see ei oleks Hispaania, pidin ma sinna putka juurde tagasi minema. Seekord ütlemine, et juhataja saatis siia, mõjus ja anti meile visiitkaart, kuhu saata oma autonomo dokument ning olengi klient.

Ma aga sellega ei leppinud, vaid järgmine päev seadsime sammud Playa del Inglesis olevasse Cash Diplosse. Seal oli jutt lühike, anti blankett, mille ära täitsin, saatsin neile autonomo paberi ja enda Nie. Paluti paari päeva pärast tagasi tulla, siis peaks olema kliendikaart valmis. Seadsime siis sammud mingi päev sinna tagasi ja küsisin oma kliendikaarti töötavalt kassapidajalt. Kuna ta tegeles moment kliendiga, palus oodata. Sellist asja kohtab siin harva. Tavaliselt kui keegi midagi küsib, siis katkestatakse hetkel käsil olev tegevus ja hakatakse hoopis küsijaga tegelema.  Mingi hetk laekus kassade juurde teine töötaja, kellele ta kohe minu kliendikaardi otsimise edasi delegeeris. Kohale ilmunud töötaja oli eelmisest palju noorem ja hakkas kohe usinalt otsima. Küsis enne seda veel minu käest mitu korda nime, lõpuks näitasin talle dokumenti. Noorik lappas läbi terve hunniku dokumente, need kõik olid uued kliendikaardid. Mida aga ei leidnud, minu kliendikaarti. Ohkas ja ütles teisele kassapidajale midagi ja mainis mulle, et seda ei ole. Ma palusin, vaatame veel korra ja koos...õnn minu õuel, kliendikaart olemas. Arvasin kohe, et minu perekonnanimi on hispaanlaste jaoks väga keeruline, et seda ei oska kiiresti lugeda. Kliendikaardiks on siin üks plastikkaart, mille küljes olemas veel kolm lisakaarti. Need saab anda teistele töötajatele või kasvõi pereliikmetele. Nii sai ühe lisakaardi Eve-Ly, teise Jan ja kolmas on mul rahakotis. Peakaart on kodus. Igal kaardil on olemas vöötkood, mille kassapidaja sinu poeskäigul sisse skanneerib.

Detsembri keskel tulime baari selle mõttega, et vaadata üle toodete sortriment ja tagavara. Panime kõik kirja, mida juurde vaja. Samas baaris olnud alkoholi maitsesin kõik üle – selle kirjelduse olen juba siia kirja pannud. See töö oleks mõne viinalembese unistus.

Kuna meil läks menüüde tegemisega väga kaua, põhjused olen juba kirja pannud, siis avamine muudkui venis. Üheks põhjuseks peale menüüde oli ka veterinaarameti tunnustus. Kui tunnustamise saime kätte, siis hakkas meil väga kiire.

Tegime koos baari vajaminevate toodete nimekirja. Peamiselt alkoholi tarvis vaatasin meie kokteilide koostisosasid ning lisasin ka puhtalt joodavaid jooke nagu näiteks viski ja brandid. Enim müüdavate kokteilide koostisaineid tuli osta mitu pudelit või neid jooke, mis olid erinevate kokteilide kootsises.

Enne jõule käisime baarile asju ostmas. Rentisime selleks auto ja käisime ühel päeval lausa kaks korda.

Kohapeal olid olemas suured platvormkärud, millele sai kaupa panna. Esimese käru saime kiiresti täis ja otsustasime, et viime vahepeal ära. Kassasse minnes saime kurja pilgu osaliseks kassapidaja poolt. Põhjusest saime pärast aru – alates 250 eurost toovad nad kauba kohale, meie arve oli aga sellest mitu korda suurem. Kuna tegime rumala näo ja otsustasin, et see moment ma hispaania keelest aru ei saa, porises kassapidaja üksinda omaette.

Cash Diplos tooteid valides astus meie juurde üks meesterahvas, kes rääkis head inglise keelt ja tundis meie tegemiste vastu huvi. Pärast selgus, et ta oli konkurendi juurest ja tema hulgipood asub just meie baari juures. Mõtlesime, et ikka väga naglalt niimoodi tegutseb. Kutsusime endale külla ja hakkasimegi sealt kaupa tellima. Tellida saab iga päev, ka pühapäev ning kaup tuuakse baari kohale. Tellimuste ajagraafik on vaba, võib ka öösel saata sõnumi. Kui sõnum jõuab kohale päeval enne kella 14, tuuaks veel samal päeval.