Baari otsingud

Rendile pakutavaid baare otsisin kuulutuste kaudu igapäevaselt. Mul oli selle tarvis koostatud tabel ja selle alusel me Eve-Lyga koos neid vaatamas käisime. Kõigepealt läksime vaatama, kui baar oli avatud. Juhul, kui tundus meile sobivat, võtsin ka kuulutuse kaudu ühendust.

Leidsin ühe huvitava ja meile taskukohase baari nimega Tracy. Tegemist oli kahe naise poolt peetava baariga, kes tahavad selle nüüd edasi rentida. Käisime alguses vaatamas seda ümbrust ja kuidas seal rahvast liigub. Baari me sellel käigul sisse ei saanud, sest see baar avatakse alles õhtul. Baar asus ühe kaubanduskeskuse taganurgas (siin on kõik ka pisikeste putkadega kohad kaubanduskeskused).

Kuna esimesel käigul olid ka selle ümbruse enamus kohad suletud varase aja tõttu, pidime tulema uuesti vaatama 26 oktoobril kell 8 õhtul. Sel õhtul olime juba kolmekesi, Jan oli kambas. Avatud olid ainult mõned söögikohad ja paar pisikest poodi. Nendes poodides müüdi kõik, mis sind aga võib huvitada, suitsudest kodutehnika ja suveniirideni. Tõeline lõunamaa pood. Ka alkohol on siin enamus pisikestes poodides olemas. Tavaliselt õlut ei leia, sest sellel on realiseerimise aeg. Seda nad ei viitsi jälgida ja kui palju baare kõrval, pole selleks ka vajadust.

Läksime siis 26.10 kella 8 ajal õhtul baari poole, Jan ees ja meie Eve-Lyga paterdades kannul. Jan käib nii kiiresti, et me lihtsalt ei jõua nii kiiresti siblida. Iga natukese aja tagant ta jälle ootas meid järgi.

Jõudes keskusesse, kus asus Tracy baar, kuulsime juba natuke muusikat. Mõned söögikohad olid kinni, mis päeval avatud. Nendel arvatavasti õhtul pole mõtet, sinna keskusesse tullakse õhtul jooma.

Istusime baari terrassile, kedagi peale meid selles baaris sel momendil ei olnud. Tellisime oma joogid, mina õlut, Jan mäletamist mööda kokteili ja Eve-Ly mingi mahla. See oli meie tavaline joogimenüü, Jan vahest kokteili vahetas välja coca cola vastu.

Tualetid olid baari teisel korrusel, kust oli hea vaade baarileti tagusele alale. Olime nagu pissihaiged – muudkui käisime aga tualettides, et näha palju leti taga on ruumi, kuidas on erinevad asjad paigutatud jne. Tegin ka juttu baari töötajaga, et kuidas siin rahvast käib ja millal on tippaeg. Ta algul kenasti vastas ja selgitas meile selle keskuse klientuuri loogikat. Sinna tullakse baaridesse alles 22-23 ajal ja avatud on need kuni kella 3-4 öösel. Kui esitasin küsimuse, miks omanik selle tahab maha müüa, oli jutul lõpp ja ta palus ühendust võtta kinnisvara maakleriga. Alles pärast saime teada, et ka tema oli üks omanikest. Omanikeks nagu enne mainisin kaks naist, kes olid abielus. Põhirääkijaks olin muidugi mina, Eve-Ly ei julgenud väga sellistes juttudes kaasa rääkida.

Läksime koju tagasi ja arutasime järgmine päev. Otsustasime, et kirjutame maaklerile ja läheme juba ametlikult vaatama. Kokku sai lepitud 29 oktoober kell 12.30. Olime õigel ajal kohal ja nii ka baari omanikud ning maakler. Omanikud olid toredad naised, aga täiesti erinevad. See kes meid teenindas oli vaiksem ja temaga oli tore suhelda. Kuid ametlikus osas tema väga sõna ei võtnud, rohkem rääkis tema naine. Vastupidiselt teenindajale oli tema konkreetsem ja andis vastuseid vahest isegi keerutades. Selleks, et täpset tõde teada saada, tuli küsida täpsustavaid küsimusi. Maakleril oli kaasas ka oma mees.  Tema lubas meid lahkelt aidata kõikides küsimustes. Jätsin mainimata, et meil on oma tuttav olemas, kes meid abistab ja tahame ka ise asju ajada. Sellega saab just kõige parema kogemuse ja muidugi odavamalt.

Rääkides nendega ka rahast, mis nad baari eest küsivad, olid nad napisõnalised ja ei olnud nõus sellest kuidagi alla tulema. Pigem kutsusid nad vaatama nende esmaspäeva õhtul toimuvat kontserti – iga esmaspäev on neil elav muusika. Sel esmaspäeval üks kena mustanahaline naine. Selle õhtuga pidi saama poole üürirahast kokku, nii oli nende kinnitus.

Baari lett terrassile väga ei paistnud ning Eve-Ly ja Jan arvasid, et see on probleem. Inimesed tahavad näha ka baari letti just selle tõttu, et selle baari asukoht oli väga nurgas. Kuigi selle taga oli veel üks baar. Seega sellesse baari oleks pidanud veel lisaks investeerima – pikendama letti. Tänase kogemusega väidan, et see ei oleks olnud mitte mingi probleem. Baarilett võib olla kuskil nurgas peidus, sest siin lõunamaal istuvad inimesed õues. Eestis on see tähtis, sest inimesed enamuse ajast istuvad baaris sees.

Vedasime kolmekesi esmaspäeva õhtul ennast kohale, esinemine pidi algama alles kell 21 (kui mu mälu ei peta). Mõlemad omanikud olid kohal, lisaks mõned nende sõbrannat. Üks neist oli juba üsna sopsus ja ajas mingit segast juttu. Õnneks me nende lauda ei istunud, ei pidanud hakkama dešifreerima tema pehme keele kõnet. Laulja oli ka kohal ja istus nende lauas.

Kuna kõrval olid enamus baarid kinni, siis oli Tracy baar oma terrassi laiendanud ka kõrvalbaari ette, oodates palju rahvast nii kuulama, jooma kui ka tantsima. Õhtu aga lõppes nii, et peale meid tuli veel kaks laudkonda ehk meie kolmekesi ja veel neli inimest. Laulja laulis meile oma imelise häälega – see oli tõepoolest väga ilus. Repertuaar oli enamuses 80-90 aastate lauludest. Kuna Jan pidi teisipäeva hommikul jälle kell 6 tööd alustama, olime sunnitud lahkuma peale esimese seti lõppu. Selle ilusa hääle pärast oli kohe kahju lahkuda, aga ei saa Jani ka piinata öösel valvamisega.

Järgmisel hommikul saatsin maakleri teate, et eile suurel kontserdil, mille käigus pidi teenitama pool üürirahast oli maksvaid kliente kokku seitse. Seega me ei ole nõus selle baari eest kindlasti maksma küsitud hinda. Tegime oma pakkumise, lomulikult palju odavama.

Vastus tuli samal päeval ja muidugi ei olnud omanikud nõus. Nad küll tegid ka vastupakkumise, kuid natukene odavama kui esialgne hind. Heietasime tükk aega ja siis otsustasime, et siiski seda ei võta. Vaatame veel ringi ja kui me midagi ei leia ning Tracy baar veel alles, asume uuesti läbirääkimistesse. Maakler aga jõudis mulle vahepeal kirjutada mitmeid kordi ja kutsus üles ikka see endale haarama.

Leidsin peale nende külastamist mõne aja pärast veel kaks väikest baari. Üks neist asus Playa del Inglesi keskuses ja teine Puerto Rico linnas. Viimane asub 11 kilomeetrit meie elukohast eemal.

Kirjutasin mõlema kuulutuse peale  ja kohtumised said kokku lepitud vastavalt 16 ja 17 novemberiks.

Esimene baar, mille asukoht on Playa del Inglesi keskuses, oli pisike ja armas. Nad tegid ka väikeseid suupisteid. Seda pidas abielupaar, ei mäleta enam kui palju aastaid. Tundsuid 40ndates aastates olevat. Maakler oli prantslane, kes oli kohe tõeline maakler. Vaatsime koos baari sisu, letitagust ja siis istusime ühte lauda kohvi jooma ja rääkima. Baar oli leti taga nii väike, et koos me kõik sinna ei mahtunud. Rääkisime selle baari ajaloost ja klientuurist. Ka meie sealviibimise ajal oli see üsna täis ja rahvast liikus edasi-tagasi. Enamuses telliti kas kohvi või õlut ning mõni suupiste. Kui me maakleriga raha juurde jõudsime, siis selgus tõsiasi, kuulutuses ei olnud kõike kirjas. Esialgu oli kirjas ainult baari rent ja puudus ülevõtmistasu. Kuid selgus, et ingliskeelne tõlge ei olnud seda kuulutusse lisanud, hispaania keeles oli see kenasti olemas. Ülevõtmistasu aga oli nii üüratu, et me ei saanud nendest numbritest alguses arugi. Vabandasin maakleri ees, et raiskasime tema aega. Tema härrasmehelikult vastas, et selle eksituse pärast tema maksab meie kohvid ja mahlad, sest see ei olnud meie süü.

Läksime vaikselt ja nördinult kodu poole. See oli ilus väike baarikene, mis oleks just meile sobinud. Egas midagi, homme läheme Puerto Ricosse.

Kuna meil autot ei ole, siis vaatasime juba õhtul bussiajad, millega jõuaks õigeks ajaks kohale. Baari vaatamine oli kokku lepitud peale lõunat, et kaasa saaks tulla ka Jan. Algul arvasime, et tuleme siia ja leiame selle üles, baari nimi oli Lucky 7. Meil läks ikka otsimisega aega, kuid üles ledsime. Sisse astudes oli siin noorpaar, mees ja naine, vanuses 25-30 vahel  ma arvan. Baar oli korras, puhas ja omanikud väga meeldivad. Peamiselt rääkis alguses naine, kes oli hispaanlanna. Kuid kuna me ikka veel nii palju hispaania keelt ei osanud, õnneks tema mees oskas inglise keelt ja tõlkis. Lõpuks enamuses mees rääkiski ja tuli välja, et tema on selle siin korda teinud. Vaatasime koos üle nii baarileti taguse kui ka tualetid. Enamus Hispaania baarides on kaks tualetti, eraldi naistele ja meestele. Üsna harva on neid üks. Baari ülevõtmistasu oli meile taskukohane, kuid muidugi alustasin ka tingimisega. Kuulutusi selle baari kohta oli kaks ja mõlemad erineva ülevõtmistasuga. Omanike poolt oli see väiksem ja maakleri poolt suurem. Lubasime mõelda ja teada anda.

Lasin neil natuke oodata ja andsin mõne päeva pärast teada, et hea meelega kohtuks veel ning vaatakse juba täpsemalt baari üle. Leppisime aja kokku ja kohtusime. Kui jõudsime taas hinnani, millest hakkasin taas alla tingima, teatas naine, et nendel on silmapiiril veel üks soovija Inglismaalt. Kuna tal raha nappis, läks ta koju, et sealt rahaga tagasi tulla. Pidi nädala lõpuks tagasi olema ning siis baari ära ostma. Tõlkisin selle ka Eve-Lyle ära ja lisasin oma mõtte, et seda inglast ei ole olemas, vaid see on lihtsalt jutt. Lõpuks leppisime kokku, et me mõtleme ja kui see salapärane inglane jõuab ette, ju siis nii peab olema. Nägin selle jutu peale, et mees sai naise peale natuke pahaseks. Eks ta sai aru, et ma hammustasin naise imeliku jutu läbi.

Lasime siis selle nädala neil seedida ja andsin teada neile: kui inglane ei ole ära ostnud, siis me oleme soovijad. Vastus tuli ruttu ja loomulikult seda salapärast inglast ei ilmunudki kuskilt välja. Palusin neil saata lepingu variant. Nemad sellest muidugi teadlikud ei olnud, et see käib jälle Faridi silme alt läbi.

Olin nendest läbirääkimistest üsna väsinud, sest ma rääkisin ja siis veel tõlkisin Eve-Lyle. Kui Jan oli kaasas, siis tegeles vahepeal Jan selle tõlkimisega. Aga samas olin kaõnnelik, sest baar oli peaaegu olemas.