Gran Canaria - maandusime

 Sellel päeval kui Venemaa tungis Ukrainasse, mis on ühtlasi ka Eesti Vabariigi aastapäev, tekkis mõte – kas nüüd või mitte kunagi. Loomulikult ei olnud just see koletu sissetung Venemaa poolt peamine põhjus, vaid ajend. Kuna põen ka psoriaasi, siis just Kanaari saarte kliima teeb sellele haigusele head ja nii mõnelgi on see kadunud sootuks. Rääkisin teemat mitmele inimesele, lõpuks meid kokku oli tulemas kolm – mina, Jan ja Eve-Ly. Hakkasime pidama koosolekuid, mis tegelikkuses olid ajurünnakud. Nende raames sai läbi võetud enamus teemad: tegevus, elukoht, asjaajamised jne.

Koosistumisi oli meil iga kuu vähemalt üks kord. Enne ajurünnakuid oli minu kohustuseks valida teema ja otsida selle kohta infot. Esimeseks teemaks oli tegevus elatise teenimiseks, kuskilt peab ju raha ka sisse tulema, sest seal läheb teda meeletult välja. Enne tegevuse teema tõstatamist uurisin natuke, mida siin saarel ei ole. Tuli välja eriti eestlaste grupis, et rabarberit saab siin kauplustes üliharva. Kui hommikul poodi ei jõua, siis õhtuks sellist delikatessi enam riilult ei leia. Sellest ka minu esimese mõttena oli pakutud rabarberi kasvatamine. Muidugi põhjamaa inimesed on harjunud rabarberit kas koduaiast või maakodust peenralt või kuskilt aia nurgast võtma, vahest ka poest ostma. Tänaseks on mul olemas rabarberi kohta kogu info. Enamus infost otsisin inglise keeles. Eesti keeles on muidugi ka palju infot, aga see peamiselt hõlmab rabarberi kasvatamist Eestis. Teadagi on Kanaari saarte ja Eesti vahel suur kliima erinevus. Otsisin erinevaid rabarberi sorte, nende kasvatamise tingimusi ja kahjureid. Selle käigus selgus, et rabarber ei olegi soojamaa taim, vaid tahab vahepeal jahedas puhata, et uuesti kasvama hakata. Rabarbereid siiski soojas kliimas kasvatatakse, kuid väha ja selle kasvatuse investeering on üsna kulukas. Vajalik oleks rabarberile anda jahedamas puhata ja kasvuks on vaja väga rammusat maad. Neid mõlemat siit saarelt ei leia, vaid tuleb selleks investeerida. Muld on siin üsna kallis, sest enamus on maa mägine ja selle tõttu ka mägimullad. Mägimuld aga ei ole nii toiteainekrikas, kui me Eestis oleme harjunud musta mullaga. Nii jahedaks, et rabarber saaks talvituda, siisn kahjuks (vist ikka õnneks) ei lähe kunag. Rabarberi osas olen nüüd teadlik nii tema kasvutingimustest kui ka kahjuritest ning looduslikest kasvupiirkondadest. Kui kellegil vaja rabarberikasvatamise alustamiseks infot või kooli tarbeks, küsige julgesti!

Ajurünnaku käigus otsustasime, et rabarberiga me tegelema ei hakka. Lisasime veel tegevusi, mida me oskaks või suudaks õppida: baar, t-särkidele piltide printimine, rannas puuviljade müük, kodukohvik jne. Need neli olid peamised, millega edasi läksime. Edasistel koosistumistel lisandusid ka elamised, nende asukohad ja maksumused. Elamist käsitleval esimesel ajurünnakul vaatasime läbi minu poolt otsitud elukohad ja nende asukohad koos rendihindadega. Selleks valmistasin tabeli vormis ette kogu välja otsitu, kus kirjas nii hinnad, suurus, asukoht ja kuidas on lemmiklooma lubamisega. See oli arvatavasti alguse kõige suurem töö. Janil olid tihedad tööpäevad, ta sellega suurt tegeleda ei jõudnud nii et tegin seda ise oma töö kõrvalt. Õnneks see enamuses nii pingeline ei olnud. Eve-Ly oli vaataja rollis ehk kui üle vaatasime, oli ta kenasti kohal ja andis oma hinnangud. Põhitöö tuli siiski enne kokku istumist ära teha, et oleks midagi vaadata ja arvustada.

Elamiskohtade võrdlusel leidsime ikka päris odavaid, nii alates 300 eurosest kuurendist. Olime üsna õnnelikud ja juba mõttes tegime nendega lepinguid. Kui hakkasime aga konkreetsemalt vaatama asukohtasid, olid need ikka üsna kuskil asustusest kaugel eemal. See oleks eeldanud liiklusvahendit, ei tea kuidas on internet (Janil vaja ju tööd teha). Muidugi meele puhkamiseks oleksid need olnud ideaalsed variandid, kuid see ei olnud alguses meie eesmärk.

Maikuu (või aprilli teises pooles) kohtumisel leppisime kokku, et juunikuus viime sisse NIE taotlused. NIE on Hispaanias välismaalase isikukood. Kui tahad elada, avada pangakonto, teha lepinguid Hispaanias, peab sul olema NIE number.

NIE numbri taotluse kohta hakkasin uurima inglisekeelseid juhendeid erinevatelt lehekülgedelt. Tegin endale selle üsnagi selgeks. Jan vaatas neid samuti. Pärast tegime sellest ka ülevaate Eve-Lyle.

Lõpuks siiski võtsin julguse kokku ja küsisin Eikelt nõu. Nii saigi teoks meie videokõne, kus sain täpse ülevaate selle dokumendi hankimisest. Ta kenasti selgitas mulle, kuidas blankett täita ja mida rääkida. Peale kõnet saatis ka blanketi ning selle ingliskeelse õpetuse. Nagu kõik ametlikud dokumendid, nii oli ka see üsna keeruline. Lisaks keeruliseks teeb selle täitmise võõras keel. Kuigi õpetus inglise keeles oli olemas, on ikkagi oht, et mõnest ametliku dokumendi väljendist võib valesti aru saada.

Peale õpetuste saamist läksin Hispaania saatkonda, et kohapeal ka asja lähemalt uurida. Tallinnas Liivalaia tänaval on Hispaania saatkond ja konsulaat. Sõitsin vastavale korrusele ning ees oli kaks ust. Ühel uksel ilutses kenasti silt kirjaga Hispaania saatkond, teisel uksel juhendavat viidet ei olnud. Astusin siis saatkonda sisse. Tundus nagu oleksin sattunud kuskile tavalisse Eesti ametikontorisse. Sisse astudes vasakut kätt oli üks kuut, mis tundus olema kas turvamehe või saatkonna administraatori töökoht. Selles mitte kedagi ei olnud ja ka kuskil mujal ei näinud ühtegi hingelist. Kuudil oli ka avaus, mille kaudu said seal istuv töötaja ja klient omavahel suhelda. Selle ava ees ilutses kell, samasugune nagu hotellide vastuvõtus – vajutad ja teeb hirmsat plärinat. Ma vajutasin ja tegigi uksekella moodi tirinat. Ma lausa võpatasin selle suure plärina peale. Tagaruumist tuli välja ehmunud mees, kes ilmselgelt ei olnud eestlane, nahavärvi poolest. Arvatavasti hispaanlane, tundus sel hetkel. Täna olles nende keskel veetnud juba pikka aega, võin kinnitada, oli küll hispaanlane.

Küsisin temalt selges eesti keeles, kus ma saaksin NIE taotluse kohta küsida lisainfot. Härra eesti keelt ei osanud ja kordasin oma küsimust inglise keeles. Vastus oli lühike, minge konsulaati. Seejärel ajasin silmad suureks ja küsisin konsulaadi asukohta. Mees muigas ja viipas ust, millel ei olnud mingit kirja. Astusin sisse ja sattusin suuure eesruumiga kahe vastiuvõtuletiga ruumi. Teisel pool klaasi, millel oli väike auk dokumentide ja raha üleandmiseks, sehkendas ringi üks prillidega nooremapoolne naisterahvas. Köhisin vaikselt hääle puhtaks ja teretasin viisakalt eesti keeles, sest naine ei tundunud olevat hispaanlanna. Mul oli õigus, ta rääkis eesti keeles. Mainisin, et mind juhatati siia vastas olevast saatkonnas, kuna mul on mõned küsimused NIE taotlemise kohta. Kui pilgud võiks tappa, oleksin surnud, sest naise silmadest lendas noolterahe, mille saatel ta teatas: „Siin ei ole infopunkt, vaid konsulaat“. Ehmatusest toibudes muutusin tagasi nõukogudeaegseks inimeseks ja tulistasin tagasi, siiski viisakalt. „Kust ma siis infot peaks hankima, kui mitte konsulaadist?“. Seepeale suurte prillidega kõhna naine korra vakatas ja palus mul küsimused esitada. Peab paika ütlus, et muutu sarnaseks oma vastas oleva inimese suhtlusstiiliga ja ta kohe muudab ennast. Nii toimuski ja ma sain oma info kätte. Kahjuks aga selle infoga ei olnud mul midagi peale hakata. Nimelt mina aus eestlane ütlesin, et soovin minna Hispaaniasse elama ja kuidas ma selleks saaksin NIE taotluse esitada. Selge vastus oli, kui tahate elama minna, siis taotluse peate esitama Hispaanias. Ta seletas kenasti selle protseduuri lahti ja ma muudkui noogutasin ning tänasin.

Koju tagasi minnes hakkasin uurima, kas see kõik vastab tõele. Uurisin üsna palju ise, sest Eiket ei taha ka koormata oma imelike küsimustega. Eks tal ole oma ajaga ka muud peale hakata. Kuid ikkagi võtsin lõpuks ja kirjutasin Eikele. Sain vastuseks pooleldi huumoriga, küll sa oled ikka loll aus eestlane. Naersin nii kõvasti selle peale ja see ajab veelgi naerma.

Selgus, et NIE taotlemisel on üks nõks, mida saab kasutada ja selle abil saab selle taotluse esitada Hispaania konsulaadis mõnes välisriigis. Seda nõndanimetatud nõksu ei hakka ma avalikult kirja panema. Just kui keegi hakkab seda kasutama ja seejärel viitab minule, on mul kuri karjas. Või kui ta taotleb NIEt ja saab eitava vastuse, võib keegi lihtsalt pahaaimamatult öelda, et nii oli minu blogis kirjas. Pole seda pahandust vaja.

Nagu kokku lepitud, juunikuu alguses saime kokku, et täita ära NIE blanketid ning need seejärel viia saatkonda. Kokku sai lepitud 10 juuni ja kuna saatkond on avatud piiratud aja, alustasime hommikul. Hakkasime blankette uurima ja selgus, et interneti avarustes on natuke teistsugune kui Eike saatis. Tundus, et uuem. Praeguseks olen juba targem, mõlemad blanketid on kehtivad. Hakkasime blankette täitma. See ei olnudki nii lihtne nagu algul tundus. Mina täitsin ees ja Eve-Ly minu blanketi järgi oma. Kui oma arust olid blanketid korralikult täidetud, võtsime ette teekonna konsulaati. Astusime sisse ja õnneks ei olnud enne meid kedagi, see tähendas, et ei pea järjekorras seisma. Aga ka teisel pool auguga klaasi ei olnud ka kedagi. Ootasime ma arvan 20 minutit, keegi vahepeal piilus kuskilt, kuid ei suvatsenud klaasi taha ilmuda. Meie kolmas liige Jan oli nii nutikas, valis konsulaadi telefoninumbri. Telefon hakkas helisema, kutsus üsna pikka aega enne kui suiurte prillidega naine ennast tagaruumist kohale lohistas ja toru hargilt tõstis. Kui ta kõne vastu võttis, oli see katkenud. Ta tuli üsna ärritunult auguga klaasi juurde ja kohe teretamise järel tahtis teada meie küsimust. Andsin edasi oma NIE blanketi ja teatasin soovist see sisse anda. Naine vaatas seda üsna ükskõikselt ning teatas: „Kuidas siin saab olla Hispaania aadress, kui saatkond asub Eestis ja te olete praegu Eestis?“. Kuna ma juba teadsin, kuidas selle naisega suhleda, küsisin kohe vastu: „Kas siin peab olema minu kodune aadress?“. Vastus oli jaatav. Kuna meil tühjasid blankette kaasas ei olnud, siis lidusime minu juurde tagasi. Õnneks ei ole minu elukohta Hispaania saatkonnast kaugel.

Koju jõudes võtsime välja tühjad blanketid ja täitsime uuesti ära ning kohe uuesti konsulaati tagasi. Auguga klaasi taga oli sama suurte prillidega naine. Ilmselgelt ta tundis meid ära ja oli veel kurjema olemisega. Siiski vaatas ta minu blanketi üle ja teatas üsna rahulolematult: „Hispaanias ei hakka keegi teie käekirja dešifreerima, see tuleb esitada trükitult“. Vastasin, et see on ju trükitähtedega täidetud, see ei pidavat lugema. Võtsin kohe seisukoha, et temaga kurjustama ega vaidlema ei hakka, peast käis küll mitu lauset läbi. Olime ju just seal käinud ning ta oleks võinud kohe öelda, et parandage aadress ära ja trükkige välja. Aga mis sa teed, eks meil igaühel ole oma nõrkused. Tema nõrkus oli teisi kiusata, muidu ta ei saaks kodus korralikult öösel magada. See muidugi on minu isiklik arvamus.

Kui trükitult, siis trükitult. Taas minu juurde ja täitsime blanetid arvutis uuesti. Järgmine suurem mure oli trükkimine, kuna meil kodus printerit ei olnud. Õnneks on hea abimees google ja selgus, et trükkida saab teel konsulaati. Blanketid mälupulgale ja teele taas konsulaati, seekord printimiskoja kaudu.

Seekord võeti blanketid vastu, tasusime selle menetluskulud ja saime selgesõnalise teate: „Nagunii saate eitava vastuse, neid on sel aastal juba enamustele saadetud. Kuid vastus tuleb teile kuni kahe kuu jooksul“. Me ei teinud sellest välja ja tänades marssisime uksest välja.

Hispaanias on küll inimesed väga toredad ja lahked ning aitavad sind igal sammul. Aga see noor suurte prillidega naine ju ei olnud hispaanlane, vaid lihtne kuri ja õel eestlane. Ma saaks aru, kui konsulaadis oleks olnud pikk järjekord ja ta oleks väsinud, aga seal ei käi eriti massiliselt inimesi. Ka oleks aru saanud, kui ma esimesel korral käisin, neiul lihtsalt paha tuju ja vaja see teiste peal välja elada. Võib olla oli ülemus idioot ja kiusas teda. Aga kõik korrad olla selline suurte prillidega kuri ja õel inimene, siis on ikka lastetoas midagi valesti tehtud. Ju ta teisiti ei oskagi suhelda.

Juiunikuu lõpust vaatasin igapäevaselt oma e-posti ja 5 juulil sain Hispaania konsulaadist kirja, millele oli lisatud NIE positiivne vastus. Vastuses oli olemas pitsat, allkiri ja välismaalase isikukoodi number. Andsin sellest kohe ka Eve-Lyle teada ja ta oli ka just selle teate lahti teinud.

Sellega oli meie esimene takistus ületatud. Järgmiseks takistuseks on kassiga tegelemine, sest ega Triibik ei saa kuskile ula peale jääda, ikka tuleb kaasa. Selleks hakkasin konsulteerima kõutsi arstiga ja ta lubas selle teema peale mõelda. Kuna lend oli alles 5 oktoobril, oli kassi rahustamise katsetamisega aega.

Septembri alguses hakkas Triibiku ette valmistamine pikaks lennuks. Kuna just kevadel vahetasin autot ja uus auto kassile ei meeldinud, tekitas temas palju stressi, oli talle määratud rohtu hea katsetada. Esimene medikament, mille kassile manustasin ei tekitanud temas mingeid rahunemise märke. Ta ikka tiirles autos ringi, vahest isegi andis häälekalt teada oma arvamusest sellisest pisikesest autost. Andsin sellest ka loomaarstile teada. Ta lubas veel mõelda ja nii ühel päeval läksin järgmisele rahustile järele. Andsin kassile  sisse ja autosõit hakkas pihta. See rohi oli juba parem, kass oli palju rahulikum, kuid siiski veel tegi häält ja ronis ka sõidu ajal sülle. Andsin taas arstile teada. Seekord doktor teatas, siis on hästi. Lubas pisut kogust suurendada, kuid uut katsetust sellega läbi ei teinud.

Septembri keskel sain lennufirmast teate, et meie broneeritud lennul vahetati lennukit ja selles lemmikloomi transportida ei ole võimalik. Lennu vahetada samaks päevaks ei ole võimalik, vaid ainult järgmise päeva lennule. Selliseid olukordi ikka juhtub, kuid alati tekitavad pingeid. Eriti kui pead vastutama ka teiste eest. Lend oli planeeritud läbi Amsterdami. Broneerisin lennujaama lähedale hotellitoa ja küsisin naljaviluks, kas neil kassi liivakasti on laenutada. Teades juba vastust ette, muidugi ei olnud. Hakkasime Janiga koos otsima lemmiklooma poode lennujaama ümbruses ja ka vaatama nende sortimenti. Palja toiduga ei oleks Triibik nõus olnud, kuigi see talle vast kõige tähtsam. Kuskile tuleb see toit ja vesi ka väljutada.

Saatsime Eve-Ly check-ini sissepääasu juurde. Ta arvas, et saab kenasti hakkama ja me hakkasime otsima bussi hotelli juurde. Just Triibikule mõeldes tahtsime kiiremini jõuda rahvasummast eemale hotelli, kus ta saab rahulikult ilma suminata nuuskida ja magada. Bussiga hotelli jõudes majutusime ja ma hakkasin otsima uuesti lähimat lemmikloomapoodi, kus on ka kassidele mõeldud tualette ning liiva müügil. Leidsin ja põrutasin kohe taksoga sinna. Oleks bussiga hakanud ekslema, oleksin ma arvan veel Amsterdamis.

Pissumaja, liiv ja toit olemas, tellisin takso ja tagasi hotelli. Vahpeal jõudsin ka pagaripoest läbi käia, mis oli lemmikloomapoe kõrval. Otsisn tundmatuid saiaksei, kaks sollast ja kaks magusat. Nii ma arvasin ja õnneks ka oli. Kuna hollandi keelest aru ei saa ja pagaripoes olnud müüja peale selle keele midagi muud ei osanud, võtsin saiakesed välimuse järgi. Tädi küll oli väga lahke olemisega, kuid sellest ei piisa arusaamiseks, aga kõik lõppes kenasti.

Tagasi hotelli, Triibikule süüa ja seadsime ka pissumaja üles. Siis hakkas kõht tühjaks minema. Käisime all vaatamas, kus enne paistis mingi buffee taoline toitlustus olevat. Arvasin, et see on hommikusöögiks ja nii see ka oli. Kõrval hotellil oli suur silt peal, andes teada restorani olemasolut. Seadsime sammud sinna. Muidugi oli restoran kinni. All vastuvõtu juures oli mingi poekese moodi asi, kus oli võielibu ja jooke. Läksime üles, kus siltide juhendamisel peaks olema ka buffee. See oli täitsa olemas ja päris suur. Seda aga ei saa öelda sealse valiku kohta. Kui mäletan hästi oli olemas kaks erinevat sooja toitu, paar salatit ja mingid magusad saiakesed. Natuke saime keha kinnitada, abiks seegi. On millega oma hotelli veearveid tõsta.

Hommikul hotellist välja registreerides andsin vastuvõtu noormehele teada, et nüüd neil on olemas ka kassile mõeldud tualett. Kui ärgmised küsivad, saate neile sellest teada anda. Poiss jäi mind suurte silmadega vaatama. Ta sai aru küll, sest see sama poiss majutas meid ka hotelli, kus küsisin üle, kas neil ehk ei ole tekkinud kassi tualetti.

Mul oli auto Gran Canarial ette ära broneeritud. Enne lendu lisasin juhina ka Eve-Ly kuna ta saabus saarele ju päev varem. Eve-Ly andis teada, et ta sai auto ilusti kätte ja on teel meie ööbimiskoha poole. Ööbimiskoha seiklustest kohe varsti täpsemalt, puhas närvide mäng, mis siiski lõppes hästi.

Eve-Lyga oli kokkulepe, et enne kui ta meile lennujaama vastu tuleb, käib lemmiklooma poes ja ostab Triibikule vajalikud tarvikud ja süüa. Võtsin kaupluse kodulehelt pildid ning panin nimekirja kogustega kokku. Eve-Ly oli nii armsasti nende kõikide asjadega vastas ja Triibikul hakkas siis mõnus suvi.

Elamiskoha broneerisime algul 2 nädalaks, et selle aja jooksul leida endale pikaajalise rendilepinguga elukoht. Kuna mei olime enne selles väikeses kanaarimajakeses ööbinud, oli Eve-Lyl tee enam vähem tuttav. Kuid sellest kahjuks ei piisanud, sest tema kohale jõudes oli majake pime ja pimedaks see jäigi. Kuna ma bronnisin, siis tundsin ka vastutust, et ta saaks ikka kuskil voodis magada, mitte autos. Hakkasin pommitamaalguses majutuse omanikku, kuid see telefon oli välja lülitatud ja selliseks ta jäigi. Seejärel kõned bookingu kõneskeskusesse. Ka nemad ei saanud omanikuga ühendust ja vabandasid selle inetu juhtumi tõttu. Meie pika vestluse tulemusel booking siiski maksis kogu selle raha tagasi ja pidi ööbimiskoha omanikuga ise edasi suhtlema. Eve-Lyle broneerisin esimeseks ööks ühe ööbimiskoha Playa del Inglesi keskuses. Selle leidmisega oli tal üsna suuri raskuseid, kuid lõpuks siiski leidis selle õige ukse üles. Pärast tuli välja, et see on üsna kallis ja ilus gay-hotell, kus tolereeritakse ka heteroid ja naisi. Samal ajal kui ma tegelesin ööbimiskoha otsimisega, olime Eve-Lyga üsna palju ühenduses. Ta rõõmsalt teatas peale hotelli sisse saamist, kui mõnus oli sõita suurel teel kiirusega 130. Ma ei tea kui õige see on, sest peale seda suurel teel ei ole ma temal sellist kiirust näinud, pigem ikka alla 100. Aga ma ei hakka seda ka ümber lükkama, sest mind ei olnud seal, tuginen varasematele ja hilisematele vaatlustele. Peale seda broneerisin ka uue ööbimiskoha meile kõigile kolmele alates järgmisest päevast, aadressi saatsin ka Eve-Lyle. Teavitasin ka bungalow omanikku, et sisse tuleb registreerima keegi teine, sest ma jõuan alles õhtul. Kõik sujus ja laabus ning seal me oma esimesed nädalad veetsime.

Ikka ei ole halb ilma heata. Selgus, et meile hakkas uue ööbimiskoha ümbrus väga meeldima ning pikaajalise elukoha leidsime samuti samasse piirkonda. Selle Maspalomase linnaosa nimetus on Sonnenland. Tuleb see siis saksa keelest ja tähendab päikesemaad.