neljapäev, 15. juuni 2023

Gran Canaria Tere baar: Kanaari saartesse armumine

 Siit hakkab peale minu järjejutt Gran Canariale jõudmisest ja siinsetest tegemistest.

Esimesena natukene Kanaaride ajalugu minu elus. Jõuan ka üsna pea Tere baari tegemisteni, kuid enne seda on veel palju kirjeldada siinset elu ja asjaajamist. 

Kanaari saartesse armumine

Alustan tegevuste, emotsioonide ja plaanide esitamist juba kaugemast ajaloost, sest sealt sai alguse Kanaaride armastus. Peamisteks armastuse alusteks olid kliima, siinsed inimesed, toit ja joogid. Erilist tähelepanu pälvis ainult siin saada olev kohv: Barraquito (loe: barrakito). See on kohv, mis on magus ja sisaldab alkoholi. Nimelt kõigepealt pannakse tassi põhja magusat kondenspiima, seejärel liköör, millele valatakse peale kohv. Kõige peale pannakse kas vahukoor või piimavaht, mis puistatakse üle kaneeliga. Barraquitos peab alati olema väike tükk kas laimi või sidrunit. Esimest korda jõin seda kohvi Tenerifel 2007 aastal. Maitses nii väga, et jõin kohe mitu tassi järjest. Loomulikult peale neid mitmeid tasse hakkas see ka pähe...järgmised korrad piirdusin ühe tassi Barraquitoga.
2006 aasta lõpus õnnestus mul elus esimest korda  mingigi loteriiga võita ja auhinnaks oli ühe sel ajal toimetanud reisibüroo 5000 kroonine kinkekaart. Loosimine toimus ühes Tallinna ööklubis, mis tänaseks on suletud. Minu hämmastus oli suur, kui loosimise tulemuste avaldamisel hüüti minu nimi. Sõbrad, kellega seal olin, õnnitlesid ja pidu võttis veel hoogsamad tuurid. See võit oli nagu ette määratud, sest ilma selleta ei oleks ma järgmisel aastal tenerifet külastanud. Kuna mul sel hetkel hea sõber töötas Tenerifel, sai otsus kiirelt tehtud ja lennuk väljus 2007 aasta veebruaris. See oli ka minu esimene nii pikk lend ja üksinda, ilma suurema seltskonnata nagu edaspidi sai Kanaare külastatud. Varasemalt olin 90-ndate lõpus käinud korra soojamaa reisil Küprosel. Seltskond oli vahva ja meil oli nii lõbus kui ka mõnus – päevitus, sooja veega meri ja huvitavad söögid. Selle reisiga väike hirm oli sees, aga see oli pigem ehk ärevus pika lennu ja minu jaoks eksootilise asukoha ees. Sinna jõudes selgus, et minu kohaloleku ajal toimub ka karneval. See oli eestlase vaikse ja rahuliku eluga harjunud inimesele täielik eksootika. Eredalt on meeles Puerto de la Cruzi tänavatel jooksvad mehed kontsakingadel. Seda vaatepilti soovitaks iga kell kõigile, südamest naer on garanteeritud. Mõned kingad on lausa selleks puhuks ekstra valmistatud – siinsed inimesed näevad karnevali nimel palju vaeva. Enne jooksu algust tehakse laval iga osaleja esitlus. Tutvustatakse osalejat ja tema kingasid – kas on ise valmistatud või ostetud.
Samuti oli karnevali raames suur rongkäik, kus nii tantsiti kui ka niisama kõnniti uhkete kostüümidega. Kahjuks on mul selle jäädvustused kuhugi kadunud, muidu lisaks siia ka mõne pildi. Mitme sõbraga oleme ka edaspidi karnevalil käinud nii Tenerifel kui ka Gran Canarial. Melu on olnud igati tore ja kaasakiskuv. Tenerifel sai kunagi isegi soetatud karnevali tarvis parukad. Minul muidugi oranži värvi ja see peaks isegi maal alles olema.
Tenerifel sõitsin ka esimest korda autoga väljaspool Eestit – liikluskultuur on siin parem kui kodumaal. Õnneks võtsin väikese auto, millega on sealsetel kitsastel teedel palju mugavam sõita. Kui hakkasin selle pisikese pupsikuga üles El Teide poole sõitma, oli see ikka paras katsumus – nagu teeks taas kord sõidueksamit. Pidur ja sidur olid kogu aeg töös, sest ega autosid tuli vastu ja tagant samuti. Mäletan, et tegin ühes väikeses linnakeses peatuse. Peatuse ajal ostsin endale ühed oranžikad jalanõud. Need said ära visatud 2021 aastal, nii kaua pidasid vastu.
See oli esimene kord siin kevadesaarte ühel saarel ja ma koheselt tundsin sellega suurt sidet. Inimesed on saartel üllatavalt lahked, Eestis sellist abivalmidust naljalt ei kohta, just võõraste inimeste poolt. Muidugi on erandeid mõlemal pool, ka siin on kohatud õelat ja kadedat suhtumist. Sel hetkel tunned ennast nagu oleks kodumaal ainult ilm on palju soojem ja vihma ei saja nii tihedalt.
Peale 2007 aasta Tenerife külastamist olen Kanaaridel olnud peaaegu igal aastal kas korra või kaks. Läbi on käidud kolm saart – Tenerife, Gran Canaria ja Lanzarote. Kõik kolm saart on kliima poolest küll sarnased, aga elurütmi ja maastiku poolest täiesti erinevad. Peale 2007 aasta üksinda reisimist on olnud seltskonnaks alati toredad sõbrad: Riho, Annely, Kaia, Martin ja viimastel kordadel Jan ja Evi ja Eve-Ly. Riho ja Annelyga on tehtud Tenerifel erinevaid kelmustükke. Mäetan ühte korda, kui olime siia saarele taas tulnud ja sellest Eikele ning Olavile ette teada andnud. Meie lemmikuks oli saanud saarel müüdav Oro Cava vahuvein. Neid vahuveine oli kolm sorti: magus, poolkuiv ja kuiv. Meie lemmik sellel ajal oli poolkuiv. Annely andis muidugi Olavile teada, et me tuleme ja hirmsasti tahaksime kohe Kompassis seda imelist Cavat juua. Kui Kompassi uksest sisse astusime, siis saime muidugi hea sõõmu naerda. Olavi nimelt on sellise väga hea ütlemisega ja oskab alati teiste tuju heaks teha ning naerma ajada. Täpselt sama on ka Eikega, kuid teda sel momendil Kompassis kohal ei olnud. Olavi nimelt andis teada, et käis paar päeva tagasi lähedal asuvas poes ja seal oli Oro Cava otsa saanud. Ta oli poe personalile teatanud, kui te ei taha lähipäevil riigipööret, siis palun tellige seda kiiremas korras. Meil muidugi oli sellest nalja kui palju. No teades meie seltskonda, siis just riigipööre vast ei oleks päevakorras olnud, aga kaupluse töötajatega sisutihe arenguvestlus kindlasti, mis ehk oleks kujunenud riigipöörde mõõtu vestluseks.
Tenerife on enamuses kiirema elutempoga saar. Turiste on väga palju ja lennukid maanduvad kahes lennujaamas. Tenerifel asub ka Hispaania kõrgeim mägi, El Teide vulkaan. See on ka kogu Kanaari saartel ainuke koht, kus võib talvel lund näha. Mingil aastal sõpradega auto rentides, et teha saarele ring peale ning käia ka El Teide jalamil, oli kahjuks tee kinni. Sel ajal veel hispaania keele oskust ei olnud, et lugeda täpsemalt selle põhjust. Alles pärast kuulsime Eike ja Olavi käest, et öösel oli ootamatult lumi maha sadanud. Kuna saartel ei ole autodel talverehve, siis lihtsalt pannakse inimeste turvalisuse huvides tee kinni. Meie kurbus oli muidugi suur, et ei saanud külastada vulkaani jalamit. Lumi meid põhjamaalasi ju ei oleks seganud, seda saab kodus mitmeid kuid koristada.
Gran Canaria on elurütmi poolest Tenerifest natukene vaiksem. Lennujaamu on üks, peamine peatuskoht on saare lõunaosa. Kogu elurütm on seatud üles turistidele. Lund saarel täheldatud ei ole. Kuid selle eest aastal räsivad saart metsapõlengud. Enamasti on need tekitatud inimeste poolt. Viimane suurem oli mäletamist mööda 2017, mis uurimise tulemusena sai alguse inimese poolt maha visatud suitsukonist. Sa võid seda proovida kustutada, kuid kui mõni säde juba samblasse poetub, võib olla suur kuri käes. Turistid enamuses peatuvad saare lõunaosas. Playa del Ingles on rohkem suuremate pidutsejate lemmikpaik. Linnad jaotuvad ka rahvuste vahel. Näiteks Playa del Ingelsis on rohkem sakslasi, soomlasi ja muidugi ka teisi rahvuseid. Puerto Ricos on rohkem inglaseid, norrakaid, soomlasi ja ka muidugi teisi. Enamusel neil on ka omad baarid ja söögikohad, kus pakutakse kodumaalt tuttavaid roogasid. See muidugi oleneb inimesest, kas ta tuleb otsima uusi naudinguid ja maitseid või on väga oma koduses kinni ja soovib seda ka kodust kaugemal nautida.
Lanzarote on eelmistest saartest väiksem ja seetõttu ka üsna tuuline. Sarnaselt teistega on ka Lanzarote vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud. Elurütm sellel saarel on rahulikum kui eelmisel kahel. Lanzarote on oma olemuselt tasasema pinnasega, mis põhjustab ka suurema tuulisuse. Saarel on samuti palju vaatamist ja seiklemist. Mäletan, et saare kuulsaim rand on Playa de Papagayo. See on küll huvitav rannake kuskil suurasustustest eemal rannikukaljude vahel. Kohapeal on ka restoran ja baar, kus saab nautida nii süüa kui ka külmasid jooke. Sinna jõudmiseks peab aga turistil olema auto, sest tee sinna viib mööda rahvuspargi konarliku kruusateed. Enne parki sisenemist on ka nn piirikontroll, kus peab maksma rahvusparki sisenemise maksu. Kui õigesti mäletan, oli see 3 eurot. Käisime seal ja vist kastsime ennast ka vette. Kuid ei näe ühtegi põhjust see seiklus uuesti läbi teha – rappud autos, siis maksad veel selle rappumise eest. Kohale jõudes ootab külastajat imepisike rannaosa kaljude vahel. Siiski au Lanzarotele, kus on selline rand kuskil saare nurgas üles töötatud ja turistidele meelepäraseks tehtud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar