Gran canaria, teine peaaegu matk 26.11.22

 

Teine peaaegu päris matk

Laupäeva hommikuks oli kokku lepitud, et lähme taas matkama. Kuna eile sai auto võetud, et minna kaubanduskeskusesse pealinna poole, peamiseks põhjuseks Janile osta matkajalanõud, kuid eks me kõik tahtsime midagi osta ja vaadata jõulukaunistusi. Auto võtsime sellepärast, et bussipiletid kolmele tuleks kas sama kallid või pisut isegi kallimad kui väike auto.

Hommikul käisime ka poes oma varusid täiendamas, paigutasime need kodus ära ja saime kell 11 kokku meie kompleksi väravas.

Päev tõotas tulla ilus päikesepaisteline. Ilmad on vahepeal hakanud kutskeid tegema, vihma vee lei ole tulnud. Kuid meil on suuremad tuuleiilid nähtud ja sel ajal on üsna vilu. Jan isegi suutis natuke tõbiseks jääda. Tänaseks aga lubas ilusat päikesepaistelist ilma, isegi soojemat kui eelmisel laupäeval. Matkaks see just ei ole kõige sobivam, me ikka vee lei ole nii soojamaiselt kohanenud. Kuigi 23 kraadi päeval on ka meile juba jahe.

Kõik olid naerusuised ja ka Janil hea tuju uute matkajalanõude üle. Enam ei pidanud muretsema, lootsime ja eks ta ise ka lootis. Meil Eve-Lyga matkaseljakotid seljas, sees akupangad ja vesi. Kuna me pidime auto tagasi viima ümber nurga, siis istusime autosse ja süitsime mõnisada meetrit meie matkatee algusest autoga. Edasi hakkasime jala kõmpima meie igakordset teed suuremasse poodi. Enne El Tablero kaubanduskeskust keerasime tühermaale, kuhu on kohalikud juba teeraja ette teinud. Selle kaudu saab otsem El Tablero linnakesse, kust saab alguse aegalne tõus ikka ülespoole. Jan läks vahepeal poodi, et endale osta joodavat kaasa – ta ju meil vett ei joo ja ega ka jala vabatahtlikult ei käi. Matkadele tao n tavaliselt kaasa tulnud ühel põhjusel – ma võin ära eksida. Eks vist seegi kord.

Me Eve-Lyga tatsasime edasi, vaatasime vahepeal kaarti ja leidsimegi huvitavama tee. Eve-Ly oli seda rada Googlemapsist vaadanud ja teadis ilusama vaatega teelõiku. Sinna suuna võtsimegi.

Enne ilusate maastike ja veekeskuse nägemist rõõmustasid meid kenad värvilised majad ja raamatupood. Kuna meie hispaania keel veel raamatu lugemise tasemel ei ole, ei hakanud sisse astuma. Selle eest värvilisi maju natuke aega nautisime, Jan oli ka selleks ajaks poest tagasi.

Seda tänavat mööda hakkasimegi ülespoole minema ja nägime esimesi kauneid vaatepilte. Tee ääres ksvas üksik palm, kus olid juba õied kadunud ja viljamügarad kasvasid. Kuna ma nendest palmide õitest suurt ei oska aru Saada…siis muidugi võivad need ka õied olla. Kuid tundusid rohkem selliste meie marjade moodi, ainult suuremad.

Juba silmanurgast palmi juures nägime veekeskust ja selle vastas kardirada. Isegi hakkasime otsima teed veekeskusesse, kuid kahjuks ei leidnud. Kuristik oli meie vahel ja üsna järsk. Meil täna ei olnud sinna plaanis minna, tee leidmine oleks järgmine kord hõlbustanud veekeskusesse jõudmist. Mööda suurt teed on meie juures kuskil 3 km ringis, otse oleks saanud kaks korda väikema vahemaaga hakkama.

Pildil tundub veekeskus üsna suur, kuid kui võrrelda Tenerifel asuva Siam keskusega, on see ikka päris poisike. Ma ise ei ole selles käinud, nii et sisu osas ei julge kommenteerida.

Edasi kõndides lummasid meid imelised maastikud. Loodus on ikka osanud selle saare maastiku nii kujundada, et lihtsalt vaatad ja naudid – mäed, orud, natuke vahel mõni palmipuu, põõsaid – silm naudib seda vaatepilti. Mõningad selle vaatepildi osad on ka siia vaatamiseks üles seatud. Kuid eks ole ka mud, mille suhtes saab olla kriitiline.

See kellegi loodud kivihunnik oli meile üsna tähtis, sest enne seda me tegime otsus, kuidas edasi minna – kas mööda autoteed või taas lõigata juba inimeste ette tallatud rada pidi mööda tühermaad. Enne selle otsuse tegemist oli meil pikk kaardi vaatlus. Jani järgi me oleks pidanud ikka alla minema, mööda parempoolset autoteed. Nimelt seal läks autotee kaheks – üks allla orgu, tiene ülespoole, kus oli pisike asula. Otsustasime minna üles asualsse, sest siht oli Montaña la Data ehk mägi, võib ka meie keelde tõlkida kui andmete või info mägi. Ette rutates võin öelda, et ikka peab Jani kuulama.

Kui seda pilti süvenenult vaadata, on näha üleval asulat ja sellest paremal orus ka väikest asulat, selle viimase suunas me oleks pidanud minema, et siis sealt tõusta üles mäe poole.

Läksime lähema asula poole ja tee viis ikka vaikselt ülespoole ning see pani meid proovile. Siin oled aru saanud, et parem minna korraga otse üles kui laugjalt kogu aeg mööda tõusu, viimane on palju raskem. Aga ega siis loodus vormimisel sellele mõelnud ja laugjalt üles vaadata on palju ilusam.

Teel kohtasime, ei oskagi öelda, kas vana kanaarlaste maja või kuidagi räämas maja. Onni nähes arvasime, et see on maha jäetud, sest tõepoolest oli see ikka täiesti räämas ja tundus, et aed katkine. Lähemale jõudes andsid elutegevusest märku koerad. Neid oli just koertele tehtud aedikus ikka mitmeid, kokku ei jõudnud lugeda – 3 või 4 või veel rohkem. Igatahes koerte haukumise alusel sai aru, et neid on rohkem kui kaks.

 

Taamal paistab suuremat sorti ehitis – me ei tuvastanudki, mis see on. Kuid mööda minnes tundus mingit sorti tootmine. Selle hoonete kompleksi juures liitus meie jalgrada suurema autoteega. Õnneks mõne aja pärast olid targad inimesed teinud ka autotee kõrvale käimiseks oma tee. See oli vana niistutskanali kõrval. Arvatavasti juba vanast ajast tehtud tee võib olla isegi enne autoteed, sest nistuskanal tundus üsna eakas, veel vanast ajast kividest laotud.

Edasi minnes ja ka siin pildil paistab rohelus, see on maisikasvatus. Põllu keskel on näha teerada, isegi käis korra välgatus, et läheks mööda seda. Kui keegi mäeltab õudusfilmi „Maisilapsed“, see küll seal kohe meelde ei tulnud, kuid hea et me ei läinud. Teises põllu otsas, just seal kus tee lõpeb, olid valvurid autos. Nad küll sõitsid sealt minema, kui me sinna jõudsime, kuid eks nad oma saaki ootasid. Maisipõllu ääres oli suur niisutustorustik, see oli kindlasti selle vana niisutuskanali tänapäevane asendus. Maisi kasteti, sest kostis päris vali vee kohin. Me omavahel mõtlesime, et kell on 12 paiku päeval ja kastetakse. Siin tehakse seda tegevust ikka õhtusel ajal, et päike ei jõuaks vett ära aurustada. Kuid siis arvasime, et maisid on nii suured ja päikest läbi ei lase, seega see vesi ei jõua nii kiiresti ära kuivada. Mine tea, mis see õige on, aga meie olime oma lahendusega rahul ja kõmpisime edasi.

 

 Maisipõllu lõppedes saime ka teada, kus on vee reservuaar, millest kastmiseks ja niisutamiseks vett võetakse. Meie mõttes ilus helesinine vesi ja kohe nagu kutsuks sisse suplema. Küll aga on nendes vee reservuaarides ujumine keelatud, kui just ei ole omaniku eriluba. Peaaegu igal pool on ujumist kelavad sildid. Kuna see oli üsna kaugel, me silti ei näinud, kuid usun, et siin on sama.

Edasi minnes märkasime taas ühte sitandust. Tundus oma räämas sissepääsuga, et mahajäetud, kuid arvatavasti siiski ei olnud. Neid isatndusi on siin väga palju ja kõik sarnaselt kaetud. Kui istanduse antud põllulapi tegevus lõppenud või see puhkama pandud (meie arvamus), siis on katted maha võetud. Seekord otsustasime, et istandusse me sisse ei astu, eelmine laupäev sai tänu istandusele teelt ennast kõrvale suunatud ja me sihtmärgini ei jõudnudki. Ega me tegelikult ei olnud juba pikalt kaarti vaadanud ega vaadanud ka siin.

Järgmisel pildil olevast ronivast kaktusest lihtsalt pidi pilti tegema. See oli ennast aia külge keerutanud nagu meeletult pikk uss. Pilt ehk annab edasi, mis mõtlen, kuid elusuuruses oli see tõepoolest algul ussi moodi. Kaktus oli täiesti elus ja mõne aasta pärast kindlasti katnud veel suurema osa traataiast.

Hakkasime vaikselt asulasse sisse jõudma ja siit läks tee juba rohkem püstloodis üles. Raske oli leida kõnniteed, sest see oli nii kitsuke ja autod muudkui vurasid nagu oleks kuskil kiirtee ääres. Õnneks on siin viisakad juhid, eriti nähes valgemat sorti inimesi – turistid ja nad toovad saarele raha, neid tuleb hoida.

Teel üles jõudsime sellise sildini. Eve-Lyl on telefonis äpp, mis suudab kirja ära tõlkida. No selle kirja tõlkis küll see äpp omamoodi huvitavaks, isegi ei mäelta enam seda imelist sõnade mängu, mis ei tähendanud mitte midagi. Kuna tegu mingit moodi arhipelaagiga, selle sõna tuvastasime ilma tõlkimiseta, otsustasime sisse keerata. Lootsime väga, et tupikmärk on autodele, mitte inimestele.

Edasi minnes jäi paremale poole org, mida eraldas teest kohaliku puu hekk. Heki kõrgus oli nagu meie kuuskede kõrgus. Ma ristikski need kanaaride kuuseks, kuigi nende okkad olid rohkem meie lehise moodi. Eks Eve-Ly kindlasti teab paremini, tal on meeles loodusest palju rohkem.

Puude vahel oli kuulda laste lalinat, neil oli oma mäng pooleli. Läksime mööda teed edasi ja leidsime oru kaldal kitsekasvatuse – neid on siin arvatavasti igal pool. See aga oli oru teisel kaldal, kuhu kudiagi ei saanud. Kuna see tee oli tõepoolest tupik,ka inimestele, siis hakkasime kaarti vaatama, kaugel meie sihtmärk. Siin selgus, et me tulime teelahkmel valesti, oleks pidanud ikka vastupidiselt loogikale, minema enne orgu ja sealt tõusma mäkke. Meie aga olime ju tasase maa inimesed ja arvasime, et kui mäkke, siis ikka kohe. Arvestamata, et mägede vahel on orud, mis võivad olla täiesti läbimatud – kas püstloodis alla või kaktustega võsastunud. Juurdlesime, kas minna siit alla orgu ja siis sealset teed pidi edasi. Peaaegu oleks juba läinud, aga otsustasime ikka viimasel hetkel, et see on liiga järsk. Hakkasime tagasi astuma.

Kollane maja ongi kitsekasvatus, terane silm märkab ka mõne kitsepungerja.

Siit on aimatav järsk orgu laskumine.

Tagasiteel tulid lapsed võsast välja, pakun kuskil 4-5 aastat vanad. Piraadirõivad seljas ja mängisid oma mängu. Meid nähes pagesid võssa tagasi ja olid üsna vaikselt, kuni me olime silmapiirilt kadunud.

Jõudsime tagasi selle sildi juurde, mis meid teelt kõrvale suunas ja astusime edasi ikka ülespoole.

Tee ääres keset asulat oli väga ilus maja, kus valvuriteks kotkas, koer ja kaks parti. Maja ise oli ilus, aed väga kanaarilikult valge

Teel üles nägime taas silti, mis meile huvi pakkus, niumelt tegemist aiandusega. Siia tulles otsisime aianduspoode nagu Eesti mõttes Hortes ja hansaplant. Nüüd leidsime ühe ka reaalselt ja otsustasime vaatama minna. Meid saatis teel kohalik valvur, et me ikka teelt ei eksiks ja kuskile keelatud kohta sisse ei astuks.

Aiandis Eve-Ly soovis otsida üles hibiskused, talle väga meeldib kollane topeltõitega hibiskus. Muidugi olid need aiandi viimase osa lõpus, kuid kahjuks topeltõiega ei olnud. Ei teagi, kas kahjuks või õnneks, sest me ikka otsustasime edasi minna ja hibiskuse suure taimega oleks see olnud üsna raske.

Kuigi kaart näitas, et me saaksime tagasi minemata edasi minna mööda kitsaid tänavaid, et taas minna oma valitud teed, kuid keegi teark oli tee kinni pannud. Nii et pidime taas otsa ringi keerama ja tuldud teed tagasi minema.

Oma teele tagasi jõudes keerasime korraks kõrvale, sest seal tundus huvitav – täielik tühermaa ja all org. Jan hakkas meid juba alla orgu juhatama, kuid ma hammustasin läbi, see oleks võtnud suuna koju. Ütlesin, et nii kergelt me ka matka ei tee, lähme aga edasi. See oli hea mõte. Järgmise ristmiku eel oli üks kohalik söögikoht Santa Margarita ehk meie keeles Püha Karikakar.

Esialgu sisse ei hakandu minema, kuid tee ääres oli neil kõrvaluks lahti. Sissepääs oli sealt küll keelatud, kuid piiluda sai ikka. Sees oli üsna robustne vanaaegne, meie mõttes isegi veneaegne. Vanad lauad olid kaetud mustrilise vakstuga, põrand oli selline vanaaegne kivipõrand, meile hakkas huvi pakkuma. Kui juba selline väljanägemine, siis peaks olema üsna kohalike söögikoht. Keerasime otsa ringi ja läksime sissepääsu juurde, et kasvõi mahla juua ja mõni tapas võtta. Sissepääsus oli suur silt – meil saab maksta ainult sularahas. Kuna meil ei olnud kellegil matkale sularaha kaasa võetud, keerasime kurvalt otsa ringi ja hakkasime oma teed mööda edasi minema. See, miks siin väga palju soovitakse sularahamakseid, hammustasime me läbi peale maksuameti kontoris käimist. Kuigi siin riiklikku maksuametisse me arvatavasti sisse ei saa, Hispaanias on inimestel tööd vaja, selleks on loodud palju maksuameti käsilasi, erafirmasid, kes lahkelt on nõus konsulteerima. Neid firmasid, eks siin konsultatsioone jagavad on tõesti palju ja iga ala peal, mis aga suund riiklikult on reguleeritud – maksuamet ja selle sees on mitmeid suundi, finants, residentsus, NIE jane. Igal regulatsioonil on mitu suunda ja igale suunale on mitmeid konsultatsiooni büroosid. Näiteks maksude puhul oleneb, kas oled resident, on sul Nie või lihtsalt sisse sadanud välismaalane, kas sul on elukoht registreeritud jne...igale oma büroo.

Aga see selleks, sellest saab eraldi osa kunagi kirjutada, mis tuleb kindlasti meeleltult pikk ja keeruline nagu nende seadusedki.

Kohvikus edasi minnes, ikka üles mäe poole, tuli ristmik. Märkasin ristmikul vasakule silte, kus kirjas lausa kolm talu (finca). Läksime algul edasi, kuid siis kui tee hakkas laskuma, otsustasime tagasi keerata ja minna nende talude suunas.

Tee oli sinka-vonka nagu mägedes ikka. Mõnesaja meetri pärast nägime rohelist veekogu. Kahju, et kohe pilti ei teinud, just mõtlesin, et kui lähedale jõuame, tuleb hea pilt. Veekogu osutus veehoidlaks ja nii kõrgete seinetga, et meist keegi ei saanud selle kõrval pilti teha nii, et vesi ka peale jääks.

Veehoidla juurest otsustasime orgu keerata, kuhu Jan meid enne juhatas. Võrreldes eelmise laupäevase oruga, oli see minu jaoks palju igavam. Eve-Lyle meeldis.

Erinevus seisnes sügavuses, tänane oli mingil määral madalam ja oru seinad olid palju laugjamad. Eelmisel ikka olid massiivsed kiviseinad nagu tõelised kaljud. Siin oli kiviklibune, pidi palju ettevaatlikumalt käima.

Vahepeal tegin ka pilte kuivanud kaktusest, mis oli hõbedaseks muutunud, kohalikest prügimägedest. Kui maja on oru serval, siis ega keegi prügikasti ei kasuta, ikka orust alla kõik mis aga majapidamises üle jääb.

Tee oli eelmisest laupäevast palju lühem, kuigi vahepeal tundus, et lõppu ei paista.

Kui hakkasime tsivilsatsiooni tagasi jõudma, oli üks kohalik otsustanud keset orgu endale elamise ehitada. Maja juurde kuulus suur aed, milles kasvatati mingeid puid, mille nimetust me kumbki Eve-Lyga ei osanud tuvastada. Istanduse osa oli selle maja ümbruse kõige korralikum. Ülejäänud osa oli kohutav prügimägi – nagu mingi kollektsionäär vene ajast ehk mentaliteet – seda ära ei viska, äkki läheb vaja. Sellega oli kogunud endale kohutava hunniku rämpsu, mis aia vahelt paistis. Aiad on siin selliselt kaetud, et sinna sisse võõras väljast ei näeks. Kuid vahest on kas mõni pragu või on kate hakanud lagunema, siis on võimalik sisse piiluda. Kahjuks sellisest praeist on süna võimatu pilti teha.

Jõudsime suurele teele, ille ääres nägime väga ilusat ja ilusa aiaga elamist.

Nägime ära ka pärsi kasvuhoone, see on kindlasti mõeldud suuremateks mahtudeks.

Peale kasvuhoonet juba paistis meie poelinn El Tablero ja sealt koju on kiviga visata.

Kodus sõime, puhkasime ja kella 18 ajal pidime minema Eve-Ly juurde kokteile tegema ning tapaseid proovima. Kokteilid tegime kenasti ära, meil olid enamus materjalid selleks olemas, isegi shaker.

Tapaseid tegime samuti, need olid sellised katsetamise tarvis mõeldud. Kuna meil mingeid kaunistusi ei olnud, siis jäid nad piltidel üsna mittemidagiütlevaks. Aga maitselt olid enamus väga head. Poest ostsime ka ühe pruunika määrde, mis osutus täiesti kõlbmatuks. Eve-Ly veel proovis sellele järgmine päev kuumutamisega mingit elu ja maitset anda, kuid siis ka loobus.

Hea lõpp matkale, kokteilid tapastega.