Gran Canaria - esimene matk 19.11.22

Esimene päris matk

 

Juba ammu kokkulepitud matk leidis asset alles 19.11. Panime paika esialgse marsruudi juba nädala alguses.

Eelmine päev käisime Janiga kaubanduskeskuses, bussiga 2 tundi sõitmist sinna ja 1,5 tagasi, ostmaks mulle matkajalatseid. Tulemus oli seda sõitu väärt: Jan sai õiged päikeseprillid, mina matkajalatsid ja lisaks saime veel puuduoleva akupanga.

19.11 kella 10 ajal kirjutasin Eve-Lyle, et kuski kell 12 hakkaks tatsama. Eelmisel korral, kui pidime minema matkale, oli kokkulepe kell 10. Eve-Ly mõtles minna kell 14, pidasin seda juba natuke hiljaks. Tegime kuldse kesktee, kell 13.

Saime meie kompleksi treppidel kokku, kaasas akupank, vesi ja mul seljas meie matkaklubi särk. Visto li mõnele meist natuke liiga varane hommik, tuju tundus torisev. Aga seda ei pea tähele panema, lähme ikka edasi.

Sihtpunktiks oli pandud Wasserviadukt. Tundus kuskil mägedes, meist 4 km kaugusel. Tagasi ka 4 ja ongi kena esimene matkapäev tehtud.

Kaardi järgi teekond viis esialgu Maspalomase tervisekeskuseni (Centro de Salud Maspalomas). Sealt oleme pidevalt mööda kõndinud Playa del Inglesi minnes. Seekord aga keerasime sealt mägede poole vastupidiselt tavaliselt mööda kõnniteed marssides. Tervisekeskused on siin ikka vastavalt inimeste harjumustele – tervisekeskuse ees on kohvik, kus peamiseks müügiartikliks on õlu. Ikka enne arsti juurde minekut pead õlut jooma.

Meie kaart näitas rada mööda asfaltteed, kus üsna tihe liiklus. Seisime ja mõtlesime ning vaatasime kaarti, kuhu me esialgu sihtpunkti seaks. Kuna meie oleks pidanud kogu aeg otse minema ja autotee keerutas vasakule-paremale, otsustasime tervisekeskuse juures oleva tühermaa kasuks. Sinna viis ka mingi jalgrada ning autosid on seal ka sõitnud, tunnistasime autoed rehvimustrit. Marssisime hoogsalt edasi, ette jäi viaduct, kust autotee läks üle, meie aga selle alt.

Viadukti alt läbi tulles leidsime mõne jalgraja, mis viis ikka meie poolt valitud suunas. Seega on ka keegi enne siin käinud. Jalgraja kaudu jõudsime taas autoteele, kuid sellel teel oli liiklus palju hõredam kui oleks enne suurel teel olnud. Kappasime edasi mööda autoteed, vahepeal oli üks viit, kus peal Lomo Perela – see tundus tuttav, rada planerides mäletasin, et see asula peaks asuma meie sihtpunkti lähedal. Seega püsime veel õigel teel.

Natuke edasi marssides nägime suurt istandust. Jõudsime sellele lähedale ning tõdesime, et see on täielikult maha jäetud. Autotee, mis sinna peaukseni viis, oli rohtu kasvanud, osa aiast maha vajunud. Mõtlesime pikka aega, kas läheme kaeme sinna sisse või siiski ei riski. Mul oli algul kihk minna, teised olid ebalevad. Hakkasime mööda teed edasi minema. Kuna meil kamp koosneb väga erinevatest inimestest, siis peale 10 sammu leidis ka Eve-Ly, lähme ikka istandusest. Istandusse sisse keerates olime muidugi unustanud selle suuruse, mida me eemalt nägime.

 

Istandusse saime ilma vaevata sisse, läksime maha vajunud aiast üle. Istanduse iga tundus üsna muljetavaldav – leidsime selle eest kassetikesta. Neid kasutati ju päris palju aega tagasi – kuigi mine tea, kas siin kodudes ehk on veel kasutuses.

Vaatsime ja uurisime, mis siin küll kasvatatud on, kuid selguseni ei jõudnud. Umbrohi siiski kasvas, kuid oli näha, et niisutust ei ole siin pikka aega kasutatud.

Vaatasime istandusse mines, et käime sellest läbi ja vaata sealt ülevalt saab välja. Kõmpides oli nii põnev, et unustasime vaadata oma paika pandud esialgset teekonda. Istanduses oli olnud väga võimas niisutussüsteem. Allesjäänud selle osad andsid ülevaate, et seda ei ole kasutatud juba väga ammu.

Istandus koosnes väga paljudest nn kasvuhoonetest. Väga paljud neist olid kokku kukkunud, näha oli ainult allesjäänud riidelappe ja raami osasid.

Mingi hetk jõudsime kasvuhoonete ristteele ja vaatasime palju seda maad veel on – meie hirmuks lõppu näha ei olnud. Nüüd hakkasime kaarti vaatama ja olime teelt täiesti kõrvale kaldunud. Pidasime matkakoosoleku – kas siirduda paremale või minna otse edasi. Paremale minnes me oleks sihtkoha poole läinud, kuid me ei teadnud, kas seal kasvuhoonete aias on mõni auk, kust läbi pääseda. Paremal pool oli näha kasvuhoonete lõppu, kuid tee sinna üsna pikk ja nagu mainisin, läbipääsust aimu ei olnud.

Otse minnes ei näinud selle maa-ala lõppu, kuid seal võis olla väljapääs. Kuna me ei ole pannud paika kivisse raiutud teekonda ja ajalist piirangut, otsustasime minna otse. See oli hea mõte, saime kasvuhoonete osas natuke veel targemaks. Kuigi tänu sellele sai teel ka palju huvitavat näha, natuke ka närvikõdi.

Teel aianduse vahel leidsime valvuriputka, nii me selle ristisime. Ega me ei tea, milleks see sinna püsti on pandud – kas valvamiseks, tööriistade hoidmiseks või hommikusteks tööde jaotamiseks. Aknad olid ühele poole või mis aknad – väljavaateks tehtud avad.

Natuke edasi kõmpides ikka mõtlesime, kas siin mõni keskus ka on, kus tähtsad mehed istusid ja kus ehk on vee jagamiseks ehitatud hoone. Selle ka leidsime, nii me arvasime. Sinna oli jäänud veel maha tool, millel istuti. Hispaanlastele ju väga meeldib istuda ja vaadata lihtsalt kuhugi, vahes ton üks tool, teinekord mitu -et seda jagada, mida näha ei ole. Ega me täpselt selle maja otstarvest aru ei saanud, aga eks see ongi tore – ise ette kujutada.

Põrutasime ikka edasi, lõppu teel nägemata. Piilusime sisse istandustesse, mis tegelikult hakkas juba igavaks muutuma – kõik oli täpselt ühesugune. Maha jäetud, ammu polnu vett näinud, oletasime kasvatatud taimi. Teele jäi ette üks puur, mis emalt vaadates tundus, et seal ehk hoiti koera, ikka meiesuguste kaitseks ja hirmutamiseks. Lähemale jõudes vaatasime, et olemas puuris ka väike vee kogumise koht, nii arvasime. Kuid siis leidsime sildi, millel oli tekst tõlgituna – avariidušš. Siis saime aru, et see oli avariiolukorral inimeste pesemiseks. Kuna teel nägime ka taimede kahjurite mürgitamiseks mõeldud torustikku ja selle jaotuskilpi. Eemalt kilp tundus elektroi tarvis, kuid lähemale jõudes hoiatas see hoopiski mürgi eest. Kuna see dušš oli täiesti roostes, ei ole seda ehk mitte kunagi kasutatud, loodetavasti.

 

Peale viiamseid leide avariiduššist edasi mines, nägime korraga, et see suur aianduskompleks arvatavasti ei lope kunagi. Kuigi teel oli näha kena palmipuu, mis peaks viitama, et seal ehk on niisutust, oli siiski näha edasi katusealuseid aiandusehitisi. Oeh, juba hakkasime sellest väsima. Vaatasime ka kora meie sihtpunkti, kuhu oli plaan kohale jõuda, siis olime sellest teest juba palju kõrvale kaldunud ja isegi liiga kaugele läinud. Seisime seal keset kinniseid aiandeid ja mõtlesime, kas läheks ühest läbi ehk on ka seal aias mõni auk ja pääseksime niimoodi oma sihtkoha suunas edasi liikuma. Siiski otsustasime, et ei riski, sest kui kuskilt läbi ei pääse, peame mööda aia äärt kõndima ja see võib osutuda raskeks. Eriti kui teerada ei ole on see väga raskendatud kõndimine.  Läheme järgmise ristkohani.

Jõudes aiandivahelisele ristteele, keerasime paremale. Natukese kõndimise järel leidsime elumaja. Tundus igatahes alguses mingi mahajäetud onn, kuid seda see ei olnud. Lähemale jõudes olid olemas kanad, oma kohalolust andsid teada koerad. Kuna mul on koertega elus kogemusi olnud, siis soovitasin siit edais minna, mitte jääda ootama, millal peremees kutsumata külalisi oma koertele tutvustab.

 

Möödusime onnist – nii võib seda eluaset nimetada, vasakult. Nägime enne otsuse tegemist, et seal on näha arvatavasti veetamm. Suund sinna.

Kui olime selles onnist möödunud, avanes meile vaade kitsefarmile. Aias oli enneolematult palju kitsesid ning nägime ka mäeharjale suunduvaid kitsi, karjak kaasas.

Pildil vasakus suunas farmist üleval on väikselt näha kitsi, keda suunatakse mägedesse. Neid suunas karjak, koera me ei täheldanud. Ette rutates, me ka kohtusime nende kitsedega päris lähedalt, karjakut ei tuvastanud või oli ta meiesuguste eest peidus.

Läksime edasi mööda valitud suunda, esialgu mööda kruusateed. Kuid tammi juurde jõudmiseks mõtelsime natuke lõigata ja minna tühermaale. Põhjuseks teadmatus, kas see kruusatee ikka viib sinna tammini. Siin ju teed teevad oma looked ja kui oled mägedes, ei näe kuhu peale kahe kurvi tee edasi läheb. Läksime kivisele tasandikule, kus oli ikka päris kõrb. Kasvasid pisikesed taimed ja kaktusedki olid üsna väikesed. Leidsime ka ühe kaktuse õie. Ilus säravkollane, sellest pidi kohe pilti tegema. Kuigi me linnapildis oleme ka neid näinud, oli see ikka täiesti puutumata looduses.

Kaktustel oli huvitavalt olemas nii õied kui viljad. Üks kaktus õitses ja samas kandis lillakaid viljasid. Nende viljade juurde me tuleme veel tagasi. Meie matk võttis enneolematuid pöördeid, nii et saime ka vahepeal keha kinnitada.

Hakkasime meie sihtkohaks valitud tammi nägema juba üsna lähedalt.

Kuna päike oli selja tagant, on enamus piltidel ka pildistaja vari olemas.

Vaadates tammi poole hea silmaga vaataja näeb, et ees on üsna suur kuristik enne kui sinna jõuda. Olime taas mõttes, kas minna otse ja proovida läbi kuristiku või võttes arvesse Jani mitte-matkajalanõusid, minna natuke ringiga. Otsustasime ringi kasuks, mis õnneks ei olnud suur, aga läksime vasakult vältides nii kuristikku laskumist ja sealt siis uuesti tõusu. Nimetan selle kuristikuks, kuid loomulikult ei ole see mõõtmetelt mingi kuristik.

Teel tammi suunas leidsime lõkkekoha, ka neid tuli meil edapsidi teekonnal ette mitmeid. Lõke oli tehtud kaktustest. Selle vajadusest me siiski aru ei saanud. Kaktused olid ära põletatud, kas siis öösel sooja saamiseks, niisama karjaku lõbuks või söögi tegemiseks karjatamise ajal. Mõteteks need jäidki ja kelleltki küsida ei olnud.

Kakerdades jõudsime tammini. Vahepeal tutvusime ka kitsepabulatega, mis said meie saatjateks pikaks ajaks. Mitte et me neisse oleks astunud, vaid neid oli igual pool pea kogu teekonna kuni tsivilisatsiooni tagasi jõudes.

Tammi taga oli näha veehoidlat. Mäletan oma reisidest kanaaridele, kus alati toonitati, et kõik looduslik vesi kasutatakse ära. Nii oli näha ka sin. Ehitatud oli vägev tamm, millest sai alguse niisutustorustik. Suunatud oli see arvatavasti istandusse, me ei hakanud selle jälgi ajama, et mitte taas sinna tohutule maa-alale ekslema minna

Tammist sammusime edasi, mäkketõus. Õnneks mäkketõuse väga järske ja kõrgele teele ei jäänud. Tegelikult jäi, aga oskasime need juba diagonaalis läbida, et energiat säästa.

Kõrgemale jõudes vaatasime tagasi meie aiandusse. Siit tundus see palju suurem kui me arvasime olevat. Kuna me ka kõike sellest läbi ei käinud, ei oska ka selle pikkust aimata. Pilt oli aga jahmatava ja kui oleks ristmikult, kust otsustasime vasakule keerata, otse edasi läinud, oleksime ehk seal õhtuni seigelnud. Pildil kõik beežikas-pruunikas on aiand.

Jõudsime üles ja arvasime kaarti vaadates, et meie sihtpunkt on loodetavasti järgmise mäekünka taga.

Enne edasi sammumist kinnitasime keha.

Pildi kvaliteet ei saanud hea, aga annab tunnistust meie tegevusest. Sõime kaktuse vilju. Nende söömine on eriti väljakutsuv. Minul olid pärast käed okkaid täis ja Eve-Ly isegi otsis ühte okast keelelt. Viljadelt tuleb koor ettevaatlikult ära koorida, sest koore väljaspool on palju imepisikesi okkaid, mida peaaegu silmaga ei märkagi. Kunagi bagidega safarit tehes meile matkajuht õpetas neid koorima. Mäletamist mööda olid need sel korral suuremad, kuid maitse oli sama hea.

Teel nägime mägedest tulevaid endiseid veesuunamise radu. Mõned olid lihtsalt rajad, kus kas toru oli kadunud või maa alla vajunud. Mõnedes oli näha ka veel torusid, mille kaudu vet suunati alla.

Teel leidsime mitmeid koopaid. Esimeses ei olnud elutegevust, Eve-Ly käis kontrollimas. Teine oli juba elutegevust näinud, isegi tool oli sinna unustatud. Siin pildil olev koobas tundus olevat looduse tegevuse tulemus.

Peale mõningat nõupidamist otsustasime järgmisest orust minna otse kodu suunas. Me olime juba mitu tundi ekselnud ja nüüd hakkas igatsus tsivilisatsiooni järele. Peale kauba ei olnud Janil matkajaltseid, sest see oli tõeliselt metsik matkatee, kus on hädasti vaja tulla ainult sobivate jalanõudega.

Org, kuhu suuna võtsime ja mille kaudu läksime kuni suure teeni välja, oli tõeline matkaja väljakutse. Kiviklibu, suured kaljuseinad mõlemal pool. Muidugi ei saa neid nimetada suurteks kaljuseinadeks kui mõelda tõeliselt suurtele mägedele, kuid algajale matkajale tundusid need väga suured ja järsud.

Teel kohtasime enne nähtud ja mainitud kitsekarja. Esimesena jäi teele ette üks pisike kitsetall, kes meid nähes hakkas nii metsikult karjuma nagu me oleks juba tal kõri kallal. Kuskil eemal oli kuulda ka vanema kitse häälitsusi, arvatavasti tema ema. See oligi meie arvamus, sest teised kitsed olid vaikselt kuskil eemal ja hakkasid siis liikuma kui me mõnekümne sammu pärast nendeni olime jõudnud. Kitsede liikumine mööda kiviseina oli hämmastav. Ees oli meil ka üks sur kits, algul ehmusin, et sokk. Olles kitsi pidanud, siis tean, et sokk võib olla ettearvamatu ja selja tagant rünnata. Sarved olid sellel keerdus ja üsna suured. Lähemale jõudes oli sellel sokuks peetud loomal siiski suur udar all ja ta hakkas lõpuks meie teelt eest liikuma kaljuseina mööda ülespoole. Kerglevalte sammudega oli ta juba paarkümmend meetrit kõrgemal teiste juures.

Liikusime ettevaatlikult edasi, et mitte loomi veel rohkem ärritada. Kitsed määgisid üsna meeletult nagu tõepoolest keegi kipuks nende elu kallale. Seda motet meil ei olnud ja rahustasin neid oma jutuga. Muidugi nemad ei kuulnud sellest midagi, sest nende kisa käis igasugusest jutust üle.

Vahepeal küsisin Janilt, palju kaart veel näitab. Vastuseks sain temaliku, oleme õigel teel ja liigume suure tee poole. Ei mingit vastust ühesõnaga.

Edasi jõudes hakkas juba rohkem valgust paistma, see tähendab, et kalju seined muutusid madalamateks ja valgust oli rohkem alla põhja paista. Tekkis our ristmik, kus üks org liitus teisega. Meie liikusime ikka edasi oma valitud suunas.

Nägime üleval istanduse ehitisi. Seega kui oleksime üleval kuskil istanduses keeranud paremale, et Saada otsem oma valitud sihtpunkti, oleksime jõudnud sele our servale ja seal allatulek oleks olnud kas võimatu või väga raske. Hea, et me ikka tregime selle suure ringi, kus saime palju huvitavaid elamusi ja tõelise matkaja naudingu.

Märkasime istanduse juures autot ja seal kõndivat meest, kes tuli ülevalt meie suunas ja väga kiire sammuga. ALgul mõtlesin, et kas meie suunas ja nüüd kas saame kuuli või nahutada. Kiiruga ütlesin kõigile, et kui tuleb meie juurde, siis oleme matkajad ja eksisime teelt, otsime teed Maspalomasesse. Mees vuhises üleval kaljuserval kiirustades meist mööda. Arvasin, et ehk kitsede omanik, kellele teatati nende suurest karjumisest. Mine tea, saladuseks see jääbki.

Edasi kakerdades leidsime enne mainitud inimtegevuse jälgedega koopa, kuhu oli veel tool alles jäänud.

 

Üsna pea peale seda jõudsime suurele teele, kust olime istandusse keeranud. Hakkasime tsivilisatsiooni tagasi kõmpima. Jõudsime vidaukti alt tervisekeskusesse ja sealt juba kilomeetri jagu koduni.

Me ei tea, kas see vahepealne tamm oli meie sihtpunkt või me selleni ei jõudnudki. See enam ei olnudki tähtis, sest elamus ilma selle teadmata oli niigi suur.

Matk oli tõeliselt nauditav meile Eve-Lyga, Janil kahjuks ei olnud õigeid jalanõusid ja tema nauding ei olnud nii suur. Lisaks sai ta jalga ka kaktuse okkaid, millele ta peale astus. Ka mul oli talla all okkaid, kuid jalatsid pidasid need kenasti kinni. Õhtul tohderdasime jalga ja magama minek oli üsna vara – mõnus väsimus tõi kiire ja hea une.

Kindlasti kordame ja seekord läheme teises suunas.