MustikasEst

kolmapäev, 2. august 2023

Esimene kaup

Saime juba esimesel kuul teada, et siin on olemas Cash&Carry hulgikauplus, mis Covidi ajal hakkas kõikidele klientidele kaupu müüma. Käisime ise seal mitmeid kordi. Esimene kord mäletan, et läksime jala sinna, panime kärud asju täis ja kui hakkasime kassas maksma, tekkis huvitav asjaolu – kuidas me need koju viime. Mitmed plokid jooke, külmutatud lihatooteid, vorsti jne jne. Tellisime takso, mida ootasime üsna pikalt. Esimese suure poekäigu järel teatas Jan, et tema enam meiega koos ei tule. Nimelt käisime alguses koos ja panime asjad ühe suure käru peale. Mingi hetk hakkasin aru saama, et Eve-Ly on kogu aeg kadunud. Tema otsustas peaaegu kõik tooted läbi katsuda ja nuusutada. Selle vimase tegevuse juures ma ta kuskilt riiulivahelt leidsingi. Ma enam ei mäleta, mitu tundi me seal poes olime, igatahes mitmeid. Meil Janiga oli enamus juba kokku krabatud, kui Eve-Ly oli oma nuusutamisega alles poole peal. Tulevikus olin targem ja leppisin poes oleku aja kokku enne sisenemist. Muidu oleks arvatavasti praegugi seal.

Nüüd oli aeg ennast ka kliendiks vormistada. Selleks sai sammud võetud Arguineguini Cash Diplosse ja hakkasin seal uurima, kuidas see käib. Sisse astudes tundus see nagu Eestis 90:ndatel kuskile vanasse hoonesse sisse seatud kauplus. Seest üsna räämas, kontoriks selline ehitusputka moodi pisike kitsuke ruum. Mäletan, et isegi esimeses Maksimarketis olid suuremad kontoriruumid. Poe välimus seest oli ka enam-vähem esimese Maksimarketi moodi. Kontoris oli pisike luuk, mille ette ennast sisse seadsin, ruumis oli kaks inimest. Taas, kui ei oleks järjekindel, seisaks seal siiani. Lõpuks teretasin ja ütlesin, et tahan kliendiks hakata. Selle peale saadeti mind otsima juhatajat, pidi kuskil alkoholi juures kaupa välja panema. Seadsime Eve-Lyga sammud sinna ja leidsime ühe mehe, kes tundus juhataja moodi ja oligi tema ise. Rääkisin siis uuesti oma mõtte ja muidugi....see ei oleks Hispaania, pidin ma sinna putka juurde tagasi minema. Seekord ütlemine, et juhataja saatis siia, mõjus ja anti meile visiitkaart, kuhu saata oma autonomo dokument ning olengi klient.

Ma aga sellega ei leppinud, vaid järgmine päev seadsime sammud Playa del Inglesis olevasse Cash Diplosse. Seal oli jutt lühike, anti blankett, mille ära täitsin, saatsin neile autonomo paberi ja enda Nie. Paluti paari päeva pärast tagasi tulla, siis peaks olema kliendikaart valmis. Seadsime siis sammud mingi päev sinna tagasi ja küsisin oma kliendikaarti töötavalt kassapidajalt. Kuna ta tegeles moment kliendiga, palus oodata. Sellist asja kohtab siin harva. Tavaliselt kui keegi midagi küsib, siis katkestatakse hetkel käsil olev tegevus ja hakatakse hoopis küsijaga tegelema. Mingi hetk laekus kassade juurde teine töötaja, kellele ta kohe minu kliendikaardi otsimise edasi delegeeris. Kohale ilmunud töötaja oli eelmisest palju noorem ja hakkas kohe usinalt otsima. Küsis enne seda veel minu käest mitu korda nime, lõpuks näitasin talle dokumenti. Noorik lappas läbi terve hunniku dokumente, need kõik olid uued kliendikaardid. Mida aga ei leidnud, minu kliendikaarti. Ohkas ja ütles teisele kassapidajale midagi ja mainis mulle, et seda ei ole. Ma palusin, vaatame veel korra ja koos...õnn minu õuel, kliendikaart olemas. Arvasin kohe, et minu perekonnanimi on hispaanlaste jaoks väga keeruline, et seda ei oska kiiresti lugeda. Kliendikaardiks on siin üks plastikkaart, mille küljes olemas veel kolm lisakaarti. Need saab anda teistele töötajatele või kasvõi pereliikmetele. Nii sai ühe lisakaardi Eve-Ly, teise Jan ja kolmas on mul rahakotis. Peakaart on kodus. Igal kaardil on olemas vöötkood, mille kassapidaja sinu poeskäigul sisse skanneerib.

Detsembri keskel tulime baari selle mõttega, et vaadata üle toodete sortriment ja tagavara. Panime kõik kirja, mida juurde vaja. Samas baaris olnud alkoholi maitsesin kõik üle – selle kirjelduse olen juba siia kirja pannud. See töö oleks mõne viinalembese unistus.

Kuna meil läks menüüde tegemisega väga kaua, põhjused olen juba kirja pannud, siis avamine muudkui venis. Üheks põhjuseks peale menüüde oli ka veterinaarameti tunnustus. Kui tunnustamise saime kätte, siis hakkas meil väga kiire.

Tegime koos baari vajaminevate toodete nimekirja. Peamiselt alkoholi tarvis vaatasin meie kokteilide koostisosasid ning lisasin ka puhtalt joodavaid jooke nagu näiteks viski ja brandid. Enim müüdavate kokteilide koostisaineid tuli osta mitu pudelit või neid jooke, mis olid erinevate kokteilide kootsises.

Enne jõule käisime baarile asju ostmas. Rentisime selleks auto ja käisime ühel päeval lausa kaks korda.

Kohapeal olid olemas suured platvormkärud, millele sai kaupa panna. Esimese käru saime kiiresti täis ja otsustasime, et viime vahepeal ära. Kassasse minnes saime kurja pilgu osaliseks kassapidaja poolt. Põhjusest saime pärast aru – alates 250 eurost toovad nad kauba kohale, meie arve oli aga sellest mitu korda suurem. Kuna tegime rumala näo ja otsustasin, et see moment ma hispaania keelest aru ei saa, porises kassapidaja üksinda omaette.

Cash Diplos tooteid valides astus meie juurde üks meesterahvas, kes rääkis head inglise keelt ja tundis meie tegemiste vastu huvi. Pärast selgus, et ta oli konkurendi juurest ja tema hulgipood asub just meie baari juures. Mõtlesime, et ikka väga naglalt niimoodi tegutseb. Kutsusime endale külla ja hakkasimegi sealt kaupa tellima. Tellida saab iga päev, ka pühapäev ning kaup tuuakse baari kohale. Tellimuste ajagraafik on vaba, võib ka öösel saata sõnumi. Kui sõnum jõuab kohale päeval enne kella 14, tuuaks veel samal päeval.

Menüü

Asjaajamistega samal ajal tegelesime ka menüü koostamisega. Novembris olid saarel ka Elyse ja Jan-Rain. Kuna Elyse on enne baaris töötanud, siis tegi ta meile tähtsamate kokteilide kiirkoolituse: Mojito, Sex on the Beach ja Tequila Sunrise. Ostsime selle tarvis alkoholi ja jääd.

Kirjutasin kõik hoolsasti üles ja tegin ka ise kõik kokteilid läbi. Kuna Eve-Ly väga alkoholi ei tarbi, siis tema oli enamuses pealtvaataja. Üles ta midagi ei tähendanud, aga eks tal oli ka veel võimalus oma tütrega sel teemal pikemalt ja sügavamalt rääkida.

Panime koos Eve-Lyga kokku näkside eeldatava menüü. Mõlemad otsisime internetist, enamus sellest siiski oli Eve-Ly leitud. Panime esialgse nimekirja kokku ja läksime siis poodi, Mercadonasse. Käisime poes nimekirja alusel ringi. Eve-Ly muidugi tahtis kõiki tooteid katsuda ja nuusutada nagu tal kombeks. Selle käigus soetasime ka ühe määrde, tundus nagu Eestis olev Saiakate.

Samal õhtul kogunesime kolmekesi Eve-Ly juurde ja hakkasime katsetama. Enamus tooted olid üsna head, kuid see Saiakate, mille Eve-Ly leidis ja kiitis, oli minu meelest täiesti kõlbmatu. Tegime tortilla rulle, oliividega näkse, serrano singiga, chorizo vorstiga ja ega kõike neist ei mäletagi. Eve-Lyl selleks oskuseid on, minul mingil määral ka Coop Kokkadest. Muidugi pildistasime ka kõik üles, et oleks hea endal vaadata ja veelgi edasi arendada. Esialgsed näksid ehk kohalikus keeles tapased enamuses meile menüüsse ei tulnud, ainult serrano ja chorizo. Praegugi nendest on olemas serrano sink, chorizo vorst nii eraldi kui ka valikuna.

Detsembri keskel hakkasime koostama menüüd ka kokteilidele. Otsisin üles enimmüüdud kokteilide koostised ja pildid. Kohe alguses pakkusin välja, et teeme endale ka spikrid. Ka eelmistel rentnikel oli üks spikker seinal, tegime sarnase eesti keeles. Ette ruttavalt – seda me kunagi pole vaadanud. Baaris on meil olemas suur kaust, kus kõikide kokteilide ja shottide tegemise täpne juhend koos pildiga. Pilt oli tähtis, et kokteiliklaase teada. Minul olid need enam-vähem meeles, sest tegin enamus kokteilid ka enne avamist läbi. Otsisin youtube kanalilt baari tööst videoid nii üldiselt kui ka eraldi teatud kokteilide valmistamisest. Kui mitmeid kordi Eve-Ly käest küsisin, kas oled videoid vaadanud, siis alati vastus oli - ei ole jõudnud. Ma juba hakkasin selle peale ärrituma, sest see näitab ju selgelt huvi selle tegevuse vastu ja ma ei saanud aru, mida ta päevad läbi tegi. Ka bussis sõites Puerto Ricosse vaatasin üsna tihti neid videoid. Tema minu kõrval istus ka telefonis, kuid ma väga ei jälginud, mida ta seal tegi. Siit said alguse meie esimesed kokkupõrked baari ja huvi selle tegemiste osas.

Kokteilidest koostasin nimekirja ja suupisted valisime alguseks väga lihtsad – juustuvalik, singid ja vorstid ning sardiinid. Kahjuks meie eksperimendist jõudsid menüüsse ainult serrano ja chorizo. Alguses muidugi unustasime sardiinid ostmata, aga neid ei ole ka siiani keegi ühtegi korda tellinud.

Otsisn nii klientide menüüsse kui ka meie spikrisse kokteilide pilte. Kuna pildid netist leituna on üsna halva kvaliteediga, siis Jan teadis ühte võimalust, kuidas saan kvaliteeti parandada. Eks see paras nokitsemine oli – otsid pildi, laed selle teise keskkonda, teed korda ja pärast laed uuesti alla. Pilte sai meeletult palju, baaris on ka suur kokteilide valik. Eve-Ly teatas, et temal on ka üks keskkond, kus saab pilte laadida. Ta pidi mind aitama, aga eks see nagu alati tema puhul – sõnadeks need jäidki. Vabanduseks oli seekord keskkonna viga – see on tasuline ja saab tasuta alla laadida vist ainult 2-3 pilti päevas. Ma tegin selle hulga kuskil tunniga valmis. Seega jäi piltide korrastamine minu teha, nii toidul kui ka kokteilidel/shottidel.

Kuna kokteile sai meil tõepoolest palju, kuskil 50 ringis. Mul tuli mõte lisaks väikesele menüüle teha ka suur menüü kaust, mille saab kliendile ulatada, kui ta ei leia endale sobivat kokteili juba laual olevast A4 suurusest menüüst. Laual olevasse menüüsse mahtus 10-12 nimetust. Nimetuste arvu piiras koostisosade lisamine, selliselt on ka teistel baaridel. Väiksemasse menüüsse sai valitud kõige tuntumad kokteilid, mida enamus inimestets teab. Alustades Tequila Sunrisega ja lõpetades Pina Coladaga. Lisaks olid esindatud ka karastusjoogid, mõningad suupisted, kuumad joogid ja shotid.

Hakkasin baaris välja mõtlema Tere kokteili. Tegin mitmeid katsetusi ja lõpuks sai täitsa hea ja üsna kange. Selle koostisosad: Blue Curacao liköör, Gin ja Cava. Seda siiski telliti üsna vähe, sest enamus külastajaid eelistab väga magusaid jooke.

Järgmiseks katsetuseks oli meie oma shot. Panin seda kokku, aga kuidagi ei jäänud kihiti. Nimelt oli eesmärk, et shot oleks sini-must-valge. Lõpuks mitmete katsetuste tulemusena koos mõtlesime välja ja see jäi ka kihiline. Ette ruttavalt öeldes on see skandinaavlaste seas väga pop. Koosneb see siis alt üles kihtidest: Blue Curacao, Salmiakki ja valge osa moodustab vahukoor. See viimane kahjuks tuleb juba pudelist, mida poes müüakse. Ise oleks seda teha väga aeganõudev ja peab kogu aeg vispel käepärast olema. Oleks üsna imelik, kui keegi tellib selle shoti ja sa hakkad leti taga vispeldama.

Kuna Eve-Ly kujundada jäi menüü, nii kokteilide spikrid, suur menüü kaust kui ka lauale pandav väike menüü A4. Menüü koostamisel tegi Eve-Ly lõpuks edusamme, kuid alati kui mulle saatis, olid osad asjad kadunud või oli kogu menüü segi paisatud. Meie isiklik IT-spetsialist Jan sai sellele jälile, mul oli arvutis Office, aga Eve-Lyl mingi imelik tarkvara, mille nime ma muidugi ei mäleta. Palusin tal see kohe ära vahetada, et me ei raiskaks sellistele ümbertegemistele aega. Muidugi ta seda ei teinud ja alati kui ta saatis mulle tema meelest korras menüü, pidin ma seda mitu tundi ümber tegema. Korra proovis ka tema printida, kuid see tuli sarnane nagu mulle saadetuna – kas tooted segamini või mõned pildid puudu. Aga lõpuks saime hakkama ja menüüd olid olemas. Aega võttis see ikka mitmeid päevi, just selle lisatöö tõttu. Enne avamist leidsime ka keskusest lamineerimise teenuse. Lisaks ei taha laimata, aga Eve-Ly õigekirja oskus ei ole ka just kõige paremal tasemel. Ingliskeelsest tekstist saaksin veel aru, et neid pidin parandama, kuid ka eestikeelseid.

Huvitav on ikka siin hispaanlaste teenindusoskus. Tuletab väga meelde nõukogude aega, kus müüja oli kuningas ja klient paluja. Igatahes selles lamineerimise teenuse punktis, kuhu viisime menüüd lamineerida, oli tööl üks meesterahvas, ma arvan ta olevat omanik. Sisse astudes ei teinud ta väljagi, ikka pidi ise juttu alustama. Tavaliselt kui restorani lähed, siis kuni tellimuse võtmiseni jookstakse kogu aeg su ümber. Aga tema istus rahulikult ja nokitses oma telefonis. Kui lõpuks andsin teada, miks me siia laekusime ja mis on meie soov, teatas ta rahulikult: saab küll ja see maksab 1 euro leht. Peale teadaannet jäi meid vaatama eeldades, et me jookseme minema. Tunne oli igatahes selline. Me muidugi ei astunud sammugi väljapääasu poole, vaid andsime oma üllitised üle. Kokku tegime neid 5 eksemplari. Tänasel päeval sinna sisse astudes on ta juba natuke paremas tujus ja isegi teeb vahel nalja.

Kuigi meil oli tööjaotus jagatud menüü koostamine ja spriktite tegemine ning muusika tõmbamine, siis asjaolud ikka vahest muutuvad. Nii et enamuse nendest pidin siiski ma ise tegema. Baaris oli olemas televiisor. Juba mõtlesime, kuidas seal hakkame muusikavideoid näitama ja ühel päeval ka jalgpalli. Kuid selgus tõsiasi, Jani leid, et meie telekal oli lõhutud HDMI pesa. Seega me ei saa seda ühendada internetiga. Otsustasime, et telekat me välja ei vaheta. Hakkame sealt hoopis näitama juba ette alla laetud muusikavideoid mälupulgalt.

Hakkasin peale seda otsust tõmbama youtubist muusikavideoid. Kuna telekast video mängimine ei olnud just väga baarile vajaliku häälekõvadusega, otsustasin ka sama muusika tõmmata eraldi i-Podilt mängimiseks. Mõte muidugi hea, aga..... Telekas ja muusikakeskus omavahel ju seotud ei ole, seega mõte oli hea, aga ei teostunud. Video vahetus televiisoris aeglasemalt kui muusikakeskuses laul.

Videote peale sai juba raisatud mitmeid päevi, et need tõmmata ja panna õigesse järjekorda. Tegin eraldi seitsme päeva kohta erinevad muusikavideote listid. Seda just nii enda ja samuti tekkivate püsiklientide tarvis. Kui keegi käib mitu päeva järjest ja kuuleb ikka täpselt samu laule, tundus mulle natuke imelik ja tekitaks kliendis ehk arusaamatust. Nagu ka enne mainisin, siis tegin eraldi samadest lauludest ka playlisti, mida mängida muusikakeskuses. Playlisti tegemine iPodis on veelgi ajamahukam. Muusikapalade konventeerimiseks kulub sama aeg, mis videote tarvis, kuid nende täpselt õigesse ritta sättimine on väga ajamahukas. Ühe pika, umbes 150 laulust koosneva playlisti tegemine videodena on vähemalt pool päeva. Kuid iPodis peab olema kõik korralikult ka esitajate järgi jaotatud, et pärast ei oleks lihtsalt laulude segadus, siis sellel puhul võtab 150 lauluga playlisti tegemine aega üle ühe päeva. Seega käiku läksid ka ööd. Muidugi tekkis meil ka Janiga sellest pingeid, sest ma muudkui istusin arvutis. Kuid minu suurimaks õnneks on ta üsna rahulik ja saab asjadest aru. Täna muidugi kahetsen, et temaga rohkem koos ei olnud ega midagi ette ei võtnud.

Vesi, elekter ja valve

Meil oli veel sõlmimata elektri- vee- ja valveleping. Siiani maksid nende kasutamise eest endised rentnikud ja edastasid arved mulle. Mina kandsin neile summa üle. Kuid kindlasti ei oleks selline tegevus jätkusuutlik. Nii et oli vaja ka need lepingud sõlmida.

Veeleping käis ruttu. Tuli saata autonomo dokument, baari rendileping ja oligi tehtud.

Elektriga nii kiiresti asjad ei käi. Selleks et saada elektrileping kinnitatuks, tullakse tehakse kohapeal kontroll – palju sul on kasutuseks tehnikat, kas on olemas avariivalgustus. Seda viimast meie baari väiksuse pärast polnud vaja. Kui see kontroll tehtud, kinnitati leping ja see ka tehtud. Need mõlemad sain tehtud jaanuari alguses.

Kuid valveteenistuse lepinguga on juba pikem jutt ja palju segasem. Mul oli number olemas, kuid sellele helistades vuristas proua kiires hispaania keeles ja ma ei saanud aru. Siiani kõik teised lepingud tegin hispaania keeles, aga vat seda ei saanud. Palusin tal viisakalt rääkida aeglasemalt, mida ta esimesed kolm sõna ka tegi. Kuid peale seda hakkas taas pikk sõnade valang ja ma jäin hätta. Andsin endistele omanikele teada ja me jätkasime praegust kokkulepet – nemad maksavad valveteenistuse eest ja esitavad mulle arve. Märtsi alguses sain telefonikõne ja minu üllatuseks ilusas inglise keeles teatati, et helistajaks on valveteenistus. Küsisin, miks siis see nii kaua aega võttis. Vastuseks sain, et ma olen esimene ingliskeelne töötaja siin firmas ja minu tööleping hakkas mõni päev tagasi. Sellega sai ka selle lepingu tehtud.

Õlu baaris

Sellega sai otsa esialgne asjaajamine ja baari võis avada. Ainult meil oli puudu õllekraan. Sellega on omaette pikk lugu.

Kanaaridel on kaks väga populaarset õllemarki, mis toodetakse ka kohapeal – Tropical ja Dorada. Esimene on Gran Canarial peamine ja teine Tenerifel. Minu meelest on nad mõlemad natuke vesised.

Kohtudes kunagi Faridiga eesmärgil saada vajalikud kontaktid, oli seal ka Tropicali esindaja kontakt. Muidugi tahtsime ka meie seda endale, sest turistidele meeldib kohalik toode. Esindajaks oli Ernesto. Helistasin talle ja leppisime kohtumise aja kokku, see toimus veel enne baari avamist ehk siis enne jõule. Ernesto oli kahjuks sel ajal ise puhkusel ja saatis siia teise esindaja. Rääkijaks taas mina, sest inglise keelt nad suurt ei räägi ja kuidagi sain hispaania keelega asjad ikka aetud. Nagu ikka Hispaanias, kõik jutt on ilus ja selle alusel me peaaegu juba müüme õlut. Kahjuks reaalsus on teine. Peale esindaja kohalkäimist Tropical kadus, ei vastanud sõnumitele ega kõnedele, Ernesto samuti. Siis tärkas minus taas nõukogudeaegne inimene ja ma kirjuatsin nende peakontroisse. Enne seda muidugi jõudsin ka Fardilie kaevata Tropicali tegevusetusest. Peamajast sain järgmisel päeval vastuse ja paari päeva pärast saabus kohale Ernesto koos oma ülemusega. Nende töö oli jaotatud: Ernesto rääkis minuga juttu (imede ime, ilusas inglise keeles) ja ülemus täitis lepingu põhja. Kui ma ei eksi, oli selleks päevaks teisipäev ja lubadus oli saataa neljapäeval hinnakiri ning reedel juba tehnikud õllekraani paigaldamiseks. Kuid neid meihi ei ole ma siiani näinud ega ka hinnakirja mitte.

Seega avasime baari ilma õllekraanita. Esimestele klientidele kallasime õlut pudelist kannu, kuid võtsime kannu hinna. Midagi ei olnud teha, päris kahjumisse ei jää, aga teenistus on imepisike.

Jaanuari alguses sattus meile baari üks soomlaste seltskond, kes olid sellest baarist nii vaimustunud, et käisid siin iga päev. Nendega esimesel päeval liitus veel üks kohalik mees, kes üllatavalt hästi rääkis soome keelt. Tema pidi müüma San Migueli õlut ja päris palju. Asi selge, kiri San Migueli. Vat siin käis asi ruttu. Juba 11 jaanuar tuli siia San Migueli esindaja ning järgmisel nädalal oli meil olemas õllekraan. San Miguel ei ole siin just kõige populaarsem õlu, kuid sellepärast ei ole kellegil õlu joomata jäänud. Minu arvamusel on Kanaari saartel saadaval kaks õlut San Miguel ja Estrella, teised on õllemaitselised vedelikud.

Päästeamet ja veterinaarameti tunnustamine

22 detsembriks oli meil kokku lepitud päästeameti kontroll, peamiselt tulekustutite ülevaatus ja kasutuskõlbulikkuse kontroll. Selleks tuli kohale mees, kes keeras ja väänas neid nagu ka Eestis tehakse ning pani peale uue kontrolli kuupäeva.

Enne jõule tuli veel korra kohale Emma veterinaarametist. Saime kenasti talle ette näidata nõudepesumasina ja kahjuritõrje lepingu. Arve oli ta juba ette ära saatnud ning see oli ka makstud. See ei ole siin nii nagu Eestis. Siin tegelevad sellega firmad, tunnustamisega ning see ei ole odav tegevus. Meie tunnustamine läks maksma 500 eurot. Kuid õnneks on see ühekordne makse. Emma andis meile üle tunnustuse ja meie üllatuseks on ka tehtud hügieenikoolitus, mida tunnistab hispaaniakeelne dokument.

Alice Gran Canarial

Alustasime nõudepesumasina otsinguid. Helistasime Irenale ja saime teada, et ühes Playa del Inglesi restoranitarvikute kaupluses töötab Julia, kes räägib vene keelt. Saime ka tema kontaktid, millele ka kohe helistasin. Juliaga sai kokku lepitud, et lähipäevil oleme tulemas. Kohale minnes oli leti taga mitu inimest ja üks liikus saalis ringi. Saalis olevalt naiselt küsisin, kas saaks Juliaga rääkida. Küsimuse esitasin hispaania keeles, kuid pärast selgus, et tema ongi Julia. Vaatasime koos kolmekesi nõudepesumasinad üle , neid oli kaks ja otsustasime väiksema kasuks. Kohe ostu ei sooritanud, palusime pakkumist. Julia kenasti printis meile pakkumise välja ja suurelt tänades hakkasime minema kodu poole tagasi.

Samal tänaval on veel teine restoranitarvikute kauplus. Ma olin täiesti väsinud, kuid Eve-Ly arvas, et astuksime sinna ka sisse. Ütlesin, et teeme kiiresti.

Leti taga oleval naisel oli pooleli üks kõne ja me vaatasime niisama ringi. Leidsin järsku nurgast väikese nõudepesumasina. Uurisin seda natuke väljast, sest sisse nägemist takistasid selle peale ladustatud teised tooted. Kui müüja oli kõne lõpetanud, läksime leti juurde ja küsisin oma vigases hispaania keeles nõudepesumasinat, viidates sellele teiste asjade all olevale. Kinnitasin, et meil on vaja pesutemperatuuriks vähemalt 80 kraadi. Ta võttis lahti kataloogi ja kinnitas, et see on vanem mudel ning võib olla madalam temperatuur, sest seadus muutus. Masinal oli esimesel real kirjas 50-60 kraadi. Hakkasime Eve-Lyga eesti keeles omavahel arutama, et seda on vähe. Nüüd toimus selline ootamatu vahejuhtum, millest rääkides mul alati tuleb kananahk ihule. Nimelt müüja küsis sulaselges eesti keeles, kas te räägite eesti keelt. Mõlemad Eve-Lyga võpatasime ja olime nii meeletult üllatunud ning õnnelikud. Hakkasime esialgu rääkima maast ja ilmast ning jõudsime siis lõpuks tagasi nõudepesumasinani. Selgus, et loputustemperatuur on 80 kraadi, seega see sobis meile. Müüja nimeks oli Alice, kes lubas meile ka allahindllust teha nii palju kui vähegi võimalik.

Alicest nii palju, et temaga oli Eve-Lyl tegelikkuses juba enne kontakt. Nimelt Eve-Ly sõber käis saarel ja kaotas õnnetult ära oma dokumendi. Hispaaniast Eestisse tagasi jõudmiseks on vajalik reisidokument ja seda saab saarel aukonsuli juurest. Aukonsul elab Teldes ja sõitsime mingi päev autoga sinna. Mul oli veel hispaania keele tund, mille pidasin siis autos olles. Tagasi tulles mõlemad olid õhinas, kui kihvt koer seal oli ja ta naine on eestlanna.

Samas poes Alicega suheldes selgus, et ma olen tema emaga koos töötanud Eesti esimeses hüpermarketis – Tihniku Maksimarketis. Eike Esset võib pidada Eesti kulinaaria emaks. Tema käe alt hakkas kulinaarsete toodete tootmine Maksimarketis, hiljem ka Selveris. Alice andis teada, et tal on ema ka praegu saarel. Palusin neil kindlasti meie baarist läbi tulla, sest Eike pidi olema siin peaaegu jaanuari lõpuni. Läksime väga rõõmsalt poest välja ja juba üksteisele otsa vaadates teadsime, et selle masina me ostame. Selleks oli kaks põhjust: natuke, õige pisut odavam kui Julia poolt pakutud, kuid peamine, et raha tuleb siiski eestlastele jätta.

Nõudepesumasinat tuli aukonsul isiklikult paigaldama 21 detsembril. Tehti ka väike koolitus. Kuid etteruttavalt võin öelda, et peale koolitust ei ole me seda kasutanud. Siin seaduse alusel peab olema baarides ja restoranides tööstuslik nõudepesumasin, kuid väikesed baarid neid ei kasuta kunagi. Käisime Eve-Lyga meil lähedal olevas iirlaste pubis peamise eesmärgiga teha hinnauuring. Kuid selle käigus nägin vilksamisi ka kraanikausi all väikest nõudepesumasinat. Kuid kõik klaasid sellegipoolest pesti käsitsi kraanikausis. Sama väitis meile ka Alice: nõudepesumasin tuleb soetada, kuid seda ei kasutata.

Baari leping

20 novembril läksime Irena ja Faridi restorani Tauritos. Valisime just pühapäeva, sest siis pidi neil esinema see ilusa häälega laulja, keda me korra Tracy baaris kuulasime. Selleks nädalavahetuseks oli ka auto renditud. Sõitsime sellega saarel ringi ja nädalavhetuse lõüpetasime restoranis. Sinna sõitsin mina ja tagasi Eve-Ly. Kõik oli vapustav, esineja, söök ja jook. Nii et kui kellegil on soov hästi aega veeta koos hea söögi ja joogiga, siis võib minna nende restorani. Nimeks sellel on Cala Blanca. Vahepeal kui teised nautisid kokteile, käisime meie Faridiga Puerto Ricos baari vaatamas. Ta tahtis näha, millisest kohast käib jutt ja sisse piiluda. Uksed olid muidugi kinni, kuid baari aknedest sai sisse vaadata. Farid arvas, et sellise raha eest võite selle kindlasti võtta, muidugi otsuse viimane sõna on teie enda.

Otsustasime Puerto Rico baari kasuks ja käisime veel korra vaatamas. Palusin ka neil lepingu saata, et saaks selle edastada Faridile. Leping oli korras ja Farid andis oma õnnistuse. Edastasin omanikele, et me võtame selle baari üle. Lepingu allkirjastamiseks kokku lepitud ajal see ei toimunud – kinnisvara büroo juht oli haigeks jäänud. Lõpuks õnnestus allkiri alla panna 30 novembril, kokku oli lepitud kell 13.30 Puerto Rico kinnisvara büroos.

Jõudsime kohale pisut varem, sest pidime endiste rentnikega baaris kokku saama. Vaatame veel korra üle, et kõik oleks alles. Nende soov oli ka üleandmise tasu maksta enne kui läheme lepingut allkirjastama. Eve-Ly nendest suurt aru ei saanud, nii et ma muudkui aga tõlkisin talle ka. Kuna see oli esimene selline samm võõral maal, sain nad siiski nõusse, et teeme seda peale lepingu allkirjastamist. Valeria (nii oli selle naise nimi) oli alguses selles osas väga jäik – kas maksate siin või me ei lähe allkirjastama. Alessandro (itaallasest Valeria poiss-sõber) siis rääkis temaga ja naine leebus ning oli nõus makse teostamisega peale allkirjastamist. Eks endalgi oleks hirm, sest kui allkiri all, võib teine pool kinnitada – kõik rahalised nõuded on täidetud. Nii me muidugi ei käitunud.

Läksime kõik koos kinnisvara bürosse, kus juba meid oodati. Büroo juht oli meievanune meesterahvas, igati jutukas ja kohe näha, et kõva tegija. Muidugi see tundus ega päriselt ei tea. Juba Faridi juures tuli välja, et nad on omavahel tuttavad ja Farid rahustas meid – ta on hea mees ja teeb oma tööd korralikult.

Kuulutuses oli baari igakuiseks rendiks märgitud 1000 eurot, kuid lepingus oli 1200 eurot. Sellest sattusin natuke paanikasse, tõlkisin ka Eve-Lyle. Siis hakkas selgitus, et see on koos kaubanduskeskuse maksuga, milleks on 142 eurot ja rendiks 1056 eurot. See ei ole just suur summa muutus, kuid igakuiselt korrutada aasta peale, tuleb korralik summa. Allkirjastasin lepingu. Pidime büroos maksma ka tagatise ja lepingutasu. Siinsed inimesed on harjunud kõike ajama sularahas, algul selle põhjust aru ei saanud, nüüd on see selge. Enamus asju ikkagi käib mustalt, sularaha on väga tähtsal kohal maksevahendina. Kui olin nende antud kontonumbrile ülekande teinud, siis kinnitasin, et see ülekanne võtab aega 5-15 minutit. Umbes 5 minuti pärast helistas büroo juht panka ja küsis järele. Panga esindajaga vesteldes oli näha, et kinnisvara asjapulk oli pinges, muudkui tatsas toas edasi ja tagasi. Midagi nad seal kiires hispaania keeles rääkisid, kuid järsku tõstis ta pöidla. See oli märgiks, et raha oli üle tulnud..

Läksime baari tagasi koos nüüd juba endiste rentnikega ja maksime siin ära nende raha, ülekandgea. Meile sattusid head endised rentnikud, andsid korralikult baari üle. Algul tahtsime ka inventuuri teha, kuid siis Eve-Lyga otsustasime, et ei tee. See on nii pisike baar, kõik on näha ja midagi ei ole kadunud. Ainuke, mida Irena toonitas, kui mingi tehnika kuulub kellegile näiteks kohvimasin või muu, siis sellele võidakse järele tulla omanikfirma poolt. Seega küsisime kõik üle ja kohvimasin oli ostetud kasutatuna interneti kaudu. Muud tehnikat siin eriti ei olnud. Olemas olid kohvimasin, väike letialune õllekülmik, karastusjoogi külmik ja üks väike sügavkülm. Lisaks laual kassaaparaat, mis oli ka selle mehe sõnul tema soetatud. Eelmiste rentnike poolt jäi kõik sisse, ka baaris olevad joogid.

Istusime Eve-Lyga ja olime üsna õnnelikud ja samas ka urgitses sees sisemine ärevus. Peamist ärevust tekitas meis selle tegevusega hakkama saamise hirm. Lisaks oli mul, ma arvan ka temal, hirm meie läbisaamise pärast. Aga alustasime, meil oli nüüd baar.

Paari päeva pärast palusime taas luba Irenat ja Faridit tülitada. Nüüd oli vaja kõiki kontakte ja selgitust, kuidas siin baarielu üldse käib, seestpoolt. Farid andis kõik kontaktid, veterinaarametist kuni jääostuni. Nii mõnelegi helistas ka ette, et neid hakatakse varsti tülitama.

Tulime paari päeva pärast oma valdust üle vaatama ja koristama. Alustasime toodete kontrollist. Millel on realiseerimise aeg, kontrollisime seda. Alkoholil kontroll, kas näiteks viskipudelis on ikka veel alkohol sees või on see juba ära hinganud. Alkoholi kontroll jäi minu peale, Eve-Ly samal ajal kontrollis karastusjookide ja õllede kuupäevasid. . Proovisin kõik joogid ära ja mis ikka tundus lahja, läks prügikasti. Õhtuks olime väsinud, kuid samas oli see hea tunne. Hakkasime ennast siis koju sättima, kuid prügi vaja välja viia....kuhu? Meil oli üks joonis, aga kaks orienteerujat ju ei oska ju jooniseid lugeda. Lõpuks siiski leidsin selle üles. Esimesena hakkas ninna mingi imelik hais, tuli meelde lapsepõlves tädiga sigalas kaasas käimine. Täpselt sama hais oli ka sigalas, eriti sel hetkel, kui just aeti välja sigade sitta. Arvasin, et seal peaks olema ehk vähemalt biojäätmete konteiner. Tegin ukse lahti ja mulle tuli pahvakas sooja sita haisu vastu nägu. Kogusin ennast ja astusin sisse – sees oli teine äratundmine sigalast – kõik rajad, mis konteinerite juurde viisid, olid täiesti lögased. Selle ukse taga peaks olema ühiskasutuse kummikud. Selgus kiirel vaatlusel, et kogu prügimajandus toimub siin sigalas. Kui Eestis oleks kuskil kaubanduskeskuses selline prügikeskus, pandaks see putka kohe kinni. Pärast oli mitu päeva see lõhn ninas kummitamas.

Võtsin ühendust veterinaarametiga ja sealt saabus meile kohale proua Emma. Temale oleme võlgu suured tänud, nii ilusat hispaania keelt ei ole siin saarel kohanudki. Ta aitas meid: mis on vaja teha ja osta, et saada tunnustamine. Kuna baaris ei olnud nõudepesumasinat, siis see tuli soetada. Olema peab tööstuslik nõudepesumasin, mitte kodus kasutatav. Lisaks oli vaja teha leping kahjuritõrjega. Emma helistas ise kohe kahjuritõrjesse ette, et varsti helistab talle inimene, kes ei ole väga pädev hispaania keeles suhtlema. Kuid selgitas talle ära, mis meil vaja oleks. Peale Emma proua lahkumist sai kõne võetud kahjuritõrje esindajale, kelle nimeks oli Ricardo. Meile jäigi ta prussaka-Ricardoks. 20 detsembril saabus Ricardo kohale ja pani oma prussaka püünised üles ning lubas saata lepingu ning arve. Algul sain aru, et tasu on 30 eurot, kuid arve saabudes oli see siiski 300 eurot. No kui on vaja, siis on vaja, makstud. See arve oli terveks aastaks, vahepealsed väljakutsed olid juba hinna sisse arvestatud.