Selle kõikevõimaldava interneti saamine Hispaanias

 

Interneti saamise pikk saaga

Peale pangakonto avamist oli kohe kiire saada koju internet, valguskaabel. Siiani oli Jan töötanud telefonist intenetti jagades. Sammud seadsin sinna esindusse, kust olid ka ettemaksuga telefonikaardid võetud, Orange, minu lemmikvärvi firma. Nüüd lõin oma pangakonto letti ja palusin samad numbrid vormistada alalisteks ja lisada ka valguskaabli soov. Leping prinditi välja ja allkiri all. Nüüd peab ootama interneti paigaldaja telefonikõnet, et ta saaks seda paigaldama tulla. Jan tark poiss teadis, et meiel majja valguskaablit ei tule.

Ootasime siis kohe väga Orange tehniku helistamist, kuid seda ei toimunud terve nädala. Kuigi lubadus oli kohe järgmisel päeval. Seadsin taas sammud Orange esindusse, seal lubati asja uurida ja saadeti mind koju tagasi ootama. Kui sellest oli ka nädal möödas, tõmbasin kopsud õhku täis ja hakkasin juba nõukogude ajal õpitult käituma ehk tõstsin häält. Vabandisn küll ette selle noormehe ees, et ma ei ole tema peale kuri, vaid tema kui Orange esindaja. Sest poiss oli tõepoolest igati abivalmis. Peale seda hakkasid asjad liikuma ja kohe järgmine päev saabus ka oodatud kõne ning mõne päeva pärast tehnik. Uurisin juba enne, et seal kompleksis oli olemas Movistari ja Ornage valguskaablid.

Tehnik saabud ja selgus, et me peaks kaevama nende kaabli tarvis kraavi, mille kaudu see majja tuua. Loomulikult me ei lähe nüüd selleks labidaid ja kirkasid soetama. Siin ei ole ju nagu Eestis mullamaad, vaid puhas kivi.

Vihastasin selle peale ja viisin meie numbrid üle Vodafonesse, sest Movistari esindust meie lähedal ei olnud. Vodafonis võeti meid lahkelt vastu ja kohe sain ka teada tehniku saabumise päeva. Kui tehnik meile koju saabus, siis selgus, et Vodafone interneti siia siiski ei ole võimalik vedada. Ta õnneks ei hakanud mingist kraavist rääkima, vaid lihtsalt ei ole. Eve-Lyl on maja ees jaotuskast ja tema sai endale Vodafone valguskaabli. Kuna Jan oli nii kaua töötanud telefoni teel jagatava internetiga, oli ta selle kõikuvusest juba üsna väsinud ja see segas väga palju tööd. Tema tark poiss vaatas, et Movistari mast on meile kõige lähemal ja võtaks talle siis Movistari kõnekaardi, milega saab tööd ehk paremini teha. Lähim Movistari esindus aga oli lennujaamast edasi ehk meie juurest bussiga kuskil tund aega sõitmist. Kuid kui tal sellest saab parem, siis võtsime teekonna ette. Esinduses oli pikk järjekord, seisime ära ja saime selle SIM-kaardi kätte. Koju jõudes selgus, et see ei hakka tööle. Läksime paari päeva pärast tagasi, et uurida selle põhjust. Muidugi ma aru ei saanud, kuid kinnitati, et kohe saab korda. Järgmisel hommikul see toimis ja Janil oli parem töötada. Mäletan, kui esimest korda läksime Movistari esindusse, vabandasin selase töötaja ees, et ma ei oska veel hästi hispaania keelt ja minu jaoks temaga suhtlemine on kagu keelekursus. Selle peale prillidega tütarlaps vastas üsna väsinult, siin ei ole keeltekool. Me ei läinud riidu, sest ta ütles seda naeratades ja muigega. Näha oli, et ta oli rampväsinud. Töötas üksi ja järjekord ei kahanenud mitte kuidagi, muudkui tuli inimesi juurde.

Otsustasime siis ka internetti hankida Movistarist. Taas võtsime ette teekonna Movistari esindusse ja tegin tellimuse ära. Õnneks ei olnud nende käitumine nagu Oranges ja tehnik andis teada nädala jooksul oma saabumisest. Tuli mees kohale ja mis selgus, tema üksi ei tohi seda kaablit katuselt vedada. Nimelt oli naabrite seina küljes Movistari valguskaabli keskus ja sealt oleks tulnud katuse kaudu kaabel vedada. Muidugi läks ta minema. Enne minekut kinnitas, et minuga võetakse ühendust ja hiljemalt homme. Muidugi seda homset ei tulnud kunagi. Taas läksime Janiga Movistari esindusse, bussiga. Rääkisin oma loo ära, hispaania keeles. Nemad ei olnud Movistaris nõus inglise keelt rääkima. Sain hakkama. Tööl oli teine töötaja, kes andis mulle ka otse tehnikute ülemuse numbri ja ka aja, millal nad tulevad. See võttis nüüd aega ikka päris palju, helistasin nädalas vähemalt kaks korda nende bossile, kes siis lõpuks enam mu kõnesid vastu ei võtnud. Movistaril on olemas ka üldtelefon, helistasin sinna. Seal pandi mind uuesti kaabelduse järjekorda ja mitu korda toonitasin, et kaabel tuleb vedada katuselt seega on vajalik kaks meest. Kui oli tehniku tulemise aeg, siis neid kohale ei jõudnud. Kasutasin seekord Jani telefoni ja helistasin nende ülemusele. Vastus oli hispaanialik: mul ei ole praegu kahte meest anda seega me ei saa tulla. Ja see seiklus käis edasi kuni lõpuks 16 detsember tuli kohale kaks tehnikut ning vedasid selle kaabli lõpuks ära. Ja see kauaoodatud internet oligi sees olemas.

Pangakonto avamine

 

Pangakonto avamise seiklused

Kohe hakkasin ka pangakonto avamist ajama. Pangakontot on siin riigis nagu ka mujal vaja kõikideks lepingulisteks teenusteks. Näiteks ei saa oma nimele ei telefoni ega ka internetti, kui ei ole ette näidata kohalikku pangakonto numbrit. Kuna see on Eestis väga lihtne ja kerge, siis ei osanud siin midagi sellist arvata, mis toimuma hakkas. Eestis saad selle teha lausa kodus, mõne panga puhul peab käima kohapeal või kaupluses isikut tuvastamas. Siin leidsin ka sellise võimaluse BBVA panga kodulehel. Hakkasime koos Janiga seda siis täitma ja sellest läbi hammustamine võttis ikka mitu tundi. Lõpuks kui kõik oli täidetud, küsis ka näotuvastust. Peale toimingute lõppu sSain kirja, kus paluti ennast tuvastama minna lähimasse pangakontorisse. Lähim meile asus El Tableros ja sinna Eve-Lyga sammud seadsime. Ta soovis alati kaasas olla, sest temal olid need asjad veel ees. Pangakontoris võtsin numbri ja kui saabus minu järjekord, selgus et teller kas ei oska või ei taharääkida ühtegi sõna inglise keelt. Näitasin siis talle kirja ja tal asi selge. Tegi minu passist koopia ja pidin andma allkirja ning seejärel ootama kinnituskirja. Seda viimast ei ole siiani tulnud. Ainuke teade BBVA pangast, mille sain – te ei ole käinud ennast tuvastamas, seega sulgeme teie konto avamise taotluse. Ei ühtegi muud selgitust. Koondnimetus Hispaania, siin ei saa nende mõttemaailmast kohe aru.

Järgmisena sammud Santanderi panka. Selle lähim kontor asus Playa del Inglesis. Ja ikka Eve-Ly kaasas nagu alati. Astusime sisse, võtsime järjekorra numbri ning jäime ootama. Selle panga järjekorraautomaadil oli isegi keelevaliku võimalus, valisin inglise keele. Numbrt võttes pead enne anda seadmele teada, kas oled klient või mitte. Tänaseks tean, et kliente teenindatakse kiiremini, kuid järjekorranumbri saamiseks pead sisse toksima oma andmed. Kui saabus minu kord, siis taas koos läksime telleri juurde, kes õnneks oskas väga hästi inglise keelt ja oli tõeliselt abivalmis naine. Ta selgitas, et siin need asjad nii ei käi. Pangakonto avamiseks tuleb panna aeg kinni ja seda teevad hoopis teised inimesed. Ta lubas asja korda ajada. Lahkus oma kohalt, läks ühe tähtsa mehe juurde ja rääkisid seal pikalt. Mingi hetk kutsus ta mind sinna ja ise lahkus. Pangaametnikuks osutus meesterahvas nimega Dominique. Ta oli pikk ja lahke olemisega, see tõotas juba head. See mees aga ei osanud väga inglise keelt, kuid kasutas suhtlemiseks google translate abi. Härra küsimise peale, miks ma pangakontot tahan avada, vastasin, tulin siia elama ja hakkan tööle, arvatavasti teen autonomo. Tema hakkas selgitama, mis on esimese hooga pangakonto avamiseks vajalikud: tuludeklaratsioon selle aasta kohta ja pangakonto väljavõte koduriigist. Selgitasin, et Eestis tehakse aastas korra tuludeklaratsioon ja seega on mul ainult eelmise aasta oma. Pangakonto väljavõttega ei ole probleeme. Talle sobis ka eelmise aasta tuludeklaratsioon. Andis mulle järgmise kohtumise aja ja palus mul kaasa võtta pangakonto väljavõtte ja tuludeklaratsiooni, mälupulgal. Kodus tegin kõik vajalikud toimingud ja mõlemad olid palutud dokumendid sai mälupulgale laetud. Tuludeklaratsiooni sai ka inglise keeles, kuid pangakonto väljavõte oli ainult eestikeelne.

21 oktoober oli see päev, kui läksin panka tagasi eeldusega konto avada. Pangaametnik Dominique võttis kõik dokumendid vastu ning konto oligi avatud. Aitas ka pangalingi telefonis avada ning seadis ka selle kasutuskõlblikuks. Viimaks ta küsis, kas mul sularaha on kaasas. Esiti ei saanud aru, kas see teenus oli siis nüüd tasuline. Kuid ta kohe selgitas, et saame panna minu arvele esimese raha ja ma näen kuidas pangakonto telefoniäpis välja näeb. Mul oli kaasas ka 50-eurone rahatäht, selle pani pangaautomaadis mulle arvele ning tellis ka pangakaardi. Viimasele läksin järele nädala pärast, 28 oktoobril. Härra selgitas, kuna mul siin veel sissetulekut ei ole, pean iga kuu kandma enda arvele 600 eurot või teine võimalus oleks maksta suurt kuutasu, mäletamist mööda oli see vist 100 eurot. Loomulikult võtsin esimese variandi.

Pangateema jätkuks, unustasin detsembri lõpus kanda arvele 600 eurot. Õigemini tegin seda 30 detsembril ja see jõudis tänu pühadele minu Hispaania kontole alles 4 jaanuaril. Imestasin, et tänapäeval saab isegi lennukiga kiiremini ühest kohast teise. Tänu sellele, et ma detsembrikuus 600 eurot kontole ei kandnud, siis jaanuari esimeses pooles minu konto blokeeriti. Taas jooksin meie juba tuttava härra juurde ja palusin abi. Teatasin, et mul on nüüd autonomo tehtud, kas see aitaks hoida pangakontot avatuna. Ta lootis, et aitab ja andisn talle autonomo avamise dokumendi, mille ta sisse skännis. Pidi teada andma, kui sellest piisab ja konto avatakse või kui ei piisa, mis dokumenti siis veel juurde on vaja. Teade tuli mõne päeva pärast ja sellest dokumendist ei piisanud, kutsus mind taas vastuvõtule. Härra pangast küsis, kas ma Eestis arveid maksan või maksin. Ma ei saanud hästi selle küsimuse seosest siinse pangakontoga aru, kuid eks siin maal ongi palju arusaamatust. Küsisin, mis arveid ta silmas peab. Vastuseks sain, ükskõik – telefon, kommunaalid, rent või muud. Kuna just oin saanud kommunaalide arve, andsin talle selle telefonis vaadata. Härra oli nii agar, et saatis selle kohe minu meili kaudu endale ja sisestas panga süsteemi. Peale seda toimingut avati minu pangakonto uuesti ja siiani ei ole see enam blokeeritud. Igatahes väga huvitav on siin Hispaanias asju ajada, saab hakkama ka Eesti arvetega.

 

Oleme kohal

Üsna esimestel päevadel võtsin ühendust Irena ja Faridiga, et teatada oma saabumisest siia imelisele saarele. Koos teatega palusin ka luba neid tülitada erinevate küsimustega. Irena on imeline inimene, kes abistab kõiki nii inimesi kui ka loomi. Tal on ema juurde võetud mitu kassi ja neil on ka paar koera. Tema süda ei luba jätta kedagi hätta. Juba ette ruttavalt oli temast ja Faridist väga palju abi meie uue elu alustamisel. Kõik nii elukoha kui ka baari lepingud käisid nende käest läbi ja saime tagasi koos kommentaaridega. Saare võlusõna ongi Farid – teda tunnevad enamus kinnisvara äris tegutsevad inimesed ja mis peamine, on saavutanud usaldusväärsuse. Püüdsime seda mitte rikkuda, loodetavasti õnnestus.

Üsna kohe hakkasin ka otsima meile püsivamat elukohta, nii meile Janiga kui ka Eve-Lyle. Käisime mitmeid vaatamas, kuid siiski oli mõte jääda enam-vähem praguesesse piirkonda. Otsisin kuulutusi nii meile kui ka Eve-Lyle.

Ma tegin endale kontod kahte suuremasse kuulutusteportaali, mille kaudu kohalikud kuulutavad nii müügi- kui ka rendikuulutusi. Iga kord kui leidsin midagi uut, näitasin ka Eve-Lyle. Eriti kui see oli just temale mõeldud. Lõpuks avanes meil võimalus samas linnaosas leida pooleks aastaks oma elamine. Eve-Ly oli nädalajagu meil diivani peal, sest talle minu otsitud elukohad hästi ei sobinud. Mis on ka loomulik, ikkagi peab pikaajalise elukohaga tekkima mingi side. Meie leping sai alustatud 13.10.22 ja Eve-Lyl 21.10.22.

Meie lepingu tegemine oli üsna pingeline, mulle. Võõras keeles, võõra ülesehitusega leping. Õnneks taas abiks Irena ja Farid, kes selle üle vaatasid. Tuli ka välja, et Farid tunneb seda maaklerit, mingil määral. Läksime nende kontorisse, kus Farid talle helistas ja palus paar asja lepingus ära parandada. Peamiselt olid need punktid seotud lemmikloomaga, kuna selle kohta ei olnud lepingu esialgses variandis täpsustust. Mõne päevaga olid parandused tehtud ja ka Farid üle vaadanud. Seejärel toimus bungalos lepingu allkirjastamine. Omanikuks oli kohalik vanem härrasmees, maakleriks temast pisut noorem meesterahvas.

Eve-Ly lepingu sõlmimiseks oli vaja minne kinnisvarabüroo kontorisse. Siiani olin ainult mina suhelnud maakleriga, millegipärast Eve-Ly ei võtnud seda tegevust enda peale. Kuna mul oli juba üks etapp läbitud, siis ei olnud see ka raske ega midagi uut. Maakler Lola oli üsna klemikas naine, tegi kahemõttelisi mnalju, ise peenikeselt selle peale naerdes.

Lihtsalt vahemärkus, Hispaanias on 1-toaline korter Eesti mõistes kahetoaline. Siin arvestatakse ainult magamistubade arvu alusel. Nii ongi meie bungalow kohalikus vaates kahetoaline ja Eve-Lyl ühetoaline.

Enamus selle linnaosa komplekse olid bungalod ja mõned ka korteritega majad. Sonnenlandis on ka paar hotelli, mis on päris suured. Kui keegi vajab rahulikumat puhkust, siis Sonnenland on just selleks, eriti need hotellid. Vaiksem on ka mäe all olevates bungalotes.

Meie bungalow vaade terrassilt on imeline – ees avaneb kogu Playa de Ingles oma ilus. Meie kompleks Vista Dorada asus umbes samal kõrgusel kui Playa del Ingles. Vahele jäi Campo Internationali nimeline linnaosa.  Vaates esimesena avanes kohe meie lähedal Holiday World ehk maakeeli lõbustuspark. See kompleks oli nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Erinevad atraktsioonid, vaateratas, söögikohad ja kasiino. Ainuke miinus on sealt tulev lärm, mis tuulega jõuab otse meie akendesse. Vaateratas värvus õhtuhämaruses erinevatesse värvidesse, kuulda oli lõbusaid kilkeid. Enamus neist tundusid noorte tüdrukute kõlaga, kuid vahest ka mehisemaid elevuskilkeid.

Edasi vaadates oli näha ilusaid lõunamaa stiilis elamuid ja silmapiiril ookean. Terrassilt oli ka näha kuulsaid Maspalomase düüne ning majakat. Majaks on juba üsna eakas, ehitatud 1890 aastal, kõrguseks on 56 meetrit. Nii et valgustorn paistab üsna kaugele ja selle järgi on hea minna Maspalomase randa.

Peale enda sisse seadmist hakkasime koos mõtlema, millega siin siis hakata elatist teenima. Pinnale jäid baar ja t-särkidele printimine. Kui otsus tehtud, hakkasin otsima rendil olevaid pindasid. Nagu ka elukohaga, pidime ka selle rentima.

Tegin selle tarbeks tabeli, kuhu kandsin kõik leitud kuulutused – nende asukoha, hinna, suuruse. Hinna juures peab siin maal olema kaks lahtrit, üks igakuine rendihind ning lisaks sellele ühekordne ülevõtmistasu. Peaaegu igapäevaselt vaatasime koos Eve-Ly ja Janiga selle tabeli üle. Igal ühel oli oma arvamusi ja need said ka tabelis olevate objektide juurde kirja. Mõned said kohe kustutatud, mõnedega liikusime edasi.

Käisime igapäevaselt Eve-Lyga vaatamas nii t-särkide pindasid kui ka baare. Esialgu eemalt kuulutuste aadressidel, kui midagi hakkas silma, võtsin ka ühendust.

Teadsin juba ette, et Eve-Lyga on raske koos asju ajada, kuid saime kuidagi hakkama. Tema taiplikus ei ole nii kiire ja mõttevõime palju aeglasem. Selle eest on vahest mõtte tulemus läbimõeldum, teinekord ka liigagi detailne. Vahest lihtsalt ei ole selleks aega, et pisidetaile läbi arutada. Saime ka nendest erimeelsustest üle ja muudkui kõmpisime rendipindasid mööda.

Novembri alguses olid saarel puhkamas Elyse ja Jan-Rain. Kaks Jani on natuke ühesugused – ei ole suure jutuga, oskavad jalad maas mõelda. Jan-Rain on visanud üsna palju pikkust ja sama palju on tulnud tarkust. Kunagisest pisikesest askeldavast poisist on tulnud kahe jalaga maal seisev noormees, kelle mõttemaailm on üsna sügav ja loogiline. Ta suutis kenasti ennast välja lülittada kui selleks oli vajadus.

Gran Canaria - maandusime

 Sellel päeval kui Venemaa tungis Ukrainasse, mis on ühtlasi ka Eesti Vabariigi aastapäev, tekkis mõte – kas nüüd või mitte kunagi. Loomulikult ei olnud just see koletu sissetung Venemaa poolt peamine põhjus, vaid ajend. Kuna põen ka psoriaasi, siis just Kanaari saarte kliima teeb sellele haigusele head ja nii mõnelgi on see kadunud sootuks. Rääkisin teemat mitmele inimesele, lõpuks meid kokku oli tulemas kolm – mina, Jan ja Eve-Ly. Hakkasime pidama koosolekuid, mis tegelikkuses olid ajurünnakud. Nende raames sai läbi võetud enamus teemad: tegevus, elukoht, asjaajamised jne.

Koosistumisi oli meil iga kuu vähemalt üks kord. Enne ajurünnakuid oli minu kohustuseks valida teema ja otsida selle kohta infot. Esimeseks teemaks oli tegevus elatise teenimiseks, kuskilt peab ju raha ka sisse tulema, sest seal läheb teda meeletult välja. Enne tegevuse teema tõstatamist uurisin natuke, mida siin saarel ei ole. Tuli välja eriti eestlaste grupis, et rabarberit saab siin kauplustes üliharva. Kui hommikul poodi ei jõua, siis õhtuks sellist delikatessi enam riilult ei leia. Sellest ka minu esimese mõttena oli pakutud rabarberi kasvatamine. Muidugi põhjamaa inimesed on harjunud rabarberit kas koduaiast või maakodust peenralt või kuskilt aia nurgast võtma, vahest ka poest ostma. Tänaseks on mul olemas rabarberi kohta kogu info. Enamus infost otsisin inglise keeles. Eesti keeles on muidugi ka palju infot, aga see peamiselt hõlmab rabarberi kasvatamist Eestis. Teadagi on Kanaari saarte ja Eesti vahel suur kliima erinevus. Otsisin erinevaid rabarberi sorte, nende kasvatamise tingimusi ja kahjureid. Selle käigus selgus, et rabarber ei olegi soojamaa taim, vaid tahab vahepeal jahedas puhata, et uuesti kasvama hakata. Rabarbereid siiski soojas kliimas kasvatatakse, kuid väha ja selle kasvatuse investeering on üsna kulukas. Vajalik oleks rabarberile anda jahedamas puhata ja kasvuks on vaja väga rammusat maad. Neid mõlemat siit saarelt ei leia, vaid tuleb selleks investeerida. Muld on siin üsna kallis, sest enamus on maa mägine ja selle tõttu ka mägimullad. Mägimuld aga ei ole nii toiteainekrikas, kui me Eestis oleme harjunud musta mullaga. Nii jahedaks, et rabarber saaks talvituda, siisn kahjuks (vist ikka õnneks) ei lähe kunag. Rabarberi osas olen nüüd teadlik nii tema kasvutingimustest kui ka kahjuritest ning looduslikest kasvupiirkondadest. Kui kellegil vaja rabarberikasvatamise alustamiseks infot või kooli tarbeks, küsige julgesti!

Ajurünnaku käigus otsustasime, et rabarberiga me tegelema ei hakka. Lisasime veel tegevusi, mida me oskaks või suudaks õppida: baar, t-särkidele piltide printimine, rannas puuviljade müük, kodukohvik jne. Need neli olid peamised, millega edasi läksime. Edasistel koosistumistel lisandusid ka elamised, nende asukohad ja maksumused. Elamist käsitleval esimesel ajurünnakul vaatasime läbi minu poolt otsitud elukohad ja nende asukohad koos rendihindadega. Selleks valmistasin tabeli vormis ette kogu välja otsitu, kus kirjas nii hinnad, suurus, asukoht ja kuidas on lemmiklooma lubamisega. See oli arvatavasti alguse kõige suurem töö. Janil olid tihedad tööpäevad, ta sellega suurt tegeleda ei jõudnud nii et tegin seda ise oma töö kõrvalt. Õnneks see enamuses nii pingeline ei olnud. Eve-Ly oli vaataja rollis ehk kui üle vaatasime, oli ta kenasti kohal ja andis oma hinnangud. Põhitöö tuli siiski enne kokku istumist ära teha, et oleks midagi vaadata ja arvustada.

Elamiskohtade võrdlusel leidsime ikka päris odavaid, nii alates 300 eurosest kuurendist. Olime üsna õnnelikud ja juba mõttes tegime nendega lepinguid. Kui hakkasime aga konkreetsemalt vaatama asukohtasid, olid need ikka üsna kuskil asustusest kaugel eemal. See oleks eeldanud liiklusvahendit, ei tea kuidas on internet (Janil vaja ju tööd teha). Muidugi meele puhkamiseks oleksid need olnud ideaalsed variandid, kuid see ei olnud alguses meie eesmärk.

Maikuu (või aprilli teises pooles) kohtumisel leppisime kokku, et juunikuus viime sisse NIE taotlused. NIE on Hispaanias välismaalase isikukood. Kui tahad elada, avada pangakonto, teha lepinguid Hispaanias, peab sul olema NIE number.

NIE numbri taotluse kohta hakkasin uurima inglisekeelseid juhendeid erinevatelt lehekülgedelt. Tegin endale selle üsnagi selgeks. Jan vaatas neid samuti. Pärast tegime sellest ka ülevaate Eve-Lyle.

Lõpuks siiski võtsin julguse kokku ja küsisin Eikelt nõu. Nii saigi teoks meie videokõne, kus sain täpse ülevaate selle dokumendi hankimisest. Ta kenasti selgitas mulle, kuidas blankett täita ja mida rääkida. Peale kõnet saatis ka blanketi ning selle ingliskeelse õpetuse. Nagu kõik ametlikud dokumendid, nii oli ka see üsna keeruline. Lisaks keeruliseks teeb selle täitmise võõras keel. Kuigi õpetus inglise keeles oli olemas, on ikkagi oht, et mõnest ametliku dokumendi väljendist võib valesti aru saada.

Peale õpetuste saamist läksin Hispaania saatkonda, et kohapeal ka asja lähemalt uurida. Tallinnas Liivalaia tänaval on Hispaania saatkond ja konsulaat. Sõitsin vastavale korrusele ning ees oli kaks ust. Ühel uksel ilutses kenasti silt kirjaga Hispaania saatkond, teisel uksel juhendavat viidet ei olnud. Astusin siis saatkonda sisse. Tundus nagu oleksin sattunud kuskile tavalisse Eesti ametikontorisse. Sisse astudes vasakut kätt oli üks kuut, mis tundus olema kas turvamehe või saatkonna administraatori töökoht. Selles mitte kedagi ei olnud ja ka kuskil mujal ei näinud ühtegi hingelist. Kuudil oli ka avaus, mille kaudu said seal istuv töötaja ja klient omavahel suhelda. Selle ava ees ilutses kell, samasugune nagu hotellide vastuvõtus – vajutad ja teeb hirmsat plärinat. Ma vajutasin ja tegigi uksekella moodi tirinat. Ma lausa võpatasin selle suure plärina peale. Tagaruumist tuli välja ehmunud mees, kes ilmselgelt ei olnud eestlane, nahavärvi poolest. Arvatavasti hispaanlane, tundus sel hetkel. Täna olles nende keskel veetnud juba pikka aega, võin kinnitada, oli küll hispaanlane.

Küsisin temalt selges eesti keeles, kus ma saaksin NIE taotluse kohta küsida lisainfot. Härra eesti keelt ei osanud ja kordasin oma küsimust inglise keeles. Vastus oli lühike, minge konsulaati. Seejärel ajasin silmad suureks ja küsisin konsulaadi asukohta. Mees muigas ja viipas ust, millel ei olnud mingit kirja. Astusin sisse ja sattusin suuure eesruumiga kahe vastiuvõtuletiga ruumi. Teisel pool klaasi, millel oli väike auk dokumentide ja raha üleandmiseks, sehkendas ringi üks prillidega nooremapoolne naisterahvas. Köhisin vaikselt hääle puhtaks ja teretasin viisakalt eesti keeles, sest naine ei tundunud olevat hispaanlanna. Mul oli õigus, ta rääkis eesti keeles. Mainisin, et mind juhatati siia vastas olevast saatkonnas, kuna mul on mõned küsimused NIE taotlemise kohta. Kui pilgud võiks tappa, oleksin surnud, sest naise silmadest lendas noolterahe, mille saatel ta teatas: „Siin ei ole infopunkt, vaid konsulaat“. Ehmatusest toibudes muutusin tagasi nõukogudeaegseks inimeseks ja tulistasin tagasi, siiski viisakalt. „Kust ma siis infot peaks hankima, kui mitte konsulaadist?“. Seepeale suurte prillidega kõhna naine korra vakatas ja palus mul küsimused esitada. Peab paika ütlus, et muutu sarnaseks oma vastas oleva inimese suhtlusstiiliga ja ta kohe muudab ennast. Nii toimuski ja ma sain oma info kätte. Kahjuks aga selle infoga ei olnud mul midagi peale hakata. Nimelt mina aus eestlane ütlesin, et soovin minna Hispaaniasse elama ja kuidas ma selleks saaksin NIE taotluse esitada. Selge vastus oli, kui tahate elama minna, siis taotluse peate esitama Hispaanias. Ta seletas kenasti selle protseduuri lahti ja ma muudkui noogutasin ning tänasin.

Koju tagasi minnes hakkasin uurima, kas see kõik vastab tõele. Uurisin üsna palju ise, sest Eiket ei taha ka koormata oma imelike küsimustega. Eks tal ole oma ajaga ka muud peale hakata. Kuid ikkagi võtsin lõpuks ja kirjutasin Eikele. Sain vastuseks pooleldi huumoriga, küll sa oled ikka loll aus eestlane. Naersin nii kõvasti selle peale ja see ajab veelgi naerma.

Selgus, et NIE taotlemisel on üks nõks, mida saab kasutada ja selle abil saab selle taotluse esitada Hispaania konsulaadis mõnes välisriigis. Seda nõndanimetatud nõksu ei hakka ma avalikult kirja panema. Just kui keegi hakkab seda kasutama ja seejärel viitab minule, on mul kuri karjas. Või kui ta taotleb NIEt ja saab eitava vastuse, võib keegi lihtsalt pahaaimamatult öelda, et nii oli minu blogis kirjas. Pole seda pahandust vaja.

Nagu kokku lepitud, juunikuu alguses saime kokku, et täita ära NIE blanketid ning need seejärel viia saatkonda. Kokku sai lepitud 10 juuni ja kuna saatkond on avatud piiratud aja, alustasime hommikul. Hakkasime blankette uurima ja selgus, et interneti avarustes on natuke teistsugune kui Eike saatis. Tundus, et uuem. Praeguseks olen juba targem, mõlemad blanketid on kehtivad. Hakkasime blankette täitma. See ei olnudki nii lihtne nagu algul tundus. Mina täitsin ees ja Eve-Ly minu blanketi järgi oma. Kui oma arust olid blanketid korralikult täidetud, võtsime ette teekonna konsulaati. Astusime sisse ja õnneks ei olnud enne meid kedagi, see tähendas, et ei pea järjekorras seisma. Aga ka teisel pool auguga klaasi ei olnud ka kedagi. Ootasime ma arvan 20 minutit, keegi vahepeal piilus kuskilt, kuid ei suvatsenud klaasi taha ilmuda. Meie kolmas liige Jan oli nii nutikas, valis konsulaadi telefoninumbri. Telefon hakkas helisema, kutsus üsna pikka aega enne kui suiurte prillidega naine ennast tagaruumist kohale lohistas ja toru hargilt tõstis. Kui ta kõne vastu võttis, oli see katkenud. Ta tuli üsna ärritunult auguga klaasi juurde ja kohe teretamise järel tahtis teada meie küsimust. Andsin edasi oma NIE blanketi ja teatasin soovist see sisse anda. Naine vaatas seda üsna ükskõikselt ning teatas: „Kuidas siin saab olla Hispaania aadress, kui saatkond asub Eestis ja te olete praegu Eestis?“. Kuna ma juba teadsin, kuidas selle naisega suhleda, küsisin kohe vastu: „Kas siin peab olema minu kodune aadress?“. Vastus oli jaatav. Kuna meil tühjasid blankette kaasas ei olnud, siis lidusime minu juurde tagasi. Õnneks ei ole minu elukohta Hispaania saatkonnast kaugel.

Koju jõudes võtsime välja tühjad blanketid ja täitsime uuesti ära ning kohe uuesti konsulaati tagasi. Auguga klaasi taga oli sama suurte prillidega naine. Ilmselgelt ta tundis meid ära ja oli veel kurjema olemisega. Siiski vaatas ta minu blanketi üle ja teatas üsna rahulolematult: „Hispaanias ei hakka keegi teie käekirja dešifreerima, see tuleb esitada trükitult“. Vastasin, et see on ju trükitähtedega täidetud, see ei pidavat lugema. Võtsin kohe seisukoha, et temaga kurjustama ega vaidlema ei hakka, peast käis küll mitu lauset läbi. Olime ju just seal käinud ning ta oleks võinud kohe öelda, et parandage aadress ära ja trükkige välja. Aga mis sa teed, eks meil igaühel ole oma nõrkused. Tema nõrkus oli teisi kiusata, muidu ta ei saaks kodus korralikult öösel magada. See muidugi on minu isiklik arvamus.

Kui trükitult, siis trükitult. Taas minu juurde ja täitsime blanetid arvutis uuesti. Järgmine suurem mure oli trükkimine, kuna meil kodus printerit ei olnud. Õnneks on hea abimees google ja selgus, et trükkida saab teel konsulaati. Blanketid mälupulgale ja teele taas konsulaati, seekord printimiskoja kaudu.

Seekord võeti blanketid vastu, tasusime selle menetluskulud ja saime selgesõnalise teate: „Nagunii saate eitava vastuse, neid on sel aastal juba enamustele saadetud. Kuid vastus tuleb teile kuni kahe kuu jooksul“. Me ei teinud sellest välja ja tänades marssisime uksest välja.

Hispaanias on küll inimesed väga toredad ja lahked ning aitavad sind igal sammul. Aga see noor suurte prillidega naine ju ei olnud hispaanlane, vaid lihtne kuri ja õel eestlane. Ma saaks aru, kui konsulaadis oleks olnud pikk järjekord ja ta oleks väsinud, aga seal ei käi eriti massiliselt inimesi. Ka oleks aru saanud, kui ma esimesel korral käisin, neiul lihtsalt paha tuju ja vaja see teiste peal välja elada. Võib olla oli ülemus idioot ja kiusas teda. Aga kõik korrad olla selline suurte prillidega kuri ja õel inimene, siis on ikka lastetoas midagi valesti tehtud. Ju ta teisiti ei oskagi suhelda.

Juiunikuu lõpust vaatasin igapäevaselt oma e-posti ja 5 juulil sain Hispaania konsulaadist kirja, millele oli lisatud NIE positiivne vastus. Vastuses oli olemas pitsat, allkiri ja välismaalase isikukoodi number. Andsin sellest kohe ka Eve-Lyle teada ja ta oli ka just selle teate lahti teinud.

Sellega oli meie esimene takistus ületatud. Järgmiseks takistuseks on kassiga tegelemine, sest ega Triibik ei saa kuskile ula peale jääda, ikka tuleb kaasa. Selleks hakkasin konsulteerima kõutsi arstiga ja ta lubas selle teema peale mõelda. Kuna lend oli alles 5 oktoobril, oli kassi rahustamise katsetamisega aega.

Septembri alguses hakkas Triibiku ette valmistamine pikaks lennuks. Kuna just kevadel vahetasin autot ja uus auto kassile ei meeldinud, tekitas temas palju stressi, oli talle määratud rohtu hea katsetada. Esimene medikament, mille kassile manustasin ei tekitanud temas mingeid rahunemise märke. Ta ikka tiirles autos ringi, vahest isegi andis häälekalt teada oma arvamusest sellisest pisikesest autost. Andsin sellest ka loomaarstile teada. Ta lubas veel mõelda ja nii ühel päeval läksin järgmisele rahustile järele. Andsin kassile  sisse ja autosõit hakkas pihta. See rohi oli juba parem, kass oli palju rahulikum, kuid siiski veel tegi häält ja ronis ka sõidu ajal sülle. Andsin taas arstile teada. Seekord doktor teatas, siis on hästi. Lubas pisut kogust suurendada, kuid uut katsetust sellega läbi ei teinud.

Septembri keskel sain lennufirmast teate, et meie broneeritud lennul vahetati lennukit ja selles lemmikloomi transportida ei ole võimalik. Lennu vahetada samaks päevaks ei ole võimalik, vaid ainult järgmise päeva lennule. Selliseid olukordi ikka juhtub, kuid alati tekitavad pingeid. Eriti kui pead vastutama ka teiste eest. Lend oli planeeritud läbi Amsterdami. Broneerisin lennujaama lähedale hotellitoa ja küsisin naljaviluks, kas neil kassi liivakasti on laenutada. Teades juba vastust ette, muidugi ei olnud. Hakkasime Janiga koos otsima lemmiklooma poode lennujaama ümbruses ja ka vaatama nende sortimenti. Palja toiduga ei oleks Triibik nõus olnud, kuigi see talle vast kõige tähtsam. Kuskile tuleb see toit ja vesi ka väljutada.

Saatsime Eve-Ly check-ini sissepääasu juurde. Ta arvas, et saab kenasti hakkama ja me hakkasime otsima bussi hotelli juurde. Just Triibikule mõeldes tahtsime kiiremini jõuda rahvasummast eemale hotelli, kus ta saab rahulikult ilma suminata nuuskida ja magada. Bussiga hotelli jõudes majutusime ja ma hakkasin otsima uuesti lähimat lemmikloomapoodi, kus on ka kassidele mõeldud tualette ning liiva müügil. Leidsin ja põrutasin kohe taksoga sinna. Oleks bussiga hakanud ekslema, oleksin ma arvan veel Amsterdamis.

Pissumaja, liiv ja toit olemas, tellisin takso ja tagasi hotelli. Vahpeal jõudsin ka pagaripoest läbi käia, mis oli lemmikloomapoe kõrval. Otsisn tundmatuid saiaksei, kaks sollast ja kaks magusat. Nii ma arvasin ja õnneks ka oli. Kuna hollandi keelest aru ei saa ja pagaripoes olnud müüja peale selle keele midagi muud ei osanud, võtsin saiakesed välimuse järgi. Tädi küll oli väga lahke olemisega, kuid sellest ei piisa arusaamiseks, aga kõik lõppes kenasti.

Tagasi hotelli, Triibikule süüa ja seadsime ka pissumaja üles. Siis hakkas kõht tühjaks minema. Käisime all vaatamas, kus enne paistis mingi buffee taoline toitlustus olevat. Arvasin, et see on hommikusöögiks ja nii see ka oli. Kõrval hotellil oli suur silt peal, andes teada restorani olemasolut. Seadsime sammud sinna. Muidugi oli restoran kinni. All vastuvõtu juures oli mingi poekese moodi asi, kus oli võielibu ja jooke. Läksime üles, kus siltide juhendamisel peaks olema ka buffee. See oli täitsa olemas ja päris suur. Seda aga ei saa öelda sealse valiku kohta. Kui mäletan hästi oli olemas kaks erinevat sooja toitu, paar salatit ja mingid magusad saiakesed. Natuke saime keha kinnitada, abiks seegi. On millega oma hotelli veearveid tõsta.

Hommikul hotellist välja registreerides andsin vastuvõtu noormehele teada, et nüüd neil on olemas ka kassile mõeldud tualett. Kui ärgmised küsivad, saate neile sellest teada anda. Poiss jäi mind suurte silmadega vaatama. Ta sai aru küll, sest see sama poiss majutas meid ka hotelli, kus küsisin üle, kas neil ehk ei ole tekkinud kassi tualetti.

Mul oli auto Gran Canarial ette ära broneeritud. Enne lendu lisasin juhina ka Eve-Ly kuna ta saabus saarele ju päev varem. Eve-Ly andis teada, et ta sai auto ilusti kätte ja on teel meie ööbimiskoha poole. Ööbimiskoha seiklustest kohe varsti täpsemalt, puhas närvide mäng, mis siiski lõppes hästi.

Eve-Lyga oli kokkulepe, et enne kui ta meile lennujaama vastu tuleb, käib lemmiklooma poes ja ostab Triibikule vajalikud tarvikud ja süüa. Võtsin kaupluse kodulehelt pildid ning panin nimekirja kogustega kokku. Eve-Ly oli nii armsasti nende kõikide asjadega vastas ja Triibikul hakkas siis mõnus suvi.

Elamiskoha broneerisime algul 2 nädalaks, et selle aja jooksul leida endale pikaajalise rendilepinguga elukoht. Kuna mei olime enne selles väikeses kanaarimajakeses ööbinud, oli Eve-Lyl tee enam vähem tuttav. Kuid sellest kahjuks ei piisanud, sest tema kohale jõudes oli majake pime ja pimedaks see jäigi. Kuna ma bronnisin, siis tundsin ka vastutust, et ta saaks ikka kuskil voodis magada, mitte autos. Hakkasin pommitamaalguses majutuse omanikku, kuid see telefon oli välja lülitatud ja selliseks ta jäigi. Seejärel kõned bookingu kõneskeskusesse. Ka nemad ei saanud omanikuga ühendust ja vabandasid selle inetu juhtumi tõttu. Meie pika vestluse tulemusel booking siiski maksis kogu selle raha tagasi ja pidi ööbimiskoha omanikuga ise edasi suhtlema. Eve-Lyle broneerisin esimeseks ööks ühe ööbimiskoha Playa del Inglesi keskuses. Selle leidmisega oli tal üsna suuri raskuseid, kuid lõpuks siiski leidis selle õige ukse üles. Pärast tuli välja, et see on üsna kallis ja ilus gay-hotell, kus tolereeritakse ka heteroid ja naisi. Samal ajal kui ma tegelesin ööbimiskoha otsimisega, olime Eve-Lyga üsna palju ühenduses. Ta rõõmsalt teatas peale hotelli sisse saamist, kui mõnus oli sõita suurel teel kiirusega 130. Ma ei tea kui õige see on, sest peale seda suurel teel ei ole ma temal sellist kiirust näinud, pigem ikka alla 100. Aga ma ei hakka seda ka ümber lükkama, sest mind ei olnud seal, tuginen varasematele ja hilisematele vaatlustele. Peale seda broneerisin ka uue ööbimiskoha meile kõigile kolmele alates järgmisest päevast, aadressi saatsin ka Eve-Lyle. Teavitasin ka bungalow omanikku, et sisse tuleb registreerima keegi teine, sest ma jõuan alles õhtul. Kõik sujus ja laabus ning seal me oma esimesed nädalad veetsime.

Ikka ei ole halb ilma heata. Selgus, et meile hakkas uue ööbimiskoha ümbrus väga meeldima ning pikaajalise elukoha leidsime samuti samasse piirkonda. Selle Maspalomase linnaosa nimetus on Sonnenland. Tuleb see siis saksa keelest ja tähendab päikesemaad.

Gran Canaria Tere baar: Kanaari saartesse armumine

 Siit hakkab peale minu järjejutt Gran Canariale jõudmisest ja siinsetest tegemistest.

Esimesena natukene Kanaaride ajalugu minu elus. Jõuan ka üsna pea Tere baari tegemisteni, kuid enne seda on veel palju kirjeldada siinset elu ja asjaajamist. 

Kanaari saartesse armumine

Alustan tegevuste, emotsioonide ja plaanide esitamist juba kaugemast ajaloost, sest sealt sai alguse Kanaaride armastus. Peamisteks armastuse alusteks olid kliima, siinsed inimesed, toit ja joogid. Erilist tähelepanu pälvis ainult siin saada olev kohv: Barraquito (loe: barrakito). See on kohv, mis on magus ja sisaldab alkoholi. Nimelt kõigepealt pannakse tassi põhja magusat kondenspiima, seejärel liköör, millele valatakse peale kohv. Kõige peale pannakse kas vahukoor või piimavaht, mis puistatakse üle kaneeliga. Barraquitos peab alati olema väike tükk kas laimi või sidrunit. Esimest korda jõin seda kohvi Tenerifel 2007 aastal. Maitses nii väga, et jõin kohe mitu tassi järjest. Loomulikult peale neid mitmeid tasse hakkas see ka pähe...järgmised korrad piirdusin ühe tassi Barraquitoga.
2006 aasta lõpus õnnestus mul elus esimest korda  mingigi loteriiga võita ja auhinnaks oli ühe sel ajal toimetanud reisibüroo 5000 kroonine kinkekaart. Loosimine toimus ühes Tallinna ööklubis, mis tänaseks on suletud. Minu hämmastus oli suur, kui loosimise tulemuste avaldamisel hüüti minu nimi. Sõbrad, kellega seal olin, õnnitlesid ja pidu võttis veel hoogsamad tuurid. See võit oli nagu ette määratud, sest ilma selleta ei oleks ma järgmisel aastal tenerifet külastanud. Kuna mul sel hetkel hea sõber töötas Tenerifel, sai otsus kiirelt tehtud ja lennuk väljus 2007 aasta veebruaris. See oli ka minu esimene nii pikk lend ja üksinda, ilma suurema seltskonnata nagu edaspidi sai Kanaare külastatud. Varasemalt olin 90-ndate lõpus käinud korra soojamaa reisil Küprosel. Seltskond oli vahva ja meil oli nii lõbus kui ka mõnus – päevitus, sooja veega meri ja huvitavad söögid. Selle reisiga väike hirm oli sees, aga see oli pigem ehk ärevus pika lennu ja minu jaoks eksootilise asukoha ees. Sinna jõudes selgus, et minu kohaloleku ajal toimub ka karneval. See oli eestlase vaikse ja rahuliku eluga harjunud inimesele täielik eksootika. Eredalt on meeles Puerto de la Cruzi tänavatel jooksvad mehed kontsakingadel. Seda vaatepilti soovitaks iga kell kõigile, südamest naer on garanteeritud. Mõned kingad on lausa selleks puhuks ekstra valmistatud – siinsed inimesed näevad karnevali nimel palju vaeva. Enne jooksu algust tehakse laval iga osaleja esitlus. Tutvustatakse osalejat ja tema kingasid – kas on ise valmistatud või ostetud.
Samuti oli karnevali raames suur rongkäik, kus nii tantsiti kui ka niisama kõnniti uhkete kostüümidega. Kahjuks on mul selle jäädvustused kuhugi kadunud, muidu lisaks siia ka mõne pildi. Mitme sõbraga oleme ka edaspidi karnevalil käinud nii Tenerifel kui ka Gran Canarial. Melu on olnud igati tore ja kaasakiskuv. Tenerifel sai kunagi isegi soetatud karnevali tarvis parukad. Minul muidugi oranži värvi ja see peaks isegi maal alles olema.
Tenerifel sõitsin ka esimest korda autoga väljaspool Eestit – liikluskultuur on siin parem kui kodumaal. Õnneks võtsin väikese auto, millega on sealsetel kitsastel teedel palju mugavam sõita. Kui hakkasin selle pisikese pupsikuga üles El Teide poole sõitma, oli see ikka paras katsumus – nagu teeks taas kord sõidueksamit. Pidur ja sidur olid kogu aeg töös, sest ega autosid tuli vastu ja tagant samuti. Mäletan, et tegin ühes väikeses linnakeses peatuse. Peatuse ajal ostsin endale ühed oranžikad jalanõud. Need said ära visatud 2021 aastal, nii kaua pidasid vastu.
See oli esimene kord siin kevadesaarte ühel saarel ja ma koheselt tundsin sellega suurt sidet. Inimesed on saartel üllatavalt lahked, Eestis sellist abivalmidust naljalt ei kohta, just võõraste inimeste poolt. Muidugi on erandeid mõlemal pool, ka siin on kohatud õelat ja kadedat suhtumist. Sel hetkel tunned ennast nagu oleks kodumaal ainult ilm on palju soojem ja vihma ei saja nii tihedalt.
Peale 2007 aasta Tenerife külastamist olen Kanaaridel olnud peaaegu igal aastal kas korra või kaks. Läbi on käidud kolm saart – Tenerife, Gran Canaria ja Lanzarote. Kõik kolm saart on kliima poolest küll sarnased, aga elurütmi ja maastiku poolest täiesti erinevad. Peale 2007 aasta üksinda reisimist on olnud seltskonnaks alati toredad sõbrad: Riho, Annely, Kaia, Martin ja viimastel kordadel Jan ja Evi ja Eve-Ly. Riho ja Annelyga on tehtud Tenerifel erinevaid kelmustükke. Mäetan ühte korda, kui olime siia saarele taas tulnud ja sellest Eikele ning Olavile ette teada andnud. Meie lemmikuks oli saanud saarel müüdav Oro Cava vahuvein. Neid vahuveine oli kolm sorti: magus, poolkuiv ja kuiv. Meie lemmik sellel ajal oli poolkuiv. Annely andis muidugi Olavile teada, et me tuleme ja hirmsasti tahaksime kohe Kompassis seda imelist Cavat juua. Kui Kompassi uksest sisse astusime, siis saime muidugi hea sõõmu naerda. Olavi nimelt on sellise väga hea ütlemisega ja oskab alati teiste tuju heaks teha ning naerma ajada. Täpselt sama on ka Eikega, kuid teda sel momendil Kompassis kohal ei olnud. Olavi nimelt andis teada, et käis paar päeva tagasi lähedal asuvas poes ja seal oli Oro Cava otsa saanud. Ta oli poe personalile teatanud, kui te ei taha lähipäevil riigipööret, siis palun tellige seda kiiremas korras. Meil muidugi oli sellest nalja kui palju. No teades meie seltskonda, siis just riigipööre vast ei oleks päevakorras olnud, aga kaupluse töötajatega sisutihe arenguvestlus kindlasti, mis ehk oleks kujunenud riigipöörde mõõtu vestluseks.
Tenerife on enamuses kiirema elutempoga saar. Turiste on väga palju ja lennukid maanduvad kahes lennujaamas. Tenerifel asub ka Hispaania kõrgeim mägi, El Teide vulkaan. See on ka kogu Kanaari saartel ainuke koht, kus võib talvel lund näha. Mingil aastal sõpradega auto rentides, et teha saarele ring peale ning käia ka El Teide jalamil, oli kahjuks tee kinni. Sel ajal veel hispaania keele oskust ei olnud, et lugeda täpsemalt selle põhjust. Alles pärast kuulsime Eike ja Olavi käest, et öösel oli ootamatult lumi maha sadanud. Kuna saartel ei ole autodel talverehve, siis lihtsalt pannakse inimeste turvalisuse huvides tee kinni. Meie kurbus oli muidugi suur, et ei saanud külastada vulkaani jalamit. Lumi meid põhjamaalasi ju ei oleks seganud, seda saab kodus mitmeid kuid koristada.
Gran Canaria on elurütmi poolest Tenerifest natukene vaiksem. Lennujaamu on üks, peamine peatuskoht on saare lõunaosa. Kogu elurütm on seatud üles turistidele. Lund saarel täheldatud ei ole. Kuid selle eest aastal räsivad saart metsapõlengud. Enamasti on need tekitatud inimeste poolt. Viimane suurem oli mäletamist mööda 2017, mis uurimise tulemusena sai alguse inimese poolt maha visatud suitsukonist. Sa võid seda proovida kustutada, kuid kui mõni säde juba samblasse poetub, võib olla suur kuri käes. Turistid enamuses peatuvad saare lõunaosas. Playa del Ingles on rohkem suuremate pidutsejate lemmikpaik. Linnad jaotuvad ka rahvuste vahel. Näiteks Playa del Ingelsis on rohkem sakslasi, soomlasi ja muidugi ka teisi rahvuseid. Puerto Ricos on rohkem inglaseid, norrakaid, soomlasi ja ka muidugi teisi. Enamusel neil on ka omad baarid ja söögikohad, kus pakutakse kodumaalt tuttavaid roogasid. See muidugi oleneb inimesest, kas ta tuleb otsima uusi naudinguid ja maitseid või on väga oma koduses kinni ja soovib seda ka kodust kaugemal nautida.
Lanzarote on eelmistest saartest väiksem ja seetõttu ka üsna tuuline. Sarnaselt teistega on ka Lanzarote vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud. Elurütm sellel saarel on rahulikum kui eelmisel kahel. Lanzarote on oma olemuselt tasasema pinnasega, mis põhjustab ka suurema tuulisuse. Saarel on samuti palju vaatamist ja seiklemist. Mäletan, et saare kuulsaim rand on Playa de Papagayo. See on küll huvitav rannake kuskil suurasustustest eemal rannikukaljude vahel. Kohapeal on ka restoran ja baar, kus saab nautida nii süüa kui ka külmasid jooke. Sinna jõudmiseks peab aga turistil olema auto, sest tee sinna viib mööda rahvuspargi konarliku kruusateed. Enne parki sisenemist on ka nn piirikontroll, kus peab maksma rahvusparki sisenemise maksu. Kui õigesti mäletan, oli see 3 eurot. Käisime seal ja vist kastsime ennast ka vette. Kuid ei näe ühtegi põhjust see seiklus uuesti läbi teha – rappud autos, siis maksad veel selle rappumise eest. Kohale jõudes ootab külastajat imepisike rannaosa kaljude vahel. Siiski au Lanzarotele, kus on selline rand kuskil saare nurgas üles töötatud ja turistidele meelepäraseks tehtud.