Viu ja politsei

Jun. 12, 2016

Jun. 12, 2016

Mets

Plaanisin mõned päevad tagasi minna metsa ja valisin välja Valgejärve matkaraja RMK lehelt. Valgjärv, mis asub Valgjärve maastikukaitsealal Nissi vallas. Lugesin raja tutvustusest, et pikkus on 6,5 km (mis minul muutus enneolematult mitu korda pikemaks), rajal on ka hundiaed. Ma ei saanud sellest aru - tegi kõhedaks, aga ennast peab ju ületama ja valisin siiski just selle raja. 

Jõudis kätte laupäev ja magasin usinalt kõhu täis. Enne lõunat rääkisin messengeris Kaiaga juttu ja uurisin, kas läheksime õhtul Anne Veski kontserti kaema Grillfestil Pärnus. Kaia oli aga veel Antslas ja arvatavasti ei oleks jõudnud. Kuulsin Kaialt, et Martin oli eile väljas käinud ja arvasin, et kui ta ikka eluvaimuga, tahab ehk metsa kaasa tulla. Martinile helistades ta isegi esimese nõrkusehooga arvas, et tuleb, aga lõpuks loobus. Ette rutates - Martin tuli metsa, peaaegu metsa, aga palju hiljem kui mina läksin.

Vaatasin siis telekat ja molutasin niisama, kui hakkas kell jõudma 13 ringi. Mõtlesin, et mis peaks metsa kaasa võtma - nuga, sääsetõrje, akupank ja jppe. Jope ja nuga said kotti kohe pandud ja siis veidi söödud. Seekord metsa võileiba kaasa ei võtnud. 

Kella 14 ajal istusin autosse ja seadsin navigaatori juba eile õhtul otsitud sihtkohta - Valgejärve matkarada Nissi vallas. Sõit hakkas - peale läks klassikaraadio, et saaks mõelda ja nautida head muusikat.

Sõit kulges mööda Haapsalu maanteed, läbi Keila, Vasalemma, Padise ja teiste ilusate kohtade. Teel vaatasin losse, et tagasi tulles peaks neist ka mõned klõpsud tegema.

Navigaator suunas mind suurelt teelt kruusateele ja lõpuks täiesti metsateele. Mõtlesin sinna keerates, hea et ma Jeepi muretsesin, kuigi sain seda teed ka õhtul Škoda tagapingil sõita. Oli vahe küll, mitmes mõttes.

Järsku metsateel märkasin, et tee äärest põõsaste vahelt tõusis lendu suur lind - vaatasin kas kanakull, aga ei, see on veel suurem. Ma ei ole kindlaks lindu teinud, aga eks ta üks viuline ole. Suur ja uhke, jäi mind puu otsast jälgima. Tegin autoakna lahti ja klõpsisin sellest uhkest iludusest päris mitu pilti.

Sõit jätkus kuni kohani, kus edasi autoga ei pääsenud - keelumärk oli ees.

Tulin autost välja, kott ja fotokas kaasa, minek hakkas. Tuju oli hea, metsas ju alati värske õhk. Pisut vihma tibutas, aga see ei häirinud. Riietuseks oli pikkade varrukatega pusa, mille peal vest, püksteks hallid dressid ning jalanõudeks matkasaapad.

Kõndisin mööda rada ja klõpsisin pilte. Tee ääres oli mitmeid sipelgapesi - üks suurem ja uhkem kui teine. Metsas sahises tuul...ma ei osanudki midagi karta. Kui eelmine kord kartsin karu ja hunti, siis seekord lootsin, et ma ehk kohtan mõnda metslooma. Kahjuks ei alguses ega ka pärast - pärast etteruttavalt tegin lärmi ja just selleks, et ma ei tahtnud nendega kohtuda.

Jõudsin teel oleva püstkojani, mille kõrval oli ka üks puudest ehitis, kõrval infotahvel. Lugesin seda ja sain teada, et just selline näebki välja hundiaed, kuhu siis vanasti pandi sisse hundile peibutis. Aedik oli nagu labürint - kuid ilma väljapääsuta. Lugesin infotahvlilt, et vanasti oli selles metsas elanud ka inimsööja hunte, kes olid lapsi murdnud. No teadagi, hakkasid mul kepsud värisema ja mõni aeg olin eriti valvel. Ei tea, kas ma ei saa oma vanusest veel aru või on juba asi sealmaal, et puha nõrdrameelne. See kõik oli ju vanasti....

Astusin ka püstkojasse sisse. Sees oli lõkkekoht, kus saaks grillida, puupakud istumiseks ja diivan. Uurisin seda diivanit esialgu eemalt ja miski tundus imelik - heinakõrred ripuvad diivanist välja. Võtsin ennast kokku ja astusin lähemale - esialgu oli selline tunne nagu see olekski see hunt, kes lapsi murrab. Diivan oli heledat värvi ja tundus kaugelt nagu oleks hästi pehme - tehtud aga oli see savist, milles siduvaks materjaliks hein või põhk. Istusin kohe peale ja tegin ühe suitsu. lõkkeplatsile sain visata ka kõik oma suitsukonid - metsa ma niisama neid maha ei visanud - tubli, areng vist!

Suits tõmmatud, asusin edasi teele. Leidsin sildi, kus juhatatakse allika juurde. Muidugi tuli ka see üle vaadata, proovisin ka vett juua. Maitses hea, aga selline metsaraba maitse. Siiani elus, seega kõlbab juua.

Minnes tagasi suurele rajale, liikusin edasi. Klõpsisin pilte, meenutasin fotokursuselt juhendamisega saadud nippe. Mõni pilt tuli isegi välja. Aga eks see olegi nii, et teed 100 pilti ja sellest heal juhul 10 on väga head.

Jõudsin Valgejärve matkaraja sinna punkti, kus on ka RMK lõkkeplats, Valgejärve äärde. Parklas oli 3-4 autot. Vaatasin järve, klõpsisin ja heitsin pilgu kellale. Kuna ma pidin Krati juurde tulema, arvasin, et nüüd on õige aeg hakata tagasi minema. Vaja asjad kokku panna, süüa osta ja siis minna kassile seltsiks. Mõeldud tehtud.

Keerasin seljaga järve poole ja seisin mõttes - kas lähen sama rada tagasi või lõikan. Matkarajal oli viit järgmisele matkarajale, mis arvatavasti oleks viinud mind teise järve äärde, kuhu ma oma auto jätsin. See oli kuskil poole peal ehk ma oleks pidanud pool rada tagasi kõndima, aga kell oli juba kuskil 17. Otsustasin, et ei, teeme seiklust ja lõikame. Otse järve äärest üle tee nägin väikest sihti metsas ja asusin seda teed sammuma. Siht oli algul väga hea läbitavusega, kuid mida edasi, seda läbimatuks ta muutus. Mingi hetk täielikus võpsikus ma enam ei saanud aru, kuhu ma pean minema, suundusin madalast võpsikust kõrgemate puudega metsa - seal oli kergem liikuda. Panin suitsu ette ja võtsin telefoni välja, esimest korda peale tatsamise alustamist. Nagu sisetunne oleks andnud käsu, vaata palju veel akut on ja võta lahti kaart. Akut oli kuskil 40% ringis, muutusin pisut, õige pisut ärevaks. See tundus mulle liiga vähe. Ja siis meenus mulle, et ma ei pannud kaasa akupanka ega sääsetõrjet. Loll on loll olla.

tegin lahti GoogleMapsi ja vaatasin kus ma olen - oh polegi hullu, teise järve äärde on ainult otse minek. Olles kõige rõõmsam, asusin teele. Mida aga ei tulnud, oli järv. Vaatasin mingi aja peale uuesti kaarti - see näitas, et ma olin pisut liikunud sellest kohast edasi, kus ennist olin. Otsustasin, et nüüd liigun telefonil kaarti vaadates. See muidugi sööb akut, aga sellega saan kiiremini kohale. Otsustades palju ma eelmisest järvest juba olin eemale kõndinud kaardi järgi, võtaks see miski pool tundi kuni kolmveerand. 

Jõudsin ühe raielangini ja korraks lõi pähe, et siit  peab ju tee kuskile välja viima - kuidas need puud siit siis välja saadi. tegin suitsu ja otsustasin - kas otsin selle väljapääsu või lähen edasi järve suunas. Otsustasin, et lähen siiski selle järve suunas, mille lähedal oli mu auto. Suits tehtud ja minek. Kes on raiesmikul kõndinud, see teab, kui raske see on. Eriti veel, kui jalad on täiesti märjad - vesi lirtsub jalanõudes, püksid pon peaaegu puusadeni läbimärjad, higi voolab mööda selga. Vett oli mul kaasa pool liitrit võetud ja sellest oli ka kuskil pool ära joodud. Veel ei olnud märkigi minu mõtteis, et ma võin olla eksinud - kaugel sellest. 

Suundusin raielangilt taas metsa. Telefon ees teed näitamas. Kes rabametsas käinud, teab kui raske see on. Igal pool mättad, vesi, kidurad puud. Kuna mu jalad olid nagunii juba märjad, siis ma enam sellest ei hoolinud - eesmärk oli autoni jõuda. 

Keset metsa jäi ette üks mudsena paistev väike väli, proovisin peale astuda. See kandis kenasti ja oli peaaegu kuiv. Eks see oli selle kuiva aja tulemus. Kuigi vahepeal kallas vihma, siis päris puude alla see isegi peaaegu ei jõudnud. See koht oli igatahes kuiv.

Vaatasin kogu aeg kaarti telefonil ja tundus, et ma käin mingit ringi nagu ühe koha ümber. Seda tõendas ka see, et ma jõudsin natukese aja pärast selle raielangi juurde tagasi. Panin jälle suitsu ette ja istusin ühe kännu otsa. Kordasin endale, et paanikasse minna ei tohi, see kaotab kogu selge mõtlemise. Tegin väikese analüüsi, et kuidas ma nüüd siia tagasi sain. Arvasin, et see oli padrikutest ümber põigeldes, kus ma kaotasin suuna ja ega telefonis kaart ka kohe ei näita, et oled vales suunas teel.

Võtsin jälle raielangi äärest suuna auto suunas ja hakkasin astuma. Ikka üle mätaste ja veelompidest läbi. Nüüd otsustasin, et ragistan läbi padrikute, et mitte suunda kaotada. Järsku metsa all oli ees eelmisele sarnane mudasena paistev nii kahe meetrise läbimõõduga endine lomp. Astusin julgelt sisse ja minu ehmatus oli suur, kui see endine mudane lomp osutus laukaks ja ma vajusin põlvist saadik sisse. Siis tuli meelde koheselt mida teha - kohe pikali ja õnneks kallas oli kohe lähedal ja sain okstest kinni. Kuskil minut hirmu ja olin kindla maa peal tagasi.

See moment ehmatas mind tõsiselt ära. Kõndisin natuke laukast eemale ja seisin puu all mõeldes - mida teha. Kindel on nüüd see, et ma olen totaalselt eksinud ja ma ei leia väljapääsu selliselt rapsides. Vaatasin telefonil kaarti, olin ikka peaaegu samas punktis, telefonil oli väga nõrk levi peale kauba. Ja kui ma vaatasin akut, siis see oli ainult 30%. Väike paanikaalge tuli sisse - panin veel suitsu ette.

Poole suitsu pealt tuli otsus - helistan Martinile. Vähemalt keegi on siis teadlik, mis toimub ja kus ma olen. Seletasin asja ära, Martin rahustas ja tundus mulle ka ise väga rahulik. Ma muutusin ka rahulikumaks. Andsin Martinile teada, et kui ma paari tunni jooksul talle ei helista, siis teadku, et ma olen eksinud ja metsas. Andsin ka teada, et ega mul telefonil ka aku juba alla poole täis.

Tegin veel ühe suitsu - vähemalt seda ma olin kaasa võtnud terve paki. Ja siis tuli otsus, et helistan hädaabinumbrile. Vastas väga konkreetse ja rahuliku häälega proua. Seletasin talle olukorra ära ja andsin ka googleMapsi kaudu oma koordinaadid. Proua helistas natukese aja pärast tagasi ja andis teada, et ma pean kirdesse minema. Arutlesin koos prouaga, et puudel sammal kasvab põhjapoole, seega seljaga puu poole, peaksin natuke paremale hoidma. Laadisin telefonis alla ka kompassi...aga no mis sa lolliga teed - laadimisest ju ei aita, seda asjandust peab oskama ka lugeda. Ja ma muidugi ei osanud. Nüüd oskan....

Hakkasin siis liikuma selles suunas, sinna oleks jäänud see järv, kuhu ma matkarajal olles jõudsin, ehk sealt oleks tulnud minna mööda rada tagasi auto juurde.

Teel olles jõudsin taas ühte võpsikusse, kus oli kunagi siht olnud - ümber olid kõrged puud ja terve pikk rada olid madalad põõsad vaheldumisi kunagi autode poolt tehtud rööbastega, kus oli üsna palju vett. Nägin järsku mingit onnikest, pisikest - ise arutledes, et mis see võiks olla. Kuna põõsad olid veel ees, siis täielikult seda ei näinud. Kiirustasin selle poole, et miskit peab siin olema - metssigade söötmiskoht. Maas oli kartuleid - nälga ma ei oleks jäänud :). Kuna mul ei olnud mingit tahtmist seaperega kohtuda, siis andsin jalgadele valu.

Minu üllatus oli suur, kui ma olin taas sellel lagendikul, kus ma olin juba kaks korda olnud. Siis ma korra muutusin nukraks ja otsustasin, et tahan nutta. Enne kui ma nutma hakkasin, mõtlesin, et kuidas see aitab. Ma ei leidnud sellele küsimusele vastust ja nii see vesi minu sisse jäi.

Sain sõnumi Kaialt, kus oli küsimus, kas kõik korras. Ma ei vastanud, et ei ole - lihtsalt helistasin 112 ja 10% akut alles. Kaia vastu: tuleme ka kohale, millele ma vastasin sel hetkel tõsiselt, aga tänaseks teeb nalja: Kuhu, ma ei tea isegi, kus ma olen. Lisades, et politseil on mu koordinaadid olemas.

Olin lagendiku ääres puu all, sest vihma hakkas sadama, õnneks mitte suurelt. Helistasin uuesti hädaabinumbrile ja palusin neil vaadata, kas ma olen õiges suunas liikunud. Seekord võttis vastu teine proua, kes oli eelmisest palju saamatum (vabandust, aga nii see oli). See proua ei saanud esialgu millestiki aru. Oli selle juhtumiga kursis, aga kui ma hakkasin talle oma koordinaate ette lugema, hakkas ta mulle mingeid minuteid ja sekundeid rääkima. Ma ütlesin väga konkreetselt: hea proua, ma ei saa sellest aru, kuulake mind ja pange selle alusel kirja kõik minutid ja sekundid, mul on telefoni akut alles alla 10%. Proua kuuletus ja pani kirja ning ühendas mind politseiga. Rääkisin seal vastanud noormelehel kõik ära, oli tulemus palju usutavam kui hädaabinumbrilt. Lugesin ka politseile ette oma koordinaadid ja teiselt poolt toru, kuskil soojas istudes, tuli korraldus, et ärge liikuge edasi, püsige seal, välja saadetakse patrull. Algul mõtlesin, et mis mõttes ma ei või edasi liikuda - kuid kohe ka mõistus selgines - ma ju andsin koordinaadid, siis need ju muutuvad ning olin teatanud, et mul hakkab telefoni aku tühjaks saama. Politsei palus mul telefon soojas hoida, siis kestab aku kauem. Mis te arvate, kuhu ma selle siis panin, muidugi püksi, lootes, et seal on kõige soojem. No eks ole ka, kui ülejäänud keha juba külm, siis seal on ikka viimane soe koht!

Politsei helistas mingi aja pärast mulle, et kas ma signaali kuulsin, patrull oli signaalitanud. Ma muidugi ei kuulnud midagi. Politseist sama noormees teatas ka mulle, et ma olen mingi järve kaldal - nime ma ei mäleta. Ma vaatasin veel korra ringi...kas tõesti vett ei ole, no ei olnud. Nii ka teatasin talle. Mille peale ta vastas, need koordinaadid mis teandsite, viitavad, et olete selle eimäleta järve kaldal - millele ma juba konkreetsemaks muutudes vastasin, et ma ei ole järve kaldal. Ma ju ometi näeksin vett. Teadsin, et mul on ümber üks järvistu ja üks järv, kuid mitte nii lähedal, et ma neid näeks, läbi metsa.

Siin raielangil tuli mulle meelde sääsetõrje, sest kui vihm jäi üle, ründasid mind liialdamata kogu selle metsa sääsed. Tegin jälle suitsu, kuid vaatasin, et veel on 5 suitsu. Pean midagi välja mõtlema - murdsin pihlakalt oksad ja hakkasin sellega neid vereimejaid eemale peletama. 

Mingi hetk leppisin olukorraga ja ma ei oleks seda oodanudki, minus hakkas tagasi tulema see poiss, kes terve lapsepõlve metsas hulkudes veetis ja kunagi ära ei eksinud. Need metsad olid palju suuremad kui see, kus ma nüüd raiesmikul seisin ja ootasin oma saatus näpunäiteid.

Otsustasin teha lõkke - korjasin metsa alt kuivi puid, proovisin neid alguses välgumihkliga süüdata, aga ei õnnestunud. Otsisin paberit - mul oli fotokursuse töövihik, aga alguses ei raatsinud seda võtta. Kui ma aga midagi uud ei leidnud, otsustasin esilehe ära võtta. See ei süttinud, oli ju läbi vettinud. Nii ma siis võtsin ühe lehe teise järel ja sain lõpuks lõkke põlema. Siis meenus mulle, et ma olen ju mõelnud just sellise matka peale, kus võtaks telgi, teeks õhtul lõket, küpsetaks sellel midagi ja heidaks magama. Muidugi ma ei olnud selle mõtte peale pahane ja ega ma ei välista, et ma ka nii teen...aga arvatavasti mitte sel suvel :)

Ma isegi ei mõelnud nendel hetkedel mitte millegile. Sain aru, et see ongi praegu mindfullness - oled just siin ja praegu oma mõtetega - miski muu ei loe. Tassisin aga puid juurde ja sain täitsa ilusa lõkke. vahepeal lendasin üle taeva sookured, ilus paar. Väga elegantne lend, suund oli otse minu poole. Hakkasin juba fotokat haarama, kui nad tundsin suitsu lõhna ja keerasid otsa ümber. Lõkke ääres istudes kuulasin kogu aeg, kas kuulen kuskilt signaalitamist, aga ei. Ainus, mida kuulsin, oli rebaste haukumine. Ootasin, et ehk tuleb raiesmikule mõni põder või kits või metssigu, aga ei tulnud. Isegi ei tea, kas kahjuks või õnneks. Alguses kindlasti õnneks, aga kui olin meditatsiooni ära teinud, arvatavasti juba kahjuks - olin täiesti seal ja ainult selles hetkes.

Kuulsin püksis plõksu - vaatasin, kas keegi on sõnumi saatnud - aga ei, aku sai nüüd siis tühjaks. Olin muust maailmast täiesti eraldatud. Olin ainult mina, raielank, paks mets selle ümber, lõke, fotoaparaat. Võtsin selle välja ja tegin paar klõpsu. Pildistamise vahepeal kuulsin tulistamist, kuskilt tulid lasud. Ma olin iseendaga nii ametis, et ei fikseerinud neid üldse. Need tulid mul meelde natukese aja pärast, kui need kordusid. Mulle meenus, et olin neid kuulnud. Sel hetkel ma oleks magu kuskilt tagasi tulnud - see on vist mulle. Kujutasin ette, kuidas politsei laseb välja signaalrakette või lihtsalt tulistab õhku, et minu tähelepanu tõmmata.

Siis hakkas kiire - lõke sai kustutatud, märja maapinnaga kaetud. Veel korra kindlalt vaadates, et suitsu ei tule.

Panin seljakoti selga ja fotoka õlale ning jäin kuulatama. Lasud kordusid iga natukese aja tagant. Ütlesin endale, et nüüd on minek ja laskude suunas, teelt kõrvale ei tohi astuda. Nii ma minema hakkasin ja teel raielangi keskel tuli mulle taas meelde, et kuskilt veeti need puud välja - siin peab väljapääs olema, tsivilisatsiooni.

Teel kuulsin pidevalt teatud intervallidega laske. Minnes mõtlesin, huvitav kas Kaia ja Martin on ka kuskil siin. Sisimas tundsin, et on ja see andis mulle veelgi jõudu juurde. See vahepealne aeg oli hea ka jõu kogumiseks, mis mööda mättaid hakkas vaikselt raugema. Panin läbi padrikute ja läksin kaks korda üle metsaveo traktori jälgede, teades, et kui nüüd lähen ikkagi vales suunas, siis tagasi tulles otsin ühe neist teedest üles ja lähen seda mööda.

Ootamatult mõtteis olles ja endale kinnitades, et edasi ja otse, ei tohi kalduda ei vasakule ega paremale, nägin metsa vahelt valgust - oi kui hea tunne see oli. Moment käis muidugi jõnksatus läbi - ega see ei ole jälle see raielank. Aga ei, see oli heinamaa ja ma nägin ühe maja korstent. Suur oli rõõm taas näha kohta, kus võivad elada inimesed. Sumasin läbi märja heinamaa ja järsku nägin politseivärvides autot. Kuna tee ja heinamaa vahel oli võsa, siis esialgu sõitsid nad mööda, kuid kohe tagurdasid. Minu esimene mõte, et nägid, super. Sumasin edasi ja hakkasin lõpuks jooksma - politsei tagurdas ja hakkas minema mööda teist teed edasi, minust kaugemale. Jooksin veel kiiremini, et jõuda heinaamlt välja, kus nad mind näeksid - jõudsin ja lehvitasin neile. Mul oli juba enne mõeldud tagavara variant, et kui nad sõidavad edasi, siis lähen heinamaa ääres olevasse majja - ma ei jõudnud isegi vaadata, kas seal elas keegi või mitte.

Lehvitamise peale politsei peatus ja autost väljus kolm meest. Üks väike, kes meenutas Naabriplika seriaalis politseid mängivat näitlejat, teine oli noor heleda peaga ja kolmas oli tõeline politsei - suur, tõsine, näha, et lihastes mees.

Naabriplika politsei küsis mu nime, mille talle ütlesin. Seejärel küsis minu dokumenti, mille peale ma jäin väga lolli näoga otsa vaatama ja sain lõpuks suust välja, et see on autos. Kohe ka küsisin, palun kas te mind minu auto juurde viite. Nad olid lahkelt nõus ja hakkas sõit - ütlesin selle koha - Piirsalu. Roolis olev tõeline politsei küsis, et kus seal Piirsalus minu auto on, et me oleme praegu ka Piirsalus. Ma muutusin natuke kurvaks ja püüdsin seletada neile, et kus on teine ots Valgejärve matkarajal. Eesistuvad politseid hakkasid tahvlist otsima seda kohta ja oma arust leidsid. Ma küll pakkusin et kui paneksin telefoni laadima, siis see koht on mul seal olemas Waze navigatsioonisüsteemis. Aga ei olnud vaja....mitu korda seisime kuskil külavahe kruusatee ristmikul ja nad otsisid kuhupoole keerata. Kindlasti need ristmikud selles külas on nagu meil Kristiine ristmik - ainult autosid ei ole.

Naabriplika politsei istus tagapingil minu kõrval, lugesin talle ette oma isikukoodi ja ta teatas keskusele, et isik leitud. Küsis, kas mul on vaja kiirabi, vastuseks oli ei.

Politseiauto keeras metsateele ja ma hõikasin, et see on õige tee. Sõitsime edasi, autoks oli Škoda ja küll see raputas. Siit tuli ka minu tänu iseendale, et olin Jeepi ostnud.

Teel loksumise ajal küsis Naabriplika minu käest, et miks te sinna metsa läksite - ma vist vaatasin talle otsa väga imestunult ja vastasin, et matkarajale ja pildistama. Sain aru, et me vaatasime mõlemad üksteist üsna rumalate ja paljuütlevate pilkudega. Minu pilk muutus veelgi lollimas, kui seesama härra küsis, et kuidas te ära eksisite . ma ei osanud muud vastata, kui et loll pea on ihu nuhtlus. Eesolevad härrad naeratasid, Naabriplika politsei ei saanud vist aru - täiendasin natuke, et kuhu ma läksin ja mis toimus.

Jõudsime auto juurde, ma tänasin politseinikke ja mitu korda. Oma auto juurde jõudes avasin uksed ja panin auto sooja - mu jalad külmetasid ja väikesed vkülmavärinad hakkasid võimust võtma.

Muidugi tegin ma suitsu, see oli viimane suits selles pakis. Vat kui hästi ma olin planeerinud, vähemalt suitsud!

Esimesena panin laadima kohe telefoni ja hakkasin vaikselt liikuma. Mäletasin, et selle metsatee ääres nägin ma kotkast ja hiigelsuurt sipelgapesa. Kotkast tegin pilte, sest teda ehk pärast enam ei ole - sipelgapesa võis oodata, vaevalt et nad selle ühe õhtuga teise kohta tarivad.

Pidurdasin sipelgapesa juures ja tegin mitmed klõpsud. Autosse tagasi minnes vaatasin, kas aku on juba niipalju laadinud, et saan helistada - ei olnud. Võtsin matkasaapad jalast, valasin veest tühjaks ja kuivatasin paberiga jalad. Sooja keerasin põhja ja suunasin jalgadele.

Kohmitsemise järel proovisin taas telefoni ja sain selle tööle. Esimesena valisin Martini numbri, et neile teatada minu saabumisest tsivilisatsiooni.

Martin teatas, et nad on Piirsalus ja jõuavad kohe Haapsalu maanteele....mina ka kohe jõuan. Läks mõni minut mööda ja ma analüüsisin Martini juttu - nad jõuavad Ristile, oota aga see on ju teisel pool hoopis, ma keeran kohe Keila poole. Helistasin tagasi...ja otsustasime, et sõidame eraldi Tallinna poole. Martin pakkus sauna peale seda, kui oleme kodulinna saabunud ja ma olin kohe nõus.

Teel panin jälle peale Klassikaraadio ja olin õnnelik. See õnnelikkuse tunne koosnes mitmest asjast, mille peale mul oli aega mõelda. Ma tegin selle katsumuse läbi, kuigi olin juba valmis ka metsas ööbima. Ma olin saanud abi politseilt ja päästekeskuselt. Ma teatasin sõbrale, et olen hädas - et keegi oleks sellest teadlik. Ja sõbrad tulid mind otsima, teadmata kus ma täpselt olen. Ma olen tegelikult väga õnnelik.

Aitäh Kaia ja Martin! Seda ei saa asjadega tänada, vaid see on siin kuskil minu sees, teades, et mul on sõbrad.

Tänud ka Eesti Politseile - kuigi nad mind üles ei leidnud, oli mul julge olla, sest nad teadsid, kus ma olen ja mina teadsin, et politsei teadis. 

Päästekeskuses on tööl vähemalt üks täiesti proff inimene, kes oskab rääkida nii, et sa ei saagi paanikasse minna - see kõik on lihtsalt ju nii lihtne. Mis sest, et tegelikult oli minu jaoks olukord kuramuse keeruline.