Nii see leid tuligi - Tilleoru matkarada - piisavalt kentsakas nimi ja ka raja tutvustus RMK lehel oli huvitav - ürgmets, ürgorg, allikas, hiiemänd, tõus mäkke jne.
Laupäeva hommikuks sai siis äratus sätitud kell 5.30. Kahtlesin ise väga, et üles saan, aga lootsin, et eks inimene ikka areneb...
Areng oli juba märgatav, kuulsin, kuidas telefon andis ärkamisest märku....vajutasin kinni. Ma juba tean, et teine äratus tuleb veel....see juba tavaline komme. esimese äratusega ma magaks vist terve elu maha. Teist helinat ma kahjuks ei mäleta ja silmad lõin lahti kell 7.12. Olin maruvihane, et taas andsin ma unele alla. Ajasin kargud alla ja vaatasin õue - viha lahtus - õues ei näinud naabremajagi, täielik udu väljas. Koperdasin siis köögi poole, et kohvi teha, vältides peegleid. Hommikul võib ennast peeglist vaadates arvata, et keegi on külas, keda ma kahjuks ei tunne.
Kohvi valmis, porgand söödud ja nüüd kiired kohvilonksud. Elu hakkab sisse tulema. Väldin hommikust suurt söömist, sest vastupidiselt maailmas teadlaste uuringutele, kus peaks hommik algama suure energiarikka hommikusöögiga - aga millal siis rasva põletatakse.... Hommikul söön tavaliselt väga vähe, et organism hakkaks kohe suuri varusid kasutama. Kui süüa hommikul palju, lõuna ajal palju ja õhtul palju, siis tulemus on näha - uued riided vaja osta.
Sain kodust minema alles kella 11-12 vahel ja suund Põlva poole. Tee oli tõeliselt huvitav, mäest alla ja mäest üles - vahepeal kõhust õõnsaks...algus oli hea ja paljutõotav.
Jõudsin maateemuuseumi juurde, mille läheduses see peaks olema. Sõitsin pisut edasi ja leidsingi vasakut kätt sildi matkaraja algusest, aga mida ei ole näha, on parkla. Põrutasin mööda ja jäin sobivas kohas seisma - teed on ju kitsad ja kurvilised. Vaatasin RMK lehelt järele ja parklat seal ei olegi, peabki tee ääres parkima. Tagasi sildi juurde ja parkisin auto ära, väike võimalus selleks siiski on loodud. Panin asjad valmis ja tegin sildi juures viimase suitsu. Sildilt lugesin, et rada hakkab siit sildi juurest ja kulgeb mööda jõe äärt. Enne kui asusin teele, tuli veel üks auto ja sealt väljus kaks noort tüdrukut.
Seadsin sammud siis jõe poole, kus kohe tee peale jääb ette endise aja kõrtsi asupaik. Sellest on järgi küll jäänud mingi kivine moodustis, aga mis sa tahad, 17 sajand. Ja seal rada lõppes. Taas nagu alati, ei saa ma aru, mis see nüüd siis tähendab.
Püüdsin meelde tuletada, mis RMK lehel öeldud - rada hakkab teisel pool teed, kus on viidad väljas. Oma üllatuseks leidsin ka ülekäiguraja..eks nad ole arvestanud minusugustega - otse jõe äärde ja siis imestus suur - 5 km rada juba läbi.
Läksin üle tee ja leidsin, et seal on olnud ka üks majapidamine - lagunenud maja oli alles. Rada oli alguses väga mõnus, jõgi lookles kõrval ja vajadusel oli olemas ka laudtee. Kui sain mõnisada meetrit minna, kuulsin vaikset jutukõminat selja taga - tüdrukud tulevad. Jutukõmin oli vaikne ja ei häirinud. Mäletamist mööda kolmanda infotahvli juures saime kokku - teretasime...see tegelikult ei ole ju eestimaalastele kombeks. Minnakse ju üksteisest mööda tavaliselt ülimas vaikuses nagu oleks matusetalitus käimas. Aga nemad olid viisakad uue generatsiooni inimesed.
Vahepeal rajal ei olnud midagi väga huvitavat, lihtsalt kena ja vaikne nagu metsas ilusa ilmaga olema peabki. Jõudsin mingi hetk suure auguni, mis tundus mulle, et on inimeste kätetöö. Märkasin ka augu juures infosilti ja tegemist oli metsavendade punkriga. See on ikka tõeline ime ja eneseületus ning suurim isamaa armastus - mitmekesi elada sellised pisikeses punkris. Infotahvel küll andis teada, et külastaja kujutaks ette, kuidas mehed seal sees öösiti ennast varjasid, aga minu kujutlusvõime ei osanud seda ette kujutada. See oli ikka tõesti väike. Kuni ehk neljakesi saaks heal juhul ühe öö ära veeta..aga neid oli ju vahest rohkemgi ja nad olid seal pideavlt. Selles kohas jõudsid mulle järele ka tüdrukud ning läksid mööda.
Ootasin rajal seda allikat ja mäkketõusu, mille eest on hoiatatud. Mingi hetk liikudes vaikuses kuulsin, et selja tagant on tulemas linnainimesed - kõva kisa ja lärm. Kuna metsas oli väga vaikne, eristasin, et tegemist on perekonnaga, kus ema jagab lastele uudist - vaadake siia ja vaadake sinna - kuid seda sellisel moel nagu lapsed oleks kurdid.
Jõudsin siis allika sildini, aga minu suureks kurvastuseks oli suur puu alles äsja kukkunud selle laudtrepi peale ja sellest ei olnud võimalik kuiskilt poolt ümber ega üle minna - kahju. Seega peab tagasi minema. Kohe allika sildi juurest läheb ka laudtrepp üles, mis viib otse väikesele lagendikule, kus kasvab suur Hiiemänd. Puu on tõesti mitmeharuline ja võimas. Lagendikul oli ka pink, kuhu ma oma asjad panin - fotoka koti ja mütsi - ning istusin ka ise. Kuna ma kuulsin, et kurtide ühingu esindajad on kohe kohal, ei hakanud ma suitsu ette panema. Olin aga ma nende kõvast häälest üsna häiritud. Istudes ja vaadates seda võimast puud ning tehes mõned pildid sabus minu juurde hirmsa kisaga üks pesunuustik - muud moodi ma ei oska seda koeratõugu kirjeldada. Selel nuustiku kannul üks volaskist poiss, kes ehmus mind nähes ja hakkas seda nuustikut minu juurest eemale hüüdma. Koer oli tõeliselt kuri ja arvasin, et ma pean kuidagi ennast varsti kaitsma kui see nuustik oma hambad mulle tahab sisse lüüa. Poiss oli viisakas ja teatas, et ta kallale ei tule. Siis järgnes kolmandana selle poisi ema, kes juba poole laudtrepi pealt hüüdis oma kileda lüpsja häälega, kas seal on keegi vää. Poiss oli ehmunud ja tundus viisakas, vastates rahulikult, et jah on küll. Ja siis astus lavale lüpsjast ema, lüpsjast sellepärast, et vanasti karjalaudas oli naistel selline hääl, et lehmad neid kuuleksid. vaatas mulle siis see lüpsja otsa ja temale järgnes veel üks väiksem laps, pakun, et 3-5 aastane. See oli nii ehmunud minu nägemisest, et ei saanud sõnagi suust. Arvasin, et sellega on seltskond läbi, aga siis oli kuulda, et tulemas on vist lüpsja ema - kes viimase trepiastme peal hakkas oma kileda hääleg seletama, kuhu nad nüüd jõudsid - Hiietamme juurde. Nähes mind, ehmus ja pani on hääle kinni - õnneks. Siis kui sain aru, et rohkem sealt kiljujaid tulemas ei ole ja ütlesin neile tere. Poiss oli mind juba teretanud, viisakas, aga teised eesotsas lüpsjad oli nii ehmunud, et esimene lüpsja ei öelnudki tere, vanemlüpsja midagi mokaotsast ütles, arvatavasti teretas. Lasin eneil rahuneda ja küsisin, kas tegemist linnainimestega. Mille peale nad vaatasid mind nagu Meemet, kellele on murumätas peale kasvanud - ja lüpsjad teatasid, et ei ole. Kuna ma olin täitsa segatud sellest kiljumisest, siis mainisin, et linnainimesed tavaliselt kisavad metsas, aga metsaga harjunud inimesed teavad, metsaelanikud tahavad rahu ja vaikust, sest see on nende kodu.
Mind vaadati nagu rahvavaenlast ja keerati suund edasi matkarajale - aga kasu oli - vaikus saabud. edasi lüpsjate perekond läks väga vaikselt - rääkisid omavahel, kuid ei kiljunud.
See oli ainuke negatiivne elamus metsas, midagi erilist sellel matkarajal ei ole. Kui ainult üles-alla ja erinevad puuliigid ümber. Üks tahvel teatas, et seal on ka tihti sookurgesid nähtud, kuid praegu ei ole arvatavasti nende kohtamiseks parim aeg.
Teisalt on see matkarada väga hea nn metsameditatsiooniks - mitte midagi ei pea mõtlema - muidugi kuni lüpsjate saabumiseni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar