Rõõsa järv, Paunküla matkarada

Laudtee

Otsustasin mõned päevad tagasi, et pühapäev on matkapäev. Sai käidud matkamessil laupäeval ja oli pettumuse koht - hulk rahvast, kanuud ja üks hea raamat, mille ka ära ostsin. Ellujäämise õpetus, eriliste olukordade tarvis. Seda läheb varsti vaja.

Kuna mõte oli sees, siis sai mindud Ülemiste keskusesse ja muretsetud terve hulk matkamiseks vajalikke vahendeid: käimiskepid, matkasaapad, sokke nii talveks kui ka suveks, fotoaparaadile kaugelt pildistamise objektiiv...ja rahulikult koju tuldud.

Peale matkavarustuse kokku kuhjamist sai tehtud pikk ring toreda inimesega Kadrioru pargis, räägitud maailmast ja söödud üks hea kook.

Saabus pühapäev ja nagu linnainimesel ikka, vaja ju kaua uneleda diivanil ja lõpuks otsustatud, et nüüd on minek. Kell oli sel ajal juba 13 ringis. Loll on see linnainimene ikka. Aga sellest edaspidi.

Kohvi sai tehtud kaasa, mida ma lonksugi ei joonud - ikka runal linnainimene. Kes siis mõnetunnise matka jaoks kohvi kaasa teeb. ikka vett ja mahla. Viimased sai muidugi ka kaasa haaratud.

Sai siis tee võetud Rõõsa järve suunas, mis asub Tartu maantee ääres, umbes 45 km Tallinnast. Ikka linnainimene - GPS sisse lülitatud, et mööda ei sõidaks. 

Ilm oli sombune, õnneks vihma ei sadanud. Kohale jõudes pidi olema järve ääres parkla. Teel arvasin, et ega siis sellise sombuse ilmaga keegi ei matka, küll ma seal üksi olen. AGa võta näpust, inimesed ju ikka tahavad looduses olla...mina linnainimesena ei saa ju veel sellest aru. Parklas oli enne mind veel 6 autot.

Panin seljakoti selga, kus sees oli igaks juhuks müts, mahl, vesi ja kohv. Üle õla fotoaparaat ja siis aglas see matk.

Vaatasin enne rajale astumist kaarti, kuhu poole ma siis suunduks ja mis oleks see sihtpunkt. Ma olen ju teada tauntud kaardilugeja, nii et ega ma sellest midagi aru ei saanud - aga loll on ju hea olla - ega ma sellest enne aru ei saanud, kui hakkasin kuskil matkarajal mõtlema, et kuhu ma nüüd siis pean keerama. Sinna jõuan varsti.

Linnast sõites arvasin, et matkarada on juba kuiv ja veekogud sulisevad - linnainimene ju ikkagi.

Astusin rajale, mis oli jäine, kõrvale astudes porine, ei tea, kas hakkab kevad tulema?

Sain kõndida umbes kilomeetri ja hakkasin juba nautima metsa kohisemist, vaikust veel mitte, sest Tartu maantee müra oli veel kosta. Äkki kuulsin, kui üks naisehääl hüüdis issit. Meelde tuli kohe hea raamat Rehepapi lugudes, kus hüüdjale vastates saad külge hirmsa haiguse. Muidugi ma ei julgenud vastata, teades veel, et mind issiks hüüda oleks ikka lollus, nii kergelt mind ei püüa. Edasi kõndides tuli hääl lähemale ja juba eristasin issi asemel Pitsu. Selge, keegi on koera silmist lasknud. Hetk hakkas mul kahju koerast, kuid kui lõpuks jõudsin nii lähedale, et nägin kisakõri, tema järel tulevat perekonda ja ühte hagijat, siis ma pigem vihastasin. hagijas on nüüd küll üks viimaseid tõuge, mis võiks metsa ära eksida ja teda nii meeleheitlikult kiledalt karjuda, on tõeline lollus. Ristisin ka need inimesed linnainimesteks, kes ei oska looduse häältega midagi peale hakata. 

Õnneks möödusime üksteisest ja matkarajalt naasva pere rõõmsast koerast. Pitsu nuusutas mind, liputas saba ja läks edasi. Eks kindlasti võeti minult kõik lõhnad ninna ja otsustati, et taga ajama ei pea, las läheb oma teed. Haiseb miski linna järele, vhui. Mingu tuulutagu ennast metsas. Seda ma tegemas olingi.

Tatsasin siis edasi ja vaatasin, kuidas jääkamakate peal püsti olla ja kuidas mitte väga muda sees sumbata. Tuli esimene mägi - panin siis oma kopsud proovile. Aga õnneks oli see väike künka moodi ja ei nõudnud eriti pingutust. Künka moodi mäe otsa jõudnud, võtsin kotist välja fotoka, panin külge kaugelt pildistamise objektiivi ja klõpsisin esimesed pildid. Kihvt, fotograaf Mustikas.

Rada oli üsna mitmekesine, nii mäest üles kui varsti alla, vaikselt võttis naha niiskeks. Tahtsin suitsu teha, aga otsustasin, et vara veel. Las kopsud saavad metsaõhku ka tunda. Marssisin edasi ja vaatasin metsas ringi. Hea oli näha, et kraavid olid juba jääst vabad ja teel vulisesid lumesulamise veed. Kevade tunne tuli, aga kevade lõhna veel ei olnud.

Kõndisin ja kõndisin. Järsku peatusin ja sain aru, et ma olin viimased vähemalt 5 minutit kõndinud nagu linnas - vaadanud maha ja unustanud ära, mis on minu ümber. Kutsusin ennast korrale ja hakkasin jälgima puid, sammalt, muda, jääd, väikseid kuuski, talvel murdunud puid ja kuulma erinevaid helisid. Imelik oli, vaikne, keegi ei rääkinud, muusikat ei olnud, autosid ka ei sõitnud. Ikka imelik, linnainimene ju.

Jõudsin Rahkjärve äärde. Seal oli RMK lõkkekoht, tualett ja söömiskohad. Väga tubli on meie RMK, et selliseid kohti loodusesse teinud ja ka korras neid hoiab. Isegi lõkkepuud olid olemas. Vastu tuli üks vanem mees, pikk toigas käes. Keerasin järve poole ja vaatasin, kuidas siis fotoaparaat pildistab teisel pool järvekaldal mõnda objekti - ja tuli kena pilt. Super, olin rahul selle ostuga ja vaatasin natuke ümbrust, tegin veel paar klõpsu ning astusin edasi.

Jõudsin punkti, kus tee läks kaheks. Ühele poole läks raba peale, kus edasi liikumine oleks mööda laudteed ja teine tee läks edasi otse, jäine ja mudane. Siin siis minu kaardi mälu, mida vaatasin enne rajale astumist. Meenutasin ja meenutasin, aga no mida ei ole, siis pilti silme ees. Nüüd kirjutades meenub, et ma ju tõmbasin telefoni ka selle kaardi - eks aastad teevad oma töö. Sel momendil ei mäletanud midagi.

Otsustasin minna laudteele, tundus põnevam. Jälle läksin ja korraga märkasin, et taas ainult kõnnin ega vaata ümbrust. Seisatasin, vaatasin ringi ja kuulasin erinevaid hääli. Meenus äsja loetud Paulo Coelho raamat "Palverännak", kus ta õpib oma rännakul kuulamist. Püüdsin meenutada, mis selles õpetuses oli ja proovida kuulamist. Meenus, kuidas Paulole õpetatid keskendumist enne kuulamist. Keskendusin ja kuulasin ümbritsevaid helisid. Vaikne tuul vuhistas puude okstega, puud nagisesid, mõni lind laulis, vesi vulises. Paulo raamatust jäi meelde, et peaksin nüüd keskenduma ühele helile ja eristama selle teistest helidest ning ainult sellele keskenduma. Proovisin ja sain aru, olen ikka linnainimene. Keskendumisega ei ole just kõige parem ja päris ühte häält ma ei eristanudki. Olin üsna heas tujus, et mulle see meelde tuli. Eks sellel oli oma osa ka eilses jutus just kuulamisest. Mitu minutit seisin laudteel ja lihtsalt kuulasin ümbrust. Hakkasin vaikselt edasi liikuma ja muude helide juurde lisandus laudade naksumine. Algul see häiris mind, sest see segas looduse hääli, kuid siis sain aru, et see on ju ka osa sellest. Keerasin seega selle nagina endale poisitiivseks. Täpselt selline tunne oli nagu oleks vanasti vanaema juures toas ringi kõndinud, seal nagises põrand sarnaselt Köögis oli kivipõrand nagu vanades talumajades ikka, seal ei nagisenud midagi, vaid oli paljajalu külm käia.

Laudtee oli pikk ja kohati katkised lauad panid proovile nendest üle saamise. Laudtee oli libe, mille suhtes hoiatas ka väike plakat enne laudadele astumist. Laudtee läks mööda ühest järvest, väiksem kui eelmine. Astusin laudteelt maha ja läksin järve äärde. Klõpsisin paar pilti ning naasin laudade peale. Kohe ka laudtee lõppes, millele järgnes mäeküngas. See ei olnud just väga kõrge, aga läks otsejoones üles. Võttis linnainimese võhmale ja nüüd juba selja märjaks. Mäekünka otsa jõudes olid teeviidad vasakule ja paremale...mina kui hea orienteeruja seisin ning nuputasin, kuhu minna. Paremale näitas neli noolt ehk neli punkti, kuhu jõuaks ning vasakule kolm - seega vasakule. 

Hakkasin siis mäekünka otsas vasakule kõmpima, kahel pool peaaegu kuristik. No mitte selline nagu Tenerifel mäe peal olles, vaid ikka Eestimaale kohane, paarkümmen meetrit otse alla. Lumi oli kadunud, aga pori seda rohkem. Klõpsisin mõned pildid ja astusin edasi. 

Olin nüüd juba seal maal, kus kadunud ajataju ja mõtted olid mujal. Töö ei tulnud enam meelde, linn oli kadunud mõtetest, vahest turgatas pähe aprilli lõpus tulev matk heas seltskonnas.

Kuidagi vaatasin ringi ja heitsin pilgu taevasse. Väga hea pilt oli pilvest, klõps tehtud. Igaüks loeb sellest välja mida tahab, pilved annavad ju fantaasiale voli. Taevas märkasin hämardumise märke ja minus hakkas maad võtma väike paanika. Silme ees jooksis nagu film, kus ma võtan varsti välja telefoni, näitan taskulambiga valgust, et näeks teed. Käis ka peast läbi, kellele helistan ja ennast päästma kutsun. Linnainimene ju.

Kiirendasin sammu, ilma sundimata. eks hakkas tööle eluinstinkt - ma pean koju saama. Teele jäi üks järv, aga selleks oleks pidanud mäest alla minema, sest rada läks ikka veel mööda mäge. Otsustasin, et aja kokkuhoiu mõttes, ma sinna ei lähe. 

Vaikselt ikka oli mu sees paanika ja suitsumehena tuli suitsuisu. Vahepõikeks, ma ei olnud siiani metsas suitsu teinud. Leppisin endaga kokku, et suitsetan siis, kui teele jääb üks puhkekoht, Jälle kirusin oma kaardimälu - ega ma ju ei mäletanud, kas sellele rajale jääb mõni puhkekoht või mitte. Mõtlesin erinevatele asjadele ja püüdsin keskenduda kuulamisele, aga ikka tõstis minus pead eksimise paanika. Rahustasin ennast sellega, et see oli matkarada ja selle kaudu peab ju kuhugi jõudma. Tatsasin aga edasi ja minu õnneks tuli matkaradade ristmik, kus pidin jälle otsustama, kuhu poole, no kuhu kuramuse poole ma pean nüüd minema. Püüdsin oma loogika tööle panna...ise ikka kaheldes sellesse, sest ma ju ei oska enam metsas orienteeruda, Vanasti oli see minu jaoks käkitegu.

Otsus oli, et keeran paremale, sest sealpool peaks olema matkaraja algus. Justnimelt peaks, sest ma ju täpselt ikka ei teadnud. Marssisin edasi ja järsku nägin suuri mahavõetud puude hunnikuid. Väike rõõm tuli sisse, et siin on  inimesed käinud. Paistis maja katus, hurraaa, siin on elu. Aga kohe uus paanika, mis siis saab, kui seal on koer. Nüüd hakkas tööle linnainimese loogika, sest kohe oli näha Tartu maantee, kust kostus autode mürin. Loogika ütles, et kui seal ongi koer, siis on see ketis või aias, sest muidu oleks ta üsna pea auto rataste all. Tõstsin pea püsti, näitamaks, et ma koeri ei karda...ise muidugi peenikselet kartsin, et äkki....

Jõudsin peaaegu majani, kui sain aru, et hea asi on maantee leidmine, kuid asukoht oli siiski uus ja tundmatu. Nüüd meenus mulle mu telefon - selle abil saab ju siin maailmas kõike teha. Meenus ka alla tõmmatud kaart, aga mis sellest enam. Toksisin sisse Rõõsa järve ja Waze näitas sinna 700 meetrit, hurraaa. Seal ju minu oranž auto mind ootabki. Waze suunas mind otse Tartu maanteele ja sundis mind selle kaudu edasi minema. Otsustasin, et kavaldan selle navigaatori üle ja lähen otse. Keerasin vasakule ja hakkasin edasi minema. Teel mõtlesin, et oleks ikka enne otse edasi pidanud minema, see oleks viinud kindlasti otse parklasse. Aga mis möödas, see möödas. Jõudsin raiesmikule, kust arvatavasti olid pärit maja juures olevad puud. Panin telefoni taskusse, sest tee tundus olevat selge ja vahemaa järvega ainult 400m. Järvest lahutas mind veel üks küngas. Korraga mõtlesin, et olen siin küll rassinud, otsin veidi lamedama koha, kust saaks kergemalt järve äärde. Kohe kui seda mõtlesin, tärkas minus treener ja see uus osa minust keelas üldse igasuguse kergema tee otsimise. Läksin otse üles, higi voolas ja tegelikult olin isegi õnnelik. Jälle sai kulutatud palju kaloreid. Tubli, suutsin endale vaikselt öelda.

Järv paistis, läksin mäest alla, pildistada enam ei tahtnud. Järve ääres oli tuttav maja, mille juurest matkarada algas. Otsustasin minna seda kaudu, kust ma ei peaks läbima maja hoovi. Kui keegi kodus, siis mis ma neid ikka segan. Kindlasti on matkakajaid palju ning õige hooaeg alles hakkab.

Seega vasakule pöörd ja mööda rada minek. Kui jõudsin umes poole järve ulatusse, tekkis selliste tõkete rägastik nagu poleks siin keegi kunagi käinudki. Ma siis algul üritasin ikka jõuga, aga kohe meenus mulle - linnainimene ju. Võtsin natuke mõtlemiseks ja minus tärkas ka uus joon - kui ma jõuga lähen, siis teen metsale ju haiget. Ümber järve kõndimine võttis oluliselt kauem aega kui olin arvanud, aga paanika oli kadunud. Kohe saab ju autosse ja koju.

Auto juures tegin esimese suitsu ja kiitsin ennast. 

Suitsu tehes läksin vaatama uuesti raja joonist. Nagu ka arvasin, olin tulnud viimase osa natuke valesti, kuid tähtis on kohale jõudmine. Sain ka aru, et käisin ainult pool kogu matkarajast. Enne laudteele minekut oleksin pidanud siiski otse minema, kuid samas olin rahul, sest see oleks olnud kaks korda pikem. Kui kaks korda pikem rada, siis ka kaks korda rohkem aega. Teades minu paanikat juba praeguse hämardumise ees, siis oleksin kindlasti hakanud mõnele sõbrale helistama ja tekitanud sellest päästeoperatsiooni.

Otsustasin kevade edasi arenedes siiski selle pikema raja läbi käia, kuid varem teele asuda.