Firma
avamise protsessid
Irena saatis
oktoobri lõpus meile kontaktid, kus saaksime uurida firma alustamise
toiminguid. Siin selliseid asutusi nimetatakse kas Tax office või Law office.
See oli Tax office. Helistasin ja broneerisin vastuvõtuks aja, 4 november kell
10.30. Kohe küsiti, kas vestlus on mugavam hispaania või inglise keeles,
kindlasti valisin selle viimase. Kohale jõudes võttis meid vastu noor
tütarlaps, kes juhatas edasi teise tüdruku juurde. Alustasin siis juttu, mis on
sooviks ehk uurida erinevaid mooduseid firma avamiseks – esimesena millised
ettevõtlusvormid Hispaanias on olemas. Olemas on siin nagu Eestis aktsiaselts
ja FIE (autonomo). Tema soovitus väikese äri puhul alati alustada autonomona
(FIE) ja kui firma kasvab suuremaks, peab muutma selle aktsiaseltsiks. Sellist
ettevõtlusvormi nagu Eestis on OÜ, Hispaanias ei eksisteeri. Kogu aeg pidin
jooksvalt tõlkima ka Eve-Lyle ja lisaks jagama selgitusi. Mul tavaliselt oli
asi kohe selge või vajadusel küsisin lisaküsimusi, kuid tal võttis see aega. Enamuses
mitte paha pärast, teinekord tuli ka temalt väga huvitavaid täpsustavaid
küsimusi.
Saime teada, et
baari avamisel tuleb ka riigile makse maksta. Maksud arvutatakse moodulite
alusel. Moodulid on jaotatud baari suuruse järgi: baarileti pikkus ja laudade
arv. Üks laud on määratud nelja tooliga. Kui laua taga on viis tooli, loetakse
seda nagu kaheks lauaks. Algul tundus see imekeeruline, kuid tänaseks on
täiesti arusaadav. See on minu jaoks selline nõukogudeaegne loogika. Ma arvan,
et makse peaks maksma ikka käibe pealt. Kuid saades tulevikus targemaks, siis sellise
maksesüsteemiga oleks riik varsti pankrotis. Siin on ikka nagu Leedus –
seadused ja määrused on tehtud selleks, et nendest mööda hiilida.
Tütarlaps,
kellega vestlesime tundus olevat ise ka algaja. Ta konsulteeris kogu aeg
kolleegiga. Õnneks ta inglise keelega hätta ei jäänud ja sai meile kõik kenasti
ära tõlgitud ja selgitatud.
Eve-Ly rääkis
tagasi koju minnes peaaegu terve teel kulude jaotamisest kodu ja autonomo
vahel. Seda teemat me ei puudutanud selle tüdrukuga. Kuna mulle tundus see
asjaajamine seal kuidagi imelik, siis ma pakkusin välja, et vaatame veel neid
tax offiseid ja ehk saame mõne parema.
Saime Irenalt ka
teise tax-office kontakti, kes haldab nende firmade raamatupidamist. Leppisime
kokku kohtumise. Läksime ühel päev varem linna, et otsida need suurhooned üles,
kus antud büroo peaks asuma. Kõik kohalikud teavad suurhoonete kompleksi nimega
Mercurio. Seda meile kogu aeg toonitati, et need on suured kõrged hooned Playa
del Inglesis. Püüdsime neid siis koos otsida. Minu meelest olid kõik hooned
ühesuurused, just Playa del Inglesi keskuses. Tatsasime, mis me tatsasime,
lõpuks leidsin üles. Eve-Ly lihtsalt tatsas minuga kogu aeg kaasa. Minu oletus
suurhoonest osutus õigeks. Kaks kõrvuti olevat punast maja on sama suured kui
nende kõrval olev hoone, võib olla on üks korrus rohkem. Leidsime ka selle
ukse, kuhu peame järgmine päev koputama.
Järgmisel päeval
selgus, et meie nõustajaks on tore hispaanlanna arvatavasti meievanune või
natuke vanem. Oskas ta ainult hispaania keelt, kuid õnneks kontori
administraator või juhataja oskas ka inglise keelt ja oli meile tõlgiks.
Hakkasime üles kirjutatud küsimusi küsima, mida mul oli väga palju. Kui ma olin
lõpetanud, palusin Eve-Lyl küsida. Eve-Ly peamised küsimused olid teadagi
kulude jaotusest autonomos nagu seda tehakse Eestis FIEks olemisel. Küsimused
küsisin mina – ehk tema vuristas mulle eesti keeles ette ja ma panin need
inglise keelde. Näiteks: kui kasutad kodus interneti, siis saad osa sellest arvest
kanda kuludesse. Taxoffice prouad algul ei saanud minu küsimustest aru ja
silmad läksid aina suuremaks. Selgus, et Hispaanias sellist asja ei ole olemas,
eriti kui sinu tegeleb näiteks baari või restoraniga. Sel juhul on see sinu
töökoht ja sa töötad seal. Eve-Ly palus küsida, aga näiteks sortimendi
koostamine, vastus oli sama – baari jaoks koostad sortimenti baaris. Neid küsimusi
oli tal veel kirjas, kuid ma otsustasin, et neid ma enam edasi ei küsi – asi oli
mulle selge. Prouad selgitasid, kui teil oleks kodukontor, siis saaks sellel
teemal edasi arutada, kuigi teema üldiselt tundus neile tundmatu.
Pikalt rääkisime
sellest, kas me saame kahekesi olla autonomo omanikud. Kuna oleme kõikidele
kinnitanud, oleme õde-venda. Selle peale kontori juhataja palus selle kohta
võtta Eestist tõend, et me oleme õde venda. Muidugi seda meil ei ole ja nii ka
ütlesime. Juhataja selgitas, kui tõendit ei ole, ei saa ühe autonomo omanikke
olla kaks. See saaks olla pereettevõttena või üksikisikule kuuluv. Ainuke
võimalus on üks meist vormistada töötajaks, millega muidugi kaasnevad ka kulud
nagu palk ja sotsiaalmaks teenitud palgalt.
Prouad taxoffices
ei maininud esimesel kohtumisel moodulitest midagi. Lubasime selle kõik läbi
mõelda ja edasistest käikudest teada anda. Selgus, et firmat enne ei ole mõtet
avada, kui ei ole tegevuskohta olemas. Põhjuseks riigimaksud ehk kohe kui avame
firma, hakkab ka riik makse ootama – autonomo puhul igakuine makse.
Mõned päevad hiljem
kinnitasime viimasele tax officile, et hakkame nende teenuseid kasutama. Otsuse
nende kasuks kallutas enamuses see, et Irena ja Farid on nende kliendid.
Leppisime kokku uue kohtumise, kus juba räägiksime täpsemalt edasistest
tegevustest. Kohale minnes küsisime
lepingu tasu. Selleks oli kaks varianti – ilma tööjõukulude arvutamiseta ja
koos sellega, viimase puhul olenes töötajate arvust. Kuna meil ei olnud
valikut, siis pidime võtma tööjõukuludega. Eelmine kord kui taxofficiest
lahkusime, siis Eve-Ly arvas, et firma võiks olla minu nimel ja tema töötaja.
Tänaseks saan sellest väga hästi aru, miks ta seda arvas. Kulud ja tulud firmas
jagame pooleks, oli meie omavaheline kokkulepe. Tegime nendega lepingu ja
Eve-Lyga tehti tööleping. Töö alustamise ajaks mäletamist mööda arvasime 19
detsember. Kahjuks me sel päeval tööd ei alustanud, vaid pisut hiljem, 28.12
tegime baari uksed lahti.
Arvete toomiseks
raamatupidamise tarvis leppisime kokku nädalas korra, kui neid on palju. Kui
aga vähe, siis võib ka harvem.
Mõni päev peale
lepingu sõlmimist raamatupidamisteenuste osas sain selle kontori juhatajalt
teate – pean minema see kell ja sinna kohta. Ma ei hakanud uurima, miks ma just
sinna pean minema. Niipalju sain teada, et see on maksuamet. Kui sain selle
ameti aadressi, oli see õnneks meie Vista Dorada lähedal. Aga see googlemaps
teeb ikka ka trikke. Hommikul kell 10.30 oli sinna aeg kinni pandud. Vaatasin
kaardi abil kaua sinna kohaleminek aega
võtab – 30 minutit. Tundus natuke kahtlane, aga ma ei hakandu edasi
süvauuringut tegema. Hommikul saime taas kokku ja hakkas matk pihta. Kasutasime
kohale jõudmiseks kaardi abi ja see muudkui keerutas meid mööda erinevaid teid
kuni 30 minuti pärast jõudsime kohale. Milline oli meie üllatus – oleks meie
kompleksi alumise väljapääsu juures üle tee tulnud, oleksime 5 minutiga kohal
olnud. Siit ka minu usaldus googlemapsi vastu kahanes veelgi.
Maksuametisse
sisenedes on turvakontroll nagu lennujaamaski – metallesemed tuleb panna kasti
ja kott valgustatakse läbi. Sisenema maksuametisse peab läbi turvaväravate.
Seal on tööl kena proua, kes lahkelt aitas numbrimasina juures numbri võtta ja
siis istusime ootepinkidele. Miks ma maksuametisse pidin tulema, seda ma ei tea
siiani, oskan ainult oletada. Ma arvan, et pidin saama autonomole kas
maksuametis väljastatava koodi või ennast seal registreerima. Igatahes näidati
mulle käigu tulemust arvutis ja muigel meesteenindaja ütles, et ma ei pea
midagi tegemea, see saadetakse taxofficisse. Nii lõppes maksuameti esimene
käik. Siiani on neid olnud kaks, kuid sellest edapsidi.
Kui sellest
ametist saadetud kinnitus jõudis taxofficesse, sain teate ja pidin minema firma
avama. Selleks peab täitma ühe blanketi. Tegi seda muidugi taxoffice ja ma ainult
allkirjastasin.
Mõne päeva pärast
sain taxofficest teate kirja teel, et pean kiiresti allkirjastama ühe
dokumendi. Küsisin, kas saan selle teha digitaalselt, vastus oli jaatav. Allkirjastasin
SmartID abil ja saatsin neile allkirjastatult tagasi. Ise muidugi kahtlesin,
kas neil on tarkvara selle avamiseks. Saingi üsna kiirelt vastuse, nad ei saa
seda avada. Uurisin, siis kuidas ma peaks selle siis digiallkirjastama. Vastus:
prindid kodus dokumendi välja, allkirjastad, skanneerid sisse ja saadad tagasi.
Lugesin seda kolm korda, enne kui naerma hakkasin. Aga pole valikut, tegin ära
digiallkirjastamise Hispaania moodi.