Gran canaria, teine peaaegu matk 26.11.22

 

Teine peaaegu päris matk

Laupäeva hommikuks oli kokku lepitud, et lähme taas matkama. Kuna eile sai auto võetud, et minna kaubanduskeskusesse pealinna poole, peamiseks põhjuseks Janile osta matkajalanõud, kuid eks me kõik tahtsime midagi osta ja vaadata jõulukaunistusi. Auto võtsime sellepärast, et bussipiletid kolmele tuleks kas sama kallid või pisut isegi kallimad kui väike auto.

Hommikul käisime ka poes oma varusid täiendamas, paigutasime need kodus ära ja saime kell 11 kokku meie kompleksi väravas.

Päev tõotas tulla ilus päikesepaisteline. Ilmad on vahepeal hakanud kutskeid tegema, vihma vee lei ole tulnud. Kuid meil on suuremad tuuleiilid nähtud ja sel ajal on üsna vilu. Jan isegi suutis natuke tõbiseks jääda. Tänaseks aga lubas ilusat päikesepaistelist ilma, isegi soojemat kui eelmisel laupäeval. Matkaks see just ei ole kõige sobivam, me ikka vee lei ole nii soojamaiselt kohanenud. Kuigi 23 kraadi päeval on ka meile juba jahe.

Kõik olid naerusuised ja ka Janil hea tuju uute matkajalanõude üle. Enam ei pidanud muretsema, lootsime ja eks ta ise ka lootis. Meil Eve-Lyga matkaseljakotid seljas, sees akupangad ja vesi. Kuna me pidime auto tagasi viima ümber nurga, siis istusime autosse ja süitsime mõnisada meetrit meie matkatee algusest autoga. Edasi hakkasime jala kõmpima meie igakordset teed suuremasse poodi. Enne El Tablero kaubanduskeskust keerasime tühermaale, kuhu on kohalikud juba teeraja ette teinud. Selle kaudu saab otsem El Tablero linnakesse, kust saab alguse aegalne tõus ikka ülespoole. Jan läks vahepeal poodi, et endale osta joodavat kaasa – ta ju meil vett ei joo ja ega ka jala vabatahtlikult ei käi. Matkadele tao n tavaliselt kaasa tulnud ühel põhjusel – ma võin ära eksida. Eks vist seegi kord.

Me Eve-Lyga tatsasime edasi, vaatasime vahepeal kaarti ja leidsimegi huvitavama tee. Eve-Ly oli seda rada Googlemapsist vaadanud ja teadis ilusama vaatega teelõiku. Sinna suuna võtsimegi.

Enne ilusate maastike ja veekeskuse nägemist rõõmustasid meid kenad värvilised majad ja raamatupood. Kuna meie hispaania keel veel raamatu lugemise tasemel ei ole, ei hakanud sisse astuma. Selle eest värvilisi maju natuke aega nautisime, Jan oli ka selleks ajaks poest tagasi.

Seda tänavat mööda hakkasimegi ülespoole minema ja nägime esimesi kauneid vaatepilte. Tee ääres ksvas üksik palm, kus olid juba õied kadunud ja viljamügarad kasvasid. Kuna ma nendest palmide õitest suurt ei oska aru Saada…siis muidugi võivad need ka õied olla. Kuid tundusid rohkem selliste meie marjade moodi, ainult suuremad.

Juba silmanurgast palmi juures nägime veekeskust ja selle vastas kardirada. Isegi hakkasime otsima teed veekeskusesse, kuid kahjuks ei leidnud. Kuristik oli meie vahel ja üsna järsk. Meil täna ei olnud sinna plaanis minna, tee leidmine oleks järgmine kord hõlbustanud veekeskusesse jõudmist. Mööda suurt teed on meie juures kuskil 3 km ringis, otse oleks saanud kaks korda väikema vahemaaga hakkama.

Pildil tundub veekeskus üsna suur, kuid kui võrrelda Tenerifel asuva Siam keskusega, on see ikka päris poisike. Ma ise ei ole selles käinud, nii et sisu osas ei julge kommenteerida.

Edasi kõndides lummasid meid imelised maastikud. Loodus on ikka osanud selle saare maastiku nii kujundada, et lihtsalt vaatad ja naudid – mäed, orud, natuke vahel mõni palmipuu, põõsaid – silm naudib seda vaatepilti. Mõningad selle vaatepildi osad on ka siia vaatamiseks üles seatud. Kuid eks ole ka mud, mille suhtes saab olla kriitiline.

See kellegi loodud kivihunnik oli meile üsna tähtis, sest enne seda me tegime otsus, kuidas edasi minna – kas mööda autoteed või taas lõigata juba inimeste ette tallatud rada pidi mööda tühermaad. Enne selle otsuse tegemist oli meil pikk kaardi vaatlus. Jani järgi me oleks pidanud ikka alla minema, mööda parempoolset autoteed. Nimelt seal läks autotee kaheks – üks allla orgu, tiene ülespoole, kus oli pisike asula. Otsustasime minna üles asualsse, sest siht oli Montaña la Data ehk mägi, võib ka meie keelde tõlkida kui andmete või info mägi. Ette rutates võin öelda, et ikka peab Jani kuulama.

Kui seda pilti süvenenult vaadata, on näha üleval asulat ja sellest paremal orus ka väikest asulat, selle viimase suunas me oleks pidanud minema, et siis sealt tõusta üles mäe poole.

Läksime lähema asula poole ja tee viis ikka vaikselt ülespoole ning see pani meid proovile. Siin oled aru saanud, et parem minna korraga otse üles kui laugjalt kogu aeg mööda tõusu, viimane on palju raskem. Aga ega siis loodus vormimisel sellele mõelnud ja laugjalt üles vaadata on palju ilusam.

Teel kohtasime, ei oskagi öelda, kas vana kanaarlaste maja või kuidagi räämas maja. Onni nähes arvasime, et see on maha jäetud, sest tõepoolest oli see ikka täiesti räämas ja tundus, et aed katkine. Lähemale jõudes andsid elutegevusest märku koerad. Neid oli just koertele tehtud aedikus ikka mitmeid, kokku ei jõudnud lugeda – 3 või 4 või veel rohkem. Igatahes koerte haukumise alusel sai aru, et neid on rohkem kui kaks.

 

Taamal paistab suuremat sorti ehitis – me ei tuvastanudki, mis see on. Kuid mööda minnes tundus mingit sorti tootmine. Selle hoonete kompleksi juures liitus meie jalgrada suurema autoteega. Õnneks mõne aja pärast olid targad inimesed teinud ka autotee kõrvale käimiseks oma tee. See oli vana niistutskanali kõrval. Arvatavasti juba vanast ajast tehtud tee võib olla isegi enne autoteed, sest nistuskanal tundus üsna eakas, veel vanast ajast kividest laotud.

Edasi minnes ja ka siin pildil paistab rohelus, see on maisikasvatus. Põllu keskel on näha teerada, isegi käis korra välgatus, et läheks mööda seda. Kui keegi mäeltab õudusfilmi „Maisilapsed“, see küll seal kohe meelde ei tulnud, kuid hea et me ei läinud. Teises põllu otsas, just seal kus tee lõpeb, olid valvurid autos. Nad küll sõitsid sealt minema, kui me sinna jõudsime, kuid eks nad oma saaki ootasid. Maisipõllu ääres oli suur niisutustorustik, see oli kindlasti selle vana niisutuskanali tänapäevane asendus. Maisi kasteti, sest kostis päris vali vee kohin. Me omavahel mõtlesime, et kell on 12 paiku päeval ja kastetakse. Siin tehakse seda tegevust ikka õhtusel ajal, et päike ei jõuaks vett ära aurustada. Kuid siis arvasime, et maisid on nii suured ja päikest läbi ei lase, seega see vesi ei jõua nii kiiresti ära kuivada. Mine tea, mis see õige on, aga meie olime oma lahendusega rahul ja kõmpisime edasi.

 

 Maisipõllu lõppedes saime ka teada, kus on vee reservuaar, millest kastmiseks ja niisutamiseks vett võetakse. Meie mõttes ilus helesinine vesi ja kohe nagu kutsuks sisse suplema. Küll aga on nendes vee reservuaarides ujumine keelatud, kui just ei ole omaniku eriluba. Peaaegu igal pool on ujumist kelavad sildid. Kuna see oli üsna kaugel, me silti ei näinud, kuid usun, et siin on sama.

Edasi minnes märkasime taas ühte sitandust. Tundus oma räämas sissepääsuga, et mahajäetud, kuid arvatavasti siiski ei olnud. Neid isatndusi on siin väga palju ja kõik sarnaselt kaetud. Kui istanduse antud põllulapi tegevus lõppenud või see puhkama pandud (meie arvamus), siis on katted maha võetud. Seekord otsustasime, et istandusse me sisse ei astu, eelmine laupäev sai tänu istandusele teelt ennast kõrvale suunatud ja me sihtmärgini ei jõudnudki. Ega me tegelikult ei olnud juba pikalt kaarti vaadanud ega vaadanud ka siin.

Järgmisel pildil olevast ronivast kaktusest lihtsalt pidi pilti tegema. See oli ennast aia külge keerutanud nagu meeletult pikk uss. Pilt ehk annab edasi, mis mõtlen, kuid elusuuruses oli see tõepoolest algul ussi moodi. Kaktus oli täiesti elus ja mõne aasta pärast kindlasti katnud veel suurema osa traataiast.

Hakkasime vaikselt asulasse sisse jõudma ja siit läks tee juba rohkem püstloodis üles. Raske oli leida kõnniteed, sest see oli nii kitsuke ja autod muudkui vurasid nagu oleks kuskil kiirtee ääres. Õnneks on siin viisakad juhid, eriti nähes valgemat sorti inimesi – turistid ja nad toovad saarele raha, neid tuleb hoida.

Teel üles jõudsime sellise sildini. Eve-Lyl on telefonis äpp, mis suudab kirja ära tõlkida. No selle kirja tõlkis küll see äpp omamoodi huvitavaks, isegi ei mäelta enam seda imelist sõnade mängu, mis ei tähendanud mitte midagi. Kuna tegu mingit moodi arhipelaagiga, selle sõna tuvastasime ilma tõlkimiseta, otsustasime sisse keerata. Lootsime väga, et tupikmärk on autodele, mitte inimestele.

Edasi minnes jäi paremale poole org, mida eraldas teest kohaliku puu hekk. Heki kõrgus oli nagu meie kuuskede kõrgus. Ma ristikski need kanaaride kuuseks, kuigi nende okkad olid rohkem meie lehise moodi. Eks Eve-Ly kindlasti teab paremini, tal on meeles loodusest palju rohkem.

Puude vahel oli kuulda laste lalinat, neil oli oma mäng pooleli. Läksime mööda teed edasi ja leidsime oru kaldal kitsekasvatuse – neid on siin arvatavasti igal pool. See aga oli oru teisel kaldal, kuhu kudiagi ei saanud. Kuna see tee oli tõepoolest tupik,ka inimestele, siis hakkasime kaarti vaatama, kaugel meie sihtmärk. Siin selgus, et me tulime teelahkmel valesti, oleks pidanud ikka vastupidiselt loogikale, minema enne orgu ja sealt tõusma mäkke. Meie aga olime ju tasase maa inimesed ja arvasime, et kui mäkke, siis ikka kohe. Arvestamata, et mägede vahel on orud, mis võivad olla täiesti läbimatud – kas püstloodis alla või kaktustega võsastunud. Juurdlesime, kas minna siit alla orgu ja siis sealset teed pidi edasi. Peaaegu oleks juba läinud, aga otsustasime ikka viimasel hetkel, et see on liiga järsk. Hakkasime tagasi astuma.

Kollane maja ongi kitsekasvatus, terane silm märkab ka mõne kitsepungerja.

Siit on aimatav järsk orgu laskumine.

Tagasiteel tulid lapsed võsast välja, pakun kuskil 4-5 aastat vanad. Piraadirõivad seljas ja mängisid oma mängu. Meid nähes pagesid võssa tagasi ja olid üsna vaikselt, kuni me olime silmapiirilt kadunud.

Jõudsime tagasi selle sildi juurde, mis meid teelt kõrvale suunas ja astusime edasi ikka ülespoole.

Tee ääres keset asulat oli väga ilus maja, kus valvuriteks kotkas, koer ja kaks parti. Maja ise oli ilus, aed väga kanaarilikult valge

Teel üles nägime taas silti, mis meile huvi pakkus, niumelt tegemist aiandusega. Siia tulles otsisime aianduspoode nagu Eesti mõttes Hortes ja hansaplant. Nüüd leidsime ühe ka reaalselt ja otsustasime vaatama minna. Meid saatis teel kohalik valvur, et me ikka teelt ei eksiks ja kuskile keelatud kohta sisse ei astuks.

Aiandis Eve-Ly soovis otsida üles hibiskused, talle väga meeldib kollane topeltõitega hibiskus. Muidugi olid need aiandi viimase osa lõpus, kuid kahjuks topeltõiega ei olnud. Ei teagi, kas kahjuks või õnneks, sest me ikka otsustasime edasi minna ja hibiskuse suure taimega oleks see olnud üsna raske.

Kuigi kaart näitas, et me saaksime tagasi minemata edasi minna mööda kitsaid tänavaid, et taas minna oma valitud teed, kuid keegi teark oli tee kinni pannud. Nii et pidime taas otsa ringi keerama ja tuldud teed tagasi minema.

Oma teele tagasi jõudes keerasime korraks kõrvale, sest seal tundus huvitav – täielik tühermaa ja all org. Jan hakkas meid juba alla orgu juhatama, kuid ma hammustasin läbi, see oleks võtnud suuna koju. Ütlesin, et nii kergelt me ka matka ei tee, lähme aga edasi. See oli hea mõte. Järgmise ristmiku eel oli üks kohalik söögikoht Santa Margarita ehk meie keeles Püha Karikakar.

Esialgu sisse ei hakandu minema, kuid tee ääres oli neil kõrvaluks lahti. Sissepääs oli sealt küll keelatud, kuid piiluda sai ikka. Sees oli üsna robustne vanaaegne, meie mõttes isegi veneaegne. Vanad lauad olid kaetud mustrilise vakstuga, põrand oli selline vanaaegne kivipõrand, meile hakkas huvi pakkuma. Kui juba selline väljanägemine, siis peaks olema üsna kohalike söögikoht. Keerasime otsa ringi ja läksime sissepääsu juurde, et kasvõi mahla juua ja mõni tapas võtta. Sissepääsus oli suur silt – meil saab maksta ainult sularahas. Kuna meil ei olnud kellegil matkale sularaha kaasa võetud, keerasime kurvalt otsa ringi ja hakkasime oma teed mööda edasi minema. See, miks siin väga palju soovitakse sularahamakseid, hammustasime me läbi peale maksuameti kontoris käimist. Kuigi siin riiklikku maksuametisse me arvatavasti sisse ei saa, Hispaanias on inimestel tööd vaja, selleks on loodud palju maksuameti käsilasi, erafirmasid, kes lahkelt on nõus konsulteerima. Neid firmasid, eks siin konsultatsioone jagavad on tõesti palju ja iga ala peal, mis aga suund riiklikult on reguleeritud – maksuamet ja selle sees on mitmeid suundi, finants, residentsus, NIE jane. Igal regulatsioonil on mitu suunda ja igale suunale on mitmeid konsultatsiooni büroosid. Näiteks maksude puhul oleneb, kas oled resident, on sul Nie või lihtsalt sisse sadanud välismaalane, kas sul on elukoht registreeritud jne...igale oma büroo.

Aga see selleks, sellest saab eraldi osa kunagi kirjutada, mis tuleb kindlasti meeleltult pikk ja keeruline nagu nende seadusedki.

Kohvikus edasi minnes, ikka üles mäe poole, tuli ristmik. Märkasin ristmikul vasakule silte, kus kirjas lausa kolm talu (finca). Läksime algul edasi, kuid siis kui tee hakkas laskuma, otsustasime tagasi keerata ja minna nende talude suunas.

Tee oli sinka-vonka nagu mägedes ikka. Mõnesaja meetri pärast nägime rohelist veekogu. Kahju, et kohe pilti ei teinud, just mõtlesin, et kui lähedale jõuame, tuleb hea pilt. Veekogu osutus veehoidlaks ja nii kõrgete seinetga, et meist keegi ei saanud selle kõrval pilti teha nii, et vesi ka peale jääks.

Veehoidla juurest otsustasime orgu keerata, kuhu Jan meid enne juhatas. Võrreldes eelmise laupäevase oruga, oli see minu jaoks palju igavam. Eve-Lyle meeldis.

Erinevus seisnes sügavuses, tänane oli mingil määral madalam ja oru seinad olid palju laugjamad. Eelmisel ikka olid massiivsed kiviseinad nagu tõelised kaljud. Siin oli kiviklibune, pidi palju ettevaatlikumalt käima.

Vahepeal tegin ka pilte kuivanud kaktusest, mis oli hõbedaseks muutunud, kohalikest prügimägedest. Kui maja on oru serval, siis ega keegi prügikasti ei kasuta, ikka orust alla kõik mis aga majapidamises üle jääb.

Tee oli eelmisest laupäevast palju lühem, kuigi vahepeal tundus, et lõppu ei paista.

Kui hakkasime tsivilsatsiooni tagasi jõudma, oli üks kohalik otsustanud keset orgu endale elamise ehitada. Maja juurde kuulus suur aed, milles kasvatati mingeid puid, mille nimetust me kumbki Eve-Lyga ei osanud tuvastada. Istanduse osa oli selle maja ümbruse kõige korralikum. Ülejäänud osa oli kohutav prügimägi – nagu mingi kollektsionäär vene ajast ehk mentaliteet – seda ära ei viska, äkki läheb vaja. Sellega oli kogunud endale kohutava hunniku rämpsu, mis aia vahelt paistis. Aiad on siin selliselt kaetud, et sinna sisse võõras väljast ei näeks. Kuid vahest on kas mõni pragu või on kate hakanud lagunema, siis on võimalik sisse piiluda. Kahjuks sellisest praeist on süna võimatu pilti teha.

Jõudsime suurele teele, ille ääres nägime väga ilusat ja ilusa aiaga elamist.

Nägime ära ka pärsi kasvuhoone, see on kindlasti mõeldud suuremateks mahtudeks.

Peale kasvuhoonet juba paistis meie poelinn El Tablero ja sealt koju on kiviga visata.

Kodus sõime, puhkasime ja kella 18 ajal pidime minema Eve-Ly juurde kokteile tegema ning tapaseid proovima. Kokteilid tegime kenasti ära, meil olid enamus materjalid selleks olemas, isegi shaker.

Tapaseid tegime samuti, need olid sellised katsetamise tarvis mõeldud. Kuna meil mingeid kaunistusi ei olnud, siis jäid nad piltidel üsna mittemidagiütlevaks. Aga maitselt olid enamus väga head. Poest ostsime ka ühe pruunika määrde, mis osutus täiesti kõlbmatuks. Eve-Ly veel proovis sellele järgmine päev kuumutamisega mingit elu ja maitset anda, kuid siis ka loobus.

Hea lõpp matkale, kokteilid tapastega.

Gran Canaria - esimene matk 19.11.22

Esimene päris matk

 

Juba ammu kokkulepitud matk leidis asset alles 19.11. Panime paika esialgse marsruudi juba nädala alguses.

Eelmine päev käisime Janiga kaubanduskeskuses, bussiga 2 tundi sõitmist sinna ja 1,5 tagasi, ostmaks mulle matkajalatseid. Tulemus oli seda sõitu väärt: Jan sai õiged päikeseprillid, mina matkajalatsid ja lisaks saime veel puuduoleva akupanga.

19.11 kella 10 ajal kirjutasin Eve-Lyle, et kuski kell 12 hakkaks tatsama. Eelmisel korral, kui pidime minema matkale, oli kokkulepe kell 10. Eve-Ly mõtles minna kell 14, pidasin seda juba natuke hiljaks. Tegime kuldse kesktee, kell 13.

Saime meie kompleksi treppidel kokku, kaasas akupank, vesi ja mul seljas meie matkaklubi särk. Visto li mõnele meist natuke liiga varane hommik, tuju tundus torisev. Aga seda ei pea tähele panema, lähme ikka edasi.

Sihtpunktiks oli pandud Wasserviadukt. Tundus kuskil mägedes, meist 4 km kaugusel. Tagasi ka 4 ja ongi kena esimene matkapäev tehtud.

Kaardi järgi teekond viis esialgu Maspalomase tervisekeskuseni (Centro de Salud Maspalomas). Sealt oleme pidevalt mööda kõndinud Playa del Inglesi minnes. Seekord aga keerasime sealt mägede poole vastupidiselt tavaliselt mööda kõnniteed marssides. Tervisekeskused on siin ikka vastavalt inimeste harjumustele – tervisekeskuse ees on kohvik, kus peamiseks müügiartikliks on õlu. Ikka enne arsti juurde minekut pead õlut jooma.

Meie kaart näitas rada mööda asfaltteed, kus üsna tihe liiklus. Seisime ja mõtlesime ning vaatasime kaarti, kuhu me esialgu sihtpunkti seaks. Kuna meie oleks pidanud kogu aeg otse minema ja autotee keerutas vasakule-paremale, otsustasime tervisekeskuse juures oleva tühermaa kasuks. Sinna viis ka mingi jalgrada ning autosid on seal ka sõitnud, tunnistasime autoed rehvimustrit. Marssisime hoogsalt edasi, ette jäi viaduct, kust autotee läks üle, meie aga selle alt.

Viadukti alt läbi tulles leidsime mõne jalgraja, mis viis ikka meie poolt valitud suunas. Seega on ka keegi enne siin käinud. Jalgraja kaudu jõudsime taas autoteele, kuid sellel teel oli liiklus palju hõredam kui oleks enne suurel teel olnud. Kappasime edasi mööda autoteed, vahepeal oli üks viit, kus peal Lomo Perela – see tundus tuttav, rada planerides mäletasin, et see asula peaks asuma meie sihtpunkti lähedal. Seega püsime veel õigel teel.

Natuke edasi marssides nägime suurt istandust. Jõudsime sellele lähedale ning tõdesime, et see on täielikult maha jäetud. Autotee, mis sinna peaukseni viis, oli rohtu kasvanud, osa aiast maha vajunud. Mõtlesime pikka aega, kas läheme kaeme sinna sisse või siiski ei riski. Mul oli algul kihk minna, teised olid ebalevad. Hakkasime mööda teed edasi minema. Kuna meil kamp koosneb väga erinevatest inimestest, siis peale 10 sammu leidis ka Eve-Ly, lähme ikka istandusest. Istandusse sisse keerates olime muidugi unustanud selle suuruse, mida me eemalt nägime.

 

Istandusse saime ilma vaevata sisse, läksime maha vajunud aiast üle. Istanduse iga tundus üsna muljetavaldav – leidsime selle eest kassetikesta. Neid kasutati ju päris palju aega tagasi – kuigi mine tea, kas siin kodudes ehk on veel kasutuses.

Vaatsime ja uurisime, mis siin küll kasvatatud on, kuid selguseni ei jõudnud. Umbrohi siiski kasvas, kuid oli näha, et niisutust ei ole siin pikka aega kasutatud.

Vaatasime istandusse mines, et käime sellest läbi ja vaata sealt ülevalt saab välja. Kõmpides oli nii põnev, et unustasime vaadata oma paika pandud esialgset teekonda. Istanduses oli olnud väga võimas niisutussüsteem. Allesjäänud selle osad andsid ülevaate, et seda ei ole kasutatud juba väga ammu.

Istandus koosnes väga paljudest nn kasvuhoonetest. Väga paljud neist olid kokku kukkunud, näha oli ainult allesjäänud riidelappe ja raami osasid.

Mingi hetk jõudsime kasvuhoonete ristteele ja vaatasime palju seda maad veel on – meie hirmuks lõppu näha ei olnud. Nüüd hakkasime kaarti vaatama ja olime teelt täiesti kõrvale kaldunud. Pidasime matkakoosoleku – kas siirduda paremale või minna otse edasi. Paremale minnes me oleks sihtkoha poole läinud, kuid me ei teadnud, kas seal kasvuhoonete aias on mõni auk, kust läbi pääseda. Paremal pool oli näha kasvuhoonete lõppu, kuid tee sinna üsna pikk ja nagu mainisin, läbipääsust aimu ei olnud.

Otse minnes ei näinud selle maa-ala lõppu, kuid seal võis olla väljapääs. Kuna me ei ole pannud paika kivisse raiutud teekonda ja ajalist piirangut, otsustasime minna otse. See oli hea mõte, saime kasvuhoonete osas natuke veel targemaks. Kuigi tänu sellele sai teel ka palju huvitavat näha, natuke ka närvikõdi.

Teel aianduse vahel leidsime valvuriputka, nii me selle ristisime. Ega me ei tea, milleks see sinna püsti on pandud – kas valvamiseks, tööriistade hoidmiseks või hommikusteks tööde jaotamiseks. Aknad olid ühele poole või mis aknad – väljavaateks tehtud avad.

Natuke edasi kõmpides ikka mõtlesime, kas siin mõni keskus ka on, kus tähtsad mehed istusid ja kus ehk on vee jagamiseks ehitatud hoone. Selle ka leidsime, nii me arvasime. Sinna oli jäänud veel maha tool, millel istuti. Hispaanlastele ju väga meeldib istuda ja vaadata lihtsalt kuhugi, vahes ton üks tool, teinekord mitu -et seda jagada, mida näha ei ole. Ega me täpselt selle maja otstarvest aru ei saanud, aga eks see ongi tore – ise ette kujutada.

Põrutasime ikka edasi, lõppu teel nägemata. Piilusime sisse istandustesse, mis tegelikult hakkas juba igavaks muutuma – kõik oli täpselt ühesugune. Maha jäetud, ammu polnu vett näinud, oletasime kasvatatud taimi. Teele jäi ette üks puur, mis emalt vaadates tundus, et seal ehk hoiti koera, ikka meiesuguste kaitseks ja hirmutamiseks. Lähemale jõudes vaatasime, et olemas puuris ka väike vee kogumise koht, nii arvasime. Kuid siis leidsime sildi, millel oli tekst tõlgituna – avariidušš. Siis saime aru, et see oli avariiolukorral inimeste pesemiseks. Kuna teel nägime ka taimede kahjurite mürgitamiseks mõeldud torustikku ja selle jaotuskilpi. Eemalt kilp tundus elektroi tarvis, kuid lähemale jõudes hoiatas see hoopiski mürgi eest. Kuna see dušš oli täiesti roostes, ei ole seda ehk mitte kunagi kasutatud, loodetavasti.

 

Peale viiamseid leide avariiduššist edasi mines, nägime korraga, et see suur aianduskompleks arvatavasti ei lope kunagi. Kuigi teel oli näha kena palmipuu, mis peaks viitama, et seal ehk on niisutust, oli siiski näha edasi katusealuseid aiandusehitisi. Oeh, juba hakkasime sellest väsima. Vaatasime ka kora meie sihtpunkti, kuhu oli plaan kohale jõuda, siis olime sellest teest juba palju kõrvale kaldunud ja isegi liiga kaugele läinud. Seisime seal keset kinniseid aiandeid ja mõtlesime, kas läheks ühest läbi ehk on ka seal aias mõni auk ja pääseksime niimoodi oma sihtkoha suunas edasi liikuma. Siiski otsustasime, et ei riski, sest kui kuskilt läbi ei pääse, peame mööda aia äärt kõndima ja see võib osutuda raskeks. Eriti kui teerada ei ole on see väga raskendatud kõndimine.  Läheme järgmise ristkohani.

Jõudes aiandivahelisele ristteele, keerasime paremale. Natukese kõndimise järel leidsime elumaja. Tundus igatahes alguses mingi mahajäetud onn, kuid seda see ei olnud. Lähemale jõudes olid olemas kanad, oma kohalolust andsid teada koerad. Kuna mul on koertega elus kogemusi olnud, siis soovitasin siit edais minna, mitte jääda ootama, millal peremees kutsumata külalisi oma koertele tutvustab.

 

Möödusime onnist – nii võib seda eluaset nimetada, vasakult. Nägime enne otsuse tegemist, et seal on näha arvatavasti veetamm. Suund sinna.

Kui olime selles onnist möödunud, avanes meile vaade kitsefarmile. Aias oli enneolematult palju kitsesid ning nägime ka mäeharjale suunduvaid kitsi, karjak kaasas.

Pildil vasakus suunas farmist üleval on väikselt näha kitsi, keda suunatakse mägedesse. Neid suunas karjak, koera me ei täheldanud. Ette rutates, me ka kohtusime nende kitsedega päris lähedalt, karjakut ei tuvastanud või oli ta meiesuguste eest peidus.

Läksime edasi mööda valitud suunda, esialgu mööda kruusateed. Kuid tammi juurde jõudmiseks mõtelsime natuke lõigata ja minna tühermaale. Põhjuseks teadmatus, kas see kruusatee ikka viib sinna tammini. Siin ju teed teevad oma looked ja kui oled mägedes, ei näe kuhu peale kahe kurvi tee edasi läheb. Läksime kivisele tasandikule, kus oli ikka päris kõrb. Kasvasid pisikesed taimed ja kaktusedki olid üsna väikesed. Leidsime ka ühe kaktuse õie. Ilus säravkollane, sellest pidi kohe pilti tegema. Kuigi me linnapildis oleme ka neid näinud, oli see ikka täiesti puutumata looduses.

Kaktustel oli huvitavalt olemas nii õied kui viljad. Üks kaktus õitses ja samas kandis lillakaid viljasid. Nende viljade juurde me tuleme veel tagasi. Meie matk võttis enneolematuid pöördeid, nii et saime ka vahepeal keha kinnitada.

Hakkasime meie sihtkohaks valitud tammi nägema juba üsna lähedalt.

Kuna päike oli selja tagant, on enamus piltidel ka pildistaja vari olemas.

Vaadates tammi poole hea silmaga vaataja näeb, et ees on üsna suur kuristik enne kui sinna jõuda. Olime taas mõttes, kas minna otse ja proovida läbi kuristiku või võttes arvesse Jani mitte-matkajalanõusid, minna natuke ringiga. Otsustasime ringi kasuks, mis õnneks ei olnud suur, aga läksime vasakult vältides nii kuristikku laskumist ja sealt siis uuesti tõusu. Nimetan selle kuristikuks, kuid loomulikult ei ole see mõõtmetelt mingi kuristik.

Teel tammi suunas leidsime lõkkekoha, ka neid tuli meil edapsidi teekonnal ette mitmeid. Lõke oli tehtud kaktustest. Selle vajadusest me siiski aru ei saanud. Kaktused olid ära põletatud, kas siis öösel sooja saamiseks, niisama karjaku lõbuks või söögi tegemiseks karjatamise ajal. Mõteteks need jäidki ja kelleltki küsida ei olnud.

Kakerdades jõudsime tammini. Vahepeal tutvusime ka kitsepabulatega, mis said meie saatjateks pikaks ajaks. Mitte et me neisse oleks astunud, vaid neid oli igual pool pea kogu teekonna kuni tsivilisatsiooni tagasi jõudes.

Tammi taga oli näha veehoidlat. Mäletan oma reisidest kanaaridele, kus alati toonitati, et kõik looduslik vesi kasutatakse ära. Nii oli näha ka sin. Ehitatud oli vägev tamm, millest sai alguse niisutustorustik. Suunatud oli see arvatavasti istandusse, me ei hakanud selle jälgi ajama, et mitte taas sinna tohutule maa-alale ekslema minna

Tammist sammusime edasi, mäkketõus. Õnneks mäkketõuse väga järske ja kõrgele teele ei jäänud. Tegelikult jäi, aga oskasime need juba diagonaalis läbida, et energiat säästa.

Kõrgemale jõudes vaatasime tagasi meie aiandusse. Siit tundus see palju suurem kui me arvasime olevat. Kuna me ka kõike sellest läbi ei käinud, ei oska ka selle pikkust aimata. Pilt oli aga jahmatava ja kui oleks ristmikult, kust otsustasime vasakule keerata, otse edasi läinud, oleksime ehk seal õhtuni seigelnud. Pildil kõik beežikas-pruunikas on aiand.

Jõudsime üles ja arvasime kaarti vaadates, et meie sihtpunkt on loodetavasti järgmise mäekünka taga.

Enne edasi sammumist kinnitasime keha.

Pildi kvaliteet ei saanud hea, aga annab tunnistust meie tegevusest. Sõime kaktuse vilju. Nende söömine on eriti väljakutsuv. Minul olid pärast käed okkaid täis ja Eve-Ly isegi otsis ühte okast keelelt. Viljadelt tuleb koor ettevaatlikult ära koorida, sest koore väljaspool on palju imepisikesi okkaid, mida peaaegu silmaga ei märkagi. Kunagi bagidega safarit tehes meile matkajuht õpetas neid koorima. Mäletamist mööda olid need sel korral suuremad, kuid maitse oli sama hea.

Teel nägime mägedest tulevaid endiseid veesuunamise radu. Mõned olid lihtsalt rajad, kus kas toru oli kadunud või maa alla vajunud. Mõnedes oli näha ka veel torusid, mille kaudu vet suunati alla.

Teel leidsime mitmeid koopaid. Esimeses ei olnud elutegevust, Eve-Ly käis kontrollimas. Teine oli juba elutegevust näinud, isegi tool oli sinna unustatud. Siin pildil olev koobas tundus olevat looduse tegevuse tulemus.

Peale mõningat nõupidamist otsustasime järgmisest orust minna otse kodu suunas. Me olime juba mitu tundi ekselnud ja nüüd hakkas igatsus tsivilisatsiooni järele. Peale kauba ei olnud Janil matkajaltseid, sest see oli tõeliselt metsik matkatee, kus on hädasti vaja tulla ainult sobivate jalanõudega.

Org, kuhu suuna võtsime ja mille kaudu läksime kuni suure teeni välja, oli tõeline matkaja väljakutse. Kiviklibu, suured kaljuseinad mõlemal pool. Muidugi ei saa neid nimetada suurteks kaljuseinadeks kui mõelda tõeliselt suurtele mägedele, kuid algajale matkajale tundusid need väga suured ja järsud.

Teel kohtasime enne nähtud ja mainitud kitsekarja. Esimesena jäi teele ette üks pisike kitsetall, kes meid nähes hakkas nii metsikult karjuma nagu me oleks juba tal kõri kallal. Kuskil eemal oli kuulda ka vanema kitse häälitsusi, arvatavasti tema ema. See oligi meie arvamus, sest teised kitsed olid vaikselt kuskil eemal ja hakkasid siis liikuma kui me mõnekümne sammu pärast nendeni olime jõudnud. Kitsede liikumine mööda kiviseina oli hämmastav. Ees oli meil ka üks sur kits, algul ehmusin, et sokk. Olles kitsi pidanud, siis tean, et sokk võib olla ettearvamatu ja selja tagant rünnata. Sarved olid sellel keerdus ja üsna suured. Lähemale jõudes oli sellel sokuks peetud loomal siiski suur udar all ja ta hakkas lõpuks meie teelt eest liikuma kaljuseina mööda ülespoole. Kerglevalte sammudega oli ta juba paarkümmend meetrit kõrgemal teiste juures.

Liikusime ettevaatlikult edasi, et mitte loomi veel rohkem ärritada. Kitsed määgisid üsna meeletult nagu tõepoolest keegi kipuks nende elu kallale. Seda motet meil ei olnud ja rahustasin neid oma jutuga. Muidugi nemad ei kuulnud sellest midagi, sest nende kisa käis igasugusest jutust üle.

Vahepeal küsisin Janilt, palju kaart veel näitab. Vastuseks sain temaliku, oleme õigel teel ja liigume suure tee poole. Ei mingit vastust ühesõnaga.

Edasi jõudes hakkas juba rohkem valgust paistma, see tähendab, et kalju seined muutusid madalamateks ja valgust oli rohkem alla põhja paista. Tekkis our ristmik, kus üks org liitus teisega. Meie liikusime ikka edasi oma valitud suunas.

Nägime üleval istanduse ehitisi. Seega kui oleksime üleval kuskil istanduses keeranud paremale, et Saada otsem oma valitud sihtpunkti, oleksime jõudnud sele our servale ja seal allatulek oleks olnud kas võimatu või väga raske. Hea, et me ikka tregime selle suure ringi, kus saime palju huvitavaid elamusi ja tõelise matkaja naudingu.

Märkasime istanduse juures autot ja seal kõndivat meest, kes tuli ülevalt meie suunas ja väga kiire sammuga. ALgul mõtlesin, et kas meie suunas ja nüüd kas saame kuuli või nahutada. Kiiruga ütlesin kõigile, et kui tuleb meie juurde, siis oleme matkajad ja eksisime teelt, otsime teed Maspalomasesse. Mees vuhises üleval kaljuserval kiirustades meist mööda. Arvasin, et ehk kitsede omanik, kellele teatati nende suurest karjumisest. Mine tea, saladuseks see jääbki.

Edasi kakerdades leidsime enne mainitud inimtegevuse jälgedega koopa, kuhu oli veel tool alles jäänud.

 

Üsna pea peale seda jõudsime suurele teele, kust olime istandusse keeranud. Hakkasime tsivilisatsiooni tagasi kõmpima. Jõudsime vidaukti alt tervisekeskusesse ja sealt juba kilomeetri jagu koduni.

Me ei tea, kas see vahepealne tamm oli meie sihtpunkt või me selleni ei jõudnudki. See enam ei olnudki tähtis, sest elamus ilma selle teadmata oli niigi suur.

Matk oli tõeliselt nauditav meile Eve-Lyga, Janil kahjuks ei olnud õigeid jalanõusid ja tema nauding ei olnud nii suur. Lisaks sai ta jalga ka kaktuse okkaid, millele ta peale astus. Ka mul oli talla all okkaid, kuid jalatsid pidasid need kenasti kinni. Õhtul tohderdasime jalga ja magama minek oli üsna vara – mõnus väsimus tõi kiire ja hea une.

Kindlasti kordame ja seekord läheme teises suunas.