,,,,,Alustasin siis hommikul lennujaama minekuga ja sinna jõudes tabas ehmatus, kus on värav14b. Tatsasin ringi ja siis tabas häbistav hoop....UK on EL:s, aga mitte Schengenis. Lõpuks jõudsin lennukile ja ma julgen esimese lennu järel kiita, Ryanair on täitsa kobe firma.
Jõudsin siis ilusti Stanstedi ja lausa 30min varem. Korra elus olin siin käinud...koos Kadriga, aga kus siis minusugune mäletab. Hakkasin otsima, kust kohvri kätte saab....aga peale minu ei tundnud sellest keegi huvi. Kõik tormasid kuhugi ja järsku jäid seina ees seisma. Eks ma mõtlesin korraks küll, et praegu saaks hea vanamehe multika sisu...aga arvasin, et kuna kõik seisavad, siis ju selleks on põhjus...seisin ka. Ja kae, seina sees avanesid järsku uksed....pisike rong. Tegin ka ennast asjalikuks ja läksin peale. Sees tutvudes juhistega, sain aru....kohver selle lõpp-peatuses mind ootabki, oligi.
Läksin siis oma oranži kohvriga välja ja kohe suitsunurka. Seal otsustasin, et hotell ööbimiseks on kohe lennujaama lähedal, lähen jala. Ise pidasin endaga dialoogi, et kuule Mustikas, kas sa oled ikka kindel, sa ju ei oska orienteeruda. Osutusin iseendaga dialoogi pidades võitjaks ja alustasin telefoniga navigeerimast. Leidsin ilusti hotelli ja ka juhised. Järgmiseks otsustavaks katsumuseks oli otsustada, kas pean minema vasakule või paremale. Mõtlesin ja arutasin, et väga naljakas oma oranži kohvriga edasi-tagasi vaaruda. Läksin infosse ja küsisin, kuidas ma hotelli leiaks. Juhatati bussi peale nr 27. Läksin 0 korrusele ja otsisin piletikioski, kust kinnitati veel kord, buss nr27 ja pileti saab bussijuhilt osta. Oh seda rõõmu, buss oli ees ja sinna sisse ma astusin. Küsides oma hotelli piletit, minu rõõm muutus ehmatuseks - mina, viisakas (vähemalt püüdsin sinnani) inimene sain kuulda juba kodumaal enim kasutatuid inglisekeelseid väljendeid, mille saatel mind sealt bussist välja visati ja suunati järgmise posti juurde. Kuna seal bussi ei olnud, suitsetasin ja pidasin endamisi aru - kuidas küsida, kas kohe alustada eelmisele bussijuhile kohaste väljenditega või katsuda kuidagi oma stiiliga hakkama saada, viisakalt ja vajadusel huumoriga. Bussijuht oli tore ja jõudsin ilusti hotelli.
Siin vastuvõtuks üks lauake, kus peal arvuti ja õnneks kaardimakse terminal, mida märkasin siis kui jõudsin selle laua juurde. Proua seal oli nii suurte prillidega, mitte kangete, vaid mõõtudelt, et ma arvasin - olen kohale jõudnud täpselt karnevali tipphetkeks. Rääkis ta aga väga head inglise keelt, mis mujalt tulnutele ka arusaadav. Kuna olin ainult hommikusöögiga, siis muidugi nälgas - süüa saab kohaliku aja järgi alates 5. Võtsin õlle ja suitsetasin. Kell sai 5.
Tõttasin alla ja vastu võttis mind noormees nimega Sauh. Kui ta hakkas minuga rääkima, siis ta vist ehmatas väga ära, jäi üsna pea vait - ma ei saanud mitte midagi aru. Sel vaesel mehel olid minu meelest kõik maailmas tuntud kõnedefektid olemas: põrises, susises, kokutas ja katsu sa siis veel niimoodi aru saada... Ma hakkasin kohe tellima, ebaviisakas olin, ei oodanud ta kummalist jutuvada lõpuni, ainuke mida lauale sain, oli õlu ja millegipärast kaks pokaali. Toojaks oli meeldiv proua ja ma olin õnnelik, sain temast aru :)😃
Nüüd hakkan lugema "poodud rebaste metsa", soovitan kõigile, kes tahavad naerda.
Hommikul kell 7 on väljalend ja laskumine peaks olema Gran Canarial Las Palmase lennuväljal.
03.02.2015
Öösel magada ei saanud, sest minusugune unimüts kartis sisse magada. Kell 4.30 kohaliku aja järgi pidi äratus olema, aga puhkamise iha ja sissemagamise hirm olid nii suured - ärkasin juba ammu enne kella ja vaatasin telekat. hommikused protseduurid tehtud, seadsin sammud koos oma tavaariga alla hommikusöögile. Olin juba unustanud Inglismaa hommikusöögid - ühesõnaga kaks üleküpsenud kuivanud vorsti, hea praemuna ja miskit veel näpuga. Lisaks joogiks kontsentraadist mahl ja kohviks nimetatav pruun jook. Läksin õue ja kae asja, lumi maha öösel sadanud - tavaliselt seda ju veebruaris ei juhtu. Külm ja seda suurem igatsus tuleb selle saare järele.
Minu seiklused algasid lennujaamas, kus ju harjunud selle pisikese kahe lennuki lennujaamaga. Kohvri andmiseks jube järjekord, õnneks üks tumedana sündinud kena tüdruk hõikas, kes lendab Gran Canariale - muidugi olin mina see oma oranži kohvriga. See kadalipp siis läbi ja õue suitsetama, tegin kohe kaks...teab millal jälle saab.
Ja muidugi ei mäletanud ma taas, et ma ei ole Schengenis - veel üks järjekord, mis oli palju palju pikem....aga õnneks läks väga kiiresti.
Lennukile mineku värav oli meie maailma otsas...ma arvasin, et ma jään kindlalt maha ja pean aerupaadiga minema. Ootasid, kus nad pääsesid. Peale selle lennuk hilines väljumisega terve tunni...lumi ju sadas lennuki peale. Seda aeti siis maha ja kühveldati külmavastast vedelikku peale. Austuseks Ryanairi piloodile, ta andis kogu aeg selgitusi, mis toimub ja miks see vajalik on. Ja olid tublid mehed, Gran Canariale maandusime ainult 15 planeeritust hiljem. Tublid vennad....mulle ikka veel Ryanair meeldib.
Lennukist maha...muidugi tahaks ju suitsu...aga kohver, kust selle saab. Läksin siis teiste järele, eks keegi ikka teab. see oli peaaegu väljapääsu juures ja lennujaam nüüd teab mis suur ei ole. Eks see hirm oli mul suurem, ikkagi üks. Küsisin kust raha saab, kus on ATM...mis te arvate, et nad minust aru said.....hakkasin siis selgitama, et mul on money vaja...aaaa, kohe said aru.
Kõndisin lennujaama ees edasi tagasi ja suitsetasin ja vaidlesin endaga, palju ma iseennast armastan..peale jäi see, et palju ja istusin taksosse.
Kohale jõudes maabusin hotelli, kus muidugi koristati alles tube. Miks ma ei imesta, lennuk lendas ju nii kiiresti :)
Jalutasin ringi suures Yumbo keskuses, mis on kohe minu hotelli vastas. Huvitav koht, kes teab. Kes ei tea, saab kunagi teada, kui teadjad räägivad!
Jõin esimese õlle ja läksin muidugi poodi, neid selles keskuses lausa 2. Leidsin oma cava ja see on juba külmkapis, ootab esimest sissepühitsemise õhtut. Vesistage kullakesed, kes teavad, et selle joogi eest on nii mõnigi (kaasa arvatud mina) tapma. Kasvatan iseloomu, ei joo enne õhtut!
Minnes turismi infopunkti ja küsides mingit kaubanduskeskust, siis tundsin ennast kodumaal....võeti kaart, tõmmati kaks ringi ja mine...kuhu suunas, ise mõtle välja. Seisin selle infokeskuse ees ja mõtlesin jälle oma orienteerumisoskuste peale ja otsustasin paremale. Läksin kaks sammu ja jäin seisma, öeldes endale: Mustikas, kui sa mõtlesid esimese hooga paremale, siis keera ümber.´Kuulasin ennast, ikkagi ju 44 aastat koos elatud ja tegin õigesti. Esimese hooga oleks linnast üldse välja põrutanud. Teel leidsin soomlaste baari ja kõrval karaoke...issand jumal, siin ka. Aga neist oli kasu, lõin kaardi lauale, süües karjala pirukat munavõiga ja palusin ringe juurde joonistada. Ära käisin, teele jäi veel botaanikaaed. Oli ilus, väljast, sisse ei viitsinud minna. Neid puid ja põõsaid ju igal pool. Ükspäev ehk lähen, aega on.
Tagasi tulles leidsin sellise kaubanduskeskuse nagu Prisma. Tegin kohe pilti, hea et roheline ei olnud, oleks vist kreepsu saanud.
Suutsin vahepeal oma ID kaardi mehele panna...aga kuidagi rahu oli sees ja paanikat ei olnud. Olin selle hotelli vastuvõttu jätnud.
Toas rõduuks kinni ei jäänud, natuke selle pärast küll pabistasion. Tagasi keskusest tulles, andis vastuvõtus teada. Kõigepealt mees vastuvõtust ulatas mulle muigega minu id-kaardi. Ja siis oleks te näinud...saabusin oma tuppa ja kannul vastuvõtust mees rõduust üle vaatama - käes kaks imepikka kruvikeerajat - mul tulid kõik maailma õudusfilmid meelde. Aga vana tuli tuppa, pani kruvikeerajad lauale, mängis uksega ja kinni see oligi. Proovisin ka..aga ma kindlasti homme seda kinni ei saa. tehnika ju lolle ei salli ja ma olen üks neist.
Nüüd lähen sööma, õhtul on Anne Veski kontsert Los Tidose hotellis toas number 202. Tere tulemast!!!
04.02.2015
Öösel ärkasin üles, sest tundus, et miski segab magamist. Lükkasin seda imelikku asja eemale endast ja proovisin ikka edasi magada - uni oli magus peale neid lendusid ja peaaegu unetut ööd Londonis. Lõpuks kui see asjandus mu und edasi häoiris, panin tule põlema. Lamp oli otse voodi peaosti kohal. Ja kae imet, see oligi lamp, mis hakkas põlema otse mu silma sisse - ta oli tunginud mu padja peale ja kavatses seal öö veeta. Muidugi mulle see sugugi ei meeldinud ja algas öine läbirääkimine lambiga. Lõppes see siiski minu võiduga ja ta on siiani ilusti omal kohal. Eks näis, mis ta sellest ööst arvab.
Minu hommik algas kell 10.30, siis avasin lõpuks silmad ja olin mõnusalt välja puhanud. Hakkas hommikuste toimetuste aeg.
Esimesena mõtlesin, et teen kohvi, ikkagi põhjamaa inimene ju. Otsustasin kohvimasina kasuks ja nii sai sellesse kõik komponendid sisse pandud ja nuppu vajutatud. Hakkas korisema. Korras, nüüd teeme võileiba ja sööme oma hommikuse jogurti ära. Peale jogurti söömist peaks ju kohvi valmis olema ja saaks võileibu nosida. Aga looda sa, see masin korises köögis ilma igasuguse mõtteta kohvi anda. Veest umbes 25% oli läbi lörisenud. No kurja...ja tõesti, kohvi sain ma alles miski poole tunni pärast. Kõndisin ümber masina, see oli mu ainuke siht ja iha sellel momendil. Kohvi kätte saanud, istusin õnnelikult rõdule ja nautisin võileibu, mis ma olin silmadega juba mitu korda sisse ajanud...peaaegu nagu kõht oleks juba täis.
Müttasin ja püüdsin asjalik olla, nii asjalik kohe, et tegin isegi voodi üles. Ise ka imestasin ja vaatasin oma kätetööd. Arvasin, et ma vist ikka ei ole üles ärganud ja näen ikka ilusat und, kus ma olen asjalikuks muutunud. Näpistasin, ai valus oli - seega täitsa üleval.
Pesema ja kella 13 ajal ajasin ennast õue. Enne tegin rõdul suitsetades päevaplaani, mis nägi ette düünide külastuse, kaubanduskeskusesse, sööma ja kella 16 ajal tagasi, et natuke magada õhtuseks etteasteks.
Võtsin siis sammud düünide poole, ise kaardi peal näpuga järge ajades...muidu teab kus ma ennast leida võin.
Vabandagu Kanaarid minu ees, aga peale Nida düünide nägemist ja seal hulkumist....ei pakkunud siinsed mulle pinget. Pilti ei teinud, läksin mossis olekus edasi. Leidsin kaardilt ühe kaubanduskeskuse, mis maa-alalt teistest mitu korda suurem - sinna ma lähen.
Kõndisin siis mööda ookeani randa ja ootasin, millal see keskus tuleb. Teel oli erinevaid "butiike" ja külma õlle pakkujaid - ei, ma olen tugev ja ei allu nende provokatsioonidele. Oi, ja siis oli suur silt selle kaubanduskeskuse nimega, mida ma ei mäleta, aga kohe ka põhjus. Kui võtta meie Kadaka turg, kes veel mäletab, siis see kaubanduskeskus oli täpselt sama, müügiinimesed olid ainult palju nooremad, kui meie Kadaka turul kunagi ja natuke teist värvi. Seega pettusin kohutavalt ja olin selle saare peale solvunud - Tenerifel nii ei ole, mõtlesin endamisi. Võtsin esimese õlle ja suitsetasin. Arutasin, mis edasi. Otsus - järgmine kaubanduskeskus - sest mul oli vaja bluetooth arvutihiirt, päikseprille ja ehk ka lühikesi pükse.
Asusin teele, ikka kaart näppus. Kõnnin ja järsku teeremont...minu kaardil seda ei ole ju...kuhu ma lähen...ahastus ja hirm. No sain kuidagi hakkama ja kaubanduskeskuse asemel jõudsin vupsti oma hotelli ette...selge, enam ei pea kartma, kodu leian üles alati. Aga alla ei anna, edasi ja sinna kuhu siht. Ja üllatus, see keskus, kuhu ma suuna võtsin juba kaugel rannas, asub Tenerife tänaval. No ei saa see koht mind ju petta, arvasin rõõmsalt ja teele.
See kuhu ma jõudsin, oli veel mõttetum keskus kui eelmine. Ei tasu kirjeldadagi, tagasi koju. Minge ka oma keskustega kuu peale. Üks hea keskus, kus esimesel õhtul käisin, oli teises linna otsas ja uskuge või mitte, kaardi peal seda ei olnudki :) Nii nad siis käituvadki lollide turistidega. Las need käivad mööda Kadaka turgu, aga meie ostame puhtast ja korralikust poest.
Koju ei läinud, kiuste. Läksin oma vastas olevasse Yumbo keskusesse, ehk on seal neid asju. Oli, üks oranž pluus, ninnu-nännu, ma ju ei pidanud murduma, lubasin juba kodus. Aga ei...ma ju pidin, müüja pärast peaaegu :)
Pluusi pood on avatud iga päev ja oi kui palju erinevaid oranže pluusisid....ma kardan.
Pluusi poe kõrval tehnika "butiik" - astun sisse ja küsin oma hiirt. Oi kui agarad pisikesed poisid jooksid ja mul oli ninaesine nende arvates bluetooth hiiri täis. Vaatasin, keerasin ja arvasin, et ma olen nüüd loll, sest nemad olid ju tehnikatargad mehed. Küsisin, miks siin need USB otsad kaasas on, bluetoothil pole neid ju vaja. Oi, ma jäin veel lollemaks, sest nemad teadsid, et see ongi bluetooth. Vaidlesin natuke nendega ja otsustasin, et mitte ennast purulollina tunda, läksin minema.
Teel pikeseprillid, need odavad postide otsas, küsisin, kas on polaroidid - jaaa muidugi, kõik. Ja seal ka oranže, mida ma muidugi kohe käperdama ja enda omaks hakkasin pidama. Küsisin, kas teil polaroidile pilte on, et ma saaks vaadata - ei ole, aga ega müüjapoiss ei lasknud ennast häirida ja kinnitas jumala nimel, et polaroidid. Ma küsisin, et kus see kleepekas on, et ma saaksin ehk sellegagi kindlust juurde...ei pole. Poiss ei matnud lootust ja ma ei lasknud ka matta...mänguilu. Natuke eemal nägin parfümeeria poodi ja seal oli päikeseprille müügil, ütlesin poisile, et lähme vaatame, seal saab ehk kontrollida. Peale seda ta muutus vaiksemaks ja ei tahtnud minuga enam rääkida, ma ei saanud aru miks - kõik ju aus kaup. Sammusin edasi, nukker poiss jäi oma polaroide imetlema. Prille ei saanud kuskilt, sest üheski poes ei olnud oranže polaroide. Minu praegused päikeseprillid, mis ma vist ostsingi värvi pärast....ei näidanud mulle miskit. Neil oli üleval pool tumedam osa ja all heledam. See heledam oli ok, natuke nägi, aga ülemise osaga vaadates oleks ma igalt poolt otse läinud nii kaua kui keegi või miski ette oleks jäänud. Otsustasin, et ma neid ikka ette ei pane...mis sest et reisikindlustus tehtud, aga see ikkagi alles reisi algus. Ja kui ma veel auto rendin ja nendega sõidan...tulen üle ookeani koju nii et ei märkagi, et olen vee peal sõitnud.
Läksin siis Cosmosesse sööma...vot oli sisseviskaja härra, jutt jooksis ja panigi mind laua taha istuma koos wifi koodiga. Aga oli ka põhjust - toit oli imehea ja need kanaari kartulid koos mojo kastmega...urrr kui hea. Kaido, otsi retsept välja!
Koju tulles kosmosest, käisin meie leedukaid nuumamas ja ostsin endale natuke süüa ja muidugi cavat, mis oli kuidagi otsa saanud - ma arvan, et lamp seda cavat manustaski...ja siis kukkus alla.
Kes veel ei tea, siis Maxima omanikud ostsid ära SuperDino kaubandusketi ja möllavad nüüd Hispaanias samuti. Ma hea meelega sealt ei osta, aga seekord läks nii...kuigi see oli minu lemmik poekett Kanaaridel, niuks.
Homme uued uudised, nüüd hakkab see aeg, millest ma ei kirjuta, vaid vajadusel räägin :)
05.02.2015
Kui arvate, et tänane öö möödus, sekeldusteta, siis eksite. Taas oli enne hommikut võitlus lambiga. Võitsin nagu tavapäraseks juba saanud ja magasin edasi. Varahommikul (puhkaja ajakava järgi) helises telefon, Anne laulis kõvasti ja õigesti...aga ma ei hoolinud sellest. Panin vaikse peale, vaatasin numbrit, tuttav, aga nime ei näidanud...seega ei vasta. Siiani vastamata ja nii see jääbki. Kui oleks häda majas, küll oleks veel helistanud. Aga ta suutis mu une ära rikkuda ja nii ma ennast üles ajasingi.
Taas algasid läbirääkimised kohvimasinaga, aga tema kasuks. Ootasin seda kohvi ja suunurgast ila tilkus. Omaette sõimasin hommikust helistajat ja kohvimasinat. Aga mis seal ikka, ära muretse asjade pärast, mida muuta ei saa.
Kohvi lõpuks käes, lugesin natuke raamatut ja itsitasin...poodud rebaste mets sai läbi.
Keskpäeval, kui õues juba 23 kraadi sooja, sammusin välja - pestud, kustud, kammitud. Enne olles paika pannud oma trajektoori tänaseks, astusin Yumbo keskusesse, sest muud moodi ma ei julgenud minna...kaart viis sellest läbi. Ja oli ka hea, sain lõpuks endale väga shefid oranžid päikeseprillid. Prillid peas, õnnelik, möödusin ma elektroonikabutiigist - sealt kõlas muigel suust: oranzman :) Surusime kätt ja küsisin, kas olete juba müügile võtnud oranži tahvelarvuti kaaned....naersime koos.
Ja Yumbo j'äi selja taha ning alustasion oma teekonda teise linna otsa, kus peaks paar vaatamisväärsust olema. Tee on pikk ja mina plätudega.....
Marssisin uljalt mööda tänavat, jätsin mitmeid ringteid selja taha ja jõudsin huvitava kohani, mille nimeks Cita, kaubanduskeskus. Sisse ma ei läinud, ´tundus Grankanaarialik keskus koos kõigi tuntud butiikidega. Selle asemel lõin kaardi lahti, et vaadata, kas olen ikka õigel teel. Mööda läks mitmeid inimesi, kes vaatasid mind imelikult, ei, mitte oranži pärast, vaid minu naer naelutas nad minule vaatama. Muidugi olin ma põrutanud valele poole....Isegi ei vihastanud enda peale, see olen ju mina, kes ma peaks tundma ennast juba 44 aastat. Mõtlesin, kahju, et Riho kaasas ei ole, ta oleks ehk õigel ajal öelnud, et kaardi järegi oleme kohal. Ei midagi, samm marss tagasi...et oleks huvitavam, l'ksin teisele poole teed, otse Cita eest läbi.
Nüüd veendunud uuel päeval, et sittagi ei ole muutunud ja kaardi lugemist ma öösel magades selgeks ei saanud, vaatasin iga ringi peal, kus ma olen ja kas on õige suund. Jõudsin veepargini, sisse minna ei viitsinud, ma ei ole eriti torudes turnija, eriti kui veel lõpus on vesi ja ma terve liu mõtlen, kuidas ma upun kohe ära. Ja see keskus oli ka selline kergelt öeldes, vana. Ei kutsunud...ja liiati sisenes minu silme all sinna umbes 15-20 last keskmise vanusega 8-10 aastat. Ei kutsunud, mis see taat seal ikka teeb. Marss edasi, kaardi järgi pidi tulema jõgi. Kuigi jah, sild oli, aga nende arusaam jõest on teine kui meil - säng oli, aga vett ei olnud. Selle oleks ka võinud siis vaatamisväärsuseks nimetada...mõisad ka ju vanad ja tühjad, aga vaata kus kogutakse nende vaatamise eest raha.
Sammusin edasi, plätud jalas, jalad villis. Lubasin endale, et kui leian kaubanduskeskuse või kasvõi poe, ostan plaastrit ja söön. Leidsin....aga kuidas sinna saab...autotee on aga jalakäijatele pole. Kõndisin edasi-tagasi, leidsin kuskilt põõsa tagant sildi, kus peal jalakäija mär´k ja nool, võtsin suuna sinna. Otsustasin miski hetk, et nüüd lähen üle muru, sest muidu lihtsalt olen keskusest möödas ja varsti vaata et hotellis tagasi.
Jõudsin keskusesse...tühi, põõsad kasvavad ja isegi mõni puuvõra, aga pood oli lahti. Metsas pood, mõtlesin nagu Soomemaal.
Astusin sinna leedukate Hispaania harusse sisse ja leidsin kõiksugu kaupasid...aga mitte plaastreid. Seega polnud minu süü ja õlle teen ikka. Astusin esimesse kohta sisse, istusin maha ´ja kiilakas vanamees juba tuli minu poole suure kisaga...ja te ei arva, mis keeles - soome keeles. See hetk ma otsustasin, et soome keelt ma ei oska ja rääkisin talle vastu inglise keeles. Muidugi nägi vanamees mu läbi, sest tema soomekeelsetele küsimustele vastasin ma inglise keeles...loll olen, ei oska valetada ega mängida ka enam. Andsin alla ja rääkisin edasi soome keeles. Küsisin wifi olemasolu ja see pidi lausa vaba, ilma salasõnata olema. Mida aga ei olnud, see oli wifi...oi kus siis hakkas jooksmine, telefonid punased helistati vist otse kuningale - wifi tuli.
Sõin mereandide pastat, olen ka Eestis sellise nimetusega toitu tellinud ja söönud...aga meie tipprestoraniud ei pääse ka oma mereandide pastaga sinna, mida ma sõin ja nautisin. Kuna me vanamehega saime jutu peale, siis toodi mulle maja kulul veel miski supp ja lõpuks veel Kanaaride meeliköör suure jääkuubikuga. Need pidi olema maja kulul...ai kui hea. Aga maksin kinni...nagunii ja kui muidu mitte, siis jootrahjaga, mille jätsin.
Sammusin sealt tühjast keskusest edasi vaatamisväärsuste poole....marssisin ja marssisin, mida ei tulnud, need olid vaatamisväärsused. Kuskil ringteel otsustasin, et kõik, rohkem ma ei saa, jalad löövad tuld, eriti need villid, mis ootasid ikka veel plaastrit. Keerasin otsa ringi...ja järsku olin keset politseimasinaid ja politseisid...ehmusin mina ja politseinikud ka. Vaatasin ringi, et mis toimub, kuhu ma sattusin, kas nad tahavad mind...katsusin, rahakott alles, seal oli mu ID-kaart. Aga vaadates neid politseinikke, olid nad sama ehmunud kui mina ja viipasid suure tee suunas...sain aru, kao ja ruttu näidatud suunas. Nii ma ka tegin, isegi mu villid olid see moment minuga nõus ja ei teinud valu...mis pärast muidugi topelt tagasi tehti.
Jõudsin juba tuttavasse kohta, mida ka enne tee peal nägin, puhkusemaailma (Holiday World). Aga see maailm puhkas ise ka, kinni oli - lõbustuspark. Eks neil see siesta muidugi. Jõlkusin teisele poole maja, see oli suur koos oma väljas asetsevate karussellidega. Ehk saan takso...aga selleks vaja sularaha, ehk enne vaja pangaautomaat leida. Kõnnin ja vajadus ja ihuhädade järele. Vaatasin, et mõni joob õlut, seega miskit on avatud siin - oi pangaautomaat. Marssisin siis sinna, aga selles remont, minule lkui kunagi nõukogude liidus elanud inimesele tavapärasel moel - parandajaid oli 6 meest, kellest siis üks reaalselt ka kruvikeerajaga seal sees sorkis. Teised lõugasid ja karjusid minule arusaamatuid väljendeid. Võib-olla ka mulle....ei tea ja ei huvita. Taas kerkis esikohale wc otsimine...leidsin. Ennast tühjendanud, tahtsin taas raha ja taksot. Leidsin uue pangaautomaadi ja ka takso sõitis just ette - vedas. Muideks taksojuht oli naine, kes rääkis minuga jälle soome keeles, küll väga piiratud sõnavaraga, aga suutis mulle tekitada enneolematult kehva tunde.
Sõitsin Yuombosse, ostsin plaastrid, habemeajamise vahu ja cavat. Seda pidin ma selle kõige peale saama. Nüüd kodus, pudel lahti ja varsti teen endale ka siesta - ilma lambita.
Enne siestat lähen veel tellin endale auto, äkki jään muidu ilma.
06.02.2015
Tere head sõbrad, paar kriba eilsest ja tänasest.
Eile õhtul peale seda isuäratavat söömingut tühjas kaubanduskeskuses, hakkas minu sees toimuma imelikke asju. Söök ei olnud paha ega ka ei tekitanud suuremaid pahandusi. Aga ma olin nagu iseliikuv mootor, ma ei tea mitme küünlaga ja palju nendel paugatustel hobujõudu oli...aga autoga oleks kindlasti edasi saanud ilma süüdet keeramata. Seega pidin peale iluund ootama väljaminekuga, aga välja ma läksin...
Magasin hommikul kauem, lambiga öösel ei võidelnud, sest tõstsin toa ümber enne välja minekut. Öös oli asju ja näha oli, et nädalavahetus on lähenemas.
Täna otsustasin siis üles otsida ainsa teadaoleva kiriku siin turismilinnas, nimeks vist oli San Sebastian. Minu seiklused siis algasid taas hotellist, õues on külm, tuul puhub nagu oleks Eestis. Aga lund ei ole, hea seegi ja eks ta vist selle 17 kraadise soojusega sulaks imeruttu ära, kui üldse maapinnale jõuaks.
Ette rutates, täna oli minu päev - ma ei eksinud ära. Sellel on ka oma põhjus, mis ei olenenud minust, aga õnnelik ikkagi. Jõudsin ranna äärde promenaadile ja jalutasin mõnuga, lõpuni välja...teise linna. Kae lolli, aga mis teha, kui kolaja jalgades. Hakkasin siis tagasi tulema, teel luristasin ühe hea õlle.
Edasi kõndides leidsin taas mahajäänud kaubanduskeskuse...arvan, et Igor sellest sa eile rääkisidki...selgub et neid on siin rohkem. Tegin ka nalja - keskuse püeal oli suur reklaam: Every night live musiv show, millele ma siis lisasin, et lauljad paistavad ammu surnud olevat neid varemeid vaadates.
Leidsin nende varemete kõrvalt söögikoha ja sinna istusin. Teenindaja tuli peale teist suitsu...kaua ootasin. Tellisin õlu ja kana mingis kastmes, mis ei pidanud hot olema. Õlu toodi kohe, poiss tõi, tellimus võttis väga kõrgi olemisega vanaeit. Söögui sain peale teist õlut - olin vihane ja see söök oli ka mitte just selline, mida ma vaimusilmas ette kujutasin. Selle solberdise koos friikartulitega oskaks ma kodus ka kokku keerata. Aga egas tualett nõuab oma - ära sõin. Jootraha ei jätnud mitte üks kopikas, las vanaeit mõtleb, et olen koi põhjamaa turist. Mujal tullakse mitu korda küsima, et kuidas maitseb ja kas kõik hästi, karda jumalat...vanaeit hoidis hirmuga eemale, äkki tahab veel midagi. Ja eks need pankrotid siin niimoodi algust saavadki.
Kuna Anne Veskil kohe sünnipäev tulemas ja minu kingiidee läks kodumaal luhta...tuli mulle uus. Nägin seda kohta esimesel päeval Yumbo keskuses ja sinna sammud võtsin. Pikk maa, olin ju teises linna otsas ja jalad villis, aga mis sest, mul oli veel mõte miskit osta. Hommikul sai hommikusöögi materjal otsa ja peale neid õllesid tuli ka viina isu, ehtsa viina isu. Ma ei saa sellele ju alla vanduda.
Kingituse laua taha jõudes ja juttu rääkides, tuli välja, et naine on Ungarist ja rääkisime igasugu lugusid. Valisin netist pildi ja sain asjanduse kätte, aega võttis miski 15 min. Selle ajaga jõudsin ühe barraquito sisse ajada, kes ei tea või ei mäleta, kohalik kohv likööriga.
Poodi viina järele...peaaegu oleks vorsti ja saia ostmata jätnud, vat mis viinanälg teeb.
Nüüd istun rõdul, joon viina ja varsti iluund maitsma...et õhtul jälle vormis olla.
Arvatavasti ma täna siia rohkem ei kirjuta, nii et olge muskad ja nautige...talve :)
09.02.2015
tere head sõbrad. Ma ei ole teid unustanud, vaid lihtsalt midagi ei olnud kirjutada.
Eile sadas siin vihma, pisut, aga kohalikel oli paanika, sest vihm külastab neid ju paaril korral aastas. Kuna eile sadas, küll meie keeles tibutas...kohalikele oli see meeletu paduvihm. Siis ma väljas ei käinudki ja istusin toas, jõin cavat ja nautisin lihtsalt olemist....
Täna paistab päike ja sättisingi ennast välja. uued oranžid päikeseprillid kaasa, uus oranž käekett käele ja minek sai alguse. Mõtlesin, et tahaks teha paremat tutvust selle Cita kaubanduskeskusega. No miks ma ei imesta...taas nagu Kadaka turg, leida võid kõike, mida aga hing ihaldab - Cucci, Armani jne kaubad ja jube odavalt. Ma olen küll loll põhjamaalane, aga sellega mind ei peta. Üks proovis mulle pähe määrida ja ma astusin siis temaga vestlusesse selle toote päritolust. Lõpuks tuli mul siiski alla anda, minu keeleoskuse pärast ja sammusin tagasi Yumbosse, ikka kodusemad Armanid seal :)
Yumbos astusin sisse ühte tehnikapoodi, mis tundus kallim ja asjalikum. Ikka olin oma bluetooth hiire otsingul. Kõmpisin poe läbi ja lõpuks saabus müüja...selle aja peale oleks ma hea tahtmise korral selle poe pooltühjaks teinud. Küsisin siis temalt ja taas sain ma teada, et usb otsaga ongi ju selline hiir, millega saad eemalt tegutseda. Võtsin siis oma kaasasoleva tahvli välja ja ütlesin, et kui ta leiab sellel augu, kuhu see sisse panna, ostan ära. Seekord andis tehnikast kõike teadev müüja alla ja ütles, et jah, meil neid ei ole. Loll...aga järjekindel, otsis auku mis hirmus, keerutas aparaati, et mul oli juba hirm, pillab selle äkki maha.
Mingil õhtul käisin vaatamas nende meelest naljakat teatrit...nad ise küll naersid ja eks teised mõned ka moe pärast, aga ma ei viitsinud moega kaasa minna. Tundus mulle labane ja läksin poole pealt minema. Mehe riistu erinevates keeltes oskan ma ka ise mainida, ei pea selleks istuma ja kuulama. Sellest teinekord lähemalt, kui viitsimist ja aega tuleb.
Täna hommikul tõustes nägin päikest ja läksin siis rõdule hommikust sööma. Oi oleks te neid surnud sakslasi näinud (nimelt hotell saksa turiste täis) - selline võitlus käis kohtade pärast ümber basseini. Vaesed kohalikud, kes igal hommikul seda pesevad ja puid kastavad, olid nendega püsti hädas. Kes ei seisnud ise püsti oma kõrge ea tõttu, kes lonkas, kes oli muidu seniilne, aga lamamistoole sel momendil jaksasid kõik vedada - eks sai vist viimane jõuraas kokku võetud. Igatahes vaatepilt oli naljaks ja naerda sai kõvasti. Kohalik restoran, mis meie õuel, korjas oma toolid kokku, muidu oleks need ka roaks läinud.
Sõin täna kanaari kartuleid koos mojo kastmega, mmmmmmõnna. Huvitav, retsepti järgi panevad nad sinna kuhjaga soola, aga soolased nad ei ole...aga eks targamad seda jagavad nagu Kaido. Ma nii peent kulinaaria kunsti ei jaga. Soola paned, aga soolane ei ole...huvitav.
Nüüd puhkan nats enne õhtuseid etteasteid ja homme saan kell 10 auto kätte. Ma pean lausa kella helisema panema, pole ju harjunud kuskile kella peale minema ja üldse on mul ajataju praegu valge aeg ja pime aeg. Mis kella pimedaks läheb...mina ei tea. Kell näitab ühte aega, mobiil teist ja arvuti üldse mingit kolmandat aega - saa siis aru, mis kell on. Kui teen hommikul silmad lahti ja on veel pime, seega magan edasi. Kui on valge, siis hakkan uurima, mis see kell olla võiks.
Autoks on tellitud Ford Mondeo, sest see oli ainuke automaatkastiga - ei mäleta, kas sellest juba kirjutasin. Aga astusin ühte Orlando nimelisse autorenti sisse peale mitmete külastamist, kes automaatkastist nagu polnud kuulnudki midagi, ütlesin härrale, et siit ma enne ei lahku, kui ma saan automaatkastiga auto. Vestlesime natuke rahast ja tagastamisest lennujaama ja ta teatas peale ühte telefonikõnet, et auto on olemas. Ma ütlesin, et meil mõlemal vedas praegu, ma oleks muidu siia jäänud. Aga homme võtan siis suuna pealinna ja selle ümbrusesse. Siin on ka üks vabaõhu park nagu Teneriffel, sinna lähen kolmapäeval.
Olge siis tublid, mul tulemas iluune tund ja siis vaatan, mis edasi saab. Õhtu ju veel tulemata.
Ahjaa, täna hommikul käis ka koristaja üle mitme päeva ja lõpetades küsis, mis päeval ma ära lähen. Huvitav, miks teda see huvitas, ma oma arust küll ei sitanud palju, viisin isegi oma prügi vahepeal välja.
10.02.15
Täna hommikul sain siis auto kätte. Täitsa kena ja hea sõita suurema autoga, kui tavaliselt mööda Tenerifet. Ja veel automaat ka, siin vaja ju mäkke tõuse võtta, eriti, kus veel valgusfoorid ka.
Aga ega siis ilma naljakate seiklusteta ei saanud ka täna läbi.
Auto on ilma süütevõtmeta ehk nupule vajutamisega käivitub. olen korra sellisega sõitnud, aga ega siis vana pea ei mäleta, kuidas käima läheb. Proovisin paar korda nii nagu rendihärra ette näitas...ei lähe käima...marss sisse tagasi. Tuli asjapulk koos minuga ja pani sutsti käima - ma ei lasknud teda minema, vaid tahtsin ise proovida - ei lähe. No muidugi, ta ei näidanud kõike mis ta tegi - süütenupule vajutamise ajal tuleb pidur all hoida. Ehee, suts ja auto käib. Navigaator valmis ja minek - sihtkoht pealinn Las Palmas. Vahepeal peaks olema mingeid kaubanduskeskuseid, sealt astun ka läbi.
Käisin siis läbi teel olevad kolm kaubanduskeskust - leidsin ühest oranži pluusi, neid ju vähe mul veel....aga sellist pole :)
Mäletan, kui töö juures kolleeg kekkas, et tema ostis New Yorgi lennujaamast endale nagu energiakoguja, ma ei teagi, mis see maakeeli võiks olla. EHk laed täis ja siis vajadusel saad kuskil laadida sellest arvutit või telefoni. Astusin siis teises keskuses elektroonikapoodi, mõte oli ikka jahtida oma bluetooth hiirt - ja seal oligi. Aga need ei meeldinud mulle. Kolasin niisama ringi ja ostsin autolaadija mobiilile, mingi odava variandi. Kassasse jõudes nägin ühte oranži jubinat, no need vaja ju mul kõik üle vaadata, muidu ei saa öösel magada. Ja kae, see energiasalvesti, täitsa oranž ja veel kaks juhet, microUSB ja tavaline USB, lisaks veel USB OTG, tahvli omanikud teavad, mis see on ja kui vajalik. Loomulikult läks see kassalindile ja nüüd on juba kasutuses :)
Jõudsin siis Las Palmasesse, kus hakkasin parkimiskohta otsima - täitsa võimatu. Kuskil mingit kohta ei ole. Leidsin siis lõpuks ühe parkimismaja ja otse ookeani kaldal. AI oli ilus. Salvestasin koha mobiili kaartides ära, teades minu orienteerumismälu. Pärast auto koos parklaga kadunud.
Astusin siis linna poole minema , ise ka aimamata kuhu poole hoida. Aga kasutasin ikka oma vana taktikat - kui mõtlen vasakule, seega tuleb paremale keerata. Jõudsingi ilusasti kuskile peatänavale ja tekkis kohvi isu. Astusin siis hea kohviku otsingule ja vastu tuli mulle täpselt minu hea sõbra ema moodi naine - no täpipealt Tiiu. Minu muie kasvas väikeseks naeruks ja hea, et ma kallistama ei tormanud. Naine ütles mulle midagi mulle arusaamatus keeles, vist Hispaania, aga ma arvasin, et ta nagunii mainis, et ma liiga noor tema jaoks :) Aga hea tuju oli sees, täpne sarnasus ja tuli kohe meelde ka häid mõtteid - Tiiu puhul ei saagi ju teisiti olla.
Istusin esimesse kohvikusse maha, tuli välja, kohalik pagar koos kohvikuga. Võtsin siis ühe õunakoogi ka - isegi mina teen paremat, tule või ava siin pagariäri. Kohvi selle eest oli super hea.
Nüüd vaja sõber Igorile kohver otsida, see pood pidi ju selle väikse linna sissesõidul kohe olema. Igor - meie arusaamad lähevad siin väiksusest ja suurusest lahku. See linn on piisavalt suur, et mitte üles leida ühte väikest poodi. Kõplasin ringi, aga ei kuskil Benettonui poodi.
Ok, hakkasin siis otsima vaatamisväärsusi ja oli meelde jäänud Santa Ana katedraal. Kirjutasin telefoni navigaatorisse sisse ja leidis, super. Ainult sinna on sellest linna otsast, kus ma olin, 6 km (väike linn ju). Otsustasin, et lähen sinna autoga...aga kuidas ma auto juurde saan. Jälle navigaator pihku ja minek. Ainuke viga, et see kuhu ma asukoha sisestasin, oli ainult autoga sõitmiseks, nii ta mind siis juhatas. Las Palmas on peaaegu ainult ühesuunaline - nii ma siis marssisin nagu auto, jättes vahele lõikamiseks vastassuunda mineku - äkki eksin ära. Aga ära eksisin nagunii ja ma üldse ei imestanud selle üle. Kui kohvikuni ma jõudsin kuskil 15 minutiga, siis autoni läksin ma terve tunni. Ja kui ma selle ilusa auto üles leidsin....kurat, võttis vanduma. Mulle on nii loomulik, et igal pool, isegi parkimisautomaatides, saab maksta kaardiga, aga ma unustasin, et ei ole ju Eestis. Ilus kiri, et meil kehtivad ainult 5 ja 10 eurosed kupüürid. Aitäh sulle...nüüd pangaautomaati otsima. AGa ju see siis pidi nii minema, otsustasin, et lähen ookeani äärt mööda, kuhugi ikka jõuan. Jõudsin Las Palmase kaubanduskeskusesse ja teatrihoone juurde. Sealt keskusest sain ka raha ja teatrimajast mõned ilusad pildid.
Rõõmsana marssisin tagasi auto juurde, et seda automaati rõõmustada.
Sõit võttis siis suuna Santa Ana platsi ja katedraali suunas. Navigaator ilusti näitas kuhu pöörata ja mis rida võtta, aitäh sõber Markole selle Waze eest.
Aga siis tuli koht, kust ma ei jõudnud nii ruttu ära keerata ja sõitsin edasi. Sel ajal kui navigaator arvutas uut teed, oli mul võimalus mäe otsa keerata ja seda ma muidugi tegin. Pool tee peal otsustas navigaator ka ellu ärgata ja arvutas uue tee välja, pidin vasakule keerama, seda ka tegin. Kuid mõne hetke pärast olin kahevahel, kas vasakule või otse ja kuna katedraal jäi minust vasakule poole, otsustasin selle kasuks. Sõidan edasi ja tekib kahtlus, et kõik autod pargivad suunaga minu poole, äkki on ühesuunaline ja minu kahtlused said tõeks, kui sellel kitsal teel tuli mulle vastu auto. Juht näitas mulle, et ma olen loll...aga mis see enam selle kitsal teel tähendab...kui see viiks mu tagasi sinna punkti, kus ma vasakule keerasin..oleks ju isegi ehk abi olnud. Olin nõutu, suur auto, ruumi pole, tagurdada sellel kurvilisel teel oleks kohutav. Ja siis tuli uksest minu kaitseingel, kohalik naine, kes oli minu pärast mures ja avas oma garaaži ukse. Tal oli seal lapsi nii palju mängimas, et ma ei jõudnudki neid kokku lugeda, no umbes 6-8 põngerjat. Muidugi, sellise kamba emal peab ju empaatiat olema. Keerasin ringi, tänasin teda ja lubasin endale, et enam teelt kõrvale ei keera.
Jõudsin peaaegu Santa Ana juurde, taas vaja parkla otsida. Leidsin, maa-alune, parkisin ära. Koha jälle sisestasin navigaatorisse. Korras, läksin katedraali poole. Oi oli võimas ja ilus, kuidas nad küll vanasti neid ehitasi, aru ma ei saa.
Jalutasin ringi ja hakkasin siis tagasi auto juurde minema. Jõudsin kohe esimese korraga kohale, aga üllatus - see uks, kust ma välja tulin, ei ole sisenemiseks. Mis nüüd saab, appi. Hakkasin siis ümbruses kammima kohti, kust saaks maa-alla. Leidsin, super - lähen auto koha juurde - autot ei ole. Kõnnin ringi, parkla pole suur, aga ühtegi Fordi pole. Mingi putka, kus istusin umbkeelne hispaanlanna, küsin. Sain aru, et olen vales parklas, aga kuidas saaksin oma parklasse, sellest ma aru ei saanud - plika vudistas nii kiiresti, et suutsin tuvastada sõna parking.
Selge, aga ilma autota ma siit ära ei lähe, ärge üldse mõelgegi. Sättisin sammud siis sinna, kust ma sisse sõitsin, kuigi sealt ei tohtinud inimesed kõndida - aga nüüd oli hädaolukord ja ma eirasin igasuguseid liiklusmärke - sissepääs oli kohe politsei jaoskonna kõrval. Õnneks keegi ei näinud ja sain oma auto kätte - ja üllatus, parkimisautomaadis sai kaardiga maksta. Kohe proovisin ja toimiski. Super.
Nii, nüüd vaja üles otsida Corte de Inglesio kaubamaja. Navigaatorisse sisse ja sõit algas. Jõudsin ilma eriliste viperusteta kohale ja keerasin nende parkimismajja. Te ei kujuta ette, ma olen igasuguseid parkimismaju näinud, nende sissesõite ja praeguseks oli kõige hullem mulle Riia Stockmann ja kõige keerulisem Vilniuse Ozase keskus. Aga midagi sellist, mis ma siit leidsin, polnud ma näinud - sissesõit oli nagu ikka keerutamine, aga laius....uups, peaaegu täpselt auto laius. Eks iga sentimeeter maksab, saan aru....
Tahtsin tualetti peale seda närvide mängu, et leida esimene vaba koht alles viiendal korrusel. Mida ma aga ei leidnud, oli tualett. Aga selle eest leidsin ühe huvitava oranži asja, ostsin ära ja kasutasin võimalust küsida pissimaja kohta - see oli mu selja taga. Eks aastad teevad oma töö, mõtlesin ja vist aeg suuremad prillid osta, st kangemad :)
Sättisin ennast meeste korrusele, kus ma korra kaotasin igasuguse mõistuse, aga õnneks tuli see tagasi ja panin ka korjatud asjad tagasi. Kindlasti turvamehed jälgisid, et mis see valge kaltsakas siin tuiab ja korjab asju kokku. Nende lohutuseks ma siiski ostsin pooled neist ära, et nad ei peaks mind edasi jälgima :)
Suundusin esimesele korrusele supermarketisse, seal võeti ja pandi mu ostukott veel ühte kotti ja see pealt kinni. Muidugi, õige, äkki panen kogemata kala oma kallite riietega ühte kotti, ikkagi hoolitsetakse inimeste eest.
Ostud tehtud, parkimise eest tasutud...taas algas see higistama ajav väljasõidu protsess. Aga koju ma jõudsin, autoga :)
11.02.15
Eile õhtul sain EMT:lt sõnumi, et minu välispakett on 80% ulatuses ära kasutatud. Tohoh, kas sellel ka veel limiit, ma ei suutnud uskuda. Sõnumis oplid ka juhised, kuidas seda suurendada. Muidugi ma siis saatsin neile kohe sõnumi suurendamiseks....aga ma üldse enam ei imesta, sain vastuse, et süsteemi viga, teie toimingut ei saanud teostada. No ma ei tea, kas EMT:l kui endisel teeninduse etalonil on uus juht sellel alal või on sinna nüüd jõudnud ka meie tööjõupuudus nii hirmsalt kohale. Muidugi ma kirjutasin EMT:le tagasiside sellest...millele ma ei ole veel vastust saanud. Eks nad ole ka minust juba tüdinenud.
Täna hommikul peale toiminguid otsustasin siis nagu vanasti, ilma navigaatorita, sõita Palmitos Parki. Selline kohalik loomaaed, kus ka delfiinide show ja papagoide show. Kes Tenerifel käinud Loro Pargis, teavad, mida ma ootasin.
Sõit algas hotellist ja teadsin kuhu poole, selle vaatasin enne navigaatorist järele ja kuna see nii suur tuntud koht, siis lootsin ka viitadele. Neid oli ja rohkesti, ära eksida ei õnnestunud isegi minusugusel orienteerujal. Sõitsin läbi imelike külade ja muudkui juhiti edasi...tundus natuke imelik nagu oleks mahajäetud piirkonnas kuskil keset steppi. Ja siis äkki oli märk, et tee läheb kitsamaks....ma ehmusin, et vist ikka tulin valesti...kui see tee läheb kitsamaks, siis siin ei saa ju olla kahesuunaline. Kuna ma nende suundade sõber suurt ei ole, siis seda ma kartsin kõige rohkem. Aga lohutus oli see, et mulle tuli järele veel üks auto - seega siis kaks lolli, kergem häbeneda. Aga polnud vaja, see oli kahesuunaline ja kohalikele täiesti tavaline. Minu imestuseks tuli neid tee kitsenduse märke teel veel mitu, mis panid mu südame alati kiiremini põksuma. Teekond kokku oli 8 km. Ja siis see juhtus...mulle tuli vastu buss, selle taga veel üks ja mis te arvate, et me mahtusime mööda...kaugel sellest. Ja sel juhul kehtis suurema õigus - mina ja minu järel sõitev auto, pidid tagurdama kuskile, kus buss mahuks mööda. No see oli mõnisada meetrit. Jäin seisma ja bussid said täpselt millimeetri pealt mööda. Ma muidugi juba nägin, kuidas mulle saadetakse autorendist kiri, et auto on rikutud ja kraabitud. Aga ei, proffid need kohalikud juhid. Sõitsin edasi. Kuna tee oli kurviline, sest minek mäe otsa, aina kõrgemale, siis nähtavus kahe kurvi vahel oli kuskil 100-200 meetrit. Ja mis te arvate...samas kohas tuli vastu veel kolmas buss....tagurdasin jälle ja nüüd juba vandusin erinevates keeltes. Õnneks osutus see viimaseks bussiks, autosid tuli küll....aga kuna mul oli suurem, siis püsisin teel ja ei teinud nendest teistest väljagi.
Juhtusin korra alla vaatama...ma ju kardan kõrgust....võtsin hoo kohe maha ja hakkasin mõtlema, et kui ma siit nüüd alla lendan, mis mul kõik nägemata-tegemata jääb. Hakkasin korralikult sõitma....minu taga pisike Renault ka :) Ta arvatavasti ei julgenud mööda minna, loll ju kihutab ees.
Jõudsin kohale, parkla autosid täis ja veel busse. Uurisin, et kas veel mingi tee toob siia - ei, see oli ainuke. Jumal küll, oskavad ka sellise tõmbenumbri kuskile mägede vahele ära peita. Aga eks nad ise teavad.
Ostsin pileti, see maksis 30 eurot. Olin natuke juba skeptiline...aga kui juba sellise ekstreemi läbisin, lähen sisse ja vaatan üle.
Pärast lisan sellest ka mõned pildid. Väga armsad loomad ja ilus, roheline, taimedel sildid küljes, kust pärit ja mis nimi.
Delfiinide show algas kell 13.30, mina aga olin seal juba kell 11.
Kõndisin selle läbi ja sattusin kogemata lindude showle, see oli täiesti avatud ja vaba sissepääsuga. Vaatasin eemalt, kaks poissi seal lindudega möllasid, viud kui ma ei eksi. Vabandust poisid, igav oli ja ma läksin edasi.
Jõudsin ka delfinaariumi juurde. Vaatasin, tegin paar pilti ja otsustasin, et ma olen siin kõik näinud ja lähen edasi. Delfiinide show jäi nägemata ja selle kohta küsiti ka väljumisel. Ma olin seekord viisakas ja vastasin, et olen seda juba näinud. Olingi tegelikult, aga mitte selles pargis. Ja ma ei tahtnud seda head showd mäletamist ära rikkuda. Olen seda näinud vähemalt kordi kolm.
Istusin autosse ja juba süda lõi kiiremini...ma pean ju sama teed tagasi sõitma. Küll panin telefonis marsruute sisse, aga välja sain ikka seda teed mööda. No egas midagi, asun teele. Seekord õnneks ei tulnud vastu ühtegi bussi...väiksemad autod. Ahjaa, üks džiip ka ja selle eest muidugi pidin mina kõrvale võtma.
Jõudsin tagasi Maspalomasesse ja edasi tee võttis koopaelanike "linnaku" juurde. Ei midagi uut - tee kitsamast kitsam ja busse vooris kogu aeg. Aga ma olin ju juba proff ja ei kartnud midagi...endal süda värises ja külm higi otsa ees.
Teele sattus koopaelanike ajaloo muuseum. Astusin sisse, et vaadata enne ajalugu ja siis minna tänapäeva. Täitsa tunnen neile kaasa, kes bussidega viiakse kohe nende koobaste juurde ja ei näidata ajalugu. See on ikka asja algus ja sai natuke silme ette, kuidas elati ja mis tehti. Proua, kes pileteid müüs, oli enneolematult jutukas...inglise keeles rääkis paar sõna, millest sain aru, kus nad praegu elavad ja kuidas see on üles ehitatud. Veel 3 km edasi ja olen kohal. Algas sõit.
Jõudsin sinna ja ma olin ikka natuke pettunud. Koopad olid, aga sisse ei saanud. uksed kinni...said ainult aimata, kuidas nad elasid. Päris üles ei viitsinud minna. See ikkagi puhas kommerts...isegi müüa oli mõni koobaselamu. Tegin pildi müügikuulutusest, kui ikka villand saab sellest kapitalismi elust, tulen siia koopasse kitsi ja lambaid karjatama...mis olid neil ka aedikutes. Kus siis see ehe koopaelu on?
Teel oli mõni tegev koobas veel, aga nende sissesõidus oli silt, et privaat ja muidugi tuleb seda austada. Auto oli koopaelanikel õues, aga pesu kuivas koopa suus. No ikka midagi seal vanast ajast oli säilinud.
Sõitsin minema, väike pettumus sees pitsitamas.
Kuna see koobaste värk oli läbisõiduga samast linnast, mille kaudu saab Krokodillide parki, siis otsustasin sinna ka minna. Aga ilma navigaatorita ei saa...ma ei näinud teel ühtegi silti. Lülitasin siis sisse ja hakkasin sõitma. Ise värisedes, et kui kohale jõuan ja EMT otsustab, et nüüd on limiit täis, kuidas ma sealt tagasi saan...aga riskima peab.
Navigaator otsustas äkki, et keera ära, vasakule. Tegin seda, kuigi ise kahtlesin, imelik kitsas tänav ja usaldasin navigaatorit, et see ei ole ühesuunaline...või õigemini vastassuunaline.
Nägin äkki maja küljes silti Centro Commerciale - kaubanduskeskus. Autosid ees ei seisnud, ma siis seisatasin. Enne sinna jõudes nägin teel ka söögikohta, nälg pitsitas ja wc oli ka mu parim sõber. Marssisin keskusesse sisse ja no muidugi, miks autosid ei ole, neil ju siesta. Kõik keskuse kolm poodi olid kinni, tualett lahti. Kergendus saabus. Marssisin siis söögikoha poole. Tee peal oli Brasiilia maiustuste pood, oi kui hea lõhn sealt tuli. Tegin südame kõvaks ja marssisin pea püsti mööda. Jõudsin siis söögikohani, mille nimetus pitsabaar. Selle olid hõivanud kohalikud, konid viltu suus...ma arvasin, et ma nii näljas ikka veel ei ole. Läksin tagasi ja seekord ma ei suutnud Brasiilia poest mööda minna, astusin sisse. Oi mis ilusad koogid, kommid...nämma. Ostsin siis ühe koogi ja vee. Makstes küsisin müüjalt, kas ta teab, kus on krokodillide park...muidugi teadis, rääkis mulle ka, aga ma ei saanud muhvigi aru. Õnneks tuli sisse üks mees, kes osaks inglise keelt ja see park pidi olema otse edasi...umbes 7-8 km. Sõin oma kooki, see oli tõesti maitsev ja ülimalt magus.
istusin autosse ja hakkasin edasi sõitma. Nägin mõne km pärast silti, keerasin sinna, aga järsku läks tee nii kitsaks, et proovisin ühes kohas ümber keerata - kartsin jälle ühesuunalist ja äkki sõidan vales suunas, kui keegi vastu tuleb, katsu siis tagurdada...ma oleks selle auto sinna jätnuid ja minema jooksnud. Aga ümber olid mingid loomade kasvandused, endised, haisesid sita järele, aga aiad olid juba puruks. Enne sissesõidus nägin, et paar meest parandasid teed, no lähen küsin. Kui nad ka Hispaania keelt räägivad, siis niipalju ikka aru saan, kui palun neil aeglasemalt rääkida. Aga minu õnneks rääkis noorem neist täitsa head inglise keelt ja ütles, et mine aga tagasi, siin see ongi...mõned km veel. Üks oli kindel, et ma ei pea kartma vastutulijaid, järelikult on minu suund. Sest tee oli just täpselt nii lai, et üks auto mahtus ära...kõrval olid sitarennid...ja sinna ma sõita ei tahtnud. Keskmine kiirus 10, sõitsin edasi ja järski ristmik keset neid loomade elamispaiku. No kuhu nüüd...Siin jälle arvasin, et kui esimese ropsuga mõtlen vasakule, siis keeran paremale. Nii ka tegin, aga panin mööda....sattusin kuhugi veel sügavamale farmi keskele...ikka veel jumalat tänades, et seal ei ole krokodille. Neid ma pelgan ja kui need veel suured, söövad mu koos selle autoga ära. Leidsin koha, kus saab ümber keerata ja sõitsin tagasi...ristmikult siis vasakule. Judsin ühte asulasse...tuli välja, et sinna sammasse pitsabaari juurde, kust ma teed küsisin. Tekkis loobumise mõte ja võtsin suuna tagasi hotelli. Väike kurbus oli sees, et nii alla andsin, aga otsus oli tehtud.
Hakkasin linnakesest välja sõitma juba näitas kiirteele...kui järsku Krokodilli Pargi silt....juhhuuu...sinna ma lähen ja proovin veel korra. Väike õnnehormoon täitis mu keha ja susin teele, ise lootes, et see ehk ei ole viimane silt... Aga õnneks, ei, terve tee oli neid täis ja tee oli laiem kui Palmitos Parki. Mõnus kohe sõita, ainult autosid oli vähe. Mõtlesin, et kas see park on siis nii jama, et seal keegi ei käi. Ikkagi, vaatan üle, et ei jääks kripeldama.
Jõudsin kohale ja astusin sisse. Lahke piletimüüja juhatas mind kohe õiges suunas, kust ring hakkab ja läksin. Parklas oli peale minu auto veel 4, seega rahvast vähe. Muidugi minule jänesele tekitas see õudu - kui ma pean olema üksi krokodillide keskel, siis see pani südame jälle kiiremini taguma.
Hakkasin siis minema ja oi kui armsad igasugu loomakesed olid alguses, tõstis kohe nunnumeetri üles. Ja siis järsku seisis ma keset krokodille...mõlemal pool, õnneks aed oli meie vahel. Ma võpatasin ja proovisin pilti teha, käed värisesid..aga neil oli muidugi tõesti ükskõik. Isegi seisatasin ja vaatasin, kas ikka on päris...jah, üks liigutas. Seega ei ole topised väi järele tehtud. Tegin oma pildid ära ja kiirustasin edasi...ikka taha vaadates, et mõni elukas mind ei jälita. Ise kinnitasin endale, et graafiku järgi oli nende toidukord just olnud...nad ei viitsiks mind püüda, kõhud täis. Aga ikkagi....äkki on nad dieedil...jube.
Sattusin kuhugi majja, pime, ainult akvaariumid - selge, taas krokodillid. Kiirendasin sammu, ise vahtides ette, et mõni kuskil ei lama ja mulle ei taha hakbaid sisse lüüa. Aga veel hullem, seal olid maod...mul hakkas veel kiirem. Need on jälestusvärsed elukad ja ma ei taha neid isegi vaadata mitte. Ühest tegin kiiruga pilti...aga siis ta pilgutas silma ja ma olin kadunud sealt osmikust. Õnneks järgmised olid kanad ja kuked...tuntud ja turvalised. Vaatasin kohe neid mõnuga, kuidas nad siblivad ja kukk kanu kokku ajab, kui miskit leiab. Peale kanu oli rahulikum...linnud, ahvid...kuni järsku olin Niiluse krokodilli ees...hea et aed vahel, oleks suhu jooksnud. Muidugi ma võpatasin ja tegin pilte. AGa enne kui sain oma pildimasina välja, pani see suu kinni. Oleks hea pildi saanud...kuigi mõtlesin ka teistpidi, seega ta mind ära süüa ei taha. Vaatasin siis teda juba julgemalt. No on ikka kole elukas küll...kuidas vanasti ikka said nii koledad loomad olla...hea, et tänaseks aretatud ka häid elukaid, keda saab silitada ja kaissu võtta.
Jõudsin kohvikuni, tegin ühe kohvi ja paar suitsu, et siis minna tiigrile tere ütlema.
Kui tiir oli peale tehtud, läksin ja tänasin piletimüüjat - neil on palju ilusam ja loomulikum koht, kui Palmitos Park. Aga eks reklaam ja delfiinide show teevad oma. Mul oleks kahju, kui nad kinni panevad...sinna peaks hoopis bussidega inimesi viima vaatama.
Nüüd adrenaliini laks saadud ja tagasi hotelli. Õhtul läksin veel välja.
12.02.15
Hommikuil oli raske ärgata...aga ei ole miskit teha, peab tõusma, päevaplaan ootab.
Täna võtsin tee Aborigeenide külla. See on Fataga teel kuskil 8 km hotellist. Asusin taas teele ilma navigaatorita. Tee oli sama kitsas kui Palmitos Parki ja selle sõitsid ka bussid. Neid pidi mööda laskma ja alla vaadata ei tohtinud. Tuli meelde, kuidas sai olla Tenerifel Eike saaretuuril. Umbes sama tunne oli, kui bussi pidi läbi laskma. Tahtsin ka pilti teha, aga ei saanud, kuskil ei olnud peatumise võimalust. Jõudsin kohale ja iletrimüüjaks oli särtsakas kohalik naine. Muud ta inglise keeles ei osanud, kui bjuutiful-bjuutiful. No pidi siis seda bjuutifuli minema kaema oma silmaga. Pilet 10 eurot....
Tegin hulganisti pilte, sest oli tõesti tore - sai aimu, kuidas vanasti sellel saarel elati. Peamiseks ehitusmaterjaliks oli puit, kivi ja kohalik palm. Vahemärkusena, et sealt tagasi tulles nägin sama palmiga ühte kohalikku mustanahalist teed pühkimas....saate isegi aru, mis ma mõteln - ta ei ole veel aborigeeni staatusest välja saanud, luuda veel ei anta :)
Sellest tegin ka hulga pilte ja tahts8in edasi sõita, et siis jõuda linna nimega Teror ja just mägiteid pidi...saaks ikka seda adrenaliini. Kahjuks oli juba mõne kilomeetri pärast kohalik ees ja sealt sai alguse tee remont....pidi ringi keerama ja tagasi sõitma-.
Aborigeenide külast sain ühe kaardi, mis juhatas mind pealinna ühte linnaossa. Kuna oli alles hommik, siis oli aega. Enne mõtlesin, et söön Yumbo keskuses ja siis põrutan edasi.
Jõudes pealinna, kasutasin navigaatorit, aga selleks poleks olnud vajadust - ilusti juhatati sinna linnaossa, mille nime ma ei mäleta :) Triana vist.
Otsisin parklat...õues ei saa, kõik on kinni, seega parkimismaja jääb üle. Leidsin...keerasin sisse ja korraga minu ees kaks sissepääsu, üks publico ehk kõigile ja teine exclusivo...muidugi ma võtsin keerasin sinna viimasesse. Võtsin pileti ja sõitsin aga edasi, minu järel veel üks pisike auto. Mis aga ei avanenud, see oli värav. Siis taipasin, et see tähendab ehk kohalikud korterid ja teine on siis kõigile. Oh õudu, peab taguradama, ga kallak on järsk - hea, et automaat ikka lollile võimaldati. Pisike auto sai lipsti läbi ja keerata avatud parklasse, aga ma tagurdama ei mahu, tõkkepuu läks juba kinni ja tagurdasingi,,,,,,,,, selle vastu. Oh mind lolli küll...aga mis teha. Jukerdasin seal tükk aega kui nägin, et üks mees tormab minu poole, parkla kirjad peal. Jumal tänatud, muidu oleks seal autos ööbinud. Ta oli igati lahke, arvatavasti selliseid lolle turiste on ennegi olnud. Võttis klõpsti tõkkepuu ära ja sain tagurdada ja õigesse parklasse suuna võtta. Läksin enne edasi sõitmist veel välja ja tänasin teda.
Tiirutasin seal linnaosas, mis pidi olema täis vaatamisväärsuseid...ei märganud. Sattusin aga Desiguali poodi ja ostsin endale ühe pluusi, kus peal kirjas: mina valin olla õnnelik. Filoloogid andestage minu tõlget :)
Sammusin parklasse tagasi, varusin sularaha...ja näe imet, siin sai ka kaardiga maksta. Tegin seda. Nii, nüüd auto juurde ja uus seiklus - vaja siit parklast välja saada. Sain ja õigest kohast. Sealt suund hotelli ja vaja hakata asju pakkima.
Sellega siis peaaegu lõpeb minu reis, vaja veel õigel ajal ärgata ja jõuda lennujaama...
Kokkuvõtteks...sai ära käidud, aga siia rohkem ma ei tule. Kui vaja ikka aeg maha võtta, siis kas uus sihtkoht või Kanaaridest Tenerife, minu arm.
