Teine päev Tenerifel ja siit see seiklus algas.
Lend möödus viperusteta ja maandumisel ei peetud vajalikuks meid kontrollida. Saime kenasti maale ja kohale hotelli.
Enne rõdule tiksutama asumist sai tellitud rendiauto ilma igasuguste keeldudeta. Olen kuulnud, et rendiautod on siin muutunud üsna defitsiitseks kaubaks.
Eikega olime kontaktis ja esmaspäeval tehvame nende kontoris.
Peale rendiauto tellimist oli hädavajalik poeskäik ette võtta. Meie üllatuseks oli piisavalt hea sortimendiga kohalik market kohe hotelli kõrval. Vajalik sortiment = õlu ja vahuvein olid olemas. Sai soetatud ka papaia, muideks imehea täisküpsenud ning muid vajalikke söödavat-joodavat.
Laupäeval (22.01) saime kätte oodatud rendiauto. Meid sõidutati lepingu sõlmimiseks ilusa valge Daciaga nende kontorisse. Leping tehtud ja selgus, et see kaunis valge Dacia ongi meie auto. Tuli kohe meelde stseen filmist “Mehed ei nuta” - jälle seesama sara.
Egas midagi, Eve-Ly Daciaga on ju kõrvalpingil sõidetus ja tundub, et auto kohuseid täidab. Aga seda teeb vist ainult Eve-Ly auto. Ainuke mida Daciast tean - seal on kohutavalt ebamugavad puiuistmed ja seda eranditult kõigis.
Juba sõitma hakkamisel ajasin selle pöörete huilgamise enda süüks - olen ju manuaaliga sõitnud ainult reisil olles. Esimese ristmiku ajal sain aru, et see masin tahab mind proovile panna - egas midagi, mina alla ei anna.
Käisime pealinnas ja koju tagasi. Kuna siin ei soovitata enam midagi autos nähtavale jätta sissemurdmise hirmus, siis enne maailma lõpu avastusretke tõime ostud koju. Ka pagasnikul ei ole selle tõttu enamus rendiautodel enam katet - näidata varastele, et siia pole mõtet tungida.
Kodust hakkasime liikuma maailma lõpu poole - Punta de Teno. Sõit läks algul mööda kiirteed ja Jan oli kaardilugeja. Kui siis tuli kaardilugejalt käsk keerata kiirteelt maha ja ees oli näha mägitee. Kes sellistel teedel sõitnud, teab milliste kurvidega ja tõusude-langustega tegu. Esimese tõusu juures tuli mulle meelde reis, kus mina ja Martin olime autojuhid. Minu auto läks nagu püss ja Martini autol võisid kõik reisijad gaasi vajutada, see aga ei mõjutanud auto otsust oma valitud kiirusega edasi minna. Nii hakkas ka meil. Õnneks kuni maailma lõppu olid väikesed tõusud. Viimane osa enne maailma arvatavat lõppu oli väga järskude kurvide ja langusega. Juba hirmuga mõtlesin, et kas me peame ka sama teed tagasi minema. Kui nägin esimest Punta de Teno silti, oli all suurelt “CERRADO”. Mõtlesin, kas tee on kinni või ongi viide lõpule. Edasi sõites saime aru, et tee on kinni ja seekord jäi maailma lõpetamine ära.
Söönud olime ainult hommikul. Otsustasime sööki jahtida, kell oli juba õhtupoolik. Ime, et Jan veel istuda suutis ilma kõrvalise abita.
Leidsine mingi kohaliku, sõime mingeid palle friikartulitega. Mul hakkas see tee peal seest täis ajama, aga pussutada ei julgenud - mitte et mul auto istmetest kahju oleks olnud, aga ma ei teadnud, mis need pallid mul sees ette võtsid ja kas tahavad ennast kohe väljutada.
Söögikohas vaatasime tagasiteed ja see oli SAMA. Hakkas pihta. Üksikasju ma ei hakka avaldama - neid sõnu te teate ise. Tõusudest saime üles esimese käiguga, teisega jäi lihtsalt seisma nagu jonnakas eesel. Ootasime pikkisilmi, millal see lõpeb. Meie tagas sõitus Volkar Golf - juht ei olnud kuri, ta ju nägi, mis marki auto ees sõidab.
Kella 17.30 ajal olime poes. Ostsime ka endale selle tänutäheks pusad - ikkagi kannatasime ju palju.
Õppetund järgmiseks autorendiks - ükskõik mis klassi auto see ka oleks, kuid kui pakkuda on ainult Dacia, siis on parem laenutada eesel.
Ehk kui mõne rahvuse kohta öeldakse diagnoos, siis Dacia on autodes samas klassis.
Esmaspäev, 24 jaanuar
Täna oli plaanis teha pikk jalutuskäik Tenerife 24 kontorisse. See asub Los Cristianoses.
Hakkasime siis hommikul minema...hiljem kui plaanisime. Vaja ju ikka kohvitada ja lihtsalt oleskleda.
Kohale jõudmiseks panin askoha oma telefonis "google-mapsi" ja hakkasime kõmpima. Enne kui hakkaisme kohale jõudma, Jan vist juba aimas, et mul seal mapsis mingi segadus...ja muidugi oligi. Ma ju ei oska neid kaarte vahest lugeda. Just enne kohale jõudmist hakkaski mul see mittelugemise programm tööle. Kuid õnneks Jan jagas matsu ja jõudsime kohale. Genno (Tenerife 24 giid) tegi väikese ülevaate ekskursioonist ja läksime sealt edasi mööda rannaäärt jalutama. Ikka vaja ju leida kiiresti koht, kus õlut juua.
Kuskil "Castle" restorani juures ranna ääres pidas meid kinni sisseviskaja. Hakkas kiitma, kui hea nende söök ja muuseas küsis meie päritolu. Kui vastasime Eestist, kohe esimesest lauast tuli naeratav "Tere!". vastasime ja pääsesime sellest sisseviskajast. Selle juurde tulen veel tagasi .....
Ostsime teel mõned kingitused ja mõned neist ka meile endile.
Sel päeval sai tublisti üle 20 000 sammu. vaja ju kogu sisseviidud õlu kuidagi välja saada.
Tatsates jõudsime välja meie hotelli läheduses oleva ranna juurde ja otsisime söögipaiga. Tellisin karriga kana ja Jan arvas heaks oleva süüa ikka liha. Minu toit oli enam-vähem, aga Jan kiitis seda taevani. hea, et taldrikut puhtaks ei lakkunud. Küll see oli suur lihatükk, aga taldrikult kadus imekiiresti.
Teisipäev, 25 jaanuar
Hommikul vara äratus, saaretuuri buss väljub kell 8.20, õnneks meie hotelli läheduses on peatus.
Ekskursioon oli huvitav. Kes selle läbi käinud, siis ehk iseloomustuseks. Genno räägib kenasti, jääb ehk väheks Eike särtsu. Aga see minu subjektiivne arvamus.
Kui eile Genno arvas, et me peame valmistuma pikkade vahemaade käimiseks, siis pidime ikka õhtul jalutama minema, et saaks sammud õllejoomiseks täis.
kes ei ole veel saaretuuril käinud, soovitan osaleda.
kolmapäev, 26 jaanuar
