Kõigepealt alustan päris algusest, kui hakkasime reisi planeerima. See oli siis juba eelmine aasta ja kes seda päeva nüüd täpselt mäletab. Otsus oli Gran Canaria, taas kord ja hakkasime lennukipileteid ja majutust seirama. Vahepeal lausa mõtlesime, et tuleks pakettreisiga, aga see ikka meile ei meeldinud. Esiteks hind on kallim kui ise organiseerida ja siis oled ainult 7 päeva - meil aga kindlasti vaja puhata päikese käes ju ikka palju rohkem, näiteks 9 päeva. Algul olid meie leitud lennukipiletid hirmus kallid ja majutus normaalse hinnaga. Otsisime veel, vahepeal andsime üksteisele teada ja taas sukeldusime otsingumootoritesse.
Ja egas me mingid papist poisid ei ole, muidugi leidsime ja jaanuaris ostsime ära, kuupäevaga 19 märts väljalend Helsinkist ja 28 märts tagasi. Juhuuu, piletid olemas. Majutus....korter või hotell või mingi muu....Vaidlesime ikka pikalt, lõpuks jäime Kaia ja Martini kogemuse juurde ja valisime korteri. Hakkas selle otsimise ralli. Kindel otsus oli kolmetoaline ja nende pakkumisi ei ole just väga palju. Bronnisin juba kolm korterit vahepeal korraga, et oleks mille vahel valida. Õnneks booking annab võimaluse tasuta tühistada. Lõpuks valisime hinnaklassis ´keskmise ja teised sai tühistatud. Nüüd oli vaja ainult oodata märtsit ja jummel kui pikk see aeg tundus. Kui muidu selles eas aeg lendab, kuid siis kui midagi ootad, päevad venivad ja venivad.
Hakkasime auto broneerimast arutama, et saaks kohe lennujaamast kena masina, millesse me mahuks koos oma kohvritega. Pakkumised olid ikka meeletud, alates 200-300 eurost ja veel lisaks samapalju tagatisraha. Enamus rendifirmasid võtavad ka kopsaka summa lisajuhi lisamise eest - kohutavad nöörijad või oskavad raha teha. Lõpuks näkkas meil ühe firmaga, kus auto alla 200 euro, ei ole vaja tagatisraha ega ka lisajuhi eest amskta. Yes, kuskil on säilinud veel terve mõistus.
Käes oli märts, juba terendas ka 18 kuupäev, kui hakkas puhkus.
Ja siis tuli 10 märtsil uudis, et Etioopias kukkus alla Boeingu uue mudeli lennuk. Noi mis see siis on, kahju inimestest muidugi, aga see ju meist nii kaugel. Aga võta näpust, kui väike on maailm, me ei arvanudki, et see kauge õnnetus meie plaane hakkab mõjutama.
Järsku hakkasid riigid keelama seda tüüpi lennukitel oma õhuruumis lennata, see muidugi tegi otsuse lennufirmadele, et neid lennukeid ei saa kasutada. Kerkis väike paanika, sest lendusid lükati ikka parajalt edasi ja mõned tühistati. Kuna meie lennufirma oli Norwegian, jälgisime nende lendusid Helsinkist. Andsin ka meie grupile teada. Martin aga vastas, et see meid ei mõjuta, sest me lendame airbusiga. Olin natuke nõutu ja uurisin ning siis arvasin...millest ka teada andsin seltskonnale, et me vist läheme eri lennukitega. Meil on vedajaks Boeing, mille lennud on kõik tühistatud. Kui hakkas terendama õige päev, oli õnneks paanika kadunud ja lennud juba graafikus.
Enne lendu ti´uli meile meelde, et oleme Soome laevapiletid ära ostnud, aga tagasi mitte. Jan orgunnis need....nüüd kahjuks peab ka tagasi tulema.
18 märtsi õhtul hakkasin Helsinki sadamasse taksot tellima, kuhu me kõik mahuks. Igaks juhuks ette tellida hommikuks, et ei peaks kahe taksoga sõitma. Tõmbasin selleks puhuks lausa äpi alla ja proov´isin tellimust teha. No nagu ikka mina ja nutiseadmed ei ole sõbrad - ma mitte ei tellinud järgmiseks hommikuks, vaid kohe. Paanika, mis nüüd saab, hea et ma soome keelt oskan ja oli olemas taksojuhi telefoni number tellimuse juures. Helistasin kohe, et mul juhtus näpukas ja sooviks hoopis homseks hommikuks. Taksojuht oli mõistev ja ei maksustanud seda valetellimust, vaid teatas, et tema homme hommikul magab. Jes, asi korras. Proovisin siis uuesti ja sain hakkama. Endal ka hea meel, et pole veel päris põdur.
Johanna oli meil ja pidi ka hommikul Soome minema, viis meid kenasti sadamasse ja seltskond alustas tuuri Helsinkisse, et sealt igavesele kevadesaarele minna.
Helsinkisse jõudes Jan ütles, et helista igaks juhuks taksofirmasse. Ma ka tegin seda....ja muidugi ei näinud seal keegi seda tellimust. Hakkab pihta???? Õnneks oli taksodispetser mõistev ja organiseeris meile kiiresti uue takso ja palus mul eeltellimus kustutada. Selgus, et nende äpis on viga, mitte minus - uhke tunne kohe :)
Takso saabus üsna kiiresti ja mainisin ka seda taksojuhile - millele ta vastas, muidugi, olete ju Soomes. Ma ei hakanud talle teada andma, mis ma soomlaste kiirusest arvan, muidu laseb see ka jalga ja peame ise vaatama, kuidas hakkama saame.
Taksoga kohal ja hakkasime otsima, kus saaks kohvrid ära anda. Leidsime kohad ja seal silt, et kohvrite registreerimiseks kasutage iseteenindust. Tohoh, mis see veel on. Leidsime ja hakkasime siis toimetama - viis eestlast metsast. Õnneks oli seal lennujaama personali läheduses. Jan jagas matsu ja aitas meil need ära teha, asi korras. Masin printis välja piletid ja kohvrile selle pika lindi...mida me muidugi ei osanud kohvri külge kinnitada. Näinud ju seda mitmeid kordi, kuidas lennujaama töötaja teeb....aga no seda peab ka ikka oskama. Kraapisime neid kleepekaid siit ja sealt otsast ja õnneks tuli juurde üks tore lennujaama töötaja ja aitas meid. No kohe näha, et välismaal. Eestis oleks nagunii personal eemalt vaadanud ja itsitanud....
Lennujaamas tegin esimese õlle.
Lend oli üsna rahulik, natuke raputas, aga sai magada ja lugeda head raamatut. Kuna lennukis ka wifi olemas, hakkasime auto asja uurima. Kuna Martin bronnis, siis kogunesime tema ümber ja lugesime vastust, mille rendifirma saatis. Seal oli kirjas, et 24 tundi enne rendi algust tuleb kinnituskiri. Mida ei ole, see on kinnituskiri. Paanika, juba ei tea mitmes enne kohale jõudmist. Kirjutasin siis vastu ja Kaia igaks juhuks andis teada ka ühele kohalikule, Irenale. Tore hakkaja naine. Vastus tuli üsna varsti, autoga korras ja ootab meid. Asi korras ja sai rahulikult edasi magada.
Hurraaa, lennuk maandus ja õues oli SOE.
Võtsime oma kohvrid ja Kaia hakkas paanitsema autoga - lähme vaatame, kas meile on üllatus - äkki Irena saatis meile auto. Me Martiniga hakkasime vaikselt talle ütlema, et lähme nüüd rendifirmasse, aga ei kus sa sellega, kes Kaiat tunneb :)
Saime lõpuks kätte auto dokumendid ja võtmed ja selgituse, kus see asub. Ja siis viis inimest metsakülast hakkasid seda otsima. Õnneks Marko oli tark ja küsis, mis auto number on...sest neiu rendifirmast selgitas kuidas autoni jõuda ja see on pargitud parkimiskohale number üks. Ja parkla oli nii suur, et seda ühte ei paistnudki kuskilt. Tänu Marko taibukusele, leidsime ka auto üles. Jes, nüüd hakkame uhama. Martin roolis, pakkisime ennast autosse ja hakkasime sõitma.
Teel helistasin korteri rentijale, et me oleme kell 17 kohal, lennuk tegi kiirsõidu ja jõudis varem.
Jõudsime kohale varem ja hakkasime ootama. Omavahel viskasime nalja, et hispaanlaste kell 17 kohalolek on kahtlane, neil ju aega küll. Tegelikult tulid nad üsna kiiresti, 17.10 olid kohal. Me olime juba jõudnud vaadata ümbrust - kivine rand, vesi kohiseb, mõni söögikoht eemal. Aga õnnelikud metsavennad olid rahul.
Kohale saabus tõeline kohalik, ei ühtegi sõna inglise keelt. Tönkasin oma vigast Hispaania keelt ja saime hakkama. Korteris polnud vist ammu keegi elanud, selline kopitanud lõhn. Tubasid õnneks oli kolm nagu bookingus kirjas. Aga voodid olid sassi aetud - bookingus kahes toas suured voodid, ja ühes kaks ühekohalist. Tegelikkus vastupidi, ühes toas üks suur ja kahes ühekohalised. No las olla, elame üle. Puhtusega see korter just ei hiilanud, isegi kunagi tehtud kohvipaks oli kohvimasinas alles. Kuna me leidsime selle pärast, tegin pildid ja reisi lõppedes saab korter bookingu kaudu tagasiside koos mõne pildiga. Aga me ikka olime õnnelikud - nii ilus vaade, vesi kohiseb, soe...soe on siin.
Seadsime sisse ja tee poodi, lähimasse Lidlisse süüa ostma. Poes oli lõbus ja saime kõik mis vaja...peale Sangria veini ja Janile suitsu. Läksime kohalikku poodi, mis kohe meie kõrval...seal ka ei ole Sangriat. Panin oma Hispaania keele oskuse mängu ja irooniliselt küsisin müüjalt, et kas me ikka oleme Hispaanias....kus on Sangria nagu rahvusjook. Müüja sai minust aru ja hakkas vabandama, et otsas ja täna kaupa ei tulnud. Ok, las see jääb.
Kähku kähku tuppa ja esimene cava lahti...mõnus....ja ikka veel natsa aja pärast mõnus.....ja läheb aina paremaks.
Otsus minna süüa otsima, viimati sai ju sööduud hommikul Soome laeval. Vaatasime ookeani ääres olevaid söögikohti ja nende menüüsid ja kus ka, hindasid. Esimene koht on rahvast tühi ja hinnakirja ei olnud, aga tundus usaldusväärne - kohe jõuame selle juurde tagasi. Järgmised kohad tundusid kohviku-baari tüüpi ja lõppu jõudes enam söögikohti ei olnud. Otsustasime, et lähme tagasi ja valime ikka selle esimese. Tagasi teel nägime ühes meie meelest kohvikbaaris inimestel praadi ees. Aga meil oli siht ikka sinna esimesse. Kuna oli kõva tuul, siis esimesel oli väike varjend ka ümber, et tuul täitsa suhu ei puhuks. Kohale jõudes hakkasime majandama laudadega, seal ju neljakohalised, aga meid viis. Ettekandjaks üks joonud näoga taat, kes sattus marru sellest. Ja tahtis meid panna ühte rivvi eistuma, kus seltskonnas kena väike laps. Andsin talle teada, et me suitsetame ja tahame seega lapsest eemale. No see osutus jälle vastukarva sellele taadile, aga siiski viis meid eemale. Pärast nägime, et lapsega seltskonnas üks naine suitsetas peaaegu lapsele suhu - jube. Aga ekjs nii nad harjutavad lapsest peale....
Taat tõi meile viie peale kaks menüüd - hea et niigi läks. Hakkasime vaatama ja valisime juba välja. Joodiku näoga taat tuli tagasi ja hakkasin talle selgitama, et me tahame eraldi arveid. No sellest algas sõda, sest taat ei olnud sellega kuidagi nõus. Hakkasin teda natuke kiusama, kohe hea nauding ja siis lasime jalga. Endal restoran peaaegu tühi, aga lisaliigutusi ei tee. Tegelikult oli see hea, et me sealt ära läksime - naaber restos oli super teenindus, väga hea toit ja ennekuulmatud suured portsud. Veeresime sealt koju, kuhu me soetasime õhtuks snäkke cava kõrvale. Cavat h´jõime muidugi, aga snäkke ei tahtnud keegi...
Voodi oli hea ja magada mõnus, eriti kui eelmisest ööst oli magatud ainult 3-4 tundi.
Hommikul Kaia ja Martin olid juba asjatanud köögis kohvi ja söögid valmis. Ikka hea seltskond oleme. Ma tegelesin peale sööki nõudepesuga.
Peale sööki olime lihtsalt rõdul ja nautisime mitte midagi tegemist. Kui sellest sai isu täis, läksime vaatama kuidas kohalikud vanasti elasid, aborigeenide muuseumisse. See on vabaõhumuuseum ühe mäe otsas, kust lisaks ajaloole on ka väga ilus vaade. Nautisime ja vaatasime nende eluolu sajandeid tagasi. Loomadest ja lindudest olid esindatud sead, lambad, kiteśed, kanad ja veel´üks elukas, see oli kalkun. Suur isakalkun, kes meid nähes ajas oma suled puhevile ja kukkus lõugama. Tegime Markoga koos pilte, kui see elukas otsustas meie poole suuna võtta. Hakkasin juba minema kui Marko veel pildistas, kutsusin ta ka kaasa....tuli ja tuli ka kalkun. See elukas jälitas meid üsna pikalt. Juba arvasin, et ta oma mõttes nagunii unistas suurest õhtusöögist meie näol, aga õnneks sai muuseum otsa ja me suundusime välja. Eks ta leiab uue ja kopsakama ohvri endale lõunasöögiks. Kuna seal antakse piletiga kaasa kupong, mille eest saad lunastada kas kohvi või vett, suundusime kohvikusse. Õlut nad selle eest ei anna, kahju. Võtsin veed ja ostsin ühe õlle. Lauda minnes avastasin, et suure kirumise peale andis kohalik proua mulle veel alkoholivaba õlle. Ikka minuga seda juhtub...kuna õlu lahti, ei läinud alkoholi enam nuiama. Vahest saab ju ilma ka hakkama.
Koju naastes jõime cavat, maitses hästi ja õhtul läksime külla Kaia ja Martini tuttavatele. Minekuks oli meile vaja taksot. Kohalik Irena siis tellis meile ja kinnitas, et kui takso 5 minutiga kohal ei ole, andku teada. Muidugi ei olnud ja Irena arvatavasti helistas uuesti ja selle peale oli takso väga kiiresti kohal. Teadagi, siin on vaja ju konkreetselt öelda, mis asjast arvad - eks ta seda kasutaski. Kuna teistel oli vein kaasas ja ma seda juua ei saa, otsustasime minna poest läbi. Taksojuht tundus inglise keelest aru saavat, lobisesime niisama elust ja ilmast. Mainisin, et meil oleks vaja enne poodi minna. Sellest ta kahjuks aru ei saanud...viis meid peaaegu majani ja siis hakkasin Hispaania keeles tönkama, et tahame poodi minna enne. Ta viis meid lähedal asuvasse Lidlisse...ja ta arvas, et seal me siis lõpetame ja lähme ise jala. Kupatas meid autost välja. Me Kaiaga läksime poodi, teised siis käte ja jalgadega tegid selgeks, et me ikka sõidame edasi. Istusid vaikselt õues takso kõrval koos taksojuhiga ja ootasid meid. Sõitsime kohale ja juba Kaia ning Martin hoiatasid, kuid sellegipoolest oli erakordselt soe vastuvõtt. Saime rääkidas nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Pereisal oli pisike chiuaua koer, kes oli hirmus lärmakas. No nad vist ongi ja peavadki olema, muidu lihtsalt astutakse neile peale. Esimesena vallutas koer nimega Bambino Jani sule. Istus ja nautis seal massaaži. Mingi hetk tuli ka minu sülle ja nii ta rändas. Kelle sules ta oli, see oli õhtu täht, sest seda inimest puutuda ei tohtinud - Bambino paljastas kohe oma valged hambad ja lasi kuuldavale hoiatava urina. Tasus eemale hoida, Kaia sai paar korda neid ilusaid hambaid ka tunda, kui tahtis talle tekki peale panna. Laual oli palju näkse, kaasa arvatud kohalik väga küps avokaado. Küll see oli hea. Nagu ka Kaia ja Martin hoiatasid, tulime sealt ära suurema kotiga kui läksime, alustades avokaadodega ja lõpetades kasti maasikatega. Sinna vahele veel jäid mõned apelsinid, paar pudelit jne.
Koju naastes olime üsna lõbusad, tegime veel kaks cavat ja sättisime tuttu.
Neljap'ev, vist - sest päevad juba segamini
Ärkasin hommikul esimesena, tegin kohvi ja pesin eelmise õhtu nõud. Jan lonkis ka välja ja siis tuli miski aeg ka Martin, Pesin just nõusid, ehmusin enneolematult, hea et midagi ära ei lõhkunud. Kaia saabudes hakkas ka hommikusöök ilmet võtma. Ja jälle peale sööki nautisime lihtsalt olemist, isegi ei viitsinud pesema minna. Keskpäeva paiku siis lõpuks hakkasime minema. Me Janiga otsustasime minna Yumbo keskusesse ja teised Palmitos parki. Kuna ma olen seal käinud, kaasa ei tikkunud. Tegelesime siis Yumbos ostlemisega. Lõpuost oli Oro cava ja 20 purki aloe kreemi. Müüja natuke imelikult meid vaatas prillide alt, aga tal ju savi, maksime ikkagi ju nende eest, mitte ei tahtnud niisama välja viia.
Janiga tulime bussiga tagasi ja teiste ootamine venis ikka väga pikale. Ju neil oli tore ja mõnus päev, kuigi arvestades selle pargi suurust...nuusutasid nad vist iga põõsa alust....muidu nii kaua aega ei läheks :)
Kui nad lõpuks saabusid, vahetasime päeva muljeid ja kuna nad said saaretuuri kaardi, otsustasime et homme läheme tuurile.
Reede, ärkasime juba vara ja peale hommikusööki istusime ja tegelesime natuke aega mitte millegigi. Ja siis äkki start saaretuurile. Esimene peatus Fataga linnake. Sinna sõit lõunast läbi mööda mägiteid. Tee oli täis jalgratturid ja autosid vaheldumisi või korraga. Meie ees sõitis vahepeal väike auto, kus vist roolis algaja juht. Iga asja peale pidurdas ja peaaegu peatus, eriti kui vastu tuli mõni teine auto, ehmus hirmsasti ja vist vajutas kõik pedaalid korraga alla. Terve tee oli mägitee, kitsas ja täis jalgrattureid - kuigi minu meelest on enesetapuks palju rohkem ja valutumaid võimalusi. Keset tuuri Kaia ja Martin meenutasid ühte head restorani, aga hästi ei mäletanud kus see asub. Mitmeid kordi juba arvasime, et oleme sellest mööda sõitnud, kui järsku olime selle restorani parklas. Sisse minnes tehti meile akna all laud puhtaks, sealt oli võimas vaade ees olevale linnale ja kui otse alla vaadata, siis seal terendas kuristik. Tellisime söögid, ettekandja oli muhe sell ja soovitas meile kitseliha. Jan muidugi ei ühinenud meiega ja kahjuks ei olnud ka hamburgerit. Tellis endale seafilee. Kui meile söögid lauda toodi, siis enne kui suutsime midagi öelda, juba ettekandja naeris. Portsud olid nii suured, et me lahkusime sealt peaaegu veeredes. Ettekandja pakkus veel lõpus magustoidu võimalust ja Kaia ka enne toidu saabumist kiitis sealset magustoitu....aga meil lihtsalt ei olnud enam mingitki soppi, kuhu see panna. Praad koosnes kolmest kartulis ja ma arvan, et ei liialda, kilost lihast. Eestis muidugi oleks vastupidi olnud.
Restoranist võtsime suuna pealinna ja vahepeal oli ka teeremont. Tegime enne õige tee leidmist mitu ringi, sest üks arvas, et peab siit minema, teine jälle sai teeviidast aru teise tee suuna. Otsustasime lõpuks minna ikkagi navigaatori järgi. Ja natuke aega sõites jõudsime väiksesse ummikusse külavahel, kus üksteisest mööda sõita ei olnud võimalik ja üks seguauto seisis maja ees, pannes kinni kogu tee. Aga autojuht oli igati lahke ja lasi kaks autot korraga mööda. Trikk oli selles, et ühe rea peale oli kogemata elektripost pandud ja sellepärast ei mahtunud keegi seguautost mööda. Kaks autot mahtus seguauto kõrvale, siis ta tagurdas, et mahuks postist mööda ja nii kordus see protseduur kuni kõik autod olid läbi saanud. Edasi läks kitsas külatee ja meile tuli palju autosid vastu...tundsime neile kaasa ja ka seguautojuhile.
Pealinna jõudes parkisime kaubanduskeskuse kõrvale, kus ka eelmine kord sai pargitud. Läksime Markole näitama ooperimaja ja sealset väljakut. Fotosessioon läbi, suundusime keskuse katusekohvikusse. Meie Kaiaga ikka tegime magusalaksu ka, mina juustukoogi ja Kaia šokolaadimousse. Tellisin endale kohvi, Kaia capuccino. Minu kohvi tellimine oli ettekandja jaoks liiga segane: must kohv eraldi piimaga. Sain espresso ja kannutäie piima. Keskusest tee koju ja siin muidugi cava ja gintonicu ringid, Jan manustas sangria veini. Tudu tuli kiiresti.
Laupäev oli kalarestorani ja karnevali päev.
Läksime kella 11-12 ajaks pealinna ja kohtusime kell 13 Irena ja Faridiga. restoran oli väljast mittemidagi ütlev, natuke isegi räämas. Meid viidi leti juurde ja ise saime värsked kalad välja valida. Farid oli meil tellija ja me Kaiaga valisime muidugi kaheksajalad. Farid tellis veel igasuguseid kalalisi lauda, et saaksime kõike maitsta. Küll see oli hea. Jan vaeseke kala ei söö, nii läkski Farid temaga koos hamburgerit ostma, aga kahjuks oli see putka kinni, nii sai ta suure võileiva. Sel ajal kui me kala sõime, maiustas ta oma võileivaga. Enne kui hakkasime lõpetama, oli restorani ukse taga juba järjekord sisse pääsemist ootamas - ikka kohe näha, et kohalike soositud koht.
Sealt veeresime kuidagi autode juurde ja sõitsime koju puhkama, et oleks jõudu karnevalile minna.
Hakkasin taksot tellima ja saime lõpuks kaks väikest taksot, sest suured olid kõik kinni. Jõudsime otse karnevali keskmesse, kus rongkäik juba käis. Sellest on juba Facebooki palju postitatud. Võtsime julguse ja astusime ka rongkäiku tantsusammudes. Suuri veokeid, mille haagised olid ehitatud just karvńevali tarbeks oli jummel kui palju, nägime ära number 57, aga neid tuli ikka veel. Muidugi vahepeal käisime rongkäigust väljas, et endale jooke osta.
Tagasi tulles saime juhuslikult suure takso ja kodus tegime muidgi cavat ja gintonicut ning tuttu. Homme taas vaja liikuda.
Pühapäeval ärkasime jälle vara ja hakkasime oma tavapärast hommikusööki sööma - praemuna ja viinereid. Seekord jämedad viinerid, mis olid ikka maitselt väga head.
Peale kella 10 startisime krokodilli pargi poole, aga enne käisime läbi kanjoni. Kanjonisse tuli ronide tee äärest alla, ma muidugi käisin käntsa, ise ka ehmatasin. Hea, et Martin ees oli ja püüdis mu kinni. Kanjon oli võimas, käisime lõpus väljas, kus kohtasime leedukaid. Ma muidugi ei teinud välja, et ma nendest aru saan. Sellest kindlasti faceboogis juba pildid üleval. Seda kanjonit otsisime ka oma jagu, sest nii waze kui ka googlemaps otsustasid kogu aeg ümber, kus see tegelikult asub. Võtsime juhtimise nendelt üle ja leidsimegi üles.
Sealt suundusime krokodilli parki, vaatasime elajaid. Natuke oli see ümber ehitatud. Peale paari krokodilli vaatamist ostsime jäätist, Marko boikoteeris ja ei olnud nõus seda ostma. Edasi vaatasime suuri krokodille, linde, ahve, tiigrit ja laamat. Peale meie tuuritamast hakkas krokodillide show. Me olime näinud, aga Marko ei olnud, Vaatasime, kuidas õrritatakse täissöödetud krokodille ja meile näidati ka väikseid krokodilli poegi. Krokodillide show on huvitav vaadata, aga nende kõhud on enne igaks juhuks täis söödetud. Muidu nad ampsaks need showmehed kohe ära. No eks see oleks ka omaette vaatepilt, vaadata kas nad on krokodilliküti tasemel või ei ole. Kui ei ole, siis on krokodillidel jälle kõht täis.
Peale seda showd läksime Vecindariosse sööma. Tellisime oma söögid ja joogid, Jan otsustas viimasel hetkel, et ta ikka ei taha lihasteiki, vaid lasanjet. Palusin ettekandjal selle maha võtta, ta ka sai aru, oli selline tunne. Lauda aga saabus meile viiele kuus praadi, Jan sai endale nii liha kui ka lasanje. Higistas ja jagas kõigile oma praadidest ampsusid.
Hakkasime mõtlema, et peaks poodi minema, leidsime, et kõige lähemal on Spar, aga see on kinni. Võtsime siis tee ette teise Spari. Ostud tehtud....muidugi oli meil alkoholi ju vaja. Tagasi sõites nägime, et meie söögikoha peaaegu kõrval oli pood ja uksed täitsa avatud. No ega see ju vanasõna juba, et oma nina alla ei näe.
Kodus kiiresti mõned lonksud ja siis hakkasime bussi peale minema. Egas meil ikka õnnestub igasuguseid asju.... Kodus vaatasime Martiniga koos, millal buss läheb. No Google oli meie vastu - kohe poole tunni pärast ja järgmine alles hommikul. Sättisime ennast bussijaama ja buss tuligi üsna pea. Reisi sihtkoht oli Playa del Ingles, sest seal oli algamas karnevali viimane päev, Sardiini matused.Mõned pildid juba Facebookis tiirelnud. Selleks, et sinna jõuda bussiga, pidime ümber istuma peale mõnda peatust, Cruz de Arinagas. Bussis aga leidsime, et kohe oleks väljunud ka teine buss, mis viib meid ilma ümber istumiseta kohale. Kuramuse Google, tahtis meile vist ekskursiooni teha, et ümber istumisega bussi soovitas. Otsustasime, et lähme ikka oma trajektoori ja ei oota seda otseliini bussi peatuses, kus pidime ümber istuma. Buss tuli üsna kiiresti, vaatasime kõik, et oleks liin number 1. Buss oli pooltühi, saime kenasti kohad ja alustasime sõitu. Jan leidis, et pea kohal on olemas USB laadijale augud, kasutasime kohe ära. Ma panin oma telefoni laadima, Markol aga nagu ikka, rippus kaks juhet...oleks auke rohkem olnud, oleks tal ka rohkem kaableid rippunud :)
Kohale jõudes otsustasime, et seekord rongkäiku ei lähe, vaid kohe matusetalituse paika ehk randa. Üsna jahe oli, Marko meil treenitud mees, andis oma jope mulle, kohe soojem hakkas. Kaia oli meile joogid ka kaasa teinud ja need olid Martini seljakotis. Bussist maha tulles Martin teatas, et midagi tilgub...seljakotist. See oli meie cava. Muidugi pidime siis kohe jooma hakkama, et see ikka kõik välja ei tilguks.
Jõudsime randa ja seal oli meie weekendi taoline üritus, musa möllas, bass oli põhjas ja noored tantsisid. Me oma eale kohaselt, läksime ka vaikselt sinna...tagaritta. Rannas oli politsei, ka kiirreageerimisrühm. No muidugi, kui see rahvas hakkaks mässama, siis oleks kuri karjas ja rand maapinnalt kadunud. Politseid kõik kardavad. Ühed noored olid roninud rannatoolide hunniku peale ja hüppasid seal muusika taktis. Politsei nägi ja hakkas sinna poole liikuma...paljast nende lähenemisest eemalt olid noored välgukiirusel all ja ma arvan, et püksid täis. Politsei rääkis nendega midagi ja poistel käed värisesid. Sellel maal politsei nalja ei mõista.
Ootamine muudkui venis ja ennustasime kogu aeg kust see vaene sardiin nüüd siis tuleb. Lõpuks tõmmati kuskile piire lintidest ja hakati ilutulestikku üles panema. No meil oleks ilutulestiku ja inimeste vahemaa olnud kilomeetreid, siin oli see umbes 30-40 meetrit, kui sedagi. Lõpuks sabusid tribüünile leinavad lesed, nutt oli kõva ja nad siis lugesid viimast sõna sardiinile. Sel ajal saabus ka sardiin. Kena pontsakas kala, viidi see siis ilutulestiku rõngasse. Tribüünil lauldud, nutetud, suundusid leinavad lesed koos kirikupapidega sardiini juurde, kus veel nuteti ja loeti mõned sõnad peale. Ja äkki pahvatas meie mõttes ilutulestik ja sardiin põles. See ilutulestik oli madal, mis pidi sardiini süütama. Nu vot, jälle lollid mandri inimesed ei osanud midagi arvata. Kui sardiin juba põles, siis hakkas eemalt tõeline ilutulestik, mis oli tõeliselt võimas. Sinna oli ikka raha alla pandud...nagu oleks Moskvas aastavahetusel olnud. Ilus oli. Ja meil sai cava otsa, poistel oli veel oma "vett" alles ehk gintonic vee pudelis. Muidugi jõime seda ka. Janil oli oma Sangria kaasas.
Hakkasime liikuma keskuse poole, et seal natuke ringi liikuda ja siis takso vaadata. Googli järgi läks järgmine buss Arinagasse kell 4 hommikul...liiga pikk pidu tuleks.
Kaial oli vaja tualetti külastada. Läksime lähima restorani juurde ning Kaia ja Martin läksid tühjenduskuurile. Mul natukese aja pärast tekkis ka vajadus ja vaatasine enne pingsalt kuhu nad suunduvad. Läksin sinna, kuhu nemad olid läinud...aga restorani leti juurde jõudes olin selle ära unustanud....Liikusin edasi-tagasi ja mõtlesin pingsalt, millesesse auku nad kadusid, kui kuskilt uksest tuli üks naine välja ja seal nägid wc potti, muidugi tuiskasin kohe sinna sisse. Välja tulles oli seltskond juba koos ja Kaia ning Martin imestasid, kus ma käisin hädal - kas seal ka tualett. Niipalju siis meie mäludest.
Läksime Yumbo keskusesse ja otsustasime shopata, Markol oli püksirihma vaja ja päikeseprille. Püksirihmad maksavad seal 10 eurot, need tellitava pandlaga. Läksime sinna, kus ma olin juba tinginud ja alustasime kohe küsimisega.Hiinlasest lapseootel naine taas, et need maksavad 10 eurot, aga siis ta tundis mu ära ja ütles, et teeme sama diili, mis minuga. Muidugi nõus. Marko kohe maksma ja 2 rihma tema omad. Jan sai seal arvutikoti, ikka muidugi tingisime. Siis läksime prille otsima ja Martin arvas ka püksirihmasid vaja olevat. Leidsime ühe koha, kus taas püksirihmasid müügil, seal hiinlasest mees küsis ühe rihma eest 25 eurot. No see on nahaalsus, ma hakkasin lausa jõuliselt rääkima, et kas sa oled loll. Teised müüvad 10 euroga ja me ostsime kaheksaga. Poiss ei teinud teist nägugi, hakkas tuingima, et teeme 15, muidugi me ei olnud nõus. Niikaua vaidlesime ja mängisime seal, kui saime ühe rihma sama hinnaga, mis enne. Marko leidis ka prillid ja tingisime ka need alla. Siis võis minna õhtust sööma...kuigi kõhu ja puusade peal on juba seda varu küllaga, et järgmise reisini ära elada.
Õhtu punkt tuli taksot otsides. Kui Yumbo keskuse ümber olid teed kinni, seal oli ka takso peatus. Jan ja Marko nägid eemal vaba taksobussi, tõttasime sinna, aga see võeti meil nina eest ära. Teised olid väikesed taksod, aga kohe tuli ka üks buss. Hakkasime sinna peale ennast sättima, kui ta näitas eesolevale taksole. Me veel näitasime, et meid on viis, aga ikka ta suunas meid sinna ette. Ma siis läksin küsima sellest ees olevast taksost, kas talle mahub viis inimest peale, taksojuht kinnitas, et mahub. Muidugi ma vaatasin imelikult ja ütlesin teistele, et siia mahub viis. Ja siis väljus taksojuht oma päevinäinud Mercedesest, tegi tagumise ukse lahti ja see oli ümber ehitatud - tagumise pingi ette oli veel pandud allalastavad pingid. No see oli alles vaatepilt - takso oli sama vana kui selle juht. Istusime siis peale ja meil oli nalja kui palju. Taat võttis juba linnas 40 alal kiiruse üles, 80 peale. Teel Arinagasse on nii tõuse kui ka languseid. Enne esimest tõusu on ringteed ja taat ei saanud kiirust üles võtta, nii sõitsime 100 alas 50ga. Arvasime, et see kaadervärk jääb nüüd seisma ja peame lükkama hakkama. Taat vahetas käiku ja olime mäe otsas, kust algas allaminek. Selline müra ja bensiinihais kerkis, mõtlesime, et kohe lükkab tiivad välja ja lendame kohale. Arinagas ringteed olid sellele taadile kõik sirged..kohale jõudes ma ütlesin, et ta on Gran Canaria Schumacher, ta väitis et hoopis Räikkonen. Nii lahkusime väga hea tujuga, sest see oli tõeliselt põnev ja elamuslik sõit.
Esmaspäev
Tänaseks lubas vihma ja me ei teinud rannaplaane. Otsustasime minna pealinna shoppama ja enne seda vaadata kohalikku juga. Kaardi järgi jõudsime kohale ja hakkasime siis kõmpima mööda kive. Vaatepilt oli vapustav, mida kõik vesi ja tuul kividega teevad. Kohal oli ka üks paar kolme koeraga. See oli tore vaatepilt, peremees läks ujuma väikesesse vee reservuaari, kuhu ookeanist lainetega lendas vett juurde. Koerad tahtsid ka, aga ei julgenud....kõndisid ja jooksid selle ümber. Vahepeal raputasid ennast, aga oli ju libe, siis kukkusid ümebr...jne seda oleks pidanud nägema. Läksime edasi, kus üks kohalik taat meile viipas. Seal oli krabisid üsna palju ja niipalju kui ma taadist aru sain, siis varsti hakkab tõus ja see kõik on vee all. Taat läks minema ja meie ka igaks juhuks, muidu oleme ookeanis. Õnneks sel ajal tõusu ei tulnud, aga mei ei leidnud ka mingit koske. Otsisime Markoga uut, mis oleks lähedal, leidsime. Panime navisse sisse ja see teatas, et tee on ees suletud. No muidugi, me eestlased ei usu seda ja võtsime siis teise navi rakenduse, seal seda ei teatatud ja läksime selle järgi. Jõudes poolele mäele, näitab Waze, et keera vasakule, aga no mis sa keerad, kui tee on kinni pandud. Siit õppetund, ära otsi lahendust, kui ikka mägitee on kinni. Keerasime ümber ja suund sai võetud pealinna. Shoppasime ja sõime jälle. Marko ostis mul nina eest ära ilusa oranži särgi, ähvardasin teda just eelnevalt ostetud oranži kokanoaga, aga ta ei kuuletunud.
Peale pealinna shoppingut läksime veel teel olevasse kaubandusekeskusesse, mis oli tõeliselt suur. Ostsime Primarki peaaegu tühjaks. Käisime ka seal toidupoes, mis oli hiiglama suur, aga ostsin ainult reispakendi pesugeeli.
Koju tulles Kaia hakkas snäkke tegema, ikka enne valasime cava välja. Ja me Marko ja Janiga hakkasime pesumasinat uurima. Igaks juhuks panime alguses rätikud pessu...vaatame mis nendest järgi jääb. Pesumasin on selline suur, pealt laetav ja peal veel sissevaatega :) läbipaistev pleksiklaas. Vaatasime, kuidas see keerleb ja pöörleb. Vahepeal tegime suitsu ja tagasi rõdult tulles oli igavene kolin ja mürin, see hakkas tsentrifugeerima. Arvasime, et varsti on köögis - vaatama minnes polnud pesumasin kuhugi poole liikunud....ja muudkui möllas. Lõpuks saime pestud rätikud kätte, siis panime ka musta pesu, juba julgem tunne oli.
Viisime pesu rõdule kuivama, arvates, et hommikuks kuiv. Aga hommikul selgus tõsiasi, et need sama märjad kui sinna pannes. No selge, siin ju niiske ja õhtul sadas veel vihma ka.
Teisipäev, rannapäev
Hommikul sõime jälle hommikust, Kaia valmistas meile väga maitsva makaronisalati. Kuna siin hapukoort müüakse ainult venelaste poodides, siis selle asemele sai lisatud kreeka jogurtit. Lahjem ja maistvam.
Leelotasime niisama kodus ja sättisime meie kuivatatavat pesu siia-sinna. Rätikud olid õnneks niivõrd kuivad, et sai ikka pesemas käia.
Suund sai võetud Mogani rand, kuhu siis viis valget põhjamaalast ennast sisse seadsid. Enne randa jõudmist pidi muidugi jälle õlut ostma, maksime tavapoe hinnast 3 korda kõrgema hinna, täitsa Tallinna Raekoja platsi tunne tuli, ainult ilm oli kordi soojem ja päikselisem. Laotasime korterist kaasa võetud voodikatte liivale ja avasime joogid. Marko ja Martin käisid vett katsumas ja juba nende näost ja käitumisest oli aru saada, et midagi head see ei tõota. Vees oli vähe rahvast ja eks need enamuses kuskilt külmalt maalt, kelle jaoks see vesi oli tavalise oma maa suve soojusega. Kaia julge Eesti naine läks vette ja juba suples ja nautis. Tagasi tulles väitis selle külm olevat, aga sellega pidavat harjuma. Seadsin ka siis sammud vette, oi jummel nagu külmkappi oleks astunud. Vot see vist on kohalik talisuplus. Kuidagi ikka kõigutasin ennast sinnani vette, et sai ka pea kastetud - tõeline karastus. Ruttu välja päikese kätte ennast soojendama. Vahepeal tundsin, et päikest saab vist liiga, aga no mis sa selle teadmisega teed - kodus pole seda ju üldse. Ikka kõike ja kogu raha eest.
Vahepeal jõudsime Markoga jalutada ja leidsime ühe kaupluse, kus õllel normaalne hind. Lopsakas proua kassa taga teatas, et ainukt sularahas ja pangaautomaat asus kohe kaupluses. Hea äri...nii poele kui ka pangale. Pistsin pangaautomaati Coop panga kaardi sisse ja tutkit sulle, ei aktsepteeri. Panin siis sisse Luminori kaardi, tuli kohe kiri, et teenustasu 2,95 eurot. Arvutasime Markoga selle õllesse ümber ja jätsime katki. Rannas pükste taskus oli sularaha olemas. Läksime randa tagasi. Siis juba tulid kaasa ka Jan ja Martin. Lõime oma rahad letti ja jäätis ning õlu käes. Õnnelikud ja krabinal randa tagasi - päike ootas. Miski kell hakkasime mõtlema, et täna võiks paellat süüa ja otsustasime, et lihaga. Kaia oli eelmine kord mereandide paellast mürgituse saanud - see oli siis algaja restoran, kes sinna igasugu riknenud kraami sisse pani. Ühiselt siiski wc poti auks otsustasime liha kasuks. Käisime mööda ranna äärt restorane vaatamas ja ühes oi pakkumine - 24 eurot paella ja kann sangriat. Läksime muidugi edasi, et seal ka äkki miskit huvitavat pakkumist. Ühes kohas püüti meid kinni ja ma teatasin, et meil vaja paellat koos sangriaga, tehke pakkumine. Viidi meid selle koha bossi juurde ja see teatas, et meil on nii hea paella, et ei ole vaja mingit pakkumist teha. Jätsime ta oma uhkust nautima ja marssiisime edasi. Lõpuks viimases restos istusime maha, ei viitsinud tagasi kõmpida, sest ka selles ei olnu paellat. Meid teenindav ettekandja oli vist esimest päeva tööl, sellele kogu aeg öeldi, mida teha. Peale selle oli ta väljanägemine üsna naljakas - kopsakate puusadega noormees, püksid peaaegu kaenla alla tõmmatud ja rihmaga kõvasti kinni, nii et kaenla all oli paun ja allpool teinje paun - selle vahepeal tundus ta üsna kõhna...sest püksirihm oli nii kõvasti pingul.
Tellisime joogid ja samas ka kohe paella. Küsisin, kas kahest paellast viie peale aitab - selle peale kahe paunaga poiss ehmatas ja kaotas reaalsustaju - kuidas kaks? Kas viiele ja üks ja veel viiele üks, kas teid tuleb siis viis veel juurde, oli tema küsimus. Selgitasin talle nii Hispaania kui ka inglise keeles, aga ei saanud ta kuskilt otsast aru. Kutsus kollegi, kes sai kohe aru ja ütles, et see on okei. Aga see poiss pobises ikka, et tema ei saa aru.
Joogid lauas, ma vee peal, sest olin täna autojuht. Vaikselt andis juba tunda põhjamaa inimeste lollus - terve päev päikese käes. Jalad olid punased, kõht punane ja õlad lausa tumepunased. Juba aimasime, mis õhtul saama hakkab. Vahepeal tuli meie juurde üks tore ettekandja, kes vaatas mu suitsupakki nagu nostalgiat ja teatas, et ta ei ole terve aasta suitsetanud, aga enne seda oli staaži 16 aastat ning ta just suitsetas Kenti. See pidavat tema maal kallis olema, ta oli Süüriast, Manitsesin teda, et ta jumala eest uuesti ei alustaks. Ta võttis suitsupaki oma kätte, tegi lahti ja nuusutas sisse. Naersime kõik.
Saabus meie paella, väiksemad kui tavaliselt, võtsime juurde pärast veel magustoitu ja Martin ühe võileiva. Arve maksmisel tuli meilt raha võtma meie paunadega ettekandja. Jõime lõpuni ja jätsime 5 eurot jotsi. Mille peale meie lähedal olev süürialane teatas, et ta ei saanud ka aru, miks me kaks viiele tellime, kui neil on olemas ka pakkumine üks viiele. Me muidugi andsime vastuse, et keegi ei pakkunud meile seda. Siis saime taas naerda, kus ta teatas, et tema kolleeg no totu ja ta võtab selle jootraha endale. Me olime igati nõus, sest ta oli tore poiss, kes oskas ka nalja visata. Söödud, paar poodi läbi käidud, suund Maspalomas düünidesse. Sinna jõudes me Kaiaga lausa värisesime, õues soe, aga meil kohutavalt külm - lollid põhjamaalased ütleks selle kohta. Muidugi oli meil külm sellepärast, et sai liiga päikese käes oldud. Siis hakkas tuul ka veel puhuma, olime nagu haavalehed. Düünides on võrratu vaade päikeseloojangule. Pilte tegime igasuguseid, lõpuks enam ei saanud, sest telefon värises käes. Õnneks päike ka kadus ja me sättisime sammud auto poole.
Düünides Martin veel joonistas suurelt liivale Jan. Üks totakas venekeelne isa lapsega astus sellest lihtsalt läbi, muusika valjult lõugamas. Kui kuulsin enne juba muusikat kuskilt tuunidest ja lauljaks Coolio oma gängsterite paradiisist, kohe teada, et naaberrahvus. Selle asemel, et naudiks päikeseloojangut ja vaikust, ta põrutas oma iganenud hitte nii, et terve düünide ala kaikus.
Auto juures oli pood, mudiugi pidime minema, sest meil oli otsas gin ja cava. Seal aga polnud valikut, suund kodupoodi.
Kodupoest saime kõik asjad ja osa meist suundus selle vastas olevasse hiinakate poodi, meie Martiniga koju. Kohe pessu ja siis kreem peale. Juba oli väga valus, tulitas ja mu tavaliselt tõuseb sellega palavik. Istusime siis suures toas diivani peal, mul fliistekk peal meenus kodune kütmata korter - teistel oli parem olla.
Marko astus tuppa kui hiinakast tagasi tulid, käes oranžid kingapaelad - jälle tahtis mind õrritada. jan aga ennetas mu pahameelt ja ostis mulle ka ühed. Asi korras, mul on ka nüüd need paelad, vot.
Kolmapäev, eelviimane päev sellel kaunil ja põneval saarel
Hommikul magasin kuidagi väga kaua, aga öösel ka vähkresin palju tänu nahapõletusele. Üles ajades sain aru, et täna minust välja minejat ei ole. Enamus kohad olid hellad ja muudkui kreemitasin. Õnneks olime ostnud väga head aloe vera kreemi, mis tegi naha kiiresti pehmeks. Ka Jan ei läinud välja. Teised suundusid saart avastama, pidid Puerto Ricosse minema. See on võrratult ilus linn koos väga ilusa rannaga. Rand aga on minu jaoks praegu nagu sõimusõna.
Kodus olles hakkas lihtsalt äkitselt sellist vihma tulema, mida meil nimetatakse oavarrest sadamiseks. Tänaval vesi voolas, siin pole ju sellise nähtusega harjutud.
Õhtupoole hakkas kõht tühjaks minema ja otsisin lähedal restorani, miskit uut. Leidsin ja suundusime sinna. See oli võrratult huvitava sisekujundusega, killustiku põrandal. Tellisime toidud ja joogid, kõht täis ja koju tagasi, puhkama ja mitte midagi tegema. Vahepeal hakaks mul igav ja koristasin tuba, seda tolmu ja liiva tuleb uksest ja aknast.
Kui teised tagasi jõudsid, avasime pudelid ja hakkasime viimast õhtut tähistama. Kõik alkohol tuli ju ära juua, seda just meeletult ei olnud, aga ikkagi. Martin läks esimesena magama, ma ka kuskil peale südaööd ja hommikul selgus, et teised istusid kuskil poole kolmeni. Ikka oli meile kõigile mõistatus Marko telefoni kadumine, see jääbki meid kindlasti kummitama pikka aega.
Hommikul tõusime, pakkisime ja kaalusime kohvreid - neid kuidagi oli saanud palju rohkem kui enne....
Kell kaksteist saabus kohale kohalik hispaaniakeelne naine, kes meile korteri ka üle andis. Kuna bookingus on kirjas, et kahes toas on suur voodi ja ühes kaks ühekohalist, siis tegelikkuses on ainult ühes toas suur voodi. Kohalik ei saanud aru, mis vahet sellel on, aga püüdsin siis nii inglise kui ka oma hispaania keeles selgeks teha, et me maksame selle eest, mida meile müüakse...ta ikka ei saanud aru.
Hakkasime ennast minema sättima, otsustasime minna veel Puerto Ricosse, et bensiin tasa sõita. Autosse aga jõudes tõdesime, et seda kütust polegi palju tagasi sõita ja läksime hoopis pealinna. Marko tahab sõidu ajal alati istuda sellel poolel, kust oleks hea vaade...mitte teele. Ta sättis ennast lõunasse sõidu tarvis sellele poolele istuma ja oli taas üsna ärritunud, et me keerasime hoopis teisele poole :)
Sõitsime otse Püha Anna kiriku juurde, Marko pole ju seal üleval platvormil käinud, Martin läks temaga kaasa. Teised istusid all ja nautisid ilusat ilma. Hakkasime siis niisama kolama mööda linna ja tuli mõte minna akvaariumi. Sõit sinna ja kohal me olimegi - see on Las Palmase ja ka Gran Canaria kirde tipus.
Vot oli vägev, palju kalu ja muid elukaid sai nähtud ja pilte tehtud kõvasti. Peale seda läksime sööma sinna, kus Janiga esimest korda saarel käies hommikust sõime. Sama ettekandja oli, kuid toidu kvaliteet oli vist natuke langenud. Tellisin kala ja Jan hamburgeri, me olime rahul. Kaia kana oli olnud tuim ja maitsetud, sama Markol. Martin tellis küpsetatud ribi, mille kaste tegi maitsvaks, aga ribi ise oli maitsetu. Sai käidud ja järgmine kord enam ei lähe.
Pool päeva oli läinud, aga meil oli lennukile veel aega.
Muidugi suund kaubanduskeskusesse, vahepeal hakkas ka vihma tibutama. Ikka oli vaja miskit ära osta...
Peale keskust oli aeg seal maal, et võtsime suuna lennujaama. Kuna meie lend on viimane, siis rahvast väga palju ei olnud, aga meie lennu kohvrite ära andmiseks oli meeletu järjekord - pärast lennukis ka selgus, et see oli täiesti täis müüdud. Teised jäid järjekorda, me Martiniga läksime auto võtmeid ära viima. Tagasi tulles kuulsime, et ühel perel oli 3 kg ülekaalu kohvril ja nad saadeti ümber pakkima - nad ei olnud nõus lisa maksma. Natuke värisisemine, sest meil oli ka kuskil üle 2 kg üle.
Jõudsime siis leti juurde ja Martin tõstis oma kohvri peale - 19 kg, väga ok, 20 oli lubatud. Meie kord - 22,5kg. Süda värises sees, aga poiss teisel pool pakkus, kas tahame veel tasuta mõne kohvri anda või selle, mis me kaasa võtame lennukisse. Väriseval häälel ütlesin, et ei. Ja ta lasi kleepsu välja, kinnitas kohvrile ja soovis head lendu. Siis hakkasin juba toibuma ja muidugi oleks meil olnud ära anda - aga seekord siis sedasi.
Me läksime veel Janiga suitsu õue tegema, teised juba turvakontrolli. Seal õnneks sekeldusi ei olnud ja pääsesime läbi kenasti. Peale selle, et meie kaasaskantav pagas oli meeletult suur ja pidime selle tarvis võtma 8 kasti, et ära mahuks.
Lõpuks leidsime, et see lennujaam on arenenud ja ehitanud terrassi, kus saab suitsetada. Muidugi kasutasime selle kohe ära. Seal oli ka baar, kuid sel kellaajal juba suletud.
Lennuk oli tõepoolest täiesti täis ja enamus muidugi soomlased - seekord väga viisakad. Üks mutt oma asju üles tõstes pani paar korda oma käekotiga mulle vastu pead, aga õnneks oli see pehme. Pärast sehkendamist teatas proua, et ta istub meie kõrvale.
Vahepeal öösel oli vaja tualetti kasutada ja seal muidugi järjekord. Seisan siis seal ja juba peaks järgmine olema, aga minu ees olev soomlanna hakkas stjuuardiga juttu ajama, Endal jalad ristis, aga muudkui plädiseb. Ma juba vahepeal mõtlesin, et lähen vetsu ja ütlen talle, et ta saab rahulikult edasi jutustada, aga samal hetkel nägi ta järjekorras inimeste kollaseid silmi ja ehmus ning puges uksest sisse. Vedas tal...
Lend oli hea ja maandumine Helsinkis sujuv. Tegime siis linnaga tutvust ühistranspordis, lennujaamas sadamani. Laeva ja teel koju me olimegi. Juba hakkas tulema kodu karge lõhn - eriti kui vaatasime Tallinna soojakraade.
Kodus olla oli hea...kuigi igatsus sooja ja päikese järele arvatavasti ei kao kuhugi.
