Gran Canaria ja Lanzarotte

Täna on kätte jõudnud augustist saadik igatsetav päev, homme hommikul on Euroopa avastamise lendude algus.
Broneerisime lennud augusti lõpus ja suunitlusega võimalikult kiiresti jõuda sihtkohta - Gran Canariasse. Esialgne plaan juba kustutati septembri lõpus, kui Norwegian Air tühistas ära lennu Stockholmist Gran Canariale, millega me oleks sinna jõudnud 13,30. Õnneks olid meil piletid ostetud sellise vahendaja kaudu, kes pakkus kohe ka asenduslennu. Muidugi lisatasu eest, aga see oli 39 eurot. Asenduslennu pakkumine lisas meile vahemaandumise Barcelonas ja seal ooteaja 5 tundi. Meile see isegi meeldis, saab seal ka ringi vaadata. Panime plaani paika ja algas see hirmus pikk ootamine kuni jõudis kätte 15 oktoober. See päev purustas meil Barcelona avastamise unistuse.
Saime teate taas, et lend Barcelonasse samuti tühistatud. Kuna meie piletite vahendaja saatis nii eelmine kui ka seekord sõnumi muutuse kohta. Olin sel ajal tööl ja võttis korraks tuju ära. Aga minu tavapärane ütlus - ära muretse asjade pärast, mida muuta ei saa! Üks meie seltskonnast paanikas, mis saab ja mis seal sõnumis kirjas. Pakkuda oli mitmeid variante Gran Canariale jõudmiseks, kuid mitte ükski nendest ei olnud varem kui 23.15. Aega pakkumiste vahel otsus teha on 24 tundi. Mul oli tööl nii kiire aeg, et ei saanud mingeid otsuseid vastu võtta ja nii see teiste õlule jäi. Enne olin teinud ka Swedbankis reisikindlustuse nagu oleks ette teadnud. Luminori kaardiga on ka reisikindlustus kaasas, aga sellest natukese aja pärast.
Peale muudatuse kinnitamisest sai sellest "tunne Euroopat" turnee.
Algus ikka varahommikul Tallinnast ja esimene vahemaandumine nagu algusest Stockholm. Aga sealt edasi hakkab seiklus. Kõigepealt saame käia Pariisis, siis jõuame Barcelonasse ja alles kell 23,15 maandume Gran Canarial. Stockholmis kahe lennu vahe 3 tundi, ülejäänud vahed 1-2 tudi.
Peale teise muutuse tegin esialgu kahjunõude avalduse Luminori kaudu Ergo kindlustusse. Seal tore teenindaja teatas kohe, et Luminoriga on neil kahjunõude rahuldamiseks lennutõrke puhul ainult kaks võimalust: ilmastiku takistused või tehnilised rikked. Aga lennuplaani muutus enne lendude algust sinna ei käi. Tegin kohe ka avalduse Swedi. Mõlemale saatsin vajalikud dokumendid, mille peale Ergost helistati, et ma uuriks lennuplaani muutuse põhjust. Olin hämmastunud ja natuke aega telefonis vait - ma maksan kindlustuse eest ja siis hakkan veel ise uurima. Palusin kena häälega neiul oma tööd teha, aga vastus oli konkreetne ei ja see on minu kohustus. Ma üldse ei imestanud, tegemist ju sellise pangaga, millega on mul samalaadseid kokkupuuteid ennegi olnud. Palusin neil asi välja selgitada, tänasin ja katkestasin kõne. Ootasin Swedi seisukohta. Tuligi vastus, vaja dokumente juurde. Saatsin ja jälle ootasin, sest vastuses alati kirjas päevade arv, mille jooksul otsus tehakse. Enne oli veel teiste poolt ka uuritud, kuidas me saaks raha tagasi. Paar päeva peale küsitud dokumentide saatmist tuli teade, maksame teile hüvitist kogu lisamakstud piletisumma ulatuses. Jeees, Luminorile saatsin ilusa kirja, et teil tingimused ei ole läbipaistvad ja tühistan kahjunõude.
Siis helistas mulle meie reisikaaslane, kes ostis eraldi piletid, nõustasin teda ja ta sai samuti kahjunõudeavaldusega hakkama ja rõõm suur, raha maksti samuti tagasi.
Nüüd pöidlad pihus, ja väljalendu ootama.
21 november kell 4 hommikul.
Tere hommikust ja reis hakkab peale. Kell on neli hommikul, kui äratuskell andis märku ärkamisest. Esimese hooga tekkis igahommikune viha äratuskella vastu, kuid kohe ka meenus selle varase äratuse põhjus - reis ootab. Vups püsti ja hommikused sehkendused hakkasid. Omlett, kohv, pesu ja siis teiste unimütsid taga ajamine. See oli alguses sama raske kui enda tõusmine...aga meenutasin selle põhjust ja reipalt karati püsti. Minu juures oli reisiseltskonna kogunemine. Lisaks teed ja kohvi ning hakkas sõit lennujaama.
Lennujaama jõudsime õigel ajal, Loomulikult turvakontrolli läbimise järel tuli teha reisi alguse tähistamine - kes õlu, kes mahla, kes siidrit.
Esimene peatus Stockholm. Seal on kõige pikem peatus. Kohe otsisime üles lennujaama infopunkti ja esimene küsimus oli suitsuruumi asukoht. Küsides oli värin sees, et äkki ei olegi. Aga õnneks äeldi, et neid on lennujaamas seitse ja lisaks kui me läheme teise terminali, saab ka õues tosaata. Rõõmsa tujuga hakkasime oma terminali poole minema. Kuna meil aega oli, siis tuli vahepeal ka teha kosutuspeatus. Kes siis mida tellis, õlut, mahla, cavat ja kohvi. Kohv oli ilma suhkruta, küsimuse peale kas suhkur kuskil olemas, vastati - jah, maksab 100 kohalikku raha. Meie rahas siis umbes 10 eurot. Selle peale lubasime ka kohvi tagasi müüa - saime suhkru ja ilma rahata. Vahepeal väisas meid üks soomlane, kes küsis igaks juhuks kas me oleme eestlased. Saades jaatava vastuse hakkas kiitma eesti keelt ja soovis meile head reisi. Tuju kohe tõusis. Vahepeal ka suitsetasime õues.
Hakkasime edasi minema ja pidime uuesti läbima turvakontrolli. Õnneks läks kõik jälle hästi ja hakkasime väravasse minema. Järgmine peatus Pariis.
Pariisi maandudes sai ülevalt üle vaadatud Eiffeli torn. Veendusime, et Hiiumaal on see veidsa madalam. Pidasime selle vaatlusega ka Pariisi vaadatuks.
Pariisi osas oli värin sees - kus terminalist väljub lend Barcelonasse. See on imelik lennujaam ja terminalide vahel sõidavad lausa rongid. Meie suureks õnneks väljus lend samast terminalist, kuhu Stockholmi lennuk maandus. Ka turvakontrolli ei pidanud läbima. Ja meie ahelsuitsetajate õnneks olid Pariisi lennujaamas suitsuruumid koos hiigelsuurte tuhatoosidega. Vupsti teise lennuki peale ja olimegi Barcelonas.
Mäletasin, et seal suitsuruume ei ole, aga õnneks on ka see lennujaam arenenud ja lausa vabas õhus sai tossata ning õlut juua. Õues kaks kohvikut, kus pakuti suupisteid ja jooke. Osad jõudsid ka söögi tellida, frititud pulkasid. Osad sõid sees nn sooja toitu. Nn sellepärast, et soojust oli see toit kaugelt näinud. Aga nagu vanarahvas ütleb, sittuda kõlbab.
Sättisime ennast Vuelingi terminali ja meid ootas suur lennuk. Järgmine peatus Gran Canaria.  Väljusime hilinemisega, maandusime varem, aga lennukis pidime istuma veel oma 20 minutit, sest lennuki uks ei tahtnud avaneda. Mõelge, te olete soojal maal, palmid on näha, aga näed neid läbi lennuki pisikese aknakese. Õhku jagasid teistega, seda juurde ei antud. Asi õnneks nii hulluks ei läinud, et oleks pidanud suust suhu õhku edasi andma. Lõpuks kui uksed avanesid, kappasid kõik välja. Kuna meile lennujaam juba tuttav, suund kohe väljapääsu poole ja suitsud hambusse. Selline tunne on juba, et lend koosnebki erinevate suitsetamiskohtade kogemustest :)
Võtsime takso, et saaks kiiremini kohale. Näitasin taksole meie renditud maja asukohta, millel tul välja, et puudus maja number. Helistasin omanikule ja ta rääkis taksojuhiga hispaania keeles. Taksojuht kinnitas, et asi selge ja me olime ka rahul. Meie ootusärevuses ja taksojuht kindlameelselt - ta ju teab kuhu meid viia. Jõudes Playa del Inglesi selgus, et meie maja peale peab olema kirjutatud Orange ning number 25. Sellist maja aga ei olnud. Siit sai selgeks, et kaks hispaanlast rääkisid hispaania keeles, aga üksteisest aru ei saanud. No eks juhtub ka eestlaste seas. Nad vist ka alles õpivad seda keelt.
Lõpuks võtsime ohjad üle ja hakkasime taksojuhti juhendama, õnneks, sest kohe leidsimegi üles. Mitte orange ei olnud maja peale kirjutatud, vaid maja värbus oli orange ehk oranž. Super, juba tundsin ennast paremini. Majast tuli välja kohalik lihastes noor kutt ja võttis meie kohvrid, mis talle mahtusid. Vastuvõtt oli väga viisakas ja näidati meile kõik võimalikud asjad - köök, vannituba, toad jne. Leppisime kokku, et esmaspäeval kell 10 lahkume. Maja kõrval oli ka väike bassein. Omanik seletas meile, kuidas sinna vett lasta ja puhastada. Lõpetasime selle kõne ruttu, sest teatasime, et me kavatseme randa minna ja basseini ei vaja. Ta natuke vaatas meid imelikult, aga no põhjamaa inimeste asi.
Hakkasime siis maja üle vaatama. Kena väike kanaaritüüpi maja, kolme toaga. Telekas olemas ja ahi köögis, mis arvatvasti on vanem kui meie seltskonna vanus kokku. Maja ei ole just suurt remonti näinud, aga oli mugav ja hubane. Mis ongi ju kõige tähtsam, Yumbo keskusesse oli umbes 3 minuti tee ja randa 5 minutit.

Kohale jõudsime peale 12 öösel. Läksime Yumbosse, et teha teretulemast jook ja siis tuttu. Keskusesse jõudes hakkasime meenutama eelmist reisi ja mis me seal kõik ära tegime, kus sõime ja kus jõime. Söögikohad olid juba selleks ajaks kinni, kuid mõni joogikoht veel avatud. Teisel pool keskust käis tihe elu, aga sinna ei olnud meil jaksu minna. Seekord lasime endid kutsuda baari, olime ise otsustamiseks liiga väsinud. Tellisime õlled ja sangria. Kuna ettekandja teatas, et neil on happy hour, siis saime kohe mitmeid jooke. Kulistasime sisse ja juba hakkaski pronokkimine pihta. Jalutasime oma majja, et magama sättida.

Voodid olid kõige mugavamad, dormeo tüüpi madratsitega. Hommikul ärkasime igaüks omal ajal. Välja puhanud ja mõnusas soojas. Algas meie esimene päev.
Ärkamine oli meil sujuv, kella 9,30ks olime kõik voodist välja kobinud ja kokkusaamise koht pli terrassil. Kohv oli kenasti juba valmis tehtud, nii armas ja tegime võikusid. Keegi hea inmene oli poes käinud, õlut ja cavat toonud.Saime keskpäevaks hoo sisse ja põrutasime randa. Rannatooli eest küsiti koos varjuga 7,50 ja ilma 5 eurot. Vaidlesime ja kauplesime kutiga, kuid ta teatas, et tema seda raha ei võtaks, vaid tema boss on maffia ja tahab saada. Naersime kõik koos. Võtsime toolid. Käisime vees, algul tundus väga külm, aga kui põis hakkas juba ülejäänud instinkte varjutama, tuli vette minna. Tegelt vees ei olnud külm ehk inimene harjub kõigega. Äkki seisis tooli juures üks naine ja pakkus massaaži. Kuna ta ei olnud pilusilm, siis mul tekkis mõte. Lasin käed külge panna ja kinnitasin, et mulle meeldivad kõvad käed. Aga naisel olid tõelised massööri käed. Super, tegi ka teistele nii samal päeval kui järgmisel. Vahepeal tuli ta koos ühe krõhvaga ja see kukkus ühte meie seltskonnast riidest lahti koorima. Kuigi talle vaieldi vastu, aga see muudkui kooris riideid seljast ja juba lajatas õli keset selga. Ma siis astusin vahele ja teatasin, et lõpetagu ära. Ta ehmatas ja ma panin veel õli tulle, et meid masseerib ainult kindel massöör. Vihastas ja läks pobisedes minema. Kuradi moor selline.  Meie massöör oli väga rahul, et me teda nii väga tunnustasime.
Kui ujumised ja mudimised tehtud, läksime sardiine sööma. Küll olid head. Kanaari kartulid ka veel lisaks, nämma. Lakkusime taldrikud puhtaks ja koju. Muidugi cava lauale ja ootasime päikeseloojangut, et siis minna düünidesse jalutama.

Cavaga kosutatud, matk düünidesse sai alata. Kuna meie elukoht oli nii heas kohas, siis sinna oli ka teed umbes 7 minuti jagu. Päikeseloojang oli ilus. Eelmisest düünides käigust mäletan peaage ainult suurt tuult. Seekord õnneks ei pidanud kive tasku panema. Üks meie seltskonnast lasi ka liivavalli pealt alla, ärgitasime kaasa. Hakkasime siis vaikselt kodu poole marssima. Tee peal leidsime toreda kõrtsu, seal tegime õlut. Tore koht ja hakkasime juba rääkima, et homme tuleks ka siia õhtust sööma. Lõpuks otsustasime, et lähme siiski koduel lähemale.
Tahtsime õhtul minna drag queeni showd vaatama, aga otsustasime, et seda teeme järgmisel õhtul. Tundisme endid siiski pisut väsinuna eelmise päeva Euroopa lennujaamade suitsuruumide turneest.
Hommikul käidi poes meist ikka oma km kaugusel. Õhtul düünidest tulles aga leidsime, et meil on pood ümber nurga. Suur pood, kus kõike head ja paremat (loe cava ja õlu). Düünidest tulles käisime poest läbi ja täiendasime varusid, muidugi cava ja õlu. Muud asjad võivad otsa saada, aga nende lõppedes on näljasurm kiire tulema. Peale tähtsate asjade ostsime ka serrano sinki, mune hommikuks, ja üks seltskonna liige soovis ka juustu. Serrano ja juustu ostsime teenindusletist. Serrano oli väga hea, aga see juust haises nii meeletult---ma imestasin, kuidas see mees seal leti taga töötada saab. Pärast oli imestus veel suurem, et keegi veel sööb ka seda, mis haiseb hullemini kui ma mäletan nooruspõlves sokkide haisu. Kohe tekkis tunne, et olematu astmahoog tuleb peale.  Cavade arv kahanes meeletu kiirusega, murepilved olid me kohal.
Hommikul kui taas sai ärgatud igaüks omas rütmis, oli laual üllatus - uus cava. Jee, päev apäästeoperatsioon sai alata. Selgus, et meie üks tore kaaslane oli hommikul vara ärganud ja poes käinud. No on ikka tublisid inimesi maailmas olemas.  Hommikul teatas üks seltskonnast, et tema vaatas öösel kuud. Meil aga siiani polenud õnnestunud saarel kuud näha. Suure õhinaga ta rääkis, kuidas vaatas kuud, kass kräunus kõrva, rääkis mingit oma juttu. Õhtul ta siis näitas meile oma kuud - tänavalaterna tuli. Tõesti oli kuu moodi kui kõrvalt vaadata ja arvestada juurde veel mõningane kogus kesvamärjukest. Peale vaikset ärkamsit sai taas suund randa võetud ja lasime veel ennast masseerida. Vahepeal koju ja siis Yumbo keskusesse, sööme. Seekord kuidagi esimesed päevad ei ole söömine peamne, õnneks. Ja jumal tänatud, et cava tähtsus ei olnud kahanenud.
Yumbost taas koju ja väike iluuni. Peale iluund sai ennast üles putitatud ja minek oli showle. Alguses oli seal soodukas - kui tellid kokteili või õlle  suurusega 1,6 liitrit, saad odavamalt kui pärast peale show algust. Muidugi tellisime juba huvist need suured kannud lauale. Olime mures, kuida sme need otsa saame....aga eks me ka unustame oma olemuse ja muretseme tühiste asjade pärast. Ma praegu mõtlen, et huvitav miks me ei muretsenud, kas meil puudu ei jää. Üks meie seltskonnast teatas keset showd, et ta tunneb ennast kui loomaaias. Meile pakkus see nalja, kuid ega see tõsi oli. Seekord oli üks meesettekandja (kui teda enam saab meheks nimetada) lasknud teha endale iluoperatsiooni ja huuled botoxit täis süstida. Ise tundus ta rahul olevat selle halekoomilise välimusega. Seekordsed dragid olid ka enamuses nagu nälgas hoitud, iga kont paistis välja aga suud muudkui mölisesid. Öösel jõudsime koju ja muidugi oli vaja ju teha ka cava. Peale seda pessa ja uue päeva alguseks välja magama.
Hommikul vaba äratus nagu ikka. Kohv, omlett ja cava. Tuterdasime hommikul nii kaua, et enam ei teadnud kas randa või minna kuskile kolama. Meil oli pealelõuna plaan olemas, minna taas düünidesse. Kuna ilm ei olnud just randa toetav, läksime ranna äärde jalutama. Igaks juhuks olid ühes ka rannaasjad, juhuks kui tekib ikka tahtmine külili visata ja vette vahepeal kasta. See vesi on ka ju number ühe häda päästja. Jalutasime, sõime miskit ja otsustasime, et randa siiski ei lähe. Jalutame niisama mööda ranna äärt. Enne veel käisin pediküüris, mis tavaliselt võtab aega vähemalt 45 minutit, siis siin oli kiirtöö ja alla poole tunni oli valmis.
Osad jalutasid vees ja osad lihtsalt märjal liival. Vesi oli sama külm kui Tallinnas praegu, ma arvan. Siinsete talisuplejate meelispäev. Kuna ma vees ei olnud ja isegi number ühe tarvis ei olnud nõus minema, leidsin rannast wc ubriku. Lähenesin iga nurga pealt, aga uksed olid juba liivakuhjaga kaetud. Otsustasin tšuksi mängida ja maja taga oma asja ära lahendada.
Edasi suundusime düünidesse, hakkas pealelõunane sport liivas sumpamine. Sumpasime otse kodu poole, et teha siis väljas viimane õhtusöök. Eesmärk oli meil segane - ühed mäletasid meie kokkulepet lähedal oleva kohaga, teised kaugemat. Otsustasime siiski lähemale minna, mis muidugi ol viga. Seal pakuti ainult jooki ja snäkke. Joogid jõudsime juba tellida, jõime ja läksime teise kohta. Restorani nimi oli Porche, ootasime ka vastavat teenindust. Porche ju kohe toob silmade ette viisaka keskeas mehe. Teenndajad andsid selle kriteeriumi välja. Kuna õues olid kõik kohad täis, olime sunnitud sisse mienma ja väljas suitsetamas käima. See oli hea otsus - ohjeldab ikkagi meie suitsetamist. Tellisime jooke kuni tellimiskord jõudis kõige noorema kätte, kellelt tihti küsitakse nii suitsu kui ka alkoholi ostmisel veel dokumenti. Ettekandja juba küsis, kas coca-cola, aga siis tuli sõna Sangria, selle peale ajas silmad suureks,viskas pastaka lauale ja keeras selja. Muidugi kõik oli huumori võtmes ja lagistasime naerda. Seekord siiski dokumenti ei küsitud peale seda toredat etendust. Toit oli väga maitsev. Suund koju, et seal lahendada kõik joogilõpud, sest homme lend järgmisele saarele.
Esimene hommik siin saarel tuli ärgata kella järgi. Panime kõik kellad, mis meil olid, helisema, et ikka luugid lahti saada.
Hommikul ärgates väike ärevus sees, sest sellel lemnul on kõige väiksem pagasi limiit, 6 kg. Pakkisime asjad ja õnneks kaalu ei olnud, muidu oleks vist doktor paanika külla tulnud. Meenutasime eelmise korra lendu Gran Canarialt Tenerifele, kus ei kontrollitud ühegi kohvri mõõtu ega kaalu. Taksosse ja suund lennujaama. Mäletasin, et lennujaamas on nüüd ka suitsuruum, nii et sisse ja terrassile. Ikka pinge sees, turvakontrollist saime kenasti läbi, aga nüüd vaja minna lennukile, kus võidakse kontrollida. Üks kohver lisaks kilodele oli ka mõõtudest natuke väljas. Läksime värava juurde, keegi ei vaadanud meie pagasit. Saarte vahelised lennukid nagu meilt Riiga lendavad pisikesed uberikud. Hakkasime kotte üles ära panema. Ja kurb tõsiasi, et kaks ei mahtunud. Väike paanika võttis maad. Stjuardessid ei teinud väljagi, ainult kiirustasid tagant - kiiresti pange pagas ära, meil vaja välja lennata. Panime esiistme alla ühe, teine kohver jalgade vahele, peab selle 45 minutit ikka vastu. Lend hakkas, saime vett ja varsti maandusime Lanzarotel.
Kohe õue ja mõtlema kuidas me läheme oma renditud majja, õigemini ridaelamuboksi. Jala saaks, sest see on nii lähedal. Kasutades googlemapsi aga selgus, et otse ei saagi. Lennujaamast läheb kiirtee pealinna ja selle ääres ei tohi kõndida. Ikka siis takso ja minekut. Sisenesime Playa Honda linnaossa ja imestusega vaatasime, et kõik majad on valged nagu oleks Kreekas. Peatusime meie majaosa ees ja hakkasin helistama omankule. See oli paari minutiga kohal, väga-väga kiire Hispaania kohta. Kena noor neiu tuli ja hakkas meile selgitama kuidas sisse saab ja kuhu lahkudes võtmed jätta. Nad arvatavasti ei tule üle võtma. Ja ei tulnudki.
Sisenedes algul tundus suur tuba palju väiksem kui piltidel, aga see pole mingi probleem - terrass selle eest palju suurem kui pildil. Magamistoad eraldi, pesumasinal ka oma tuba. Igatahes ületas see kokkuvõttes ootuseid ja kindlasti hinna- kvaliteedi suhe palju parem kui Granis.
Kuna preili sai teada, et me esimest korda, siis palus küsida. Esimene küsimus ka enda üllatuseks oli lähim rand. Siin lähedal paar pisikest randa, aga saare kuulsaim rand on lõuna tipus nimega papagoi rand. Teine küsimus söögikohad, neid siin lähedal mitmeid ja ta soovitas paari nendest.
Sättisime ennast sisse ja olime igati rahul valikuga. Suundusime sööma. Üllatuseks ootas meid restoran Tere. See aga oli täis, läksime järgmisse, lubadusega Teresse naasta. Kõhud täis, esimene Lanzarote õlu sees, poodi otsima. Leidsime külapoe, kus sõna otseses mõttes ei olnud midagi. Paar asja saime, aga puudu oli õnnest palju - cava ja õlu. Teadsime, et kuskil läheduses on Eurospar - igatahes googlemaps nii kinnitas. Käisime ka seal. Saime, mis tahtsime. Kuna majas oli olemas cream balsamico, tuli mõte hommikul teha mozzarella salatit, isegi mozzarellat oli sparis.
Kodus lonks kesvamärjukest ja randa.See osutus taas talisuplejate rannaks. Õhtul otsustasime pealinna jalutada mööda ranna äärt. Rannaäärne tee oli jalutajate ja sportijate paraddis. Lai promenaad. Teel läks juba pimedaks ja pealinna on siit ika jupp maad kõmpida. Vahepeal tuli teha üks pissivere peatus - see on ju alati sellistes kohtades trepist alla ja paremale. Lõpuks jõudsime pealinna, väsinud. Sinna oli ikka mitu kilomeetrit. Lisaks oli meil seltskonnas jalavillidega kaaslane. Tundsime villide pärast muret, kuidas need vastu peavad. Kui lõhki löövad, siis ju kohutavalt valus kõndida.  Kuna kell oli juba nii palju, siis kultuuri nautida ei jõudnud, otsustasime selle tegevuse jätta homseks. Paaris kõrtsus käidud, koju tulime taksoga. Hakkas cava- cerveza aeg. Kõmpimisest olime üsna väsinud, see tõi hea une. Koos tõdesime, et saar on teistest käidud saartest puhtaim ja ilusaim.
Hommikul ärkasime taas igaüks omasoodu ja otsustasime pealinna tagasi mnna. Esialgu mõtlesime taas need kilomeetrid maha kõmpida, aga lõpuks otsustasime takso kasuks. Enne pidime siia lähedusse sööma mnema, läheduses oli paar kohalikku söögikohta. Astusime esimesse sisse ja muidugi keegi mingit keelt peale kohaliku ei räägi. Arusaadav, riik kokku ikkagi palju suurem kui Poola (kes oli Poola reisil kaasas, saab aru). Hakkasime süüa valima peale seda kui joogid laual, siis ju hakkab alles mõte jooksma. Pakkumises oli kaks komplekslõunat, meie arusaamise järgi. Saime siis oma arust tellitud ja lauda toodi ühed söögiriistad. Selge, midagi läks vist viltu. Läksin oma algelise hispaania keelega asja uurima ja me olekski saanud ühe päevaprae. Lõpuks ikka saime kõik süüa. Palusime ettekandja proual takso tellida ja algas sõit kesklinna. Valisime esimeseks sihtkohaks ühe kindluse. Ette öeldes, neid on Arrecifes kaks. Kndluses San Jose oli ühe kohaliku arhitekti näitus, sissepääs 4 eurot. Maksime sissepääsu ja tuuritasime. Päris kihvt oli. Peale seda suund teisekindlusesse, sinna 20 minuti tee, jalgsi. Panime jalad rallikäigule ja minek. Meil oli aega 45 minutit kuni sulgemiseni, andsime päkkadele valu. Jõudsime kohale, kindlus keset ookeani kuhu viis sild. Tuul oli kohutavalt suur. Sissepääsul ootas meid käre proua, kes rääkis väga head inglise keelt. Kohe alguses mainis, et neil on sissepääs 3 eurot, aga kuna kassaaparaat ei tööta, saab täna sisse ilma rahata. Ma olin enne lugenud selle kindluse kohta ja teadsin, et see on tasuta. Proua seletas terve maja toad ja lasi meid siis omapäi lahti. Käisime enamuses kõik toad läbi ja suundusime katusele. Seal oli tohutu tuul, aga vaade väga ilus. Võtsime sealt suuna kesklinna ja mõtlesime, et mida edasi teha. Poodi oli vaja minna. Varsti hakkas juba hämarduma. Kaalusime, kas minna kesklinnas poodi või sõita taksoga oma linnaossa poodi ja sealt koju. Otsustasime peaaegu kulli ja kirjaga lõpuks minna kesklinna poodi ja sealt otse taksoga koju. Kuigi pood oli Eurospar, oli saadavus ja sortiment palju väiksem ning kaootilisem kui meie kohalikus. Aga cavad ja õlu olid olemas. Ostud tehtud, koju....aga takso kust saada... Kõndisime siis selle linna ainukese kõrghoone juurde ja seal oli taksopeatus.

Taksojuht oli algul väga optimistlik ja muidugi meie siis ka. Aga jõudes meie linnaossa, küsis härra, kus meie elukoht asub. Mul korra kihvatas ja tuletasin talle üsna konkreetselt meelde, et tema on taksojuht. Siis kaevas ta kuskilt ka telefoni välja ja sai googlemapsi lahti. Lõpuks saime koju ja muidugi kohe cava lahti ja mõnusalt aega veetma. Mingi moment tuttu ja varsti hakkab uus päev. Siis võtame auto.
Kuna õhtul otsustasime, et tõuseme varem ja peaks hakkama autot sebima. Tõustud ja kohvitatud ning autot otsima. Alustasime googeldamist ja leidsime väga odava. Kõik hõiskasid õnnest, aga ma ei uskunud seda pakkumist. Lugesin siis lõpuni ja proovisin broneerida. Muidugi, kindlustus tuli kallim kui auto. Panin kinni ja leidsin normaalse hinnaga. Tegin online bronni ja isegi oli aadressi koht kuhu nad tooks, sai ka see kirja pandud. Lasin 15 minutit mööda ja arvasin, et igaks juhuks helistaks üle. Hea, et helistasin. Sain teada, et nad toovad auto ainult hotellidesse, mitte eramajadesse. Bronnisin sama auto ja valisin kättesaamise kohaks lennujaama. Ruttu pessu ja lennujaama poole ajama. Läksime kahekesi ja otsustasime jala minna. Ma küll olin skeptiline, sest oleksime pidanud kiirtee ääres kõndima. Siiski hakkasime jala minema ja ekslema lennujaama poole. Jõudsime kiirtee all oleva ringteeni ja seal saime aru, et peame takso võtma. Aga kuidas ja kust...hakkasime sealsamas taksot vaatama-ootama. Paar tükki ka sõitis mööda, aga need olid juba täis. Aega meil oli, aga kell siiski tiksus minuteid. Lõpuks sõitis ringteele takso ja nägi meie viipamist. ANdis märku, et teeb ringi ära ja korjab meid peale. Kenasti kohal ja autorente otsima.  Muidugi kui minuga tegemist, siis lühike inimene ju lähedale ei näe. Küsisin siis kus küll see meie rendifirma asub, kõik muud siin rivis. No muidugi, seisin otse selle leti ees. Makstud, dokumendid käes, öeldi parkimiskoha number ja näidati käe viipega parklasuund. Kedagi ei huvitanud edasi, kuidas me auto leiame ja mis me sellega peale hakkame. Autot otsima, võtmehoidjalt sain aru, et see ei ole valitud Volkswagen, vaid Opel. Nagu online bronnimisega vahel ikka, väikselt on kirjutatud, kas antakse valitud auto või mõni muu samaväärne. Märkasime eemalt 39 parkimiskohta ja see oligi Opel, aga linnamaastur ja automaat. See juba sobis. Ette rutares, automaat päästis meid mitmest heast kohast ja oli igati kasuks. Auto oli igati aus.
Sõitsime majja,haarasime teised kaasa ja esimene peatus oli planeeritud roheline järv ehk El lago de Verde. Sinna sõites möödusime toredast kohast, kusotsustasime kinni pidada. Lähemal vaatlusel oli tegemist arvatavasti soola kuivatamisega ookeaniveest. Läheduses oli ka rand ja selles meeletud lained. Rand oli tumeda liivaga.

Seal korra vees käidud, taas talisuplejate rand. Pildid tehtud ja jätkasime teed järve suunas. Autol oli üks hea lisavarustus - navigaator. Selle järgi saime kohale, peaaegu. Seal kus navigaator näitas, oli tee kinni pandud, põrutasime edasi. Jõudsime kalurikülla, mis ka selle koha kirjeldustes on selle läheduses ja pidi väga head kala antama. Kuid mida ei olnud, oli roheline järv. Ei ühtegi silti ega muud viita selle asukoha kohta. Nägime kalurikülla sisse sõites juba parklat, kus paar turistibussi ja rohkelt autosid. Pöörasime ka sisse, kaeme, äkki on järv siia toodud.....oligi. Järve juurde oli toonud kunagi kaks teeotsa, üksneist pandi kinni. Järv oli kohe ookeani ääres ja täiesti ilus roheline. Tasus otsida. Kirjelduse alusel muudavad seal kasvavad vetikad vee roheliseks. See oli tõesti erkroheline. Ligi järvele ei pääsenud, ainult eemalt sai imetleda ja pildistada.

Sealt suund edasi kuulsasse papagoi randa. Vat see oli üllatuste tee - umbes viimased 5 km täielik kuumaastik kruusateega. Vahepeal küsiti ka 3 eurot sissepääsu kuhugi looduskaitsealale. Kurat selle raha eest võiks ka korraliku tee ehitada. Loksusime metsikukt ja tänasin, et meil pisike maasturauto. Mõtlesime teel et sealt ostaks magneteid, sööks ja pleesitaks rannas. Kohale jõudes oli pilkane tühi väli. Astusime suure skeptilisusega autost välja, õues igav liiv ja tühi väli....ja kohutav tuul. Kuna autosid oli üsna palju, suundusime teiste kulgejate järgi ja nägime mingit ehitist. Olime selle kohalike kuulsa ranna osas igasugu lootust kaotamas. Nägime eemalt mingit ehitist, lootus ei suurenenud, sest see oli väike. Aga tuli välja, et selles suurelt reklaamitud rannas on kaks väikest restorani. Istusime ja sõime- jõime. Söök oli keskmine, ei midagi üllatavat. Eks selle kesmise söögi tegi ka meie meeleolu.  Vaatasime ringi neid rannasoppe erinevate kaljude vahel. Ilus oli küll, aga see wau efekt jäi tulemata. Läksime alla randa, vett kohe katsuma - no see oli juba hullem kui Eestis talvel. Kõik asjad tõmbas krimpsu. Võtsime natuke päikest ja siis hakkasime kõrval oleva kalju otsa ronima. Seal oli õige tuul, kaljuvservale minna ei olnud hea, kui tuul suunda muusab, oled sealt vupsti all.
Üsnagi pettunult hakkasime kuumaastikul uuesti loksuma. Võtsime suuna Femes linnale, mis kirjade järgi on lõunapoole keskus. Jõudsime kohale mingisse külla, sõitsime vupsti läbi ja otsas see oligi. Ei saanud aru, mis sorti keskus see küll olla saab, Mõned majad ja see külajupp otsas oligi. Olime pettunud, hakkasime kodu suunas liikuma. Teel oli silt Puerto de Carmen, kiire otsus sinna suunda minna. Kohal ja vot see võiks keskus olla, palju suurem kui eelmine keskuseks nimetatud külake. Ilus vaade ookeanile, jõudsime sinna valges ja lahkusime pimedas. Teel koju taas poodi ja varusid täiendama. Kodus taas väike lauake ja cava - õlu. Plaan homseks tehtud. Tänasest jääb meenutama ilus musta liivaga rand, roheline järv ja arusaamatu populaarsusega papagoi rand.
Homme uus päev ja uued seiklused.
Hommikul ärkasime varem, et jõuaksime kell 10 välja sõita. Otsustasime, et joome kodus kohvi ja Lanzarote esimeses pealinnas Teguises sööme hommikusööki. Reis hakkas ja linna jõudes nägime parkla viita, aga parkla oli ära peidetud. Keerutasime ja keerutasime...lõpuks kuskilt nurga tagant leidsime Esimesena jäi meil teele kirik. Väga ilus ja pisike kirik, vaadatud ja patud andeks palutud. Edasi liikusime kohalikku poodi, kus olid müügil Desiguali stiilis riided. Astusime sisse, vaatasime ja järsku kargas kuskilt nurga tagant välja kohalik eit, me mõlemad ehamatasime. Naersime ja saime aru, et ta alles avas ja sättis veel kaupa välja. Sealt väljudes olid mitmed kohvikud. Istusime ühte maha ja saabus ettekandja proua. Kui te arvate, et see mutt rääkis peale hispaania keele veel midagi, siis ekiste. Panin mängu oma puuhispaania keele ja saime kuidagi hakkama, arvasin. Aga sain aru, et miski kommunikatsiooni häire oli sees, sest ühele seltskonnast toodi kaks hommikusööki. Saatsime ühe tagasi, õnneks ka võeti. Hommikusöök oli enam-vähem, ei midagi muljetavaldavat. Kaardimakseks pidi sisse minema leti taha. Sealt tatsasime edasi ja kuni autoni. Edasi tee rohelistesse koobastesse. Viimased 500 meetrit sinna oli väga kitsas tee, vahepeal möödasõidu kohad. Kohale jõudes üllatas meid pileti hind, 9.50 per inimene. Sisse sai ainult giidiga ja kuni 50 inimest korraga. Algul olime skeptilised, aga kui sisse läksime, saime aru, et pileti hind õigustas ennast. See oli väga kihvt, emotsioone kui palju. Osa teest all koobastes tuli käia isegi minul kummardades, mis siis veel normaalse pikkusega iniemsed tegid :)

Kohe selle kõrval olid veekoopad. Seal pileti hind sama, oli ka ilus ja huvitav, aga palju väiksem kui eelmised koopad. Sellest saime aru, et siin oli pileti hind üle paisutatud. Veekoobaste juures oli kena auditoorium, kus tehaks kontserte. See võib olla väga ilus ja emotsionaalne elamus - kuulata sellises kohas ilusat muusikat. Veekoopa sees olevas veekogus pidid olema maailmas haruldased krabilised. Hakkasime siis otsima neid ehk silmame. No ei ole krabisid, millistega me harjunud olema. Lõpuks märkasime, et need imepisikesed valged täpikesed ongi krabid ja liikusid.

Seejärel suund maailma lõppu - vaatepunkt saare tipus. Sinna jõudmiseks oli mägitee, mis oli väga kitsas ja kõrval kuristik. Ei mingeid piirdeid. Kohale jõudes vaatasime, et mõned sõidavad edasi, me ka otsustasime, et läheme vaatame mis seal veel pakutakse, pärast läheme siis vaatepunkti. Natuke edasi sõites saime aru, et see tee viib juba mäest alla. Pidime saama tagasi, et mitte ümber mäe sõita. Leidsin koha, kus saaks ümber keerata. Kuna mõlemal pool oli kutistik, siis üks seltskonnast läks autost välja, tal närv ei pidanud vastu. Teine seltskonnast läks välja juhendama ja ümber keerasime. Super, kihvt ja hea närvikõdi, nüüd tagasi vaatepunkti. Seal olid piirded ees ja tõesti kõrgel ning nägi kaugele. Kõrval oli näha pisike saareke, kus olid ka mõned majad ning paar suurt mäge.

Edasi suund Punta Mujeri külakesse. Legendi järgi ootasid kohalikud naised selles kohas mehi ookeanilt koju. Seda kohta meil leida ei õnnestunud, ju siis keegi parasjagu kedagi koju ei oodanud. Sõime seal ja esimene koht, kus võiks öelda, et söök oli pettumus. Ainukesena oli rahul see, kes võttis grillitud krevette. Teistel oli kõgiil nuriseda kas soolasuse, maitsetuse või muu üle. Maksime ja suund tagasi pealinna. Seal tahtsime seekord minna HiperDinosse. Leidsime üles ja kuidagi parkla oli tõkkepuuga. No meie nõukogude inimesed muidugi püüame ju selliseid asju vältida ja otsida muud võimalust sisse pääsemiseks, leidsime. Välja hakates sõitma sain aru, et see oli kaubaautode sissesõidu koht. Õnneks väljasõidul oli tõkkepuu avatud. Muidugi oleks maksnud vajadusel, aga sain aru, et see oli nagunii rahata mingi teatud aeg. Cavad ja cervezad kotis, ruttu koju. Üllatus-üllatus, vaatasime õhtuti vene ühte seriaali nimega Vedma ehk maakeeli nõid. Siin läheb ju järsku pimedaks ja läheduses mingit suurt kõrtsuelu ei olnud.
Järgmine hommik tuleb auto ära anda ja see on viimane päev siin saarel. Selle otsustasime niisama ranna ääres patseerides mööda saata. Asusime siis teele ja tänasel päeval oli meil ka paella päev. Rand oli pikk ja olime erinevates kohtades. Kindlasti selline rändamine minu süü rohkem - ei saa ju ühe koha peal nii kaua niisama passida. Kuigi meil oli kokkulepe et igal ühel vaba voli mida teha. Aga rändasime kõik koos kuni peaaegu ranna lõppu välja, Kuskil enne lõppu hakkas kõht tühjaks minema - paellat otsima. Selle lõpuks leidsime sellisest kenast restoranist nagu Tere. Seekordne paella oli pettumus - maitse hea, aga liha sees oli kontidega. Mereannid olid head, aga see paella jälle soolane. Mainimiseks, et sealne paella ei olnud sellist mõõtu nagu me oleme ennemalt näinud-söönud, ikka palju väiksemad. Veel vaja ikka poes ka käia, et viimane õhtu ei peaks kuival olema. Koju tagasi poest tulles oli tee ääres laste mänguala, mis oli üleöö saanud jõuluteemalise väljanägemise. Sinna sai isegi sisse minna.

Hommikul hakkas meil reis koju. Tellisime takso ja tee algas lennujaama. Lend koju oli läbi Milaano Ryanairi lennukiga. Milaanos kahe lennu vahe ainult 1 tund ja 15 minutit. Oletasin, et see on väike lennujaam. Lennu väljumine Lanzarotelt hilines kuskil tund aega. Olime ärevil - kas saame reisikindlustuse kulul Milaanos ka veel ööbida. Lennuk sõitis kiiresti ja enamus aja tagasi. Vahepeal käisin stjuaarditelt uurimas, kas ikka jõuame oma lennule. Üks kinnitas, et kindlasti jõuate, teine aga käskis meil lennujaamas väga kiiresti joosta. Lennukist välja ja jooksuga tablood otsima, kus see meie värav on. Lennujaam meie õnneks oligi väike. Meie värav number 7 ja õnneks polnud veel lennuki peale minek alanud. Ahelsuitsetajate õnneks oli kohe meie värava vastas suitsuruum - muidugi kiiresti ka sinna vitamiine manustama.
Tallinna jõudmisest teavitas meid piloot ja teatas, et maandumiseks peame linna kohal tiirutama 20 minutit, sest Tallinnas hakkas lumesadu ja puhastatakse maandusmisrada. See oli šokk reaalsusesse tagasi - lumi, külm ja kohutav pimedus.
Kokkuvõtteks oli põnev reis, seltskond hea ja sai palju nalja.
Lanzarote saar on igav ja siia ma rohkem vabatahtlikult arvatavasti ei tule. Saar on puhas ja korralik, inimesed toredad, aga turisti tegevusteks pole siin palju atraktsioone. Isegi rannas ei olnud ei skuutreid ega muid huvitavaid väljakutseid. Mitte et nüüd mina oleks nendest puudust tundnud.  Saarel on veel palju arenguruumi. Aga mine tea, võib olla me kunagi selle saarega veel kohtume ja saame suurteks sõpradeks.

Tere hommikust Arinaga, siin me oleme!


Kõigepealt alustan päris algusest, kui hakkasime reisi planeerima. See oli siis juba eelmine aasta ja kes seda päeva nüüd täpselt mäletab. Otsus oli Gran Canaria, taas kord ja hakkasime lennukipileteid ja majutust seirama. Vahepeal lausa mõtlesime, et tuleks pakettreisiga, aga see ikka meile ei meeldinud. Esiteks hind on kallim kui ise organiseerida ja siis oled ainult 7 päeva - meil aga kindlasti vaja puhata päikese käes ju ikka palju rohkem, näiteks 9 päeva. Algul olid meie leitud lennukipiletid hirmus kallid ja majutus normaalse hinnaga. Otsisime veel, vahepeal andsime üksteisele teada ja taas sukeldusime otsingumootoritesse.
Ja egas me mingid papist poisid ei ole, muidugi leidsime ja jaanuaris ostsime ära, kuupäevaga 19 märts väljalend Helsinkist ja 28 märts tagasi. Juhuuu, piletid olemas. Majutus....korter või hotell või mingi muu....Vaidlesime ikka pikalt, lõpuks jäime Kaia ja Martini kogemuse juurde ja valisime korteri. Hakkas selle otsimise ralli. Kindel otsus oli kolmetoaline ja nende pakkumisi ei ole just väga palju. Bronnisin juba kolm korterit vahepeal korraga, et oleks mille vahel valida. Õnneks booking annab võimaluse tasuta tühistada. Lõpuks valisime hinnaklassis ´keskmise ja teised sai tühistatud. Nüüd oli vaja ainult oodata märtsit ja jummel kui pikk see aeg tundus. Kui muidu selles eas aeg lendab, kuid siis kui midagi ootad, päevad venivad ja venivad.
Hakkasime auto broneerimast arutama, et saaks kohe lennujaamast kena masina, millesse me mahuks koos oma kohvritega. Pakkumised olid ikka meeletud, alates 200-300 eurost ja veel lisaks samapalju tagatisraha. Enamus rendifirmasid võtavad ka kopsaka summa lisajuhi lisamise eest - kohutavad nöörijad või oskavad raha teha. Lõpuks näkkas meil ühe firmaga, kus auto alla 200 euro, ei ole vaja tagatisraha ega ka lisajuhi eest amskta. Yes, kuskil on säilinud veel terve mõistus.
Käes oli märts, juba terendas ka 18 kuupäev, kui hakkas puhkus.
Ja siis tuli 10 märtsil uudis, et Etioopias kukkus alla Boeingu uue mudeli lennuk. Noi mis see siis on, kahju inimestest muidugi, aga see ju meist nii kaugel. Aga võta näpust, kui väike on maailm, me ei arvanudki, et see kauge õnnetus meie plaane hakkab mõjutama.
Järsku hakkasid riigid keelama seda tüüpi lennukitel oma õhuruumis lennata, see muidugi tegi otsuse lennufirmadele, et neid lennukeid ei saa kasutada. Kerkis väike paanika, sest lendusid lükati ikka parajalt edasi ja mõned tühistati. Kuna meie lennufirma oli Norwegian, jälgisime nende lendusid Helsinkist. Andsin ka meie grupile teada. Martin aga vastas, et see meid ei mõjuta, sest me lendame airbusiga. Olin natuke nõutu ja uurisin ning siis arvasin...millest ka teada andsin seltskonnale, et me vist läheme eri lennukitega. Meil on vedajaks Boeing, mille lennud on kõik tühistatud. Kui hakkas terendama õige päev, oli õnneks paanika kadunud ja lennud juba graafikus.
Enne lendu ti´uli meile meelde, et oleme Soome laevapiletid ära ostnud, aga tagasi mitte. Jan orgunnis need....nüüd kahjuks peab ka tagasi tulema.
18 märtsi õhtul hakkasin Helsinki sadamasse taksot tellima, kuhu me kõik mahuks. Igaks juhuks ette tellida hommikuks, et ei peaks kahe taksoga sõitma. Tõmbasin selleks puhuks lausa äpi alla ja proov´isin tellimust teha. No nagu ikka mina ja nutiseadmed ei ole sõbrad - ma mitte ei tellinud järgmiseks hommikuks, vaid kohe. Paanika, mis nüüd saab, hea et ma soome keelt oskan ja oli olemas taksojuhi telefoni number tellimuse juures. Helistasin kohe, et mul juhtus näpukas ja sooviks hoopis homseks hommikuks. Taksojuht oli mõistev ja ei maksustanud seda valetellimust, vaid teatas, et tema homme hommikul magab. Jes, asi korras. Proovisin siis uuesti ja sain hakkama. Endal ka hea meel, et pole veel päris põdur.
Johanna oli meil ja pidi ka hommikul Soome minema, viis meid kenasti sadamasse ja seltskond alustas tuuri Helsinkisse, et sealt igavesele kevadesaarele minna.
Helsinkisse jõudes Jan ütles, et helista igaks juhuks taksofirmasse. Ma ka tegin seda....ja muidugi ei näinud seal keegi seda tellimust. Hakkab pihta???? Õnneks oli taksodispetser mõistev ja organiseeris meile kiiresti uue takso ja palus mul eeltellimus kustutada. Selgus, et nende äpis on viga, mitte minus - uhke tunne kohe :)
Takso saabus üsna kiiresti ja mainisin ka seda taksojuhile - millele ta vastas, muidugi, olete ju Soomes. Ma ei hakanud talle teada andma, mis ma soomlaste kiirusest arvan, muidu laseb see ka jalga ja peame ise vaatama, kuidas hakkama saame.
Taksoga kohal ja hakkasime otsima, kus saaks kohvrid ära anda. Leidsime kohad ja seal silt, et kohvrite registreerimiseks kasutage iseteenindust. Tohoh, mis see veel on. Leidsime ja hakkasime siis toimetama - viis eestlast metsast. Õnneks oli seal lennujaama personali läheduses. Jan jagas matsu ja aitas meil need ära teha, asi korras. Masin printis välja piletid ja kohvrile selle pika lindi...mida me muidugi ei osanud kohvri külge kinnitada. Näinud ju seda mitmeid kordi, kuidas lennujaama töötaja teeb....aga no seda peab ka ikka oskama. Kraapisime neid kleepekaid siit ja sealt otsast ja õnneks tuli juurde üks tore lennujaama töötaja ja aitas meid. No kohe näha, et välismaal. Eestis oleks nagunii personal eemalt vaadanud ja itsitanud....
Lennujaamas tegin esimese õlle.
Lend oli üsna rahulik, natuke raputas, aga sai magada ja lugeda head raamatut. Kuna lennukis ka wifi olemas, hakkasime auto asja uurima. Kuna Martin bronnis, siis kogunesime tema ümber ja lugesime vastust, mille rendifirma saatis. Seal oli kirjas, et 24 tundi enne rendi algust tuleb kinnituskiri. Mida ei ole, see on kinnituskiri. Paanika, juba ei tea mitmes enne kohale jõudmist. Kirjutasin siis vastu ja Kaia igaks juhuks andis teada ka ühele kohalikule, Irenale. Tore hakkaja naine. Vastus tuli üsna varsti, autoga korras ja ootab meid. Asi korras ja sai rahulikult edasi magada.
Hurraaa, lennuk maandus ja õues oli SOE.
Võtsime oma kohvrid ja Kaia hakkas paanitsema autoga - lähme vaatame, kas meile on üllatus - äkki Irena saatis meile auto. Me Martiniga hakkasime vaikselt talle ütlema, et lähme nüüd rendifirmasse, aga ei kus sa sellega, kes Kaiat tunneb :)
Saime lõpuks kätte auto dokumendid ja võtmed ja selgituse, kus see asub. Ja siis viis inimest metsakülast hakkasid seda otsima. Õnneks Marko oli tark ja küsis, mis auto number on...sest neiu rendifirmast selgitas kuidas autoni jõuda ja see on pargitud parkimiskohale number üks. Ja parkla oli nii suur, et seda ühte ei paistnudki kuskilt. Tänu Marko taibukusele, leidsime ka auto üles. Jes, nüüd hakkame uhama. Martin roolis, pakkisime ennast autosse ja hakkasime sõitma.
Teel helistasin korteri rentijale, et me oleme kell 17 kohal, lennuk tegi kiirsõidu ja jõudis varem.
Jõudsime kohale varem ja hakkasime ootama. Omavahel viskasime nalja, et hispaanlaste kell 17 kohalolek on kahtlane, neil ju aega küll. Tegelikult tulid nad üsna kiiresti, 17.10 olid kohal. Me olime juba jõudnud vaadata ümbrust - kivine rand, vesi kohiseb, mõni söögikoht eemal. Aga õnnelikud metsavennad olid rahul.
Kohale saabus tõeline kohalik, ei ühtegi sõna inglise keelt. Tönkasin oma vigast Hispaania keelt ja saime hakkama. Korteris polnud vist ammu keegi elanud, selline kopitanud lõhn. Tubasid õnneks oli kolm nagu bookingus kirjas. Aga voodid olid sassi aetud - bookingus kahes toas suured voodid, ja ühes kaks ühekohalist. Tegelikkus vastupidi, ühes toas üks suur ja kahes ühekohalised. No las olla, elame üle. Puhtusega see korter just ei hiilanud, isegi kunagi tehtud kohvipaks oli kohvimasinas alles. Kuna me leidsime selle pärast, tegin pildid ja reisi lõppedes saab korter bookingu kaudu tagasiside koos mõne pildiga. Aga me ikka olime õnnelikud - nii ilus vaade, vesi kohiseb, soe...soe on siin.
Seadsime sisse ja tee poodi, lähimasse Lidlisse süüa ostma. Poes oli lõbus ja saime kõik mis vaja...peale Sangria veini ja Janile suitsu. Läksime kohalikku poodi, mis kohe meie kõrval...seal ka ei ole Sangriat. Panin oma Hispaania keele oskuse mängu ja irooniliselt küsisin müüjalt, et kas me ikka oleme Hispaanias....kus on Sangria nagu rahvusjook. Müüja sai minust aru ja hakkas vabandama, et otsas ja täna kaupa ei tulnud. Ok, las see jääb.
Kähku kähku tuppa ja esimene cava lahti...mõnus....ja ikka veel natsa aja pärast mõnus.....ja läheb aina paremaks.
Otsus minna süüa otsima, viimati sai ju sööduud hommikul Soome laeval. Vaatasime ookeani ääres olevaid söögikohti ja nende menüüsid ja kus ka, hindasid. Esimene koht on rahvast tühi ja hinnakirja ei olnud, aga tundus usaldusväärne - kohe jõuame selle juurde tagasi. Järgmised kohad tundusid kohviku-baari tüüpi ja lõppu jõudes enam söögikohti ei olnud. Otsustasime, et lähme tagasi ja valime ikka selle esimese. Tagasi teel nägime ühes meie meelest kohvikbaaris inimestel praadi ees. Aga meil oli siht ikka sinna esimesse. Kuna oli kõva tuul, siis esimesel oli väike varjend ka ümber, et tuul täitsa suhu ei puhuks. Kohale jõudes hakkasime majandama laudadega, seal ju neljakohalised, aga meid viis. Ettekandjaks üks joonud näoga taat, kes sattus marru sellest. Ja tahtis meid panna ühte rivvi eistuma, kus seltskonnas kena väike laps. Andsin talle teada, et me suitsetame ja tahame seega lapsest eemale. No see osutus jälle vastukarva sellele taadile, aga siiski viis meid eemale. Pärast nägime, et lapsega seltskonnas üks naine suitsetas peaaegu lapsele suhu - jube. Aga ekjs nii nad harjutavad lapsest peale....
Taat tõi meile viie peale kaks menüüd - hea et niigi läks. Hakkasime vaatama ja valisime juba välja. Joodiku näoga taat tuli tagasi ja hakkasin talle selgitama, et me tahame eraldi arveid. No sellest algas sõda, sest taat ei olnud sellega kuidagi nõus. Hakkasin teda natuke kiusama, kohe hea nauding ja siis lasime jalga. Endal restoran peaaegu tühi, aga lisaliigutusi ei tee. Tegelikult oli see hea, et me sealt ära läksime - naaber restos oli super teenindus, väga hea toit ja ennekuulmatud suured portsud. Veeresime sealt koju, kuhu me soetasime õhtuks snäkke cava kõrvale. Cavat h´jõime muidugi, aga snäkke ei tahtnud keegi...
Voodi oli hea ja magada mõnus, eriti kui eelmisest ööst oli magatud ainult 3-4 tundi.
Hommikul Kaia ja Martin olid juba asjatanud köögis kohvi ja söögid valmis. Ikka hea seltskond oleme. Ma tegelesin peale sööki nõudepesuga.
Peale sööki olime lihtsalt rõdul ja nautisime mitte midagi tegemist. Kui sellest sai isu täis, läksime vaatama kuidas kohalikud vanasti elasid, aborigeenide muuseumisse. See on vabaõhumuuseum ühe mäe otsas, kust lisaks ajaloole on ka väga ilus vaade. Nautisime ja vaatasime nende eluolu sajandeid tagasi. Loomadest ja lindudest olid esindatud sead, lambad, kiteśed, kanad ja veel´üks elukas, see oli kalkun. Suur isakalkun, kes meid nähes ajas oma suled puhevile ja kukkus lõugama. Tegime Markoga koos pilte, kui see elukas otsustas meie poole suuna võtta. Hakkasin juba minema kui Marko veel pildistas, kutsusin ta ka kaasa....tuli ja tuli ka kalkun. See elukas jälitas meid üsna pikalt. Juba arvasin, et ta oma mõttes nagunii unistas suurest õhtusöögist meie näol, aga õnneks sai muuseum otsa ja me suundusime välja. Eks ta leiab uue ja kopsakama ohvri endale lõunasöögiks. Kuna seal antakse piletiga kaasa kupong, mille eest saad lunastada kas kohvi või vett, suundusime kohvikusse. Õlut nad selle eest ei anna, kahju. Võtsin veed ja ostsin ühe õlle. Lauda minnes avastasin, et suure kirumise peale andis kohalik proua mulle veel alkoholivaba õlle. Ikka minuga seda juhtub...kuna õlu lahti, ei läinud alkoholi enam nuiama. Vahest saab ju ilma ka hakkama.
Koju naastes jõime cavat, maitses hästi ja õhtul läksime külla Kaia ja Martini tuttavatele. Minekuks oli meile vaja taksot. Kohalik Irena siis tellis meile ja kinnitas, et kui takso 5 minutiga kohal ei ole, andku teada. Muidugi ei olnud ja Irena arvatavasti helistas uuesti ja selle peale oli takso väga kiiresti kohal. Teadagi, siin on vaja ju konkreetselt öelda, mis asjast arvad - eks ta seda kasutaski. Kuna teistel oli vein kaasas ja ma seda juua ei saa, otsustasime minna poest läbi. Taksojuht tundus inglise keelest aru saavat, lobisesime niisama elust ja ilmast. Mainisin, et meil oleks vaja enne poodi minna. Sellest ta kahjuks aru ei saanud...viis meid peaaegu majani ja siis hakkasin Hispaania keeles tönkama, et tahame poodi minna enne. Ta viis meid lähedal asuvasse Lidlisse...ja ta arvas, et seal me siis lõpetame ja lähme ise jala. Kupatas meid autost välja. Me Kaiaga läksime poodi, teised siis käte ja jalgadega tegid selgeks, et me ikka sõidame edasi. Istusid vaikselt õues takso kõrval koos taksojuhiga ja ootasid meid. Sõitsime kohale ja juba Kaia ning Martin hoiatasid, kuid sellegipoolest oli erakordselt soe vastuvõtt. Saime rääkidas nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Pereisal oli pisike chiuaua koer, kes oli hirmus lärmakas. No nad vist ongi ja peavadki olema, muidu lihtsalt astutakse neile peale. Esimesena vallutas koer nimega Bambino Jani sule. Istus ja nautis seal massaaži. Mingi hetk tuli ka minu sülle ja nii ta rändas. Kelle sules ta oli, see oli õhtu täht, sest seda inimest puutuda ei tohtinud - Bambino paljastas kohe oma valged hambad ja lasi kuuldavale hoiatava urina. Tasus eemale hoida, Kaia sai paar korda neid ilusaid hambaid ka tunda, kui tahtis talle tekki peale panna. Laual oli palju näkse, kaasa arvatud kohalik väga küps avokaado. Küll see oli hea. Nagu ka Kaia ja Martin hoiatasid, tulime sealt ära suurema kotiga kui läksime, alustades avokaadodega ja lõpetades kasti maasikatega. Sinna vahele veel jäid mõned apelsinid, paar pudelit jne.
Koju naastes olime üsna lõbusad, tegime veel kaks cavat ja sättisime tuttu.
Neljap'ev, vist - sest päevad juba segamini
Ärkasin hommikul esimesena, tegin kohvi ja pesin eelmise õhtu nõud. Jan lonkis ka välja ja siis tuli miski aeg ka Martin, Pesin just nõusid, ehmusin enneolematult, hea et midagi ära ei lõhkunud. Kaia saabudes hakkas ka hommikusöök ilmet võtma. Ja jälle peale sööki nautisime lihtsalt olemist, isegi ei viitsinud pesema minna. Keskpäeva paiku siis lõpuks hakkasime minema. Me Janiga otsustasime minna Yumbo keskusesse ja teised Palmitos parki. Kuna ma olen seal käinud, kaasa ei tikkunud. Tegelesime siis Yumbos ostlemisega. Lõpuost oli Oro cava ja 20 purki aloe kreemi. Müüja natuke imelikult meid vaatas prillide alt, aga tal ju savi, maksime ikkagi ju nende eest, mitte ei tahtnud niisama välja viia.
Janiga tulime bussiga tagasi ja teiste ootamine venis ikka väga pikale. Ju neil oli tore ja mõnus päev, kuigi arvestades selle pargi suurust...nuusutasid nad vist iga põõsa alust....muidu nii kaua aega ei läheks :)

Kui nad lõpuks saabusid, vahetasime päeva muljeid ja kuna nad said saaretuuri kaardi, otsustasime et homme läheme tuurile.
Reede, ärkasime juba vara ja peale hommikusööki istusime ja tegelesime natuke aega mitte millegigi. Ja siis äkki start saaretuurile. Esimene peatus Fataga linnake. Sinna sõit lõunast läbi mööda mägiteid. Tee oli täis jalgratturid ja autosid vaheldumisi või korraga. Meie ees sõitis vahepeal väike auto, kus vist roolis algaja juht. Iga asja peale pidurdas ja peaaegu peatus, eriti kui vastu tuli mõni teine auto, ehmus hirmsasti ja vist vajutas kõik pedaalid korraga alla. Terve tee oli mägitee, kitsas ja täis jalgrattureid - kuigi minu meelest on enesetapuks palju rohkem ja valutumaid võimalusi. Keset tuuri Kaia ja Martin meenutasid ühte head restorani, aga hästi ei mäletanud kus see asub. Mitmeid kordi juba arvasime, et oleme sellest mööda sõitnud, kui järsku olime selle restorani parklas. Sisse minnes tehti meile akna all laud puhtaks, sealt oli võimas vaade ees olevale linnale ja kui otse alla vaadata, siis seal terendas kuristik. Tellisime söögid, ettekandja oli muhe sell ja soovitas meile kitseliha. Jan muidugi ei ühinenud meiega ja kahjuks ei olnud ka hamburgerit. Tellis endale seafilee. Kui meile söögid lauda toodi, siis enne kui suutsime midagi öelda, juba ettekandja naeris. Portsud olid nii suured, et me lahkusime sealt peaaegu veeredes. Ettekandja pakkus veel lõpus magustoidu võimalust ja Kaia ka enne toidu saabumist kiitis sealset magustoitu....aga meil lihtsalt ei olnud enam mingitki soppi, kuhu see panna. Praad koosnes kolmest kartulis ja ma arvan, et ei liialda, kilost lihast. Eestis muidugi oleks vastupidi olnud.
Restoranist võtsime suuna pealinna ja vahepeal oli ka teeremont. Tegime enne õige tee leidmist mitu ringi, sest üks arvas, et peab siit minema, teine jälle sai teeviidast aru teise tee suuna. Otsustasime lõpuks minna ikkagi navigaatori järgi. Ja natuke aega sõites jõudsime väiksesse ummikusse külavahel, kus üksteisest mööda sõita ei olnud võimalik ja üks seguauto seisis maja ees, pannes kinni kogu tee. Aga autojuht oli igati lahke ja lasi kaks autot korraga mööda. Trikk oli selles, et ühe rea peale oli kogemata elektripost pandud ja sellepärast ei mahtunud keegi seguautost mööda. Kaks autot mahtus seguauto kõrvale, siis ta tagurdas, et mahuks postist mööda ja nii kordus see protseduur kuni kõik autod olid läbi saanud. Edasi läks kitsas külatee ja meile tuli palju autosid vastu...tundsime neile kaasa ja ka seguautojuhile.
Pealinna jõudes parkisime kaubanduskeskuse kõrvale, kus ka eelmine kord sai pargitud. Läksime Markole näitama ooperimaja ja sealset väljakut. Fotosessioon läbi, suundusime keskuse katusekohvikusse. Meie Kaiaga ikka tegime magusalaksu ka, mina juustukoogi ja Kaia šokolaadimousse. Tellisin endale kohvi, Kaia capuccino. Minu kohvi tellimine oli ettekandja jaoks liiga segane: must kohv eraldi piimaga. Sain espresso ja kannutäie piima. Keskusest tee koju ja siin muidugi cava ja gintonicu ringid, Jan manustas sangria veini. Tudu tuli kiiresti.
Laupäev oli kalarestorani ja karnevali päev.
Läksime kella 11-12 ajaks pealinna ja kohtusime kell 13 Irena ja Faridiga. restoran oli väljast mittemidagi ütlev, natuke isegi räämas. Meid viidi leti juurde ja ise saime värsked kalad välja valida. Farid oli meil tellija ja me Kaiaga valisime muidugi kaheksajalad. Farid tellis veel igasuguseid kalalisi lauda, et saaksime kõike maitsta. Küll see oli hea. Jan vaeseke kala ei söö, nii läkski Farid temaga koos hamburgerit ostma, aga kahjuks oli see putka kinni, nii sai ta suure võileiva. Sel ajal kui me kala sõime, maiustas ta oma võileivaga. Enne kui hakkasime lõpetama, oli restorani ukse taga juba järjekord sisse pääsemist ootamas - ikka kohe näha, et kohalike soositud koht.
Sealt veeresime kuidagi autode juurde ja sõitsime koju puhkama, et oleks jõudu karnevalile minna.
Hakkasin taksot tellima ja saime lõpuks kaks väikest taksot, sest suured olid kõik kinni. Jõudsime otse karnevali keskmesse, kus rongkäik juba käis. Sellest on juba Facebooki palju postitatud. Võtsime julguse ja astusime ka rongkäiku tantsusammudes. Suuri veokeid, mille haagised olid ehitatud just karvńevali tarbeks oli jummel kui palju, nägime ära number 57, aga neid tuli ikka veel. Muidugi vahepeal käisime rongkäigust väljas, et endale jooke osta.
Tagasi tulles saime juhuslikult suure takso ja kodus tegime muidgi cavat ja gintonicut ning tuttu. Homme taas vaja liikuda.
Pühapäeval ärkasime jälle vara ja hakkasime oma tavapärast hommikusööki sööma - praemuna ja viinereid. Seekord jämedad viinerid, mis olid ikka maitselt väga head.
Peale kella 10 startisime krokodilli pargi poole, aga enne käisime läbi kanjoni. Kanjonisse tuli ronide tee äärest alla, ma muidugi käisin käntsa, ise ka ehmatasin. Hea, et Martin ees oli ja püüdis mu kinni. Kanjon oli võimas, käisime lõpus väljas, kus kohtasime leedukaid. Ma muidugi ei teinud välja, et ma nendest aru saan. Sellest kindlasti faceboogis juba pildid üleval. Seda kanjonit otsisime ka oma jagu, sest nii waze kui ka googlemaps otsustasid kogu aeg ümber, kus see tegelikult asub. Võtsime juhtimise nendelt üle ja leidsimegi üles.
Sealt suundusime krokodilli parki, vaatasime elajaid. Natuke oli see ümber ehitatud. Peale paari krokodilli vaatamist ostsime jäätist, Marko boikoteeris ja ei olnud nõus seda ostma. Edasi vaatasime suuri krokodille, linde, ahve, tiigrit ja laamat. Peale meie tuuritamast hakkas krokodillide show. Me olime näinud, aga Marko ei olnud, Vaatasime, kuidas õrritatakse täissöödetud krokodille ja meile näidati ka väikseid krokodilli poegi. Krokodillide show on huvitav vaadata, aga nende kõhud on enne igaks juhuks täis söödetud. Muidu nad ampsaks need showmehed kohe ära. No eks see oleks ka omaette vaatepilt, vaadata kas nad on krokodilliküti tasemel või ei ole. Kui ei ole, siis on krokodillidel jälle kõht täis.
Peale seda showd läksime Vecindariosse sööma. Tellisime oma söögid ja joogid, Jan otsustas viimasel hetkel, et ta ikka ei taha lihasteiki, vaid lasanjet. Palusin ettekandjal selle maha võtta, ta ka sai aru, oli selline tunne. Lauda aga saabus meile viiele kuus praadi, Jan sai endale nii liha kui ka lasanje. Higistas ja jagas kõigile oma praadidest ampsusid.
Hakkasime mõtlema, et peaks poodi minema, leidsime, et kõige lähemal on Spar, aga see on kinni. Võtsime siis tee ette teise Spari. Ostud tehtud....muidugi oli meil alkoholi ju vaja. Tagasi sõites nägime, et meie söögikoha peaaegu kõrval oli pood ja uksed täitsa avatud. No ega see ju vanasõna juba, et oma nina alla ei näe.
Kodus kiiresti mõned lonksud ja siis hakkasime bussi peale minema. Egas meil ikka õnnestub igasuguseid asju.... Kodus vaatasime Martiniga koos, millal buss läheb. No Google oli meie vastu - kohe poole tunni pärast ja järgmine alles hommikul. Sättisime ennast bussijaama ja buss tuligi üsna pea. Reisi sihtkoht oli Playa del Ingles, sest seal oli algamas karnevali viimane päev, Sardiini matused.Mõned pildid juba Facebookis tiirelnud. Selleks, et sinna jõuda bussiga, pidime ümber istuma peale mõnda peatust, Cruz de Arinagas. Bussis aga leidsime, et kohe oleks väljunud ka teine buss, mis viib meid ilma ümber istumiseta kohale. Kuramuse Google, tahtis meile vist ekskursiooni teha, et ümber istumisega bussi soovitas. Otsustasime, et lähme ikka oma trajektoori ja ei oota seda otseliini bussi peatuses, kus pidime ümber istuma. Buss tuli üsna kiiresti, vaatasime kõik, et oleks liin number 1. Buss oli pooltühi, saime kenasti kohad ja alustasime sõitu. Jan leidis, et pea kohal on olemas USB laadijale augud, kasutasime kohe ära. Ma panin oma telefoni laadima, Markol aga nagu ikka, rippus kaks juhet...oleks auke rohkem olnud, oleks tal ka rohkem kaableid rippunud :)
Kohale jõudes otsustasime, et seekord rongkäiku ei lähe, vaid kohe matusetalituse paika ehk randa. Üsna jahe oli, Marko meil treenitud mees, andis oma jope mulle, kohe soojem hakkas. Kaia oli meile joogid ka kaasa teinud ja need olid Martini seljakotis. Bussist maha tulles Martin teatas, et midagi tilgub...seljakotist. See oli meie cava. Muidugi pidime siis kohe jooma hakkama, et see ikka kõik välja ei tilguks.
Jõudsime randa ja seal oli meie weekendi taoline üritus, musa möllas, bass oli põhjas ja noored tantsisid. Me oma eale kohaselt, läksime ka vaikselt sinna...tagaritta. Rannas oli politsei, ka kiirreageerimisrühm. No muidugi, kui see rahvas hakkaks mässama, siis oleks kuri karjas ja rand maapinnalt kadunud. Politseid kõik kardavad. Ühed noored olid roninud rannatoolide hunniku peale ja hüppasid seal muusika taktis. Politsei nägi ja hakkas sinna poole liikuma...paljast nende lähenemisest eemalt olid noored välgukiirusel all ja ma arvan, et püksid täis. Politsei rääkis nendega midagi ja poistel käed värisesid. Sellel maal politsei nalja ei mõista.
Ootamine muudkui venis ja ennustasime kogu aeg kust see vaene sardiin nüüd siis tuleb. Lõpuks tõmmati kuskile piire lintidest ja hakati ilutulestikku üles panema. No meil oleks ilutulestiku ja inimeste vahemaa olnud kilomeetreid, siin oli see umbes 30-40 meetrit, kui sedagi. Lõpuks sabusid tribüünile leinavad lesed, nutt oli kõva ja nad siis lugesid viimast sõna sardiinile. Sel ajal saabus ka sardiin. Kena pontsakas kala, viidi see siis ilutulestiku rõngasse. Tribüünil lauldud, nutetud, suundusid leinavad lesed koos kirikupapidega sardiini juurde, kus veel nuteti ja loeti mõned sõnad peale. Ja äkki pahvatas meie mõttes ilutulestik ja sardiin põles. See ilutulestik oli madal, mis pidi sardiini süütama. Nu vot, jälle lollid mandri inimesed ei osanud midagi arvata. Kui sardiin juba põles, siis hakkas eemalt tõeline ilutulestik, mis oli tõeliselt võimas. Sinna oli ikka raha alla pandud...nagu oleks Moskvas aastavahetusel olnud. Ilus oli. Ja meil sai cava otsa, poistel oli veel oma "vett" alles ehk gintonic vee pudelis. Muidugi jõime seda ka. Janil oli oma Sangria kaasas.
Hakkasime liikuma keskuse poole, et seal natuke ringi liikuda ja siis takso vaadata. Googli järgi läks järgmine buss Arinagasse kell 4 hommikul...liiga pikk pidu tuleks.
Kaial oli vaja tualetti külastada. Läksime lähima restorani juurde ning Kaia ja Martin läksid tühjenduskuurile. Mul natukese aja pärast tekkis ka vajadus ja vaatasine enne pingsalt kuhu nad suunduvad. Läksin sinna, kuhu nemad olid läinud...aga restorani leti juurde jõudes olin selle ära unustanud....Liikusin edasi-tagasi ja mõtlesin pingsalt, millesesse auku nad kadusid, kui kuskilt uksest tuli üks naine välja ja seal nägid wc potti, muidugi tuiskasin kohe sinna sisse. Välja tulles oli seltskond juba koos ja Kaia ning Martin imestasid, kus ma käisin hädal - kas seal ka tualett. Niipalju siis meie mäludest.
Läksime Yumbo keskusesse ja otsustasime shopata, Markol oli püksirihma vaja ja päikeseprille. Püksirihmad maksavad seal 10 eurot, need tellitava pandlaga. Läksime sinna, kus ma olin juba tinginud ja alustasime kohe küsimisega.Hiinlasest lapseootel naine taas, et need maksavad 10 eurot, aga siis ta tundis mu ära ja ütles, et teeme sama diili, mis minuga. Muidugi nõus. Marko kohe maksma ja 2 rihma tema omad. Jan sai seal arvutikoti, ikka muidugi tingisime. Siis läksime prille otsima ja Martin arvas ka püksirihmasid vaja olevat. Leidsime ühe koha, kus taas püksirihmasid müügil, seal hiinlasest mees küsis ühe rihma eest 25 eurot. No see on nahaalsus, ma hakkasin lausa jõuliselt rääkima, et kas sa oled loll. Teised müüvad 10 euroga ja me ostsime kaheksaga. Poiss ei teinud teist nägugi, hakkas tuingima, et teeme 15, muidugi me ei olnud nõus. Niikaua vaidlesime ja mängisime seal, kui saime ühe rihma sama hinnaga, mis enne. Marko leidis ka prillid ja tingisime ka need alla. Siis võis minna õhtust sööma...kuigi kõhu ja puusade peal on juba seda varu küllaga, et järgmise reisini ära elada.
Õhtu punkt tuli taksot otsides. Kui Yumbo keskuse ümber olid teed kinni, seal oli ka takso peatus. Jan ja Marko nägid eemal vaba taksobussi, tõttasime sinna, aga see võeti meil nina eest ära. Teised olid väikesed taksod, aga kohe tuli ka üks buss. Hakkasime sinna peale ennast sättima, kui ta näitas eesolevale taksole. Me veel näitasime, et meid on viis, aga ikka ta suunas meid sinna ette. Ma siis läksin küsima sellest ees olevast taksost, kas talle mahub viis inimest peale, taksojuht kinnitas, et mahub. Muidugi ma vaatasin imelikult ja ütlesin teistele, et siia mahub viis. Ja siis väljus taksojuht oma päevinäinud Mercedesest, tegi tagumise ukse lahti ja see oli ümber ehitatud - tagumise pingi ette oli veel pandud allalastavad pingid. No see oli alles vaatepilt - takso oli sama vana kui selle juht. Istusime siis peale ja meil oli nalja kui palju. Taat võttis juba linnas 40 alal kiiruse üles, 80 peale. Teel Arinagasse on nii tõuse kui ka languseid. Enne esimest tõusu on ringteed ja taat ei saanud kiirust üles võtta, nii sõitsime 100 alas 50ga. Arvasime, et see kaadervärk jääb nüüd seisma ja peame lükkama hakkama. Taat vahetas käiku ja olime mäe otsas, kust algas allaminek. Selline müra ja bensiinihais kerkis, mõtlesime, et kohe lükkab tiivad välja ja lendame kohale. Arinagas ringteed olid sellele taadile kõik sirged..kohale jõudes ma ütlesin, et ta on Gran Canaria Schumacher, ta väitis et hoopis Räikkonen. Nii lahkusime väga hea tujuga, sest see oli tõeliselt põnev ja elamuslik sõit.
Esmaspäev
Tänaseks lubas vihma ja me ei teinud rannaplaane. Otsustasime minna pealinna shoppama ja enne seda vaadata kohalikku juga. Kaardi järgi jõudsime kohale ja hakkasime siis kõmpima mööda kive. Vaatepilt oli vapustav, mida kõik vesi ja tuul kividega teevad. Kohal oli ka üks paar kolme koeraga. See oli tore vaatepilt, peremees läks ujuma väikesesse vee reservuaari, kuhu ookeanist lainetega lendas vett juurde. Koerad tahtsid ka, aga ei julgenud....kõndisid ja jooksid selle ümber. Vahepeal raputasid ennast, aga oli ju libe, siis kukkusid ümebr...jne seda oleks pidanud nägema. Läksime edasi, kus üks kohalik taat meile viipas. Seal oli krabisid üsna palju ja niipalju kui ma taadist aru sain, siis varsti hakkab tõus ja see kõik on vee all. Taat läks minema ja meie ka igaks juhuks, muidu oleme ookeanis. Õnneks sel ajal tõusu ei tulnud, aga mei ei leidnud ka mingit koske. Otsisime Markoga uut, mis oleks lähedal, leidsime. Panime navisse sisse ja see teatas, et tee on ees suletud. No muidugi, me eestlased ei usu seda ja võtsime siis teise navi rakenduse, seal seda ei teatatud ja läksime selle järgi. Jõudes poolele mäele, näitab Waze, et keera vasakule, aga no mis sa keerad, kui tee on kinni pandud. Siit õppetund, ära otsi lahendust, kui ikka mägitee on kinni. Keerasime ümber ja suund sai võetud pealinna. Shoppasime ja sõime jälle. Marko ostis mul nina eest ära ilusa oranži särgi, ähvardasin teda just eelnevalt ostetud oranži kokanoaga, aga ta ei kuuletunud.
Peale pealinna shoppingut läksime veel teel olevasse kaubandusekeskusesse, mis oli tõeliselt suur. Ostsime Primarki peaaegu tühjaks. Käisime ka seal toidupoes, mis oli hiiglama suur, aga ostsin ainult reispakendi pesugeeli.
Koju tulles Kaia hakkas snäkke tegema, ikka enne valasime cava välja. Ja me Marko ja Janiga hakkasime pesumasinat uurima. Igaks juhuks panime alguses rätikud pessu...vaatame mis nendest järgi jääb. Pesumasin on selline suur, pealt laetav ja peal veel sissevaatega :) läbipaistev pleksiklaas. Vaatasime, kuidas see keerleb ja pöörleb. Vahepeal tegime suitsu ja tagasi rõdult tulles oli igavene kolin ja mürin, see hakkas tsentrifugeerima. Arvasime, et varsti on köögis - vaatama minnes polnud pesumasin kuhugi poole liikunud....ja muudkui möllas. Lõpuks saime pestud rätikud kätte, siis panime ka musta pesu, juba julgem tunne oli.
Viisime pesu rõdule kuivama, arvates, et hommikuks kuiv. Aga hommikul selgus tõsiasi, et need sama märjad kui sinna pannes. No selge, siin ju niiske ja õhtul sadas veel vihma ka.
Teisipäev, rannapäev
Hommikul sõime jälle hommikust, Kaia valmistas meile väga maitsva makaronisalati. Kuna siin hapukoort müüakse ainult venelaste poodides, siis selle asemele sai lisatud kreeka jogurtit. Lahjem ja maistvam.
Leelotasime niisama kodus ja sättisime meie kuivatatavat pesu siia-sinna. Rätikud olid õnneks niivõrd kuivad, et sai ikka pesemas käia.
Suund sai võetud Mogani rand, kuhu siis viis valget põhjamaalast ennast sisse seadsid. Enne randa jõudmist pidi muidugi jälle õlut ostma, maksime tavapoe hinnast 3 korda kõrgema hinna, täitsa Tallinna Raekoja platsi tunne tuli, ainult ilm oli kordi soojem ja päikselisem. Laotasime korterist kaasa võetud voodikatte liivale ja avasime joogid. Marko ja Martin käisid vett katsumas ja juba nende näost ja käitumisest oli aru saada, et midagi head see ei tõota. Vees oli vähe rahvast ja eks need enamuses kuskilt külmalt maalt, kelle jaoks see vesi oli tavalise oma maa suve soojusega. Kaia julge Eesti naine läks vette ja juba suples ja nautis. Tagasi tulles väitis selle külm olevat, aga sellega pidavat harjuma. Seadsin ka siis sammud vette, oi jummel nagu külmkappi oleks astunud. Vot see vist on kohalik talisuplus. Kuidagi ikka kõigutasin ennast sinnani vette, et sai ka pea kastetud - tõeline karastus. Ruttu välja päikese kätte ennast soojendama. Vahepeal tundsin, et päikest saab vist liiga, aga no mis sa selle teadmisega teed - kodus pole seda ju üldse. Ikka kõike ja kogu raha eest.
Vahepeal jõudsime Markoga jalutada ja leidsime ühe kaupluse, kus õllel normaalne hind. Lopsakas proua kassa taga teatas, et ainukt sularahas ja pangaautomaat asus kohe kaupluses. Hea äri...nii poele kui ka pangale. Pistsin pangaautomaati Coop panga kaardi sisse ja tutkit sulle, ei aktsepteeri. Panin siis sisse Luminori kaardi, tuli kohe kiri, et teenustasu 2,95 eurot. Arvutasime Markoga selle õllesse ümber ja jätsime katki. Rannas pükste taskus oli sularaha olemas. Läksime randa tagasi. Siis juba tulid kaasa ka Jan ja Martin. Lõime oma rahad letti ja jäätis ning õlu käes. Õnnelikud ja krabinal randa tagasi - päike ootas. Miski kell hakkasime mõtlema, et täna võiks paellat süüa ja otsustasime, et lihaga. Kaia oli eelmine kord mereandide paellast mürgituse saanud - see oli siis algaja restoran, kes sinna igasugu riknenud kraami sisse pani. Ühiselt siiski wc poti auks otsustasime liha kasuks. Käisime mööda ranna äärt restorane vaatamas ja ühes oi pakkumine - 24 eurot paella ja kann sangriat. Läksime muidugi edasi, et seal ka äkki miskit huvitavat pakkumist. Ühes kohas püüti meid kinni ja ma teatasin, et meil vaja paellat koos sangriaga, tehke pakkumine. Viidi meid selle koha bossi juurde ja see teatas, et meil on nii hea paella, et ei ole vaja mingit pakkumist teha. Jätsime ta oma uhkust nautima ja marssiisime edasi. Lõpuks viimases restos istusime maha, ei viitsinud tagasi kõmpida, sest ka selles ei olnu paellat. Meid teenindav ettekandja oli vist esimest päeva tööl, sellele kogu aeg öeldi, mida teha. Peale selle oli ta väljanägemine üsna naljakas - kopsakate puusadega noormees, püksid peaaegu kaenla alla tõmmatud ja rihmaga kõvasti kinni, nii et kaenla all oli paun ja allpool teinje paun - selle vahepeal tundus ta üsna kõhna...sest püksirihm oli nii kõvasti pingul.
Tellisime joogid ja samas ka kohe paella. Küsisin, kas kahest paellast viie peale aitab - selle peale kahe paunaga poiss ehmatas ja kaotas reaalsustaju - kuidas kaks? Kas viiele ja üks ja veel viiele üks, kas teid tuleb siis viis veel juurde, oli tema küsimus. Selgitasin talle nii Hispaania kui ka inglise keeles, aga ei saanud ta kuskilt otsast aru. Kutsus kollegi, kes sai kohe aru ja ütles, et see on okei. Aga see poiss pobises ikka, et tema ei saa aru.
Joogid lauas, ma vee peal, sest olin täna autojuht. Vaikselt andis juba tunda põhjamaa inimeste lollus - terve päev päikese käes. Jalad olid punased, kõht punane ja õlad lausa tumepunased. Juba aimasime, mis õhtul saama hakkab. Vahepeal tuli meie juurde üks tore ettekandja, kes vaatas mu suitsupakki nagu nostalgiat ja teatas, et ta ei ole terve aasta suitsetanud, aga enne seda oli staaži 16 aastat ning ta just suitsetas Kenti. See pidavat tema maal kallis olema, ta oli Süüriast, Manitsesin teda, et ta jumala eest uuesti ei alustaks. Ta võttis suitsupaki oma kätte, tegi lahti ja nuusutas sisse. Naersime kõik.
Saabus meie paella, väiksemad kui tavaliselt, võtsime juurde pärast veel magustoitu ja Martin ühe võileiva. Arve maksmisel tuli meilt raha võtma meie paunadega ettekandja. Jõime lõpuni ja jätsime 5 eurot jotsi. Mille peale meie lähedal olev süürialane teatas, et ta ei saanud ka aru, miks me kaks viiele tellime, kui neil on olemas ka pakkumine üks viiele. Me muidugi andsime vastuse, et keegi ei pakkunud meile seda. Siis saime taas naerda, kus ta teatas, et tema kolleeg no totu ja ta võtab selle jootraha endale. Me olime igati nõus, sest ta oli tore poiss, kes oskas ka nalja visata. Söödud, paar poodi läbi käidud, suund Maspalomas düünidesse. Sinna jõudes me Kaiaga lausa värisesime, õues soe, aga meil kohutavalt külm - lollid põhjamaalased ütleks selle kohta. Muidugi oli meil külm sellepärast, et sai liiga päikese käes oldud. Siis hakkas tuul ka veel puhuma, olime nagu haavalehed. Düünides on võrratu vaade päikeseloojangule. Pilte tegime igasuguseid, lõpuks enam ei saanud, sest telefon värises käes. Õnneks päike ka kadus ja me sättisime sammud auto poole.
Düünides Martin veel joonistas suurelt liivale Jan. Üks totakas venekeelne isa lapsega astus sellest lihtsalt läbi, muusika valjult lõugamas. Kui kuulsin enne juba muusikat kuskilt tuunidest ja lauljaks Coolio oma gängsterite paradiisist, kohe teada, et naaberrahvus. Selle asemel, et naudiks päikeseloojangut ja vaikust, ta põrutas oma iganenud hitte nii, et terve düünide ala kaikus.
Auto juures oli pood, mudiugi pidime minema, sest meil oli otsas gin ja cava. Seal aga polnud valikut, suund kodupoodi.
Kodupoest saime kõik asjad ja osa meist suundus selle vastas olevasse hiinakate poodi, meie Martiniga koju. Kohe pessu ja siis kreem peale. Juba oli väga valus, tulitas ja mu tavaliselt tõuseb sellega palavik. Istusime siis suures toas diivani peal, mul fliistekk peal meenus kodune kütmata korter - teistel oli parem olla.
Marko astus tuppa kui hiinakast tagasi tulid, käes oranžid kingapaelad - jälle tahtis mind õrritada. jan aga ennetas mu pahameelt ja ostis mulle ka ühed. Asi korras, mul on ka nüüd need paelad, vot.
Kolmapäev, eelviimane päev sellel kaunil ja põneval saarel
Hommikul magasin kuidagi väga kaua, aga öösel ka vähkresin palju tänu nahapõletusele. Üles ajades sain aru, et täna minust välja minejat ei ole. Enamus kohad olid hellad ja muudkui kreemitasin. Õnneks olime ostnud väga head aloe vera kreemi, mis tegi naha kiiresti pehmeks. Ka Jan ei läinud välja. Teised suundusid saart avastama, pidid Puerto Ricosse minema. See on võrratult ilus linn koos väga ilusa rannaga. Rand aga on minu jaoks praegu nagu sõimusõna.
Kodus olles hakkas lihtsalt äkitselt sellist vihma tulema, mida meil nimetatakse oavarrest sadamiseks. Tänaval vesi voolas, siin pole ju sellise nähtusega harjutud.
Õhtupoole hakkas kõht tühjaks minema ja otsisin lähedal restorani, miskit uut. Leidsin ja suundusime sinna. See oli võrratult huvitava sisekujundusega, killustiku põrandal. Tellisime toidud ja joogid, kõht täis ja koju tagasi, puhkama ja mitte midagi tegema. Vahepeal hakaks mul igav ja koristasin tuba, seda tolmu ja liiva tuleb uksest ja aknast.
Kui teised tagasi jõudsid, avasime pudelid ja hakkasime viimast õhtut tähistama. Kõik alkohol tuli ju ära juua, seda just meeletult ei olnud, aga ikkagi. Martin läks esimesena magama, ma ka kuskil peale südaööd ja hommikul selgus, et teised istusid kuskil poole kolmeni. Ikka oli meile kõigile mõistatus Marko telefoni kadumine, see jääbki meid kindlasti kummitama pikka aega.
Hommikul tõusime, pakkisime ja kaalusime kohvreid - neid kuidagi oli saanud palju rohkem kui enne....
Kell kaksteist saabus kohale kohalik hispaaniakeelne naine, kes meile korteri ka üle andis. Kuna bookingus on kirjas, et kahes toas on suur voodi ja ühes kaks ühekohalist, siis tegelikkuses on ainult ühes toas suur voodi. Kohalik ei saanud aru, mis vahet sellel on, aga püüdsin siis nii inglise kui ka oma hispaania keeles selgeks teha, et me maksame selle eest, mida meile müüakse...ta ikka ei saanud aru.
Hakkasime ennast minema sättima, otsustasime minna veel Puerto Ricosse, et bensiin tasa sõita. Autosse aga jõudes tõdesime, et seda kütust polegi palju tagasi sõita ja läksime hoopis pealinna. Marko tahab sõidu ajal alati istuda sellel poolel, kust oleks hea vaade...mitte teele. Ta sättis ennast lõunasse sõidu tarvis sellele poolele istuma ja oli taas üsna ärritunud, et me keerasime hoopis teisele poole :)
Sõitsime otse Püha Anna kiriku juurde, Marko pole ju seal üleval platvormil käinud, Martin läks temaga kaasa. Teised istusid all ja nautisid ilusat ilma. Hakkasime siis niisama kolama mööda linna ja tuli mõte minna akvaariumi. Sõit sinna ja kohal me olimegi - see on Las Palmase ja ka Gran Canaria kirde tipus.
Vot oli vägev, palju kalu ja muid elukaid sai nähtud ja pilte tehtud kõvasti. Peale seda läksime sööma sinna, kus Janiga esimest korda saarel käies hommikust sõime. Sama ettekandja oli, kuid toidu kvaliteet oli vist natuke langenud. Tellisin kala ja Jan hamburgeri, me olime rahul. Kaia kana oli olnud tuim ja maitsetud, sama Markol. Martin tellis küpsetatud ribi, mille kaste tegi maitsvaks, aga ribi ise oli maitsetu. Sai käidud ja järgmine kord enam ei lähe.
Pool päeva oli läinud, aga meil oli lennukile veel aega.
Muidugi suund kaubanduskeskusesse, vahepeal hakkas ka vihma tibutama. Ikka oli vaja miskit ära osta...
Peale keskust oli aeg seal maal, et võtsime suuna lennujaama. Kuna meie lend on viimane, siis rahvast väga palju ei olnud, aga meie lennu kohvrite ära andmiseks oli meeletu järjekord - pärast lennukis ka selgus, et see oli täiesti täis müüdud. Teised jäid järjekorda, me Martiniga läksime auto võtmeid ära viima. Tagasi tulles kuulsime, et ühel perel oli 3 kg ülekaalu kohvril ja nad saadeti ümber pakkima - nad ei olnud nõus lisa maksma. Natuke värisisemine, sest meil oli ka kuskil üle 2 kg üle.
Jõudsime siis leti juurde ja Martin tõstis oma kohvri peale - 19 kg, väga ok, 20 oli lubatud. Meie kord - 22,5kg. Süda värises sees, aga poiss teisel pool pakkus, kas tahame veel tasuta mõne kohvri anda või selle, mis me kaasa võtame lennukisse. Väriseval häälel ütlesin, et ei. Ja ta lasi kleepsu välja, kinnitas kohvrile ja soovis head lendu. Siis hakkasin juba toibuma ja muidugi oleks meil olnud ära anda - aga seekord siis sedasi.
Me läksime veel Janiga suitsu õue tegema, teised juba turvakontrolli. Seal õnneks sekeldusi ei olnud ja pääsesime läbi kenasti. Peale selle, et meie kaasaskantav pagas oli meeletult suur ja pidime selle tarvis võtma 8 kasti, et ära mahuks.
Lõpuks leidsime, et see lennujaam on arenenud ja ehitanud terrassi, kus saab suitsetada. Muidugi kasutasime selle kohe ära. Seal oli ka baar, kuid sel kellaajal juba suletud.
Lennuk oli tõepoolest täiesti täis ja enamus muidugi soomlased - seekord väga viisakad. Üks mutt oma asju üles tõstes pani paar korda oma käekotiga mulle vastu pead, aga õnneks oli see pehme. Pärast sehkendamist teatas proua, et ta istub meie kõrvale.
Vahepeal öösel oli vaja tualetti kasutada ja seal muidugi järjekord. Seisan siis seal ja juba peaks järgmine olema, aga minu ees olev soomlanna hakkas stjuuardiga juttu ajama, Endal jalad ristis, aga muudkui plädiseb. Ma juba vahepeal mõtlesin, et lähen vetsu ja ütlen talle, et ta saab rahulikult edasi jutustada, aga samal hetkel nägi ta järjekorras inimeste kollaseid silmi ja ehmus ning puges uksest sisse. Vedas tal...
Lend oli hea ja maandumine Helsinkis sujuv. Tegime siis linnaga tutvust ühistranspordis, lennujaamas sadamani. Laeva ja teel koju me olimegi. Juba hakkas tulema kodu karge lõhn - eriti kui vaatasime Tallinna soojakraade.
Kodus olla oli hea...kuigi igatsus sooja ja päikese järele arvatavasti ei kao kuhugi.