Sofia - väga huvitav ja vastuoluline linn

Algus reisiks sai mõttest, et võiks ju kuskile puhkuse ajal minna. Esimene mõte oli Leedu, kuid eks seal ole oldud juba küll. Kuigi tundub, et leedu keel ehk hakkab ununema, kuid mõni päev enne Sofiasse lendu kirjutas mulle üks Kaunase Pramoneśe Prisma töötaja ja sain ilusti hakkama. Ta küll soovis ekskursiooni Tallinnas ja et mina selle läbi viiks...no lubasin, aga õnneks tuli üks asi vahele. Ta kahjuks seda veel ei tea, aga mina tean....
Reisi hakkasin planeerima lennukipiletitest. Esialgne mõte oli minna Lissaboni või Barcelonasse. Vaatasin siis pileteid ja läbi Istanbuli megaodavad 159 eurot edasi-tagasi. Aga ei, selle linna kaudu ma ei lenda, oli minu esimene mõte. Järgmised piletid umbes kaks korda kallimad, aga läbi Pariisi või Frakfurdi. Saksamaal pussitatakse ja õhatakse pomme - ei, konkreetselt. Pariis, alles oli seal igasuguseid segadusi ja Nices sattusid isegi eestimaalased terrorismi ohvriteks - ei, see vahepeatus ei ole mulle. Arvasin, et minu eluraamatus on veel lehekülgi.
Olen ammu mõelnud minna kas Sofiasse või Budapesti. Esimesena sai otsingusse pandud Sofia ja üllatus positiivne, lend läbi Viini. Selle valin ja sai kohe ära ostetud.
Hakkasin natuke reisiärevust tundma juba umbes nädal enne äralendu. Kohver seisis keset tuba ja ootas omi asju....ikka veel keeldusin kohvrit pakkimast. ´Teate, kogemused - mida varem kohvri ära pakid, seda rohkem pead ümber pakkima. Egas inimene ju ei mäleta juba mõni päev hiljem, mis ta sinna kohvri sisse toppis. Nii ma siis lükkasin seda edasi. Aga nii tubli olin, et koostasin nimekirja asjadest, mida peaks kaasa võtma. Uskuge mind...nimekiri sai koostatud umbes 5 päeva enne reisi...aga see muutus iga päev. Siit see kogemus - ära paki kohvrit enne reisi, mõtted ja meeleolud muutuvad.
Kohvri tegin lahti oma puhkuse esimesel päeval, 1 augustil. Hakkasin siis asju sisse pakkima ja nimekirjast maha tõmbama. Kõik laabus kenasti. Kuni saabus 3 august ja ´lend pidi väljuma 12.30. Kuna sellel lennul ei olnud online check.ini, pidin lennujaamas olema tavapärasest varem. 2 augusti õhtul panin kohvrile luku ja riided reisi hommikuks valmis. Saabus hommik ja ärge kujutage ette, et see algas hommikusöögi ja duššiga - kohver võeti lahti ja vaadati üle. Paar asja lendas välja ja uskuge mind - topelt asemele. Ma olen ju tuntud nn mustlane, kes kannab endaga kaasas tervet elamist. Jumal tänatud, et mul on nii väike korter - muidu peaks olema ka suurem kohver.
Lõpuks otsus - kohver kinni ja hommikused toimetused. Ärevus oli sees, sest pole ju pool aastat lennanud ja veel need imelikud sündmused siin maailmas.
Tellisin siis takso ja lennujaama minek. Üllatus - sellele lennule ainult business classi värav avatud. Läksin siis ettevaatlikult küsima, et  kas normaalsed inimesed saavad ka siin kohvri anda ja ennast reisile registreerida. Noor blond tütarlaps vaatas korraks mind segaduses ja kohmetult vastas, et siin saavad seda kõik teha. Tänasin teda viisakalt ja palusin oma ilusa oranži kohvri Sofiasse saata, lubades ka ise sinna minna. Tütarlaps oli liiga noor, et lollidest inimestest aru saada. Ilmselgelt tegi ta kõike kiiresti, et see tüüp siit leti eest ära saada.
Ostsin igaks juhuks paki suitsu veel, et kui puudu jääb...äkki saab Viini lennujaamas suitsetada.
Läbisin edukalt turva kontrolli ja suundusin muidugi otsejoones esimesse baari. Sel ajal kui nad mulle vahuveini välja kallasin, tegin mina ühe suitsu. Tütarlaps oli tore ja pani selle klaasi koos pudeliga mu asjade juurde. Palusin ka oma asju valvata. Nii armas, meil on veel toredaid teenindajaid, arvasin. Suitsesin ära ja läksin teise kohvikusse salatit sööma. Seal lihtsalt ei olnud, kus vahuveini tellisin. Tagasi tulles...tüdrukut enam ei olnud, oli ainult silt, et teenindaja saabub 5 minuti pärast. Kuna mu klaas oli olemas koos joogiga, ei olnud minul muret. Aga selle 5 minuti jooksul jõudsin ma oma 200 ml pudeli tühjaks juua ja kolm suitsu teha. Arvasin, et minu kell on vale...aga lennuk väljus õigel ajal :)
Tuligi siis minna lennukile, mis ei olnud just ülemäära suur. Ja enne seda lendu Viini, väljus ka ühe teise lennukompanii lend Viini...vahe umbes tund aega. Arvasin, et eks see valsipealinn ole ikka väga populaarne. Lennukisse astudes sain aru, et sellest populaarsusest on asi kaugel. Kuskil 50 kohalises lennukis oli reisijaid heal juhul 20. Nii et sai laiutada.
Panin lennukis prillid ette ja hakkasin lugema. Ja juba oligi 2 tundi läbi ja maandusime Viinis.
Mulle meeldivad lennuki õhkutõusmised, aga ma ei saa aru, miks need maandumised nii vastikud on - loksutab ja kõigutab koledasti. Aga eks ole ennegi üle elatud....
Viini lennujaam tundus üsna suur, võrreldes Tallinnaga. Muidugi võrreldes Frakfurdiga on arenguruumi mitmeid tuhandeid ruutmeetreid. Kõigepealt hakkasin oma väravat otsima, kust edasi peab lendama. See oli G21. Läksin siis mööda viitasid sinna G suunas....järsku lift. No eks siis liftiga kui muidu ei saa. Kõndisin muudkui selle G suunas ja täiesti ihuüksi. Ma hakkasin juba arvama, et see on miski salapärane koht, kuhu keegi ei lähe ja ehk seda ei ole veel valmiski.... Kuna ma esimest korda Viini lennujaamas, siis tekkis ikka suur kahtlus - isegi lennujaama töötajaid ei olnud sellel teel liikvel. Teel nägin kahte invalifti...aga arvasin, et veel ei kasuta neid tagasi sõiduks eelmisesse sektorisse. Ootamatult saabusin ma turvakontrolli, kus igavlesid üks turvamehest noormees ja naine kaamera taga. Ladusin oma asjad jälle turvalindile ja valgustati läbi. Ei piiksunud. Küsisin sellelt poisilt, et kas siin ka suitsuruumi on. Saan aru, et minu inglise keel ei ole just kiita, aga see poiss vuristas mulle mingis keeles rida asju...numbreid tuvastasin..need olid inglise keeles ja arvasin, et väravad, mille lähedalt võin leida suitsuruumid. Ülejäänud tekst oli minu arvates tema enda inglise keel - mille jaoks on kindlasti sõnaraamat lähiajal valmimas. Ma ei hakanud seda ootama ega küsima.
Leidsin igavesti piraka suitsuruumi ja telefoni näppides.....üllatus, Viini lennujaamas on tasuta wifi. Peale wifi sisse lülitamist sain sõnumi lennupileti müünud firmalt, et väljumise värav on muutunud. Mõtlesin, et vat see on teenindus. Kuna värav ja lennuaeg muutusid veel, sain sealt veel sõnumeid. Olin positiivselt üllatunud. Lennu väljumine hilines terve tunni.
Viini lennujaam on huvitav nagu erikäike täis. Lähed väravast sisse ja siis suundud kuskile alla...lennukile. Huvitav, seda peab ise kogema.
Viini lennujaamas leidsin lausa ühe restorani, mis oli eraldi suitsetajatele - säh sulle Euroopa Liit. Teenindus oli muidugi ka vastav, ei mitte suitsetajale vastav, vaid väga matslik.
Istusin maha ja tegin suitsu, kedagi ei tulnud. Suits sai otsa, vaatasin kella...natuke on veel aega lennu väljumiseni...lähen otsin, kas keegi tahab raha saada, et mulle vett ja mingi salat tuua. Leidsin ühe keskealise proua ja noore poisi...mingeid asju kurnamas leti taga - ma ei tahtnud sellele lähemalt süveneda. Küsisin, kas teenindus on lauas või peab letist tellima, lubati lauda tulla. Läksin siis lonkides tagasi ja panin uue suitsu ette. Tuligi kena noor neiu, pikad juuksed ja suur tagumik. Andsin oma tellimuse ja palusin kohvi külma piimaga - sain aru, et preili ei saanud kohe aru, kordasin külma piima veel korra. Silmad läksid sellel tüdrukul sama suureks kui tagumik kokku ja raske arvata...muidugi ma ei saanud külma piima, vaid mingi vahustatud piimaga kohvi. Saatsin selle tagasi ja kirjutasin preilile paberi peale "cold milk, please". Sain oma kohvi külma piimaga, ikka tänan teda veel kannatlikkuse eest. Kui mu salat sai söödud, siis tuli preili tagasi ja hakkas asju kokku korjama....ma ei liialda, see tagumik oli minu poole ja minu näo ja selle kaadervärgi vahe oli mõõdetav alla kümne sentimeetri. Mõtlesin, kas näpistan...ei julgenud, pärast äkki ei jõua lennuki peale.
Viinist Sofiasse suunduv lennuk oli suur, Airbus ja täiesti täis. Lend kestis 1,5 tundi.
Ja jõudsin siis lõpuks Sofiasse. Lennujaam on väiksem kui Tallinnas. Üsna huvitav oli, et suur lennuk, aga rahvas lasti kuskil põllu peal maha ja bussidega viidi lennujaama. ARvasin, et ju neil kahel linnal on vist mingi kana kitkuda, et otse lennujaama lennukilt ei saanud minna.
Lennukis jõin pudeli vett ja loodus nõudis oma - esimesena otsisin tulaeti üles. Käisin ajasin oma asjad ära ja siis kohvri järele. Järsku minu ees passikontroll...olin imestunud. Mõtlesin, et see on kuidagi pöörlev tualett, et ma olen teises kohas välja tulnud - kus mu kohver siis on, miks ma pean neile oma dokumenti näitama. Aga eks inimene ole mugavuse ori - see ei kuulu ju Schengeni riikide hulka, tulebki dokumenti näidata nii tulles kui minnes.
Passikontroll oli nagu headel aegadel Tallinnaski - bokse kuskil 6, aga neist töötas 2, lisaks mingi e-kontroll. Näitasin sinna e-kontrolli oma ID kaardi vöötkoodi, aga see masin ei arvanud sellest midagi. Läksin järjekporda - ikka sees kahtlus, kus jagatakse reisijate kohvreid. Kuna kellegil suurt kohvrit polnud, siis see rahustas veidi :)
Andsin siis oma ID kaardi putkas istuvale siilisoenguga poisile, kes vaatas seda väga tähelepanelikult. Küsis, kas ma olen Margus, vastasin, et olen. Tekkis väike kahtlus juba, mis siis nüüd on...aga ta vist nautis seda minu segadust...andis siis tagasi ja soovis ilusat reisi. Tänasin viisakalt ja kadusin kiiresti selle poisi vaateväljast.
Õue jõudes leidsin ma ennast väga imelikust kohast - murul magasid kaks hästi toidetud koera, terve lõpmata rivi kollaseid autosid ja kamp mehi nende juures. Kollased on siinsed taksod ja taksojuhid on ikka tuntavalt teistest üle - nagu meie piraattaksode asjapulgad. Nemad teevad seaduseid...
tegin suitsu ära ja hakkasin taksode rivi poole liikuma. Valisin igaks juhuks esimese ja hakkasin juba oma kohvrit lahti tehtud pagasiruumi tõstma, kui keegi härra ligines ja küsis, kas ma lähen Holday Inn hotelli...vastus ei. Härra juhatas mind viisakalt eemale ja kohe oli kohal kuskilt nagu maa alt tõustes noor pruun kutt, kes haaras mu kohvri ja juhatas mind järgmisse kollasesse masinasse. Hakkas siis mu kohvrit sisse tõstma, kui kostis äkki enneolematu kisa....ma muidugi ei saanud midagi aru ja seesama noormees oli ka segaduses. Võttis mu kohvri ja kandis järgmisesse taksosse. Palus sisse istuda ja seda ma ka tegin. Sama noormees istus ka rooli ja ütlesin talle hotelli nime. Poisi silmad läksid suureks ja õnneks oli mul telefoni juba pandud aadress, kuid see tekitas samasugust segadust. Hakkas siis vestlus kolleegidega, kes hakkasid teda juhatama....no natuke saab nende keelest aru, sest see on üsna sarnane vene keelele.
Sõit algas ja peale paari kolmeetrit küsisin, kas ma peaks rihma kinni panema...ta muidugi ei saanud inglise keelest aru ja ma siis näitasin talle...vastus, ei pea. No ma ei pannud ka, et mitte noore inimese ego pihta lüüa ja lootsin, et veel ei ole minu aeg lahkuda siit koos selle noore poisiga. Ei olnudki, jõudsin hotelli juurde.
Kuigi ma olin selle hotelli kohta pilte vaadanud ja aadressi uurinud kaardil, siis oli minu üllatus suur - kuskil pärapõrgus ja mingi pisike hotelliuberik.
Ok, tehtud, kohal ja elan siis siin.
Astusin kuskilt lahti olevast väravast sisse ja hakkasin siis majja sissepääsu otsima - leidsin. Vastu järsku tormas üks bulgaarlasest noor poiss, pruunid silmad välkumas - ma olin müüdud. Olenemata soost, on pruunid silmad minu jaoks kohene alistumine. Ja sellist viisakust ei ole ma ka 5 tärni hotellides näinud, kõik tehti ette taha ja seletati nii palju, et mul hakkas juba piinlik. Aga ma lasin tal rääkida - hea inglise keel ja uhhh. Kohe minu järel saabus üks Itaalia perekond - kisa ja käraga nagu seal kombeks. Kuna hotelli saabudes tuli kohe maksta, siis ütlesin poisile, et anna neile toad ja ma tulen mõne aja pärast maksma. Ta oli lahkelt nõus - sai ju temagi aru, et kui kohe neile tubasid ei anta, siis läheb kisa veel suuremaks. Need itaallased juba trügisid vahele, sel ajal kui pruunisilmne poiss mulle asju seletas. Vaatasin sellele taadile otsa oma otsustava pilguga - mina olen siin ja praegu tegeletakse minuga, sina oota - ja ta sai sellest üsna kiiresti aru.
Tulin tuppa, millesse sisenemiseks anti peaaegu aidavõti. Meil on sellised võtmed kuskil kodumajutuses, aga näe, Sofias keset linna. Tuppa astudes leidsin eest kaks voodit - üks suur ja üks väike. Kuigi olin tellinud kahekohalise toa suure voodi ja rõduga, oli selles toas kogemata kolm kohta. Ei ole häda...saan magada erinevad ööd erinevates voodites...või välja üürida. Aga seda ma muidugi ei teinud :)
Vaatasin siis rõdu üle...kena, aga tundub, et seda rõdu jagan kõrvaltoaga. Kõndisin toas ringi ja leidsin, et oh, veel üks rõdu....minu pinge kasvas, sest see rõdu oli teisel pool oleva toaga jagamises. Ma ei lasknud ennast sellest häirida ja valisin omale meelepärase rõdu, suitsetasin ja käisin dušši all. Mõnus...tahtsin juba minna linna vaatama, tundus väga imelik....
Läksin siis alla ja hakkasin maksma. Pruunisilmne noormees hakkas mulle rääkima mingist hinnast, mis tuleb vastavalt päevakursile euro ja kohaliku raha suhtes. Summa oli pisut suurem kui ma bookingus broneerisin. Algul vaatasin talle otsa ja küsisin,et kuidas nii olla saab. Poiss muutus kohmetuks ja tegeles mingite asjadega seal...kalkulaatoriga. Lõpuks vaatas mulle sügavalt silma ja vabandas, hind on sama nagu broneerimisel oli. Olin sellega nõus ja maksin ära. Enne maksmist....lendas tal makseterminal tükkideks. Püüdsin noort inimest rahustada ja panime selle aparaadi koos kokku. Raha makstud, küsisin rõdude kohta - neil kahjuks ei olegi ühtegi tuba privaatse rõduga....palusin tal juhatajale edasi öelda, et enne minu kommentaari on tal aega see info siis ära parandada, Muidu minu kommentaar võtab neil kohe hinnet alla nii bookingus kui ka tripadviseris. Ma pole viitsinud vaadata...koju jõudes kindlasti annan oma hinnangu ja eks siis ole näha kus poole.
Kuna kell oli juba kuskil 20 paiku, küsisin, kust saab süüa ja noormees andis mulle linna kaardi, kuhu märkis kaks lähedalasuvat kohta. Ma leidsin need üles, aga esimese hooga kõndisin edasi...põnevus, tahtsin linna näha. Jalutasin kuskil pool tundi ja suundusin siis tagasi ühte neist söögikohtadest. Üks neist oli Itaalia restoran, teine oli aimatav...kuskil aia taga oli kuulda kära, aga ei mingit söögikoha silti. Valisin siis kärale kõige lhema ukse ja astusin sisse - õnneks joppas, oligi restoran. Vastu tuli ettekandja ja küsis arusaamatus susina saatel midagi, millele ma vastasin inglise keeles, et tahan süüa ja kohalikku õlut. Ta sai aru, jeees...juhatati mind lauda - kaks vaba lauda ja anti valida, ma valisin neljakohalise, teine oli kuuekohaline...arvasin, et neile tooks suurema seltskonna korral see kuuekohaline rohkem sisse. Las ma istun neljakohalises....ma suudan need kohad ära täita.
Tellisin siis kohe kohaliku õlle ja mozzarella salati. Õlu toodi kohe ja see oli kohutav - isegi Saku Originaal on parem. Aga kõige eest on makstud - ära jõin. Salat oli imehea.
Söögikohas, mida ma ei suuda restoraniks nimetada, oli mitu koosviibimist. Üks tundus vanema inimese sünnipäev ja teine umbes 3-5 aastase tüdruku sünnipäev. Viimase lähedal istusin ka mina, teine pidulaud jäi nurga taha.
Siit sain aru, et ikka slaavi inimesed, kuigi on ka eestlased sellised, ei saa kuidagi lahterdada. Aga nimetades slaavi kultuuri, siis on see arusaadavam. Söögikoha siseruumides oli väga hea muusika, mõnusad laulud nagu Take That, Tina Tuirner ja muu sarnane. Siis väljas ma ei saanud alguses aru, mis seal toimub. Lapsed olid batuudil hüppamas ja selle kõrval ma ka istusin. Batuudi vastas oli lapse sünnipäevalaud - sealt tuli üks muusika, selle järgi sain aru, et lapse peoga tegemist. Minu laua kõrval oli kolm mees lauas ennast joogile sättinud - sealt esimese hooga eristasin Modern Talkingu laulu. Teisel pool batuuti oli üks noorpaar - üsna noored, ja neil oli oma muusika, mingi kohalik susin väga hea rütmi saatel. Ja seal ma siis istusin ja mõtlesin, et kuidas nad niimoodi aru saavad, kellel mis muusika käib ja kes keda mida kuulab? See jäi mulle selgusetuks on siiani. Sõin ära ja jõin oma õlle ning siis tuli tasumise aeg. Igaks juhuks võtsin kaasa ka kohalikku sularaha, kuigi arvasin, et suur maa, küll siin saab kaardiga maksta. Jah...arvamiseks see jäigi, sularahas vaja maksta, sest neil läks just kaarditerminal katki...usun ma jee seda. Aga vähemalt mingi vabandus oli välja mõeldud.
Läksin veel jalutasin linnas ringi....Ja eks see ole mul juba sisse kodeeritud, eksisin ära. Kuna enne olin teinud paar pilti Bulgaaria lipust, mis lehvis mingi suure hoone pea, siis selle järgi võtsin suuna ja leidsin õige tänava otsa üles. See suur hoone on tänaseks tuvastatud - Bulgaaria parlament.
Hotelli poole liikudes otsisin mõnda poodi, et osta vett - aga mida ei olnud, poodi. Vett ma sellel õhtul ei saanudki, kell oli ka saanud muidugi juba 23 õhtul.
Järgmisel hommikul ärgates pesin ja läksin hommikust sööma. Hotellis on olemas nõndanimetatud restoran, kus pakutakse ainult hommikusööki, mis on ikka väga väikese valikuga. Kuna mul on praegu päevakorras kaalu langetamine, siis on see sobiv. Kohvimasina leidsin ka üles peale seda, kui olin erinevad termosed läbi proovinud - küll sain vett ja mingit kuuma pruuni vedelikku. Kohv oli üsna hea, vaatamata sellele imelikule masinale. Võtsin kohvitassi peale sööki kaasa ja läksin õue pingi peale istuma. Minu juurde tuli pruunisilmne noormees ja teatas, et kuna ma bookingu kaudu broneerisin, siis mulle on ette nähtud üks tasuta jook, valikus on kohv, tee, õlu ja vesi. Ma palusin siis õlut ja tema hämmastuseks peale küsimust, kas õhtul, vastasin, et ei, kohe praegu. Ja nii ma siis Bulgaaria õllega oma esimest hommikut alustasingi. See õlu oli palju parem kui eelmisel õhtul.
Hakkasin siis noormehele rääkima privaatsest rõdust ja kas ikka oleks midagi võimalik teha - mille peale ta pakkus mulle veel ühe õlle ja teatas, et ei ole. Ma ei hakanud teda piinama ja loobusin ka sellest teisest õllest. See noormees on üliviisakas, ta ei peaks sellised uberikus töötama - seda ütlen talle hiljem. Muidu läheb äkki minema veel enne kui ma lahkun, kes siis siin minu asju ajab :)
Kohv ja õlu joodud, sättisin ennast linna peale liikuma. Kaasa võtsin fotoka ja rahakoti. Enne natuke tegin eeltööd, et kuhu suund võtta.
Läksin mööda eilset teed ja otsisin üles parlamendi - ilus maja, suur ja uuem ehitis. Kuna muil praegu on söögiaegasid lausa neli päevas, hakkasin üsna kiiresti söögikohta otsima. Leidsin ja sõin ühe salati, aga no ega ilma alkoholita ei saa ju, kõrvale palusin prosecco. Sain esimese päeva poolega enamus vaatamisväärsuseid vaadatud ja pildistatud, sättisin sammud nende ostutänavale. No kui see on ostutänav, siis andke andeks - seal enamus on söögikohad, poode muidugi oli ka. Ühes poes sain superhea teeninduse osaliseks - noor tüdruk vaatas mind ja küsis, kas mu lemmikvärv on sinine või oranž - vastasin, et ikka oranž, Ja siis...te ei kujuta ette, kui palju oranže asju mulle kokku toodi - kauplus oli rahvast täis, aga see noor neiu tegeles ainult minuga. Natuke oli ka piinlik, aga ma ei lasknud sellest ennast häirida. Ostsin siis mõne asja ära, et teise inimese vaev saaks ikka t'natud.
Läksin siis mõttes edasi, et valida uus söögikoht ja eks ikka joogikoht ka samas. Leidsin ühe huvitava koha nimega Social Life - kui hästi mletan. Istusin sinna maha ja mulle toodi menüü - ma joogimenüüd ei hakanud avamagi, palusin vahuveini väikses pudelis. Minu imestus oli suur, kui vastuseks ütles pruunisilmne tüdruk, et neil ei ole. Ma ehmusin, mis mõttes ei ole...mis teil siis üldse on? Mulle meeldis tüdruku reaktsioon - et mitte mind kaugustesse saata, hakkas ta kiitma nende muid jooke, mis on väikestes pudelites ja saab ka mõnda pokaaliga. Ma siis valisin Pinot Grigio /veini asjatundjad, andke andeks kui valesti kirjutasin) ja kaheksajala salati. See salat oli imehea ja minulegi üllatuseks, armusin ma sellesse veini. Olen seda nüüd seal vist kahe päevaga joonud 4-5 pudelit.
Ja siis hakkas elu põnevaks minema. Selles kohvikus oli olemas wifi. Nimelt ma ei tahtnud kodust võrku kasutada - mitte selle hinna pärast, vaid ma ju võin uuesti ära eksida ja siis on vaja selle abil kaarti lugeda :). Lülitasin sisse wifi ja hakkasin siis surfama nii Facebookis kui ka mujal. Tänapäeval on ju olemas erinevaid võimalusi tutvuste soetamiseks interneti teel ja eks ma ka proovisin siis selle avada. Oh sa jummal, see oli metsik, mis siis juhtus alates seksi pakkumisest raha eest kui ka mulle raha pakkumised seksi eest. Ma ehmusin kohutavalt ära ja panin esimese hooga selle kinni. Jõin oma veini ja mõtlesin, et mis nüüd juhtus, kas mul on seal mingi noorepõlve pilt juhuslikult. Jõin ja mõtlesin ja natukese aja pärast proovisin selle uuesti avada. Tegevus oli rahunenud ja ma elimineerisin kõik raha nõudjad ja pakkujad ja vaatasin üle ka oma andmed - kõik oli õige. Eks see muidugi kergitas ego ikka päris kõrgele. Aga sellest ma edasi ei kirjuta, las see jääb sinna kus see oli ja nende vahele, kes asjaosalised olid.
Kõndisin siis linnas edasi ja läksin vett ostma. Leidsin peatänavalt kõva muusikaga poeurka, muusika oli vene keeles. Astusin sisse, laulsin kaasa ja haarasin veepudeli. Kassa juures...kuigi ma laulsin vene keeles laulu kaasa, hakati minuga kohalikus keeles rääkima. Vastasin vene keeles...mille peale noor tütarlaps hakkas mulle erinevaid tooteid pakkuma, ikka bulgaaria keeles. Vastasin järjekindlalt vene keeles. Lõpuks peale mitmendat sõnavahetsut vaatas tüdruk mulle otsa ja küsis, kas ma oskan vene keelt - ma vastasin talle puhtas vene keeles - jah nagu olete aru saanud...ma räägin teiega vene keeles. Tüdruk muutus väga õnnelikuks ja hakkas mulle vene päritolu tooteid kaela määrima. Ma jäin endale kindlaks ja palusin mulle müüa ainult vesi, mainides, et ma oskan vene keelt, aga ei ole venelane. Tütarlaps sattus segadusse - toibus ruttu ja saime äri aetud. Ta jäi sinna õnnelikuna ja hämmingus olekuna poodi pidama. Tulin hotelli ära, ühe huvitava ja üsna kalli restorani kaudu, kus ma jõin endale üllatuseks ühe pokaali veini ja klaas vett. Mind teenindas tore ja armas inimene, kellega me suhtleme siiani.
Hotelli jõudes suitsetasin ja läksin magama, kell oli kuskil 8 õhtul. Magama läks vanainimene sellepärast, et öösel oli vaja minna ööklubisse, muidu ei peaks ju vastu. Enne klubisse minemist tegin mõned pildid öisest Sopfiast. Tulin taksoga hotelli, tõin fotoka tuppa ja tagasi taksoga linna. Astusin siis ma ööklubisse sisse, mida ma enne päeval üles ei leidnud - see oli nagu maa alt ööseks välja tulnud. Rahvast oli vähe, neljapäev siiski. Bulgaaria muusika on küll see, millest meie muusikutel oleks palju snitti võtta - tõeliselt hea. No eks rahvaarv oli ka meie omast suurem, seega peabki olema tegijaid rohkem. Tellisin gintonicu ja natukese aja pärast teise veel. Vahepeal sai tantsu vuhitud ja niisama juttu aetud. Igatahes oli tore. Hotelli saabusin kuskil kella 4 ajal hommikul ja kell 9 läksin juba hommikust sööma - väsinud, pooleldi magamata, aga väga hea tujuga.
Eilsest päevast veel.
Eile oli minu esimene täispäev Sofia külalisena. Natuke linnast ja ka selle elanikest.
Neljapäeva hommikul õue astudes, et minna linna peale jalutama, pilte tegema ja vaatama natuke selle linna ja rahva ajalugu - esimesena sattusin ma siis päevavalges nägema neid maju, tänavaid ja inimesi.
Tänav, kus asub hotell, on väga räämas - esimese hooga ehmusin, kuhu ma sattunud olen. Liikudes edasi sain aru, et see ei ole ainus tänav, ka kõik teised on samasugused. Minu ja Igori inglise keele õpetajal oli õigus - nad ehitavad teed juba lagunenuna. Ma tegelikult nägin linnas ka paari kohta, mis olid korras - väike areng on toimunud.
Majad näevad kohutavad välja - enamus on sellised nagu meil Tallinnas veel osaliselt Koplis ja Kalamajas, räämas, lagunevad ja tundub, et neil ei ole omanikke. On ka näha linnapildis, et kõigil on kõigest ükskõik. Just kõigest, sest olen selle paari päevaga kohanud inimesi, kellel kõigist ei ole ükskõik ja kes on üsna suure südamega. Eriti kui sa ei räägi kohalikku keelt, vaid palud neil inglise keeles suhelda - kohe oled pügala võrra kõrgemal. Ma ei ole julgenud lausa tänava peal vene keelt kasutada ega kellegile öelda, et ma seda üldse oskan. Üks tuttav, kellega lähemalt tutvusin, soovitas mulle, et ma oma vene keelega siin väga laia lehte ei mängiks - võib kurvalt lõppeda ja mõlkis nuusutiga koju minna.
Teenindus on siin sarnane Eestiga - kõigil on ükskõik, ka siis kui sa ostad midagi, mitte ostmisest rääkimata. Mõnes kaupluses olen kohanud tõelisi teeninduse pärleid...sellest natuke juba eelnevalt kirjutasin.
Sain teada, et restoranis suvel ettekandja/kelner teenib umbes 1000 eurot kätte. Miinimumpalk pidi olema kuskil 300 eurot, seega vähem kui meil. Seda on ka näha majade korrashoiust ja inimeste hoolitsetusest. Huvitav on see, et mida lõuna poole lähed, seda rohkem mehed enda eest hoolitsevad, nii ka siin. Naised on kuidagi ennast tahaplaanile jätnud - eks see ole juba ajaloost, et soo jätkamiseks peab neid panema nagunii. Andke mulle nüüd naissugu selle eelmise aluse eest andeks :) aga see tundub minu teooria olevat, ei pretendeeri tõele.
Ma kindlasti panen Facebooki üles pildigalerii Sofiast, kus saate ise näha selle linna mitmepalgelisust.
Inimesed on siin vaesed, vähemalt mulle tundub nii. Ja siin kehtib selline riigikord nagu Leedus, hinnad on odavad, et toetada sisetarbimist. Ma ei ole veel uurinud kui suur on toidu käibemaks, kuid süüakse väga palju väljas. Kõik söögikohad on täis ja neid on palju rohkem kui meil Tallinnas või Eestis.
Kõik oma on hinnas, alustades muusikast kuni toiduni. Ööklubis lastakse ikka välismaiseid laule ka, kuid enamuses on siiski kohalik muusika. Kui eile käisin ööklubis, siis täna linnas jalutades ja ööklubini jõudes, ei olnud sellest jälgegi. See avatakse jälle õhtul, kus tuuakse välja kõik ööklubile vajalik varustus - valgustus, reklaamid...jne.
Reede, 05.08.2016
Hommikul ärkasin kella 9 ajal ja läksin sööma. Maganud olin umbes 5 tundi. Vana inimese kohta on seda vähe ja tundsin pool päeva uimasust. Sõin pikalt hommikust, suitsetasin vist pool pakki järjest, väsimus oli peal. Leppisin eile kokku, et saan ühe kohalikuga kokku ja tatsame koos mööda linna. Kuna nemad magavad veel kauem kui ma magasin, siis seadsin sammud ise kaubanduskeskuse poole. Selle nimeks on Mall ja tundub täitsa värskelt avatud - ehk paari aasta tagune. Poode oli hulgaga, aga osta ei olnud midagi, mul igatahes. Ostsin paar pluusit ja jõin ühe kohvi. Siin peab olema ettevaatlik kohvi tellimisel - tavaline kohv on meie espresso.
Läksin nii kaubanduskeskusesse jalutades kui ka tulin sealt tagasi jala hotellini, matkasell nagu ma olen.
Hakkasin siis keskusest tulema linna poole, et juua oma lemmikvein Sofia peatänaval. Nimelt selle peatänava nimi on Vitosha, aga hääldatakse Vitusha...tundus millegipärast mulle naljakas, kas ka teile?
Otsisin enne keskusesse minekut välja veel ühe ööklubi ja see pidi jääma just teele hotellis peatänavani. Hakkasin siis otsima, tänava nimeks oli mingi tsaari nimi - neid tänavaid tsaaride nimedega siin jagub. Leidsin ja kui siin tänavanimedega veel on lood kuidagi...neid vahest on ja vahest ei ole, siis maja numbritega on tõeline kriis. Number sellel majal oli 33...aga sellel tänaval sellist numbrit ma ei leidnud. Kõndisin kaks korda läbi...35 oli olemas, siis pikk paus numbritest ja leidsin ka 53. Hakkasin siis majasid lugema, et kuhu öösel tulla....jõudes sinna, kus peaks arvutamise järgi olema 33, oli üks lagunenud maja ja juba pajupuud kasvasid...seega ei ole seal aastaid midagi olnud. Pagana TripAdvaiser valetab...Igatahes otsustasin, et enam edasi ei otsi ja sinna võpsikusse ööklubi ka taga igatsema öösel ei lähe.
Edasi minnes leidsin koha nimega Music Station, kus sõin ühe Caprese salati ja tahtsin väga tellida kas Proseccot või Cavat, aga ainuke joodav asi oli Aperol Splitz - see oli muidugi ka hea, ikkagi alkohol. Muusika oli lisaks väga hea ja nautisin seal olemist päris pikalt.
Seadsin sammud edasi Vitosha tänava poole, leidsin üles oma lemmikkoha ja tellisin taas Pinot Grigio veini. Nautisin seda ja selles kohas on ka wifi olemas. Saatsin Facebooki ka pildi sellest veinist. Veini nautides sain ühelt juba kohalikult sõbralt teate, et ta saaks minuga liituda õhtul ja näidata linna. Ma olin nõus ja tänasin juba teda ette lahkuse eest.
Tatsasin siis hotelli, kus taas oli tööl pruunisilmne poiss ja ta ehmus, kui minusugune koll taas sisse astus. Pean talle minnes ühe šokolaadi andma, mis ma lennujaamast kaasa ostsin.
Tulin hotelli ja hakkasin blogi kirjutama, mida praegu jätkan. Kell on juba 3 öösel, aga mul vist hakkab vaikselt uni tulema...loodan väga.
Ahjaa, hommikul kella 8 ajal helises mul telefon. Helistajaks võõras number Eestist, ma ei võtnud vastu. Kuna meil Lasnamäe Maksimarketis juhtus üks intsident, kus teenindaja meelte segaduses ütles kliendile "pridurak" ja saatsi otse nahhui, siis ma just vabatahtlikult ei võta võõraid numbreid praegu vastu. Klient lubas ajakirjandusse minna ja nõudis 1000 eurot valuraha, ma mõttes soovisin talle jõudu. August on käes ja ajakirjanduse madalseis hakkab mööda saama, seega sellist asja ehk ei võeta teemakski. Olen selle kliendiga kirju vahetanud ja pidin seda tegema ka täna hommikul. Vaatasin tema esimest kirja ja oligi selle kliendi number. Siis vaatasin ka viimast ja ta oli kirjutanud, et tuleb kell 10 hommikul Lasnamäe Maksimarketisse. No ei saa ma kuidagi sinna kohale minna, aega oli umbes 15 minutit, kui õues sellele jälile sain.
Helistasin meie kommunikatsiooni juhile ja pidasime natuke nõu - kokkuvõtteks sellised tuleb ära kuulata. Tema kirja stiil oli juba taoline, et tegemist on kas lollaka või esteediga...hullem, kui mõlemad kokku. Helistasin siis sellele härrale ja sain paar sõna rääkida, et kes ma olen ja miks ma helistan, kui härra väga konkreetselt vastas, et ta sõidab praegu ja ei saa rääkida, lubas paari minuti pärast tagasi helistada. Seda ta ka tegi ehk mul oli veel aega ennast koguda. Olin veel natuke unine, jõin õues hommikukohvi juba kolmandat tassi. Kohv ärkamist ei leevendanud, aga see härra äratas mu üles. Helistas ta siis tagasi ja hakkasime rääkima....kui seda saab niimoodi nimetada. Ma alustasin tegelikult kuulamist, mis kestis mõned minutid. Sain teada, et tal oli kaks last, üks 8a ja teine 12a, kes olid ka poes käigul kaasas, kui härra saadeti sinna...ehk oma püksi riista juurde. Kuulasin ja mõtlesin, kui härra lisas küsimuse, et kuidas ta oma lastele neid sõnu seletab...mees ise on venelane. Ma olin hirmul, et kas ta tahab minult nüüd abi selgituse andmisel lasttele, aga õnneks ta ei teinud oma jutus pausi ja vuristas edasi. Leppisime kokku, et teisipäeval kohtume, kui ma olen kodumaal tagasi. Ma loodetavasti saan kohtuda selle inimesega ja see on ainult hea kool - sellised on kindlasti haruldus ja nende pealt saab õppida, kuidas hulludega peab toime saama. Ma ei õigusta selle jutuga absoluutselt kaupluse töötaja tegevust, vaid see oli äärmiselt kohutav ja ta on peale haiguslehe lõpetamist meie töötajate rivist kustutatud. Siiski ei saa ükski inimene nii peenike olla, et priu vahelt miski sisse ei mahu. Juhtus, siis juhtus, näha oli, et kassas olev töötaja ei ole kodus omadega :)
Homseks on mul tekkinud konkurents inimestest, kes tahavad mulle linna näidata. Ma pole kellegile kinnitanud ega ära öelnud - vaid seadnud tingimuseks, et nad peavad näitama midagi sellist, mida turismiinfo ei edasta. Ma olen kõik kirikud ja muud vaatamisväärsused ära näinud. Eks näis, mis ma homme siis näen.
Laupäev, 06.08.2016
Kell oli öösel üsna palju, kui magama sain...peale blogi kirjutamist. Seoses oma eaga, ärkasin hommikul nagu igal teiselgi, natuke peale kella 8. Tegelikult äratas mind looduslik kutse ja peale enda tühjendamast imestasin, et miks kell ei ole helisenud. Vaja ju hommikusöögile minna ja alustada toiminguid. Magada jõuab kodus ka.
Äratus oli sisestatud tööpäevadele...mul neid ju praegu ei ole. Ma ei saa aru, miks mobiiltelefon ei võiks omada puhkuse režiimi. Hea ettepanek neile...
Tuterdasin toas ringi oma paistes silmadega ja läksin üsna pea sööma. Vaatasin ennast enne peeglist...tutvusin nagu uuesti - silmad paistes nagu oleks üle Hiina piiri tulnud, põsesarnad suuremad kui kunagi varem...aga otsustasin, et need kes mind näevad ja ehmuvad, see on nende süü. Mis nad siis ronivad üles mukituna hommikusöögile ja tahavad ka teisi sellistena näha. Just nii see oligi - hommikusöögi saal oli rahvast täis ja hetkeks saabus vaikus, kui ma oma olematute silmadega sisse astusin. Tahtsin kohe kohvi saada, aga masin oli rikkis - mu pahur pilk muutus veel pahuramaks. Üks kohalik plikatirts sahmerdas selle masinaga ja teatas, et täidab seda veega. See täitmine oli vaatepilt ise - tüdruk jooksis köögi ja kohvimasina vahet mingi kopsikuga ja tassis aga vett juurde. Imestada ei ole siin midagi - ega siis nii noorelt ei teatagi, mis asi on efektiivsus. Ma jõudsin oma keedumuna ja värske salati juba ära süüa, kuidagi kuivalt alla saada, kui tüdruk oma jooksmise lõpetas ja kohvimasinale tekkis järjekord. Järjekorras oli mäletamist mööda umbes 5 inimest. Mehed eranditult t-särkides ja teksades. Aga naised, tehke järgi või makske kinni - üks vanem proua oli maani mustas kleidis, teine jälle välja otsinud oma parima valge kostüümi koos kõikide ehetega, mis mees oli talle ostnud. Vaatepilt oli naljakas. Mina kuulun täiesti tavapäraste meeste hulka oma t-särgi ja lühikeste pükstega.
Nagu tavaliselt sõin ma söögitoas oma toidu, võtsin teise tassi kohvi ja kadusin õue suitsetama ja kohvi nautima. See kestab umbes tund aega - vahepeal toon veel ühe kohvi.
Kella 11 ajal kirjutasin ühele tuttavale, kohalikule, et ma olen valmis linna peale minekuks. Leppisime kokku kell 12 minu hotelli juures. Ma ei olnud teda enne näinud, ainult pildi pealt. Käisin dušši all, tegin ennast korda ja astusin kell 12 välja. Ma unustasin, et olen ju ikkagi lõuna pool - õues ei olnud peale vareste ja minu ühtegi hingelist. Selgus, et ta jääb 10 min hiljaks - normaalne, üldse ei pahanda...kui siis enda peale. Jälle ma ei osanud teiste kultuuri austada ja sellest aru saada.
Kohtumisel selgus, et ta räägib nii palju keeli, et lõpus läksid mul juba esimesed keeled meelest - ebatavalisim ehk oli ladina keel. Meie suhtlesime inglise keeles, sest minu pisikesse keelepagasisse ei mahtunud muid keeli, mida ta oskas. Selgus, et ta oli kreeka verd, aga sündinud ja elanud enamus ajast Sofias. Sain kiire ülevaate bulgaarlaste eluolust, kultuurist ja harjumustest, lisaks väike keeletund.
Rääkisime minu olemisest siin ja mida ma juba näinud olen. Ta oli pisut hämmingus, sest lõpuks tegin mina temale ekskursiooni, mitte vastupidi. Aga see on normaalne, sest ega ma ka Tallinnas ei tea nii palju kui sinna saabuvad turistid. Aga siiski oskas ta mulle anda paar nippi, kuhu minna ja mida vaadata. Homseks leppisime kokku, et ta viib mind kuskile heasse restorani, kus pakutakse kohalikku toitu.
Istusime kuskil taas mingi tsaari lossi juures ja jõime mõlemad erinevaid jooke. Selgus, et ta on täiesti karsklane. Õnneks ei hakanud ta mulle lugema moraali alkoholi kahjulikkusest, see lihtsalt oleks lõppenud väga järsu minu poolse sekkumisega. Mulle meeldib, kui inimene on milleski veendunud, aga ei pressi seda teistele peale.
Kuna kell oli palju, siis tegin vaikselt juttu, et mul on käsil toitumise režiim ja pean üsna pea lõunat sööma. Viidi mind siis ühte huvitavasse restorani, kus oli super teenindus. Sellist ma nende päevadega veel siin ei olnud kohanud. Tellisin endale lambaprae...ja kuuldes, et neil on väikeses pudelis Proseccot, muidugi ka selle. See serveeriti mulle cooleris ja kelner käis kogu aeg valamas, kui klaas hakkas tühjaks kiskima. Muidugi sellise valamise ja teeninduse peale tellisin veel ühe. Minu kaaslane imestas, et kuhu sa selle kõik paned ja kuskilt pole näha - minu vastus oli....vaata kui vana ma olen ja usu, selle tee jooksul on juba kogemused tekkinud. Ma tean täpselt, kus ja palju ma võin juua alkoholi...et mitte näida purjus. Vahest ma muidugi ka libastun :)
Enne kui praed lauda toodi, rääkisime maailmast ja kultuurist, keeltest ja nende õppimisest. Ma vabandasin mitu korda enne kui ütlesin, et see keel on vene keelele väga sarnane. Ta oli sellega nõus ja rääkis selle peale mulle lõbusa loo. Kuidas ta oli sattunud peale, kui hotelli tulid vene turistid ja hakkasid oma arust bulgaaria keelt rääkima. Lõpuks ei saanud venelased enam aru, mis nad räägivad ja kohalikud bulgaarlased hoidsid väga lugupidavalt naeru tagasi. Igatahes lõpuks said hotelli töötajad asjast aru ja hakkasid nendega vene keeles rääkima. Kõik lõppes hästi. Aga selle keskustelu ajal juhtus üks väike naljakas asi. Nimelt see restoran, mille aias istusime, kus enamus olid välismaalased, omab ka naaberrestorani. See koht ei olnud veel avatud, vaid olid suured koristustalgud enne uste avamist. Kuna istusime aias suure varju all, siis ei saa ju karta mingeid sademeid...kuigi neid ma ei ole siin nende päevade jooksul veel kohanudki. Ja järsku hakkas nagu vihma sadama, mu pluus oli täiesti märg, juuksed tilkusid ja esimene mis ma tegin, panin prosecco klaasile käe peale - seda ei tohi vesi küll lahjemaks muuta :). Nimelt naaberrestoran suures koristustuhinas hakkas laudasid survepesuga pesema ja need lauad olid just meie läheduses - hea et vahel oli hekk, mis enamus veest kinni pidas. Teades, kuidas ma erinevate ehmatuste peale reageerin, siis meie restorani kliendid ja kelnerid ning kõrval restorani koristajad said kuulda hirmsat peaaegu surma tähendavat karjatust ja mõned nägid ka minu hüpet tooli pealt. Kõrval restorani koristajad olid nii ehmunud, et hakkasi oma segases keeles arvatavasti vabandama, aga ma juba olin selgeks õppinud vastuse, et kõik ok. Kui kõik nägid ja kuulsid minu naeru peale neid seikluseid, siis oli neil topelt lõbus ja muidugi mul ka.
Kuna minu "giid" pidi kindlaks kellaajaks minema kuskile....vist töövestlusele, siis leppisime kokku, et homme kohtume uuesti ja ta viib mind kohalikku toitu sööma. Vaatame ka üle mõned kohad, mis ta soovitas, kui ma täna enam ei viitsi sinna minna.
Igatahes sai õhtupoolikusse veedetud üks väga hariv ja samas ka väga lõbus päev. Nüüd hakkab uneaeg, sest ega siis ma enam nii ei jõua nagu 20 aastat tagasi. Kuskilt peab jõudu ammutama. Õhtu ju alles hakkab ja öös on asju....
Sai siis jupp aega magatud ja üles tõustes näitas kell peaaegu 18.00. Istusin voodi äärel ja ei saanud aru kas on hommik või õhtu. Kui asi sai selgeks, siis dušši alla ja võtsin sammud uuesti kaubanduskeskusesse Mall. Seal pidi olema kohalikku ketti kuuluv hüpermarket Picadilli. Huvitav nimi, seda poodi peab ise nägema. Hakkasin siis kuskil enne 7 astuma ja enne väljumist vaatasin uuesti korra marsruuti. Selge, minek. Teel olles nii minulikult, muutsin ma järsku marsruuti ja otsustasin peatänava asemel kasutada kõrvaltänavaid. Minnes mööda kitsast ja väga imelikku tänavat, hakkasin ma aina enam kohtama kohalikku rahvast. Palju oli filosofeerivaid vanamehi õllepudel keskel ja tähtsat juttu ajamas. Eks selliselt oma tarkused avaldas ka Sokrates...mine tea, kes neid härraseid tulevikus tsiteerib. Tänaval oli palju noori, kes tundusid olevat oma raja kas kaotanud või seda otsimas, aga selgelt vales suunas. Meeste jutud olid üsna häälekad, jutus oli natuke ka vihaseid noote, eks seal soo jätkamise nimel mingeid teemasid arendati, sest näha oli seltskonnas paari naissoost esindajat, kelle ümber siis mitu korda rohkem mehi omi asju selgeks rääkisid. Meessoost esindajad olid selgelt nooremad kui mina ja naissoo esindajad selgelt vanemad...nii vähemalt näis. Aga eks mitmekülgsus rikastab, kellele tütar, kellele ema.
Ootamatult jõudsin väikeste kaupluste rajooni. Ni, et turiste seal ei olnud, vaid kohalikud olid shoppamise hoos. Vat see oli alles vaatepilt - mida kõike nendes poodides pakutakse ja ma ei hakka hindadest üldse rääkima. Ühes poes hakkas silma kingapaar, mis mulle huvi pakkus. Astusin sisse ja riiulis oli kohe minu suurus olemas. Palusin, kas neil on ka teist kinga. Vaeseke see noor tütarlaps ehmus nii jubedalt - ei, meil on ainult üks. Õnneks ta oskas kuigivõrd inglise keelt. Ma muidugi olin sõiuvees ja küsisin, kas teil on kauplus inimestele, kellel on üks jalg. Tüdruk ehmus veel rohkem ja kutsus vanema kolleegi ruttu appi. See vanem kolleeg oli muidugi noorem kui mina, aga seda naist oleks pidanud nägema. Krunn oli vist sündides kuklasse keeratud ja kõht lotendas...uhhh. No suuruselt jääb ta ikka kõigile...kas just suuruselt, aga see lotendav keha - ma ei ole sellist enne märganud mujal kui kõhnumist reklaamivates reklaamides. Aga äkki ta oligi sealt reklaamist... Igatahes sain siis ka teise kinga ja asusin proovima. Sobis, ostan. Leidsin ka ühe t-särgi, päris huvitav. Palusin suurust M, mida muidugi ei olnud. Siis noor tüdruk vaatas mulle otsa ja ütles peenikesel arglikul häälel, et teie suurus on L. Ma vaatasin talle vist niimoodi otsa, et see pilk oleks 100m raadiuses tapnud kõik elusolevad olendid. Aga lõpptulemuseks mulle see suurus sobis. Minus tekkis kohutav hirm, kas ma olen ühe päevaga ennast söönud ühe suuruse võrra suuremask...aga õnneks ei ole. Mõned riigid/tehased lihtsalt on otsustanud ise suuruseid oma nägemise järgi teha ja lahterdada. Nii ka see tehas...või ehk siis kõik ülejäänud...võta nüüd kinni. peale proovimist asusin siis ostu sooritama, kingad ja t-särk. Noorele tüdrukule ei usaldatud raha vastu võtmist, vaid seda tegi tema kogenud kolleeg. Ja siis juhtus selline asi, mis isegi minu paljunäinud silmad suureks ajas ja tekitas tunde, et ma pean siit kohe välja saama. See lotendava keskosaga naine küsis, kas maksan kaardiga või sularahas - ma muidugi eelistasin kaardiga maksmist. Sellele kostus vastuseks: no probleem. Ja siis see naine kummardas kuskilt riiuli alt kastide vahelt otsima kaarditerminali. See pilt mis siis avanes oli nii õudne, et mul ka kirjutades tekivad külmavärinad. Kummardav naine oli väga trenditeadlik, mida ma enne ei pannudki tähele. Tal oli pluus, mis ulatus natuke üle naba. Ja pikad teksaspüksid, mis olid poole tagumiku peal. Jalas olid musta värvi aluspüksid....pigem need vist olid enne musta värvi. Kummardades teksad vajusid peaaegu täiesti alla, taas ennast üles ajades tõmmati need muidugi tagasi oma koha peale...selle koha ja t-särgi vahele jäi veel jupp maad. Ja no see, mis ka sealt välja vajus, oli ikka imetlust väärt - rikas naine või on tal hea mees, kes teda ülihästi toidab. Mõtle, paned hommikul laksu ja naine võdiseb õhtuni.
Ma sooritasin oma makse ja kadusin sellest putkast. Emotsioon oli nähtust nii suur, et ma põrutasin järgmisest tänavaotsast mööda....Mingi moment sain oma meeleseisundi tagasi ja panin suitsu ette. Siis hakkasin vaatama, kus ma olen. Sain siis õige teeotsa uuesti kätte ja põrutasin edasi keskuse poole. Tee peal ma juba eelmine kord nägin ühte Bulgaaria arvatavasti vabaduse sümbolit - kaks kätt kõrvuti. Tegin sellest pilti ja ei märganudki, et kõrval oli seltskond filosoofe. Nad loodetavasti jäid kaadrisse :)
Keskusesse jõudes sõin ühe väga huvitava salati - mozzarella ja grillkana salat koos suure hulga rohelisega. See oli superhea, peab proovima.
Otsisin siis üles selle Picadilli marketi ja sisse astudes ei saanud aru, mis siin toimub - või ei toimu, peale minu oli selles kaupluses ma arvan 10 klienti. Kell oli kuskil 20 ajal - võib-olla nad laupäeval käivad varem poes...aga riiulid olid kahtlaselt väga korras ja tegelikult kaupa vähe. Seega see pood ei ole käima läinud. Leidsin poest, üllatus-üllatus, oranži külmakoti ja muidugi on see juba mul hotellis toas pakkimist ootamas.
Vahepeal küsimus suurele ringile - mis te arvate, kus Bulgaarias suitsetada võib? Küsimus väga lihtne ja ka vastuses peaaegu ainult kaks varianti: kas mitte kuskil või igal pool. Õige on see viimane - siin pole EL suitsetamise poliitikast haisugi. Pane pulk ette kus tahad - nii ööklubis keset tantsu või restoranis süües, lapsed kõrval. Seda viimast ma muidugi ei poolda, aga meie Tervise Arengu Instituudi noored preilid on suured entusiastid ja see isegi ei meenuta enam Soomet. Kuigi eks see elus ole ikka, et liigne agarus on vahest suur ogarus. Vaadates seal mõnda neiut selles organisatsioonis, siis ma ei kahtle, kui pakuks neile mõne pokaali veini...nad tahavad varsti juurde.
Aga nüüd hakkab siis öö, kus on asju nagu enne mokaotsast mainisin. Vaatame, kas ma homme jõuan midagi kirjutada, ikkagi viimane päev. Esmaspäeval kell 11.25 peaks kõigi eelduste kohaselt õhku tõusma ja Tallinnas maanduma peale Viini lennujaama külastamist 17.25.
07.08.2016, pühapäev.
Täna on minu viimane päev selles huvitavas linnas. Hommikul magasin kaua, õnneks siiski jõudsin hommikusöögile - olin õhtul oma arust äratuse peale pannud, aga telefon nii ei arvanud. Igatahes mingit äratamist ei toimunud, ärkasin seoses eaga ise kuskil enne 9 hommikul. Istusin natuke, jõin vett ja põrutasin hommikusöögile. Enne toast väljumist vaatasin peeglisse, tuttav, kuid veidi kummaline nägu vaatas vastu. Selge, kui ise ära tunnen, võib minna. Need kes seal hommikust söövad, ei teagi ju milline minu tegelik väljanägemine peaks olema...
Sisenedes söögisaali, olin seal üksi...kohe saabus ka üks kena tüdruk, kes oli täna köögitoimkonnas. Võtsin oma söögi ja hakkasin kohvimasina kallal askeldama. Sain tassi täis, panin piima ja suhkrut juurde ning siirdusin sööma. Kohvi maitstes oli see kohutavalt jälk soe vesi piimaga. Sättisin siis suu viisakaks ja mainisin seda sellele kenale tütarlapsele. See vaeseke ehmus nii õudsalt, et jooksis minema. Ma jäin nõutult seisma ja mõtlema, et mis ma nüüd siis valesti tegin, püüdsin väga ilusti öelda ja hella häälega, aga ikka hirmutasin vaesekese ära. Mõne minuti pärast ilmus too sama tüdruk koos ühe vanema naisega - selgus et tütarlaps ei oska peale emapiimaga kaasa saadud keele mitte midagi. Asi sai korda ja ma sain hea kange kohvi.
Istusin peale hommikusööki taas õue ja nautisin sooja hommikut. Mõtlesin päevaplaani ja sain teada, et minu uus tuttav ei saa mulle täna linna näidata. Kahju muidugi, aga eks vahest peab ka sellega leppima, et emad nõuavad oma osa ja neid tuleb kuulata. Nimelt ta ema oli plaaninud talle selleks päevaks mingi väljasõidu... Kena teed neile...
Mingi kella 12 ajal sättisin siis ennast linna poole ja muidugi unustasin ma maha jälle oma mütsi - ja nii on olnud iga päev.
Läksin siis välja ja leidsin, et mul on veel vaatamata amfiteater või õigemini, see mis sellest järele on jäänud. Asusin siis seda otsima, peaks aadressi järgi olema hotellist minnes kesklinna poole suundudes tänava otsas. Leidsin sealt ühe 5-tärnise hotelli ja selle kõrval muuseumi laadse urka...kus olid trepi peal veel mitme aasta lehed koristamata - vist sama vanad kui see amfiteater. Ma ei hakanud sinna sisse ründama, vaid marssisin siiski selle kalli hotelli poole - ja kae, seal ukse peal amfiteatri silt ilutseski. Astusin sisse ja nägin kohe piltidelt tuttavaid kaadreid. Väga kavalalt on ehitatud sellise ajaloo peale suur kallis hotell. Lisab kindlasti väärtust, kes seda muidugi oskab hinnata. Kui tähtis 5 tärni, siis on ju muust savi, aga ma siiski arvan, et ka minu sõprade seas enam selliseid ei ole. Igal asjal on oma väärtus ja 5 tärni saad sa ka ilma nende eest maksmata teha isegi 2 tärnises hotellis. Aga see selleks. Paar pilti klõpsatud, sattusin ka ilusalongi juhuslikult...küsisin , kas siit peab alati läbi minema peale amfiteatri külastust. Tütarlapsed olid väga kohmetud, inglise keeles rääkisid väga hästi. Üks järsku ärkas ja ütles, et tavaliselt amfiteatrisse minnes seatakse ennast korda. Ma vastasin, et ma hommikul pesin, seega võisin ilma minna. Naersime kõik koos.
Siis siirdusin viimast korda linna peale ja valisin jälle tee mööda kesklinnast, et näha tõelist elu. Eile ma seda korra nägin, ikka vähe. Tatsasin edasi ja aina huvitavamaks läks. Leidsin kohaliku tänavakaubanduse - rahvas oli laotanud oma kodused asjad välja ja kaubeldi. Sealt võis saada kõike - raamatutest kuni tehnikani. Sagin mis sugune ja huvitavalt vaikselt kõik käis. Eeldasin selles kohas ikka suuremat kisa. Näha oli, et seal vist ainult pühapäeviti kaubeldakse, sest kõik olid oma linad välja tassinud, mille peale siis müüdav ja vahetatav oli laiali laotatud.
Edasi astudes tekkis tee ääres ka normaalsem kaubandus, astusin nii mõnessegi poodi sisse. Ja ühes hakkas mulle silma plätude paar, kus oli ka natuke oranži, tuli üle vaadata. Kaks müüjat igavlesid poes ja nendest vanem astus mu juurde ja puterdas oma keeles midagi - arvatavasti pakkus abi. Ma vastasin talle inglise keeles, selle peale preili ehmus ja kadus suure kisaga. Karjuti Maria, Maria - see oli arvatavasti selle noorema nimi, sest kohe ka Maria ilmus välja. Rääkis ilusat inglise keelt ja ma hakkasin plätudega kauplema. Kahjuks allahindlust ei sanud..aga olgem ausad, need olid isegi väga odavad. Lihtsalt vahest tekib isu kaubelda. Ostsin siis need ära - raha võttis minult vastu see vanem preili, kes palus ka pangakaardi tšekile allkirja panna. Ma vaatasin teda väga imelikult, aga no mis teha...ta ei saaks minust aru ega mina temast. Andsin talle siis autogrammi, aga viisakuse pärast raha selle eest ei küsinud.
Astusin sellest poest välja ja kohe ukse taga oli välimuse järgi umbes 30a naine, kes naeris ja karjus vaheldumisi nii kõvasti, et ma ehmusin täiesti ära. Ülejäänud rahvas ei teinud väljagi, vaid kõndis rahulikult edasi. Selge, tegemist on vabakäigu hulluga - arvasin ma. Ma ei hakanud pikemalt asja üle juurdlema, vaid vaatasin, et ma sõgedikust mööda saan ja kiiresti võimalikult kaugele. Proua karjus edasi, vahepeal taas naeris ja siis taas karjus. Ma ei ole sellist kisa kuulnud - eemal mõtleks, et kas kedagi röövitakse või tapetakse. Püüdsin selle endal kõrvust välja saada ja oma asjadega edasi tegeleda.
Edasi hakkas tulema söögiaeg. Leidsin ühe huvitava koha nimega Mr Grill, kus sõin kohalikku salatit ja jõin kohalikku veini. Teisel päeval maitsesin samuti kohalikku veini - oi see oli kole. Nagu Põltsamaa peet. Aga täna soovitada lastud vein oli tõeliselt hea buketiga - värske ja samas pärast mõnus vürtsikas järelmaitse. Tublid bulgaarlased, hästi tehtud.
Sõin selle salati ja seadsin sammud kuskile kohvi jooma. Tegin seda juba tuttavas kohas - ühes hotelli restoranis, kus läksin kindla peale välja. Palusin kohe toprltportsu seda head kohvi. Kohv joodud, suitsud tehtud, aga ettekandja preili oli mind sootuks ära unustanud. No eks ma pisike ka...aga siiski, ei taha ju maksmata ka ära minna. Bulgaaria politseiputkas istumine veel puudus.
Sain lõpuks makstud ja vahepeal jõudsin otsustada, et söön kohe veel, ühe kohaliku tradistioonilise söögi. Otsisin internetist leitud koha üles ja tellisin mingi lamba endale. See koht oli nii kohalik, et nad ei andnud mulle inglise keelset menüüdki. Vat on rahvuslased - meil on pikk tee veel minna. EKRE on alguse ära teinud. Lasin soovitada ja sain selle lamba kätte - ma olen ikka elus lambapraade tellinud ja söönud, aga nii head ei olnud ma veel saanud. See oli täpselt õigesti tehtud, kus maitseaineid oli parasjagu, kuid samas mitte nii palju, et tervet lamba maitset ära tappa. Super, see oli tõeliselt hea, tagumik kiidab kindlasti heaks.
Eestist räägitakse kui suurest internetiga kaetud maast. Ma terve Bulgaaria kohta ei oska muidugi kosta, aga Sofias on lausa linna wifi tasuta saadaval. Igal söögi- ja joogikohal on oma wifi, mis on tasuta ja tavaliselt parooliks söögikoha nimi. See on siin nii tavaline. Eesti siseselt kiidetakse väga meie arengut, aga sellest ei kõssata midagi, kuidas mujal asjalood tegelikult on.
Sättisin sammud hotelli poole ja otsustasin seda teha mööda peatänavat, Maria Luiza.
Selle ääres on üks kaubamaja, mis tundus mulle nime poolest tuttav, ZUM - zentralnyj universalnyj magazin. Astusin siis huvi pärast sisse, sest mäletades Mosvast sellist kaubamaja, siis hinnad peaks olema ülikõrged ja ainult suure nimega kauplused. Sisenedes oli mul vastas turvamees, kes takseeris mind imelikul kombel. Ju ta skänneeris mu läbi, kas mul on ikka õigust sellisesse majja sisse astuda. Sisse jõudes sain aru, miks ta seda tegi - tal oli igav. Peale minu oli veel umbes 10 inimest seal ringi liikumas. Kaubamaja oli kahekordne, teisel korrusel üsna palju söögikohti, seal oli rahvast rohkem. Kaubamajas olid pooled boksid täis ja pooltel silt rentimise infoga. Selge, Zum on siin linnas hääbuv nähtus. Läksin turvamehe valvsa pilgu all majast välja. Üks pluss sellel majal oli - seal oli hea jahe, sest sooja on siin iga päev tublisti üle 30. Edasi astudes jäi teele üks suur hotell, ma just tärne ei vaadanud, aga selle all olid kauplused - Armani, Boss ja miskit veel. Ainukesed selliste brändide kauplused, mida ma siin linnas nägin. Astusin siis sisse, sest Armani asjad mulle meeldivad. Bossi ma enam väga ei osta...kvaliteet on mind alt vedanud. Meeste osakond oli alumisel korrusel, nii juhatas mind kena neiu. Sättisin siis sammud trepist alla ja minu järel tuli veel keegi. Täitsa loomulik, kuna kliente väga palju ei olnud, siis ega ei pea seal allkorrusel kogu aeg passima. Hakkasin vaatama ja iga asja mida ma katsusin, hakati kohe korda sättima. No siis tekkis minul kiusatus ja ma ikka vaatasin neid asju, ka neid, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Ikka see preili sättis aga taas korda...ja oh seda minu kiusu selliste teenindajate suhtes - ma hakkasin otsast peale. Uskuge mind, seal ei olnud mitte midagi, mis oleks minu maitsele olnud, aga ma siiski kontrollisin veel korra :) Neiu oli ilmselgelt häiritud. Lõpuks ta võttis julguse kokku ja küsis, kas mind huvitab midagi...minu vastus ehmatas teda - ei, mind ei huvita mitte midagi, kui siin on selline teeninduse stiil. Mainisin veel, et Armani kollektsioon on väga hea, aga ma ei saa osta kui mind jälitatakse. Preili ehmus kohutavalt ära ja ma jätsin ta sinna suurte silmadega endale järele vaatama - lahkusin poest.
Tulin hotelli ja siin ma nüüd olen, viimasel õhtul.
Varsti on vaja pakkima hakata, et hommikul saaks rahulikult hommikust süüa ja siis taksoga lennujaama minna. Aga enne veel on mulle tulemas külalised, loodetavasti tuleb lõbus õhtu ja ma saan taas terve õhtu harjutada inglise keelt.
Hommik käes ja kuupäevaks 8 august.
Reis läks enneolematult kiiresti, tea kas see aja liikumise kiirenemine on tingitud vanusest või on see siiski teguderohkusest siin Sofias. Kui on ju tegemisi palju, siis läheb ka aeg väga kiitresti. Ma ajan selle siiski tegevuste kaela, mite vanuse :)
Hommikul sõin oma hommikusöögi ja läksin taas õue kohvi jooma ning suitsetama. Võtsin omaette olles kokku terve selle reisi ja käisin läbi seiklused, vaatamisväärsused ja kohalikud traditsioonid, millega kokku puutusin. Keel on neil sarnane vene keelega, aga tahavad olla eurooplased, selleks nad vist on valinud oma tänamissõnaks "mersi". Just nii seda hääldatakse ja ilma põriseva errita.
Tagasi tuppa minnes lasin endale ka takso välja kutsuda. Tuppa jõudes leidsin ma toas eest kohvri, mis oli veel lahti ja üsna palju asju toas laiali. Hakkas kibekiire pakkimine, umbes põlvega otsa ja kohvrilukk kinni.
Tänasin hotelli töötajaid ja taksoga ma läinud olingi. Taksos rihma kinni ei pannud...kuigi tundus, et see oleks vajalik. Sõit oli kiire ja erinevate haakidega ka keset teed. Eks sellisel juhul tuli meenutada 20 aasta taguseid sõite ja ruttu kohandada ennast ajaloost tuttavate mälestustega.
Lennujaam on Sofias üsna väike, aga ametlikult on neil kaks terminali. Taksojuht küsis, et kas esimesse või teise....ma ei osanud arvatagi, et sellises lennujaamas selles vahet on. Muidugi ma pidin seda telefonis piletilt vaatama ja terminal kaks oli minu sihtkoht. Küsisin umbkeelselt taksojuhilt, kus on terminal üks - vastus jäi saamata. Kas taksojuht ei saanud aru või seda terminali ei olegi - võta nüüd kinni. Igatahes ma ei osanud ka ringi vaadates veel ühte terminali leida. Las see jääb Sofiasse ja ehk kunagi saab ka selle esimese terminali ära näha.
Kui kõik protseduurid tehtud, sisenesin lennujaama, et hakata vaikselt väravasse suunduma. Sofia lennujaam on suitsuvaba. Vaatasin ringi ja korraga sain sõnumi - Teie lend Viinist Tallinna hilineb 2 tundi. Tuli meelde kohe meie paljukirutud enda lennufirma - olen küll selles suhtes oma riigi patrioot ja siiani ei laskunud sellistesse kirumistesse, kuid täna siin Sofias ma murdusin. Otsustasin, et lennujaamas ma istuda ei viitsi, vaid lähen Viini linna üle vaatama. Lennukiga ilusasti Viinis, sain telefoni sisse lülitades uue sõnumi - lennu uus väljumisaeg on 17.30 ehk see hilines juba 3 tundi.
Kuna Viini lennujaamas saab suitsetada, siis hakkasin suitsuruumi otsima. Ringi kõndides möödusin lennujaama väljapääsust ja selle kõrval olevast rongipileti soetamise automaadist. Otsus oli kohe tehtud - ostsin pileti ja läksin õue suitsetama. Rongi väljumiseni oli veel aega mõnikümmend minutit ja pidi viima Viini kesklinna 16 minutiga. Peale suitsu hakkasin rongi väljumiskohta otsima - leidsin üsna kergelt. Lennujaam on väga hea ja nähtava informatsiooniga varustatud. Õnneks oli seal ainult kaks perrooni, seega eksimisvõimalust suurt ei olnud. Üks rong oli reisijaid ootamas ja astusin sinna sise. Rongil kaks korrust ja sättisin ennast ülemisele istuma. Rong sõitis nagu Helsinki metroo - osa ajast maa all ja osa ajast maa peal.
Viini linna jõudes rongist väljudes tekkis minul väike õud - kuidas ma tagasi saan? Jaamast väljudes uurisin kohe, kuhu ma pean tagasi lennujaama saamiseks minema, milline perroon, kust sisse jne. Väga tumeda nahaga meesterahvas selgitas rahulikult, kuigi oli aru saada muiet....kuidas saab nii saamatu olla. No ma ei lasknud ennast häirida, vaid tahtsin koju saada, kui see meie lennufirma ikka tahab mind koju viia. Huvitav oli näha, et selles samas rongijaamas võeti vastu ka reisikohvreid lendudele nagu lennujaamas. Väga hästi organiseeritud ja läbi mõeldud.
Astusin siis edasi ja leidsin ennast kaubanduse keskelt - rongijaama peale oli ehitatud kaubanduskeskus ja selle vastas veel üks. Õues tegin ühe kohvi ja olin väga üllatunud - siin on euro. Tundsin piinlikkust, kuidas ma siis ei tea, aga no jõuad sa siis selle kõigega kursis olla. Bulgaarais eurot veel ei ole ja vaadates sealset elukorda, tea kas niipea tulebki. Kuigi jälle teistpidi, Kreekas ju on :)
Kuna ma oma suitsudega välja ei oleks tulnud, hakkasin suitsupoodi otsima. Samal ajal vaatasin ringi ja klõpsisin mõned pildid. Suitsupoodi pidin ikka paar korda küsima ja seal oli järjekord. Näha, et see on pop, aga tehtud väga raskesti kättesaadavaks. Suitsumüüjaks oli väga proff proua, kes rääkis väga head inglise keelt. Leidsime siis need kõige lahjemad suitsud ja olin väga tänulik. Hakkasin söögikohta otsima, teeks ühe salati. Kohti oli nii palju, et ma ei osanudki valida. Nähtamatult olin äkki raudteejaama poole mineva silla peal. Otsustasin, et lähen teisele poole jalutama ja söön kuskil seal. Mindud tehtud, söök söödud. Üks tumedat verd poiss tuli söögi ajal küsima minult raha tuneeslaste toetuseks. Poiss...ikka selline mehe mõõtu juba, neist ei saa ju aru, ma arvan kuskil 25 aasta ringis. Andsin talle kaks eurot. Ta muutus ahneks ja küsis kümme - mille peale ta ehmatas, kui vastasin, et miks sa tööle ei lähe ja siis neile abi ei saada. Mind vaadati väga imelikult ja ma hakkasin juba kartma - kutsub siin oma tuneeslastest sõbrad kokku ja teevad mulle tuule alla. Maksin söögi eest ja see poiss jäi sinna peaaegu oimetult ikka seisma - mõtles nagunii, et üks loll valge vanamees käskis tööle minna, kas ta on haige või? Igatahes sinna ta minust jäi.
Jõudsin raudteejaama ja hakkasin siis rongi peale minema, ikka kahtlus hinges, et kui ma nüüd seda üles ei leia või sõidan valele poole. Läksin taas selle mustanahalise juurde ja palusin täpset infot. Naersime koos, sest ma tegin enda kulul nalja. Ta muutus lõbusaks ja saatis mind peaaegu perroonile välja. Ehk taas võluasi - suhtle inimestega kenasti ja nad on sinu vastu ka kenad.
Lennujaama jõudes oli selgunud, et lend on lükatud 18.30 väljumisele ehk taas tund edasi ja kirjas kõrval, et eeldatav väljumisaeg. Mõtlesin, et ma täna tilkagi alkoholi ei tarbi, aga nüüd kadus see mõte ja haarasin ühe väikese pudeli veini. Läksin sellega restorani suitsetajate osasse ja hakkasin sellega tegelema. Vahepeal helistasin ka Nordica infosse, et kas lennuk ikka väljub täna Viinist. Vastu võttis imetoreda klienditeeninduse oskusega tütarlaps, rääkis ta aktsendiga eesti keelt, aga mul ei ole vahet. Kuna ta rääkis nii head eesti keelt, ei hakanud ma vene keelele üle minema. Vaene tüdruk ütles, et see väljub Viinist 17.30 ja ma vaidlesin talle vastu, et siin on info 18.30. Telefoni teises otsas mindi segadusse ja paluti oodata. Tagasi liinile tulles tütarlaps vabandas, aga neile ei ole see info jõudnud. Ainuke kindel asi, lennuk lendas Tallinnast välja, seega tuleb ka tagasi. Tänasin teda ja sain antuke kindlustunnet, ei pea siis kindlustuse kaudu ööbimist otsima hakkama.
Sain juua veel ühe veini ja olin juba täitsa meeldivas meeleolus, suits ka hõljus ümber. Kell hakkas lähenema kuuele ja ma hakkasin värava suunas liikuma. Rahvast oli palju ja lennuk väljus lõpuks natuke enne 19.00.
Vahepeal olin Kadriga suhelnud ja ta pakkus, et tuleb vastu mulle. Andsin ka talle infot, et lennuk hilineb. Kadrile tänud, nii mõnus on ikka omadega koju saada.